Friday, November 30, 2018

Kiituselaul perekalendrile

Vaatasin, natuke rohkem kui kuus aastat tagasi olen ma kirjutanud üles meie PLNi. Siis oli meil kaks täiskohaga, kindlatel nädalapäevadel kellast kellani töötavat lapsevanemat, üks esimese klassi poiss ja kaks väiksemat last. Mitte ühtegi huviringi ega eriüritust! Toimis. Eriüritusi esines vast kord kuus, need kandsid nimesid "hambaarst", "Kusti sünnipäev", "lastevanemate koosolek" jne.

Vahepeal on muutunud nii minu kui Mehe töögraafikud siia ja sinna, lapsed on kõik saanud märgatavalt suuremaks ja igasuguseid käimise-kohti on tulnud juurde. Et hommikul algab kell 8.15 kool, on pigem juba harjumuslik ja selle jaoks enam PLNi vaja ei ole. Aaaaga on igasugust muud asja. Meil on köögiseinal umbes nagu alati rippunud kalender, sest näiteks nädala- ja kuupäev muutub minu maitsele liiga sageli, ühtelugu pean järele vaatama, mis päev täna on. Kuni lapsed olid väikesed, oli väga lihtne ära märkida, millal on hambaarst ja millal keegi sünnipäevale läheb, üritusi ei olnud tõesti palju.

See võis olla perekondlik Saksama-reis aastal 2015, kui me Hamelnis miskis raamatupoes kuhja seninägematuid kalendreid avastasime - pilt oli küll jah, nädalad ja päevad ka, aga need olid märgitud ülevalt alla… ja iga päeva järel oli kaks kuni kaheksa lahtrit. Iga veeru ülesotsa kirjutatagu pereliikme nimi ja palun, on olemas table, kuhu saab märkida, kes mis päeval kuhu peab minema. Ostsime kesksuvel järgmise aasta kalendri valmis. Piltidel seikles Simoni kass.

Sellest saadik ei ole me enam ühtegi tavalist seinakalendrit majja lasknud. Ja kui me siin vahepeal Saksamaale ei saanud, avastasime oma suureks rõõmuks perekalendrid ka meie poodidest. Tõsi, valik on märgatavalt kehvem kui Saksamaal, aga vähemalt on valik. Ja see toimib!  Me isegi ei viitsi enam veergude ülesotsa nimesid kirjutada, teeme niisama märkmeid, sest järjekord on teada - kõige vasakpoolsem on Mees, siis mina, siis JJ, Unistaja. Lillebror. Lapsed vaatavad ka vahel, mis päeval mul see teater oligi…? Ahah.

Teisipäeval käisin kohvi joomas MN-ga, kelle peres on lausa viis last, koer pealekauba. Kohvetamise vahele tegi MN telefon ühtelugu "kõll!" ja siis ta seletas, et ilmselt märgitakse asju kalendrisse. Nemad kasutavad perekalendri virtuaalversiooni, see tähendab, et vanemate ja kõigi kolme koolilapse telefonides kajastuvad kõigi pereliikmete olulised kuupäevad ja kokkulepped. Nii on lihtsam korraldada näiteks perekondlikke hambaarstikülastusi muid ettevõtmisi, samuti koordineerida seda, kes mis päeval väiksemad lapsed lasteaiast ära korjab - ja muid sedasorti asju, mis koordineerimist vajavad. Harjumuse asi, tulemus on lõpuks sama… võimalik, et sellise asja järele tekib ühel päeval meilgi vajadus.

Igatahes aitab perekondlik kalender-infopunkt pereelu toimimisele palju kaasa.

Postituse tekitasin ühe hiljutise kogemuse põhjal- nimelt kohtusin toreda perega, kelle üks mure, nagu selgus, oli ajakavade ühildamatus. Mõlemad abikaasad käivad tööl muutuva graafikuga, lastel on omad ajad ja kohad, kuhu minna… Keeruline. Perekalendri idee oli neile täiesti tundmatu. Kas nemad selle minu soovituse peale kasutusele võtavad, on juba nende asi, aga mina soovitan küll, kui kokkulepped ja kohad hakkavad üle pea kasvama. Et oleks ülevaade, keda millal koju oodata. Näiteks.

Wednesday, November 28, 2018

Kojutulekust

Natuke rohkem kui kakskümmend aastat tagasi unistasin ma majast, mille köögiaken vaataks sissesõidutee poole, ja sombusest aprilliõhtust köögis. Viiene tütreke joonistaks ülemisel korrusel oma toas, paariaastane pojake mängiks köögi kõrval elutoas täitsa nähtavas kohas sünnipäevaks saadud garaažikomplektiga. Esikus kuivaksid aktiivse õuetegevuse tagajärjel kummipüksid ja kombed. Must kass lööks nurru ja toit saaks valmis just siis, kui härra abikaasa sinine auto eemalt paistma hakkab.

Siis tuli elu peale ja noore tüdruku unistustest mõni sai täiesti kogemata tõeks. Tütrekest pole siiamaani tekkinud, aga pojakesi on lausa kolm. Tõsi, garaaž meeldib neile praeguseks peamiselt piljardilaua asjus, aga neid autopesulaid ja raudteid on olnud küll jah. Ülemisel korrusel ei joonista meil endiselt keegi, aga kunagi ehk… ja tõepoolest, sinine auto hakkab köögiaknasse paistma, külavahetee on lausa meie sissesõidutee pikendus, kui nii võtta (teeb täpselt väravas 90-kraadise jõnksu). Must kass, loomulikult! Boonusena valge ka. Ja noore tüdruku unistuses on tegelikult lisaks köögis ootajale ka kojutulija, kelle jaoks võiks tulemine samuti tore olla

Neil päevil olen ma tavaliselt kahel päeval nädalas kodus ja teen neid asju, mida maamajas kodus tehakse. Ehk siis kütan, kütan ja kütan. Vahepeal lappan pesu ja teen käsitöötööd või tõlkimist, kui on. Kui riigitöölt ühendust võetakse, sest kellelgi on nõu vaja või KOHE mingit iseloomustust tarvis, siis teen seda ka. Ja olen muidu kodune. Käsitöötöö ja tõlketöö tunnid tulevad õhtuste aegadega koos täis küll, kui tahta nüüd juuksekarva lõhki ajada. Telekat vaatan päeval väga harva, kui, siis uudiseid - et te ei arvaks, et ma päev läbi seriaalidesse süvenen. Ja kui olekski, mis siis? Kudumise kõrvalt saab vabalt telekat vaadata või raamatut lugeda. Kardetavasti tekivad varsti jälle välitööd lumerookimise näol ja kevadel teen rõõmuga aiatöid. Ehk on sellelgi mingi väärtus.

Aga kojutulekust… Jah, nii ongi, et püüan oma perekonda vastu võtta sõnadega: "Tere, peske käed ja istuge lauda!" Ühtpidi on loogiline, et ma teen töölt ja koolist tulijatele söögi valmis, et näljasurm neid ei tabaks, teistpidi olen ma ju kodus olemas ja saan ise oma aega jaotada*. Veel teen alati talveajal tule ahjukesse, mis meil esikus seisab, siis, kui Mees helistab, et nad nüüd hakkasid Linnast liikuma. Mulle tundub, et nii on sõbralikum. Ja pimedal ajal panen põlema tuled tuulekoja sammaste küljes. On parem autost välja tulla ja jällegi, sõbralikum. Eriti hästi läheb siis, kui olen midagi küpsetanud või juhtub päris-söök olema healõhnaline - kapsakeeduving ei ole vist eriti tore lõhnatervitus?

Ma ei oska luua ilu loovuse, kuivatatud rooside ja kardinatutikeste mõttes, ka ei oska ma korraldada mingeid imetoredaid argipäevaõhtuseid ühistegevusi… aga olgu siis mu meeste kojutulemine soe, mõnus ja hästilõhnav. Vähemalt paaril päeval nädalas.

Ei ole laste käest küsinud, kuidas neile on sobinud tulla jaaniussikestena õhtuse bussi pealt ja esimese asjana pimedas ja jahedas majas ise kütma hakata, kas ja kuidas meeldib… aga mulle meeldib mõelda, et äkki neile siiski meeldib rohkem tavaline viis, kas nii, et ema on kodus ja ootab kaetud lauaga, või et tulevad vanemad koos lastega ja korraldavad, mis nüüd täpselt toimuma hakkab.

Kuidas teie perekonnad koju saabuvad? Ma usun, et paljude Truude Blogilugejate elukorraldus on hoopis teistsugune kui meil, aga ikkagi?


_________
*meil on natuke nagu tööjaotus, mitte soopõhiselt, vaid selle järgi, mis kellelgi paremini välja tuleb ja rohkem teha meeldib. Minu meelest on õige kodutööde tegemist jagada vastastikusel kokkuleppel nii, nagu kõige paremini sobib, mitte kramplikult mingi võrdõiguslikkuse-idee nimel. Mulle ausalt meeldib pesudega õiendada ja autoasjadega tegeleda ei taha ma kohe üldse mitte!

Monday, November 26, 2018

URR

Niisiis, remonditeema. JJ tuppa peab tulema Raufaser, muidu mina ei mängi. Linnas ei müüda. DEPOs ei pidavat ka olema. Mitte et meie kodust DEPO lähemal oleks kui Tallinn, üks tarbetult kauge käik puha. No aga kui vähemalt olemas oleks…

Helistan Bauhausi, sest saksa Bauhaus müüb Raufaserit küll (eks need sakslased ongi mõistlikud inimesed) ja nad võiks ju teada, mida emafirma pakub… Lasnamäe Bauhausist saan kõigepealt PRAGADA, kõvasti. "Te PEATE kohale tulema, KUIDAS te ette kujutate, et keegi teile TAPEETI telefoni teel soovitab???" Vabandage, ma tean täiesti täpselt, mida mul vaja on. "Ah et teate täpselt? No siis ma ühendan teid tapeediosakonda." Muide, ma ei palunud tapeedisoovitust, küsisin kohe esimese asjana võimalust rääkida kellegagi, kes neil tapeetidega tegeleb. Ma tegelikult ei saa hästi aru, kuidas üldse on võimalik poes puruvõõrale tapeeti soovitada, selles mõttes, et tapeet on tapeet, värv ja muster on ikka igaühe maitseasi, ainult kui on mingid uued ja põnevad sordid nagu see vedeltapeet ja nii. Aga telefonis… kutsus, kutsus, lõpuks katkes ka kutsumine.

Julge hundi rind ja nii edasi, proovisin Rocca al Mare Bauhausi infot, seal oli väheke sõbralikum daam telefoni otsas. Ühendas kohe tapeediosakonda, kus võttis vastu keegi Jevgeni (miks müüjatel ei ole perekonnanimesid?), kes rääkis küll ilusat eesti keelt, aga teatas, et tema ei saa kuskilt vaadata, kui ma täpselt ei tea, mis hinnaga nende poes müüakse ja mis triipkood on. Huvitav, Espak ja Ehituse ABC ja Bauhof ja Decora ja K-Rauta või vähemalt mõni neist vaatab toote nime järgi ka, arvutist, teate, tänapäeval kasutavad seda elektroonilist süsteemi paljud poed… Kirjelduse järgi ka ei tundnud ära, küllap siis seda polegi. Pärast sain lahkelt infodaamilt teada, et Jevgeni olevat poes kogenud töötaja, küllap ta siis teab.

Helistasin uuesti infodaamile ja kurtsin. Tema pakkus, et äkki kõlbab saksa kodulehe kood ka, toksis sisse… pole. Ega mina ei tea, kas saksa ja eesti poel on erinevad koodid või midagi… Nime järgi neil tõesti ei saavat otsida. Aga see tapeet on täpselt õige, just see, mida vaja. Peab vist ikka Saksamaalt tellima.

Iseenesest ei olnud kliendisuhtlusega väga palju midagi hullu, ju selles esimesel Lasnamäe proual kõht valutas või midagi muud sellist, aga mis imeasja pärast arvavad Tallinna inimesed, et sinna Eestimaa servas olevasse paika (on servas, vaadake ise kaarti, kui ei usu!) peaks igaüks lihtsalt niisama kohale tulema? Kui ma parajasti Tallinnas mõnd sõpra, sugulast või üritust ei taha külastada, siis mul ei ole sinna asja, ausalt. Eriti mitte ehku peale.

Tegelikult meenutab kogu see olukord kangesti kuusteist aastat tagasi peetud jahti valgetele põrandaplaatidele, kui kõik - nagu absoluutselt kõik - Linna ehituspoed, sealhulgas keraamilistele plaatidele spetsialiseerunud poed väitsid, et valgeid keraamilisi põrandaplaate ei ole üldse olemas, pole kunagi olnud ega hakata mitte kunagi üldse mitte kusagil maailmas ka tootma. Ju ma siis pesin Saksamaal lapsehoidja olles aeg-ajalt hallutsinatsiooni. No aga siis oli välismaalt tellimine nii nagu oli ja sellepärast meile kööki pliidi ja ahju ümber valged vannitoaplaadid maha saidki. Mõned neist on muide siiamaani terved. Ehk tuleval suvel võtame ette nende päris-põrandaplaatidega asendamise.

Sunday, November 25, 2018

Tihedalt ja rutiinivabalt

Tegelikult meeldib mulle rutiin. Selline turvaline rütm, mis võimaldab ennustada, kes mis ajal kuskohas on, kui paljud millises nälgimisastmes sööma tulevad ja nii edasi. Eriti meeldib mulle rutiin siis, kui rutiinse plaaniga päevi juhtub vähem. Või väga palju vähem.

See nädal ei olnud tegelikult nii hull nagu eelmine nädal… või nagu tuleb järgmine nädal. Aga minu poolest oleks siiski võinud olla igavam, eriti arvestades eelmist ja järgmist.

Muidugi, juhtus häid asju… Juhtuski peamiselt häid asju. Mõni vähem hea ka, aga mis neist ikka.

Mees elas üle helitehniku rolli kontserdil, kust koju jõudis ta kell veerand üksteist öösel. Nädala sees! Järgmisel päeval eeldati temalt veel portsu asendustundidega tegelemist ja... Oeh. Veel valas Mees esimest korda elus põrandat - JJ tulevase toa ahjuorva oli tarvis. Põrandasegu kivistus täiuslikult, aitäh keemikutele, kes on sellise asja kokku seganud. Ja veel paigaldab Mees täna ahjutorusid. Oleks teinud seda meelsasti eile, aga väikese valearvestuse tõttu sai ostetud vale kujuga jupp… või pigem on meie vanad lõõrid, millega uus ahjuke tuleb kokku sobitada, vale kujuga. Küll saab.

Jõugu Juht sai kolm trimestrihinnet paika. Kõik "viied". Meile sobib. Veel nautis JJ laupäeval ainsa lapse elu ja murdis pead, mida ometi panna kirja jõulukingisoovisedelile, et Patsidega Isik talle ka midagi kinkida saaks. Muul ajal on ta peamiselt Semuga, Semu ingliskeelse tuttava ja mingi austerlasega Fortnite'i mänginud, eesti, inglise ja saksa keeles vastavalt kaaslaste vajadustele. Niigi palju kasu arvutimängust (isiklikult ma arvan, et Fortnite on nõõ-mee, aga küllap nad kasvavad sellestki ühel päeval välja).

Unistaja pälvis koha tuleval laupäeval toimuvatel karikavõistlustel. Vähemalt nii sain mina asjast aru. Loomulikult ta läheb sinna. Sel nädalal käis ta aga matkal koos klassikaaslaste ja kahe habemiku matkajuhiga. Matk oli edukas, hävisid ühed püksid ja magati ööpäevas keskmiselt kolm tundi. Unistaja, kelle tundeskaala on siiamaani olnud märkimisväärselt kitsas, tundis vist elus esimest korda ära, et keegi on kurb… ja koges osavõtlikkust. See tekitas hämmingut ja küsimusi. Juba selle kogemuse tõttu võib öelda, et kolm päeva tsivilisatsioonist eemal oli arukas mõte. Veel tõi Unistaja matkalt kaasa hm, rikkaliku nohu, mis on tema puhul üsna sage talvine nähtus.

Lillebror esines hästi koolilaval ja käis loodusmajaga laupäeval Pealinnas. Oli olnud väga tore, ainult liiga lühike. Vinguviiul oli paraku siiski koju jõudes hästi hääles, aga seekord võis sellest aru saada, laps oli ilmselgelt väsinud. Mul on vahel tunne, et peaks moodustama kolmanda klassi lapsevanemate tugigrupi, väga paljud nii tööalased kui tuttavatega toimunud vestlused sisaldavad endas sügavat ohkamist 9-aastaste laste käitumise teemal. Midagi väga hullu nagu ei ole, aga on lapsepoolne püsiv rahulolematus, mida muidugi valjusti väljendatakse. Mingi arenguline eripära ilmselt, mille teaduslik nimi praegu meelde ei tule (ma olen siin blogis ikka eelkõige üks kolme lapse ema, mitte niivõrd proua psihholoog).

Mina... tegin süüa ja küpsetasin ja lugesin ja kütsin ahju. Eriti kütsin ahju ja ilmselgelt kütan järgnevatel kuudel veel, sest täna hommikul oli õues viis kraadi külma. Võeh. Ilus valge ja härmas küll, aga miinused on ikkagi võeh. Mingil hetkel tekkis kange tahtmine kangast kududa, aga minu praegusel kudukambril on hetkel otseühendus korstnaga ja täpselt null töötavat küttekeha… ja laetuld pole seal ka, mida sa seal talvel kood?

Muid raamatuid lugesin ka, neist väga soovitan, aga ei soovita rasedatele, nõrganärvilistele ja väga empaatilistele inimestele (kui te nüüd aru saite?) Alvydas Šlepikase raamatut "Minu nimi on Maryte". See on taas üks neid raamatuid, mille kirjutamine on olnud absoluutselt hädavajalik. Väga hea raamat, suurepäraselt kirjutatud. Ja väga jube raamat. Ja veel jubedam, et kõik selles raamatus kirjutatu on inimestega päriselt ka juhtunud. Ja veel hullemini, nagu keegi olevat öelnud. Tõepoolest, raamatu-Renatet purjus sõdurid oma tarbeks ära kasutada ei võta, aga ma kahtlustan, et päris sõjaseisukorras ei lähe paljudel kuue-seitsmeaastastel tüdrukutel nii hästi. See raamat ei paku meelelahutust ega mingit helget enesetunnet, kuigi jah, selles kirjutatakse meeleheitlikust lootusest ja tohutust elutahtest… aga eelkõige ebainimlikkusest ja sellest, kuidas tegelikult elavad need, kes on mingil põhjusel kuulutatud lindpriiks. Ja tegelikult… toimuvad taolised asjad praegugi kuskil Aasias. Ja Aafrikas. Ja vist ka Lõuna-Ameerikas, Lähis-Idast rääkimata. Ainult et nendes paikades ei külmu inimesed eriti sageli surnuks. Uhh.

Thursday, November 22, 2018

Noppeid

Hommikul vara sõitis raudteejaama juurest umbes kolme minuti jooksul läbi vähemalt viis bussi. Neist kolm kandsid numbrit 20 ja lahkusid iga kord ise suunas.

***
Täna öösel me ei maga - Unistaja on koos suurema osaga kuuendast beest kusagil Lõuna-Eestis metsamajas ööbimas. Kanamamma närib küüsi, kui pojake ööbib tsivilisatsioonist väljaspool.

***
Lisaks kanamamma olemisele olen ka isehakanud hädaabitugi klassi tüdrukutele. Kui viia punt 12-13-aastasi tüdrukukesi (kelle kehad teatavasti võivad üleöö teha ootamatuid asju) tsivilisatsioonist välja ja viijateks on pikad habemega mehed, siis peab olema üks tädi, kellele tohib hädaolukorras ööpäevaringselt helistada. Tädile helistamine saab küll toimuma tädi poja kaudu (Unistaja on instrueeritud esitama mitte ühtki küsimust, kui keegi hädiselt ütleb, et tahab Unistaja emaga rääkida, ulatab lihtsalt telefoni) ja ainult juhul, kui lapse isiklikul perekonnal ei ole tütrepäästmisvõimalust (mõnel perel ei ole), aga sellegipoolest… Õnneks on päästmisvajaduse tõenäosus mikroskoopiline. Umbes sama suur nagu võimalus, et ahjupuude vahel tuleb tuppa herilane ja Unistaja talle peale astub… aga epi-pen on tal sellegipoolest kaasas. Igaks juhuks.

***
Üks siinkandis tuntud Bergkvist olevat ametlikul kohtumisel üht väga väärikat ja lugupidamiseväärilist daami tervitanud valjusti üle toa hüütud sõnadega: "Tere, vanamutt, sa ka siia ära eksinud?" Ühine vorstipraadimine kuskil lõkke ääres või mis iganes ühine minevik ei anna õigust niimoodi pöörduda… eriti kui on tegu üritusega, kus on kohal igasuguseid asjapulki. Matfid jäävad matfideks, öeldakse sellise asja kohta… Bergkvistile palume muidugi meeleparandust.

***
Algklassiõpetajad kiitsid, et täna olevat koolilaval lasteaialastele esinenud üks väga asjalik siilipoiss. Hõredaokkaline (kostüümi hankis üks lasteaias töötav ema), aga vaieldamatult siil. Mulle meenutas ta pildi peal küll mingit… viirust või midagi. Las oli hõredaokkaline, peaasi, et sõnad peas olid.

***
Jõugu Juhile teeb teist aastat jõulukinki Patsidega Isik. Vaene tüdrukuke, kindlasti meeldiks talle rohkem käia kosmeetikapoodides või milleski taolises, aga näe…

***
On võimalus anda hoogu raamatule. Ma küll praegu linki otsides lugesin "varateismeliste" asemel "vanemaealised", aga oma lastele ma igatahes loodan raamatu pihku pista, kui see ilmub.

***
Täna tulime koju bussiga - Jõugu Juht, Lillebror ja mina. Auto on Mehega Linnas, Mehe töö juures on mingi õhtune üritus. JJ tuli bussi peale teisest kohast… peaaegu oleks maha jäänud, sest peatusele läheneva bussi suunas kõndivat last ei pidanud juht peatumisevääriliseks. Tormasin etteotsa (muidugi me istusime Lillebroriga päris lõpus) ja väljendasin jahmatust. Bussijuht torises ja pidas mitte-tavapärases peatuses kinni. JJ sai jupi maad joosta. Mina arvaksin, et igaks juhuks peaks buss kõigis nõudepeatustes peatuma, kui seal inimesi on... Ma pole veel otsustanud, kas võtta bussifirmaga sel teemal ühendust või mitte. Meie lapsed on vist ühed peamised reisijad üldse, kes sealtpeatusest bussile tulevad, võiks nagu arvestada…

***
Juhtus vestlus lapsega. Soovib jääda anonüümseks.
Mina: "Need püksid küll homme jalga panna ei sünni, neil on kaks plekki."
Laps: "Kus? Ah siin… ja siin. Aga need sobivad värvi poolest!"

Tõepoolest, tumehallidel pükstel olid helehallid plekid (liim? guašš? miski kriit või lubjatud sein?). Pole siiamaani selle peale tulnudki, et rõivastega toon-toonis plekid võiksid olla vabandatavad...

Wednesday, November 21, 2018

Judin

Harva, kui ma viitsin mõnest raamatust kohe eraldi kirjutada. Veel harvem, kui ma panen raamatu kinni ja peaaegu kohe kirjutan ka. Tavaliselt ma loen lihtsalt liiga palju, et vahepeal kirjutamiseks aega võtta.

See raamat oli eriline. Ema, psihholoogi ja inimese seisukohast. Ja lastekaitsega servast koostööd teinud inimese seisukohast. Ja (peaaegu) valimatult lugeva inimese seisukohast.

Ane Rieli "Vaik" on vist kõige jubedamat sorti raamat, mida ma kunagi olen lugenud. Sedasorti jubedus, mille ma kindlasti koju ka ostan. Stephen King ja mud taolised ei saa ligi piirigi! Veel jubedam tunduks ta mulle kindlasti ainult siis, kui mul oleks väike tüdruk… või beebi, hetkel pole kumbagi ja täna, pärast "Vaigu" lugemist on see hea.

Suurema osa ühest ilusast ja kohutavast perekonnaloost räägib väike Liv, kelle normaalsus ongi see... mida raamatus kirjeldatakse. Tõsi, lõpupoole ilmutab Liv kahtlust, et äkki on kodust eemal siiski ka teistsugust normaalsust, aga kahtlused on alles tekkimas, kui ühe päevaga kõik muutub. Uues normaalsuses pole ka paha, sest Liv on harjunud, et armastus ei kao kuhugi, mõnikord ei ole armastatud inimesi lihtsalt eriti näha.

Ka Livi ema usub päris lõpuni välja, et armastus on ikka alles… ta on ju kunagi leidnud liblika (raamatus seletatakse täpselt ja ilusasti ära, mida see tähendab). Armastus ongi alles. Armastus on päris lõpuni alles, ainult et päriselus sellist armastust kõrvalt nähes ei saaks me keegi aru, et ka see ja niimoodi on armastus. Abikaasadevaheline armastus, vanemate armastus laste vastu… Armastus üleüldiselt. Ainult et selle raamatu armastuse kohta saab parimal juhul öelda "vildakas". Läbi mitme põlvkonna.

Sellised asjad saavad tegelikult päriselus ja heaoluriigis juhtuda küll, ühtegi kummitust ega üleloomulikku jõudu kambas ei ole. Kujutage ette.

Uhhh. See raamat võib nutma panna. Aga kui te otsustate seda lugeda, siis olge targemad kui mina ja valige päikesepaisteline ilm… ja ärge olge üksi kodus. Ma lähen nüüd segan musta kassi und, sest mul on kallistust vaja.

Monday, November 19, 2018

Niisama

Tegelikult peaks musta roosisalli keskosa ära lõpetama, ühe siitkandi tubase laadani on vähem kui kolm nädalat… aga ma korraks.

***
Eilsel koosviibimisel võttis üks teismeliste tütarde isa sõna vaktsiinide teemal ja oli kuri, et vaktsineerimisskeptikud klooritarbijatega ühte patta pannakse. Ma arvan ka, et need kaks asja on natuke nagu erinevad. Teaduse pime usaldamine on tegelikult ka väga naiivne, kui ei uurita, kas kõik, mida teaduslikkuse sildi all välja pakutakse, ikka tegelikult ka korralikult kontrollitud on, tõsiste asjade puhul tuleb kindlasti uurida ja teist arvamust otsida. Tollesama isa abikaasa, ühtlasi nende kolme lapse (kuueaastane poisslaps on ka) ema töötab koolis ja teadis rääkida, et paljureklaamitud HPV-vaktsiinisüsti järel tüdrukud oksendavad ja saavad 40-kraadiseid palavikke ja ikka süstitakse edasi. Ma muidugi ei uurinud üle toa, kui suur protsent neid ägedate tüsistustega lapsi üldisest seltskonnast tema klassis on, aga üks vaktsiinitüsistus tuhandest on minu meelest ka liiga palju. See oli võib-olla kolmas hetk elus, mil ma mõtlesin, et tore on olla poisslaste ema, nende puhul ei pea mingite täiesti uute ja ärevusttekitavate vaktsiinide küsimust otsustama. Esimene hetk oli hästi ammu mänguasjapoes, kus ma esimest korda elus teadlikult märkasin kogu totrat tüdrukutele suunatud blingi ja teine hetk oli ilmselt kunagi seal vahepeal, mil ma mõtlesin, et saab varateismelisi lapsi rahulikult laagritesse ja kuhu iganes saata ega pea ootamatult algavate naistehädadega (esimesel korral on väga suurem tõenäosusega häda, sest oih-kas-juba; hiljem on lihtsalt tüütus) arvestama.

***
Lapsed on nüüd umbes ametlikult mänguasjadest välja kasvanud. Mida taevapärast suurtele poistele jõuludeks kingitakse? Unistaja küsis hantleid, aga teised…?

***
Väljas sajab lund. Kesse lubas? Tahan korralikku keskeuroopa talve, ilma lumeta!

***
On tõestust leidnud Mehe väide, et igal õhtul kella üheksa paiku on meie Maja esikülje poole jääva heinamaa peal kitsed toimetamas. Ta on poisse reedeõhtuse bussi pealt tuues seal alati metskitsi näinud ja eelmisel hilisõhtusel nädalal nägin regulaarselt mina ka. Nunnu.

***
Lillebror sai kevadel taimevahetuse grupi kaudu orhidee - tegelikult sain mina, maasikataimede vastu, aga Lillebror on meil see orhideehuviline. Nüüd õitseb see lill nagu pöörane ega paista tahtvat õitsemist lõpetada. Ju talle siis meeldib meil.

***
Helistasin Mehele tööle ja palusin temalt täna õhtuks remondideiti. Et tema kruvib kipsi ja lõhub korstnajala küljest ülearuseid telliskive, mina krohvin. Me peame selle ahjukese paika saama! Mees oli täitsa nõus, vahelduse mõttes võiks olla ka üks ennustatavalt normaalse kojusaamisajaga päev - kui see totter lumi nüüd teed väga hulluks ei tee. No aga isegi tund aega libeda tee peal venida tähendab mõistlikumat kojusaamise-kellaaega kui päevadel, mil koju sõitma saab hakata alles kell seitse või kaheksa õhtul, eks ole.

***
Üks muidu tore tuttav tellis FB kaudu kaltsuvaiba. Ainult et ta ei tellinud seda minult. Tema vestlus vaibakudujaga oli täitsa avalikult näha. Eks igaüks hangib oma kaltsuvaibad sealt, kust tahab, ma nägin eelmisel nädalal külas käies ka Jyski vaipu maas ja üldse ei viitsinud sel teemal sõna võtta, aga natuke nagu niru tunne on. Et kas minu omad ei kõlba või…

***
Tolsamal teemal, aga teistpidi, mul on üks tuttav veel, kes juba mitu aastat tagasi teatas, et vaat selle vaiba ta ostab ära, kui palka saab. Ei ostnud. Siis ta lubas oma emale kinkida piibeleht-lehel salli… nädal hiljem, kui mul järgmise salli keskosa juba arenes, teatas, et ei, ta ikkagi ei hakka seda raha kulutama, pidi niigi võlgu võtma ja emal mingi vana sall juba on, käib see kah. Ja järgmise hingetõmbega esitas palve, et ma pildistaks talle üles vaat seda värvi kaltsuvaibad, ta ostab endale kööki. Esiteks ma nördisin ja teiseks otsustasin, et hea käsitööline ei müü oma käsitööd tuttavale, kelle majanduslik olukord hetkel võlguvõtmist vajab. Saab oma rahaasjad korda, mõõdab köögi üle ja tuleb siis vaipa valima. Siis ma usun. Võib-olla ma olengi halb inimene.

***
Nojah, mis ma virisen, viga on ikka minus - et mulle meeldib valmistada, aga mitte sugugi ei meeldi turustamise jaoks vajalik tramburai. Tulge vähemalt kaheksandal detsembril Lossi jõuluturule, kui vähegi õnnestub, oleme seal. Ja äkki on teil mõni kass, kelle taguotsa alla oleks villavaibakest vaja või midagi. Või mõni tuttav naisterahvas, kes haapsalu salli vajab, teate küll, kui ostate kohalikult tootjalt, võimaldate väikesele tüdrukule uisutrenni või väikesele poisile jalgpallisaapad või nojah, antud juhul mitte enam nii väga väikese poisi tuppa tapeedi. Sedagi läheb vaja.

***
Ja tapeedist - Rauhfaserit ei ole kuskil silma jäänud? Me pole Tallinnast Bauhausist veel küsinud, aga muidu tundub see asi üsna lootusetu ja peab vist Saksamaalt tellima hakkama. Ideid?

Edit hiljem: Esimene plärtsatus vaktsineerimise teemal jõudis kohale. Ma ei kavatse ära keelata lugemist, aga ma ei ole huvitatud vähimastki selleteemalisest diskussioonist. Nii et vabandage, ma ei avalda kommentaare, mille eesmärgiks on tüli (vaidlus ja oma seisukohtade õigustamise nõudmine on tüli, ilma vähimagi kahtluseta) kiskuda. Eriti mitte inimestelt, kes on seda siin varemgi üritanud. Tänan tähelepanu eest.

Sunday, November 18, 2018

Ei ole hoo ega hoobi vahet

Sel nädalal me käisime lapsevanemate koosolekul, mida peeti koolimajas plaanilise elektrikatkestuse ajal. Söökla on eraldi korkide peal või midagi, sealt oli toodud juhe ja juhtme küljes oli paar laualampi… üsna hubaselt hämar oli. Eks küünaldega oleks kah saanud. Unistaja klass läheb klassi sidususe asjus matkale, otse loomulikult on kanamammadel palju muretsemist ja küsimusi.

Siis ma käisin ükspäev emmede palvekas kodus, kus noorema lapse bronhiidi tõttu on kasutusele võetud hulgaliselt eeterlikke õlisid. Ma sain ka kahe tunni pärast juba päris hästi hingata, esialgu nõudis see õhk seal natuke harjumist. Muidu oli imetore nagu ikka ja sama armas kodu nagu varem.

Ühel päeval käisin pastori jutul, hingehoidlikes küsimustes. Pastor ütles, et sedasorti probleemidest peabki rääkima, ja julgustas, et ma tegelikult ei ole hulluks läinud. Vahepal ma teatud küsimustes mõtlen, et olen… aga sel teemal on mulle vähemgi autoriteetsed inimesed öelnud, et ei ole mina hull, vaid… nojah. Mis me sellest ikka.

Jõugu Juht ööbis Endise Klassivenna pool ja kasvas poole päevaga talvesaabastest välja. Hommikul läksid saapad ilusti jalga, õhtul hakkas kitsas… ostsime talle ühe nädalaga kaks paari jalatseid, spordijalatsitest kasvas ta kah välja.

Unistaja käis Tallinnas teatris ja muuseumis ja järgmisel päeval ujumas. Ujumas viibis veel terve hulk juuniore, JJ sealhulgas.

Lillebror ei teinud midagi eriti põnevat, Jumal tänatud.

Mees ja mina käisime täna külas… juhtumisi samas majas, kus esimesel korrusel see eeterlike õlidega asi oli, aga teisel korrusel. On üks imetore suguvõsamaja, mille elanikke meil on au tunda nii esimeselt kui teiselt korruselt kui tagumisest tiivast kah - aga nendel me pole külas käinud, eks põlvkonnajagu on vahet kah.

Pühapäeval kirikus kohtusin nahkhiiresalliga. Salliomanik kiitis, et mõnus on. Ja ta nägi selle sees muidugi väga hea välja. :)

Järgmisel nädalal toimub kah asju, Unistaja matk ja emmede kohvik ja... ülejärgmisel nädalal on juba kaks üritust plaanis, oih, ja matkajärgne tagasisidekoosolek kah, see teeb taas ühe pika õhtu… ja õigus, ma pidin siis ükspäev MN-ga kokku saama. Kõik on väga tore ja me oleme tegelikult tänulikud, aga ilmselt tuleb selle kõige haldamiseks ja toimetulemiseks teha mingi parem PLN. Alati on võimalik saada veel Paremaks, nagu ma ühest raamatust lugesin. Kui saab ise mõistlikult otsustada, mis see Parem on, miks ka mitte… ja otsustada, millal see põhimõte krõksti katki murda ja jääda rahule piisavusega. Raamat, muide, oli natuke tobe. Kui ma vähegi viitsiksin Goodreadsi kasutajaks hakata, siis annaksin kolm punkti, sest noorte tibide elu, jah, naiste objektikstegemine kah, võib olla ongi "Teenijanna lugu" noortele liiga keeruline, aga isegi mina taipasin kuskiltmaalt, et kogu see süsteem ei saa niimoodi toimida, ebaloogiline on.

Sellegipoolest püüame oma PLNidega saada veel Paremaks. Et asjad toimiksid nii, nagu tarvis on. Ükskord tuleb üks täitsa rahulik kodune päev niikuinii.

Liha ploomikastmes ehk lahendus ülearustele ploomidele

Sel aastal kandis meie ploomipuu esimest korda elus nagu peab, tähendab, nagu pildiraamatus. Tegin ploomikooki ja ploomikompotti. Ja suunasin perekonda suuremates kogustes ploome sööma. Ja käisin ise mõnel päeval puu all lõunal, ploomidest saab üks Peki-Heini kõhu täis küll. Ja andsin paar kastitäit ploome ploomitutele tuttavatele-sõpradele - see ploomijagamine on üks keeruline asi, edasi kinkida sünnib ainult otse puust võetud ploom ja kinkimisega ei saa kaua oodata… No aga muist ploome sadas ikkagi kontrollimatult puu alla maha ja muljumishaav on ploomi puhul tõsine asi, nõuab kohest menetlemist.

Lõikasin kivid välja ja panin need pehmekskukkunud ploomid sügavkülma. See uus külmik on muidu mis on, aga külmutab absoluutselt eeskujulikult. Ikka üks karbike korraga, mis sinna karbi sisse mahtus… 20 ploomi või umbes nii.

Eile katsetasin… sai hea.

Prae natukeses õlis ports guljašitüüpi tükkideks lõigatud liha. Minul oli umbes pool kilo.

Lisa kaks sibulat, meelepärasel viisil viilutatud või tükeldatud. Hauta natuke, aga taevapärast mitte pruuniks!

Püreesta pool karpi ploome (karp ongi see umbes 20 ploomi, eks ole), lisa potti. Lisa umbes sama kogus valget veini ja veel sama kogus vett. Pluss puljongikuubik, mul oli kanapuljong. Kaas peale ja podisema.

Puhasta üks suuremat sorti porgand, lõika pulgakesteks või rõngasteks või kuidas meeldib. Pane potti.

Pane keema vesi riisi jaoks või riis aurutajasse, kuidas harjunud oled (minu aurutaja, muide, suri maha. urr).

Puhasta üks paprika, tükelda.

Kui vajalik kogus riisi on juba potis - või poole aurutamise pealt -, lisa lihale paprikatükid.

Lõika ülejäänud ploomid tükkideks nii hästi, kui õnnestub. Sellest pole midagi, kui ploominahad ära tulevad, näiteks Lillebrorile meeldisid need väga.

Umbes selleks ajaks, kui riis on valmis, võiks hautis ka valmis olla. Kokku veetis ta mul puupliidi peal umbes poolteist tundi, aga puupliit on puupliit, eks ole, gaasi või elektri peal läheks arvatavasti oluliselt kiiremini.

Mõni hetk enne serveerimist sega hautisesse ploomitükid. Kui hautis on liiga hapu (oletan, et erinevad ploomisordid muutuvad sügavkülmas erineval viisil), lisa suhkrut. Muidugi võid sa soola ja pipart või näiteks tšillipulbrit ka lisada, kui meeldib.

Serveeri hautist riisiga. Jätkub viiele* ilusti.

Usun, et sama kaste sobiks ükskõik millise tavalise lihaga.

________
*palun võtta arvesse, et ma ei ole mitte kunagi toitnud näljasied puuraidureid või kedagi sellist. Meil söövad kaks täiskasvanut, kaks ettearvamatu isuga teismelist poissi ja üks laps.

Thursday, November 15, 2018

On see vast nädal

Teisipäeval saime Mehega koju kella kaheksa paiku - koolis oli Unistaja klassi tulevanädalase matka asjus lapsevanemate koosolek. Tee peal tuli meile vastu kiirabiauto, tee ääres seisis nukra olemisega buss ja politsei oli kah kohal (küllap te lugesite ka lehest, mis seal juhtus). Ja kodus saime meilitsi teada, et Mehe vanaisa - see vanaisa, keda ta elus umbes 15 minutit näinud oli - on juba jupp aega tagasi ära surnud.

Täna saime koju kell üheksa, mul oli emmede palvegrupp. See on väga õnnistatud aeg, aga ikkagi… Lapsed tulid mõlemal õhtul kellaviiese bussiga ise koju. Selle tänaseks toimumiseks pidin samal hetkel jagama ühes suunas Unistaja ja Lillebrori, bussi asjus, teises suunas Lillebrori Sõbra, muusikakooli asjus… tipptunni ajal kesklinnas pimedas. Õnnestus, Sõber jõudis küll vist väga täpselt*.

Lillebrorile on siilikostüümi jaoks vaja leida mingi hall või must särk… tal ei ole arvatavasti halli või musta särki.

Unistajale on vaja matka jaoks kaks paari pikka pesu, kindlasti mitte puuvillast sorti… Tal ei ole loomulikult mitte mingit pikka aluspesu, ei puu- ega maavillast.

Homme on Unistaja Tallinnas teatris ja Lennusadamas (vist) ja Jõugu Juht kräunub Endise Klassivenna poole ööbima.

Ülehomme lähevad JJ (kes on siis võib-olla Linnas juba olemas) ja Unistaja, kes tuleb varahommikuse bussiga Linna saada või kellegi meist ise viia, juunioride grupiga Veekeskusesse ujuma.

Üleülehomme oleme Mees ja mina kutsutud külla, igaks juhuks ilma lasteta, muidu läheb ehk paljuks, arvas kutsuja. Arusaadav, nad tulevad meil kodus hästi toime küll.

Aga kui poole tunni eest ilmus pidžaamas JJ ja küsis, kus ometi on tema ujumispüksid (perekondlikus ujumisasjade kotis riidekapis, muidugi, poiste pesukummut kipub harvemkasutatavaid asju ära sööma), siis ma röögatasin.

Kuidas tõlkida "I don't want to adult today"?

Igatahes, kui me selle nädala ja ülejäänud novembri ja advendiaja koos kõigi juurdekuuluvate katastroofidega üle elame, siis me äkki saame... rahuliku, rutiinselt laisa ja mõnusa teise jõulupüha? Sest jõuluõhtu ja esimene püha on tõenäoliselt siiski mõnevõrra tegusad ja vastutust nõudvate tegevustega päevad, Noor Poola Hani (või Junge Pute) ja kuusk ja muu taoline.

Reeglina ma mõtlen, et meil on liiga vähe lapsi, aga mõnikord ma igatsen meie paari aasta taguse aeglase elu järele ja tundub, et kolme lapse logistika ja kõik need erivarustused on ikka päris krõbe suutäis läbi hammustada.

Ma lähen nüüd magama ja proovin unes mitte näha seda, et ma pean jõudma punktist A punkti B viis minutit tagasi, nagu neil päevil ilmsi olema kipub.
______
*loomulik aja-auk pidanuks olema 40 minutit. Sellest esimesed 18 minutit vahetasid poisid trenniriideid tänavariiete vastu, siis me istusime umbes 7 minutit raudteeülesõidukoha taga ja siis oli juba bussi peale kiirem jõuda, muusikakool ei pane uksi minutipealt kinni ega sõida minema… Ja tee peale jäi umbes 8 valgusfoori ja mitu jalakäijarohket ülekäigurada.

Sunday, November 11, 2018

Maailm ja mugavustsoon

Õues on väga hall ilm ja kuna ma töötan peamiselt päikesepatareiga, siis ei ole mingit tahtmist taguotsa kergitada ja midagi tõsiseltvõetavat tegema hakata. Mehed on Linna saadetud, musta Mimi poolt öösel hukatud ja konsumeeritud hiire jäänused koristatud (tuleb olla tänulik, et ta seda hiirt meile voodisse ei toonud!). 

Mängisin natuke, nii meelelahutuseks ja edasiseks ärkamiseks Geoguessrit. Ma valin sealt alati Euroopa, sest ega ma mingit Austraalia või Lõuna-Ameerika paika ära ei tunne. Euroopas on täitsa võimalik, et satun mõnele tänavanurgale, kus ma juba olnud olen. Mõnikord harva ikka!

Ja siis… vaatasin maailmakaarti, mis seal mängus paratamatult täisulatuses avaneb, ja mõtlesin, et Euroopa, mida ma väga armastan, ja kust lahkuda mul erilist ahvatlust ei ole, on nii kohutavalt väike kogu muu maailma kõrval. Ometi on viimase umbes kahe tuhande aasta kõige olulisemad (IMHO)ajaloosündmused toimunud Euroopas ja noh, kõikse puhtamad kempsud oo meitel, kõikse väiksem tõenäosus toidumürgitust saada oo meitel ja kõikse parem elu oo meitel kah. Nojah, räägitakse, et Kanadas on isegi puhtam, parem ja mõnusam kui siin, aga Kanada jällegi on minu maitsele liiga ühtlaselt põhjakaares, Euroopas on ühes servas lumine ja teises servas palmine … selle viimase sõna ma mõtlesin praegu välja, no aga on ju palmid Portugalis ja Hispaanias ja Prantsusmaal ja Itaalias ja... ma muudes lõunamaades pole isegi paariks tunniks käinud. 

Ja siis ma mõtlesin, et mõnes mõttes on rumal öelda, et hoidke see Aasia ja Aafrika omale, ja kui Lõuna-Ameerikasse reisimiseks vaktsineerima peab ja seal kraanivett juua ei tohi, siis see kah! Jumala loodud maailm on kõik, ja arvata võib, et imeilus maailm. No aga kui ei tõmba piisavalt…? Kui ma juba ette pelgan, et niiehknii on mul kärss kärnas ja maa külmunud, inimesed tänaval liiga imelikult riides ja sillutisekivid vale kujuga, siis pole ju mõtet trügida, eks ole. 

Minu mugavustsoon on paraku Euroopas, tegelikult kõige rohkem Saksamaal. Seal on parklate sillutisekividel õige kuju. Esimest korda tajusin selle mugavustsooni tugevust väga teravalt, kui me mõne aasta eest Saksamaale sõites Poolas poes käisime. Saate aru, me olime palju kordi üht- ja teistpidi läbi Poola sõitnud, aga toidupoodi läksime 2015. aastal esimest korda! Uhh, küll see oli õudne, kogu kaup oli täitsa vale ja ruumi ei olnud ja üldse. Millegipärast poolteist aastat varem Portugalis ja sealt tulles sutsti Inglismaal Sainsbury poes seda tunnet üldse ei olnud. Või oli tegu vale poega, kesse teab. Ma enam ei mäleta, mis pood see oli, võib-olla Lidl, mis Saksamaal mind üldse ei häiri. Sel suvel väljusime mugavustsoonist mõned kilomeetrid pärast Saksa-Hollandi piiri, kui kiirtee nähtavalt teistsuguseks läks ja kollaste numbrimärkidega autode hulk järsult kasvas. Ja kui me esimeses tanklas Hollandi bensiinihindu nägime. :D Aga näe, üle elasime, ei jäänud Amsterdamis jalgratta alla ega midagi, küllap paistis komplekt paljavarbalisest, sandaalidega mehest*, seelikuga naisest ja kolmest mitte-mustasilmsest lapsest piisavalt äraeksinud turistide moodi välja.

Kui Jumal annab, siis väljume kevadel taas mugavustsoonist ja läheme Londonisse, Lillebrori 10-aastaseks saamise asjus. PLN on juba paigas - ühel päeval Harry Potteri stuudiod, teisel päeval Kew Gardens, kolmandal niisama kolamine, muuseumid ja poed, eks näeb, kuidas need lendamise-päevad kujunevad. On vaja ainult pileteid ja öömaja. Ainult et kuivõrd on üldse mugavustsoonist väljumine, kui minna paikadesse, kus oskad ikka natuke kohalikku keelt ka rääkida ja saad igasuguste virtuaalsete ja päris reisijuhtide abil umbes sentimeetri ja minuti täpsusega paika panna PLNi, mis juhtuma hakkab? Tegelikult me muidugi nii täpselt asju paika ei pane, aga see oleks võimalik küll jah. 

Iseküsimus on, kas inimene peab ilmtingimata otsima igapäevarutiinist äärmiselt erinevaid elamusi. Noh, näiteks kuskil savannis telkimist, lõvi teisel pool telgiseina möirgamas, või mägimatkamist või eeeee kus see rong läbi elurajooni kihutabki? Kuskil Aasias? Ega ma seda kellelegi ei keela, kellele meeldib, palun, aga… Olen kohanud ka seisukohta, et peab ilmtingimata proovima, isegi kui ma ette juba arvan, et mulle niiehknii ei meeldi. Või et peab minema eksootikareisile, see on heaolu ja jõukuse tunnus ja mu naaber käis. Lõpmatus inspiratsiooniallikas Perekoolis oli mõne aja eest miski teema, kuidas inimesed, kes kaks-kolm korda aastas eksootikareisidel ei käi, on ikka hirmus vaene alamklass vms. Huvitav, kas kõik eestlased, kes paketireisidega troopikas käivad, tõesti naudivad kogu sealtkandi loomulikku keskkonda nii väga või püsib osa neist ikkagi ainult turistidele mõeldud piirkonnas, mis arvatavasti väga ei erine, ütleme, Hispaania või tegelikult ka Pärnu rannarajooni ilusa suveilma olekust? (kuigi Pärnus vist jah palme ei kasva, aga liiv ja rahvast täis rand ja restoranid ja melu ja... selle jaoks ma küll teise maailma otsa ei viitsiks minna)

Või on omaette väärtus ka sellel, kui keegi palju ei reisi - ma ei pea ennast paljureisinud inimeseks, pole nagu põhjust -, aga teab täpselt, millise samblatuti all on augustis väga suure tõenäosusega kukeseen (mina tean, päriselt ka) ja mis sorti katus on kõigil koduteele jäävatel majadel (Mees teab)? Või kellel on pikaajalise samas kohas elamise tagajärjel täpselt teada kõik koerad, kes tänaval jalutamas käivad, nende omanikud ja harjumused (Vanaema teab, ta huvitub aknlaistuva pensionärina eelkõige koertest, naabrite eraelu ei uuri)? Meie ja laiendatud perekonna kodune eluviis ei ole isegi mitte sihipärane, vaid lihtsalt… nii on. Võimalik, et me olemegi liiga mugavad inimesed. Või on kassidega kooselamine muutnud ka koha-armastajateks, nagu kassid. Inimestega meil siin metsas paraku tugevaid sidemeid pole tekkinud, aga need samblatutid ja kukeseened, jah, need on tähtsad. Või on see ikkagi üks alalhoidlikkuse vorm? 
________
*kõige jahedamal päeval oli 28 kraadi varjus, mäletate ju küll, missugune suvi oli. 

Sel nädalal, kui isadepäev oli

Isadepäev on meil ajalooliselt kuidagi lahjem kui emadepäev. See viimane käib üles ja alla, ühel aastal paremini, teisel aastal kehvemini, aga vähemalt parematel kordadel on siiski kuidagi muljetavaldavam. Isadepäeval tehakse isale peamiselt head süüa. Ma teen muidu ka pühapäeviti midagi head (arvesse võttes meestehulka siin majas tähendab see, et ohtra lihaga), aga isadepäeval püüan eriti kohalviibiva isa maitse järgi menüü valida. Täna tegin hakklihavorstikesi peekonis (põhimõtteliselt vorstiks mätsitud lihapallitainas, mis on keeratud toorpeekiniviilu sisse, ahju ja pruuniks), ja magusaid porgandeid, magustoiduks šokolaadikooki vahukoore ja vaarikatega. Mees jäi rahule, kurtis just, et kõht on nüüd liiga täis. Esemelistest asjadest rikastus ta ühe helkuri võrra (Lillebror meisterdas koolis), sünnipäeva-isadepäeva-jõulukinki kirjutuslauda soovitatavalt vanainglise klubi stiilis pole ma siiamaani leidnud (tegelikult on midagi Mööbliaidas olemas, ma vaatan seda asja uuel nädalal täpsemalt).

Enne isadepäeva sai Jõugu Juht koolis umbes kaheksa "viit", neist mõned plussidega. Sobib.

Unistaja "laskis punkte", mis tähendab, et toimusid sisekarikavõistluste või millegi taoliste eelvoorud. Punkte oli päris palju, aga veel ei tea, kuidas neil teistel…

Lillebror esines huulheinateemalise ettekandega loodusmaja konverentsil ja peab klassi etenduse ajal elppima karvase siiluvärvi vesti ja mõningate kirjude sügislehtedega. Õpetaja Õunapuuhaldjas arvas, et see vest sobib siili selga küll, mina arvan ka. Lillebror oli natuke nördinud, tema arvanud, et kostüüm ostetakse kostüümipoest…

Mees vahetas isadepäeva puhul Jõugu Juhi toa elektri ühe korgi pealt teise peale, mis põhimõtteliselt tähendab, et vanu juhtmeid pole enam tarvis seal ruumis kasutada, pistikupesad töötavad ja kuna nüüd käib ka tolle toa äravajunud uks* kinni, saab seal üsna kiiresti ja kenasti puhuriga kütta.

Mina tuterdasin niisama ringi, kudusin musta roosidega salli ja suhtlesin inimestega. Seinu pahteldasin ka, see võtab kohutava aja.

Raamatutest.
Sergei Lukjanenko "Öine vahtkond" ja "Päevane vahtkond". Lugesin neid täitsa teadlikult teist korda, hea vene fantaasiakirjandus on. Boonuseks õpetus, kuidas ennast kultuurselt täis juua (ma küll ei kavatse testima hakata, kas õpetus ka väärt on) ja piisavalt lihtne dialoog, mida on täitsa lõbus omaette algkeelde tagasi tõlkida. Tõlke juures tekkis mul küll küsimus, misasi on muinasjutuline küürak-hobu… minu teada on sellisele kirjeldusele vastav tegelane vene muinasjuttudes küürselg-sälg?
George R. R. Martin "Seitsme kuningriigi rüütel". Mõtlesin, et annan minu jaoks ebasümpaatsele autorile veel ühe võimaluse. Iiiiiigav! Tegelikult on vähemalt esimene ots puhtalt "Rüütli loost" maha viksitud, kusjuures filmil on rohkem sisu ja intriigi kui raamatul… tagumist otsa ma ei viitsinud lugeda, sest iiiiiigav oli.
Michael Faber "Imelike uute asjade raamat". Noh, selle raamatu idee peale tulemiseks peab olema küll… vähemalt ajutiselt peast põrunud, kui mitte midagi hullemat. Alguses ei meeldinud põrmugi, lugesin puhtast uudishimust edasi, sest kirjutada autor oskas ja kogu sündmustik oli piisavalt inimestekeskne, et mulle sobida. Kokkuvõttes oli parem kui päris algus, kannatas lugeda küll, aga koju ma seda ei ostaks. Ja mis asjaoludel kasutati võib-olla 1922. aasta Uue Testamendi tõlget, "välja antud Briti ja Wäljamaa Piibliseltsi poolt), kus on juttu Eewesuse ja Wiilippi kogudusest? /mõtleb, topib arvatavasti Mehe vanavanaemale Allika pühapäevakooli poolt kingitud, üsnagi ajahambast puretud köidet riiulisse tagasi/ Tegelikult siiski vist mingit uuemat, raamatus oli Eevesos ja Viilip. Et rõhutada, kui hea see inglisekeelse kristlaskonna King James Bible on? Tänapäeval teame, et Paulus kirjutas efeslastele ja filiplastele


______
*meil on siin Majas põhimõtteliselt anfilaadsetaoline - aga mitte päris - põhiplaan, pluss ringsüsteem, nii et igal toal on vähemalt kaks ust. Kui tuba valmis saab, avame praegu raamaturiiuliga kinnipandud ukse praegusesse lastetuppa ja sulgeme tollesama äravajunu, mis viib kütteta ja veel mitte remonditavatesse ruumidesse.

Saturday, November 10, 2018

Reisile sinuga?

Vaadake siia. Tubli reisimäu, musta värvi veel pealegi. Ja tubli omanik, ilma kassita reisima ei läinud. Olevat lausa kassi reisiks treeninud, ikka esialgu lühemate otstega… et kass harjuks.

Mustade kasside pilte ei ole kunagi liiga palju. :)

Friday, November 9, 2018

Meie ei lase marte sisse tulla

Vabandage.

Tähendab, esiteks me elame kohas, kuhu inimesi üldiselt ei satu. Pole nagu kommet, et keegi ukselt uksele käiks, vahepeal on mitusada meetris põldu ja/või võpsikut.

Teiseks nõuab mardisantimine rohkem aega ja vaeva ka lapsevanemate poolt, kui mina olen nõus panustama, pealegi on lastel täna õhtul Linnas organiseeritud tegevus olemas. Miks ma panustama nõus ei ole, seletan viiendas punktis.

Kolmandaks ei usu ma lisaks reikile ja energiatele ka karjaõnne soovimisse, kui sellega Jumala õnnistust kaasas ei käi… luterliku traditsiooni laternarongkäik on palju kenam vana komme kui võõrastele tuppa kuivatatud herneste loopimine või mis see oligi (ma lugesin salatinärimise vahele tööl üht artiklit, kus räägiti millegi tuppaloopimisest). Laternarongkäigus võiks jalutada küll, iga latern teeb valgemaks novembri ja nii edasi.

Neljandaks käisid meil siin ükskord mardisandid. Meie ust lahti ei teinud, see oli ikka üle mõistuse ootamatu ja juba siis see mõte meile ei meeldinud. Siis karjusid ja kolkisid ust jalgadega. Papa (see enda-meelest-kohalik-kunn, kes suvaliselt teiste inimeste koduloomi tapab, sest ta tahab) istus eemal autos ja vaatas rahulikult pealt, kuidas tema lapsed võõrast maja lõhuvad. Olin väga kuri ja väljendasin seda. Lastest oli kahju küll… et vanemad ei olnud neile õpetanud, kuidas käitutakse.

Viiendaks on mul mardisantimisega tõsine lapsepõlvetrauma. Nimelt nägin ma kuueaastasena lapsepõlvekodu esikus mardisandi peas esimest korda elus gaasimaski. Siiamaani on pilt silme ees, kuidas oli valgus ja kuskohas see koll seisis… Laps kriiskas, tormas vanaema voodi alla ja vajas pärast väga palju suhkruvett ja väga palju kinnitamist, et see oli päris inimene, mitte tulnukas (ma ei tea, mis asjaoludel ma kuueaastaselt oskasin tulnukaid karta) ja et mardisante ei lasta meil enam üldse mitte iialgi uksest sisse… ei lastudki, vist (ühed tuttavad kadrid ükskord käisid, aga need olid tuttavad, eks ole). Lapsi ega ka täiskasvanud inimesi ei tohi hirmsa välimusega ehmatada!

Muidugi, kui lapsed mardisantimisest hooliksid või neil koolis miski mardipidu oleks või meile keegi tuttav - olles kontrollinud, et meil ei ole majas katku ega kerge unega imikuid ega muid hädasid - tahaks santima tulla, ega siis ära ei keelaks! Organiseeritult ja usaldusväärselt, palun väga. Ja ilma gaasimaskideta. :)

Siinkohal palun kõiki santijaid, ärge ennast väga hirmsaks tehke, eks ole? Muidu tekib mulle äkki mõttekaaslasi ja siis on need, kellele see komme meeldib, veel rohkem häiritud.

Aga vaat see leht mulle meeldib. Saab registreeruda mardisõbralikuks koduks ja mardisandiks, kes tahab (aga ei pea). Huvitav, kas nad annavad miski sildi ka, mida uksele/väravale panna või on miski muu kood, nagu kõrvitsapühade ajal pidavat see kõrvits olema?

Sunday, November 4, 2018

Koolivaheajani on jäänud seitse nädalat

Nii ongi. Esimene veerand läheb üsna kiiresti, viimane kah, aga vaat see talveperiood, mis seal vahel on... võeh.

Elekter tuli meile tagasi esmaspäeva lõuna paiku. Suuremalt jaolt. Teisipäeval sai Mees sõnumi, et vabandame, teil ei ole elektrit ja keegi ei tea, kas ja millal tuleb. Noh, me olime kõik Linnas… me siis olime natuke kauem Linnas, polnud hullu midagi, koju jõudes oli vool siiski tulnud.

Kõrvitsapüha meie peres ei peeta. Esiteks võõramaine püha, teiseks ei sallinud ma lapsena ka eestimaist santimist (sõprade ukse taha võib ikka minna, aga võõraste juures kolkimine on minu meelest lihtsalt ebaviisakas) ja kolmandaks oleme me selle koha pealt natuke nende ameerikamaa kristlaste moodi, et paganlik ja võeh ja puha. Küll aga süüakse tänumeeles kõrvitsat mitmes vormis ja kuna lastel koolis stiilinädal oli, siis selles võis ikka osaleda. Paraku on suuremad poisid aktiivselt puberteedis ja igasugune karnevaliteema on võeh. Lillebror küll osales, oranži värvi päeval käis kiriku linnalaagris värvitud särgiga (niigi kasu sellest…) ja karnevalipäeval läks musketärina - aitäh, Alice, Sinu kingitud kostüümid on jätkuvalt kasutusel! Multikategelaste ja kaheksakümnendate riideid meil polnud, need ja älloviin olid ülejäänud teemad.

Mina käisin hambaarstil ja sain teada, et kummaline lõualuuvalu ei saa hambast tingitud olla... kohe arsti juurest ära tulles hakkas uuesti valutama. Õnneks mitte pidevalt ega intensiivselt, natukehaaval, jaokaupa. Ju ta miski külmetus on.

Unistaja kirjutas kirjandit. Ui, see oli kole kogemus - Unistajal tegelikult ikkagi ei ole loovkirjutamise peale soont, vähemalt ta ise ei tunne, et oleks. Pärast pikemat õnnetut pliiatsinärimist sai paberile kogemus vibuvõistlustelhõbeda võitmisest ja äratundmisest, et selles spordis võiks ta vist palju saavutada (teemaks oli "Äratundmishetk"). Õpetajale sobis.

Jõugu Juht… sai inglise keele kontrolltöös "viis-plussi". Sobib meile kõigile. :)

Mees murdis pead, kuidas seda ahjukest ikkagi JJ tuppa paigaldada nii, et ei peaks midagi lõhkuma ega midagi ülearu palju juurde ehitama. Peamurdmise tulemusena sündis joonis ja vajalike detailide nimekiri, ainult et kõiki juppe meie tänakülastatud ehituspoes ei olnud, tuleb kusagilt veel vaadata.

Mina sain siin kerge närvivapustuse ja olin muidu hädine kuju. Pühapäeval tegin juunioride tundi ja jahmatasin baptistilapsukesi infoga, et mõned inimesed maailmas lausa pelgavad või põlgavad eestpalvet. Jalgpallihuviline Sõber naeris seepeale täpselt niisugust nõutut naeru, nagu me kõik täiskasvanudki naerame, kui me midagi ekstra jaburat kuulma juhtume. "Aga me ju palvetame kogu eesti rahva ja terve maailma eest!" nördisid nii JJ kui Pastoritütar. Tõsi ta on, palvetame küll. Et oleks rahu ja armastust ja head tervist ja muidu ka inimestel ilus elu. Mis teie siis arvasite?

Pärast kirikut käisime Vanaisa ja Vanaema juures. Mees ja poisid puhastasid ära nende vihmaveerennid - Vanaema hoidis all hinge kinni, ega poisikesed ometi redeli pealt maha ei kuku (ta pole neid puude otsa ronimas näinud) -, mina püüdsin toas Vanaisaga suhelda. Ta liikus seina najal, aga täitsa püstiasendis, ja oli täpselt nii tige nagu alati, kui keegi tema eest mingit tööd liiga kiiresti ja tema meelest vale tehnikaga ära teeb. Mnjah, minu meelest on vihmaveerennide puhastamisel nagu muulgi puhastamisel kõige tähtsam osa, et saaks puhtaks, küll see tehnika kogemuste tekkides areneb.

Pühapäevaseks õhtusöögiks tegin šnitslit, kartuliputru ja sidruni-koorekastet. Viimane käib nii - hauta kastrulis oliiviõli sees sibul, lisa natuke peeneks pudiks hakitud marineeritud sidrunit ja näputäis kuivatatud tüümiani, natuke vett ja kui see kõik kenasti keeb, klopi sisse vahukoort ja tiheduse mõttes teelusikatäis maisitärklist. Sai hea.

Raamatutest. Muljet on viimasel ajal avaldanud kolm.

Martha Hall Kelly "Sirelitüdrukud". Lugu, mis algab nagu üsna mõttetu naisteromaanike, muutub ootamatult tõsiseks ja päris koledaks. Pärast tuleb välja, et kaks kolmest naisest, kelle elud omavahel põimuvad, on päriselt elus olnud, Herta lausa guugeldatav ja puha. Ma armastan Saksamaad ja sakslasi sellest raamatust hoolimata, aga see, mis sõja ajal koonduslaagrites toimus, sai selgemaks… ja ei olnud meeldiv see selgus, kohe üldse mitte. Väekas ja väärt raamat, aga päris noortele ja õrnahingelistele ma ei soovitaks, võib õudusunenäod saada… aga samas, koonduslaagrites elasid inimesed päris õudusunenägusid läbi.
Heather Morris "Auschwitzi tätoveerija". Samal teemal, aga teises kohas ja teisest vaatepunktist kirjutatud. Peategelane oli päriselt olemas, aga ta hoidis oma lugu aastakümneid salajas, sest kartis, et ta sildistatakse kollaborandiks või midagi sellist. See on raamat headusest ja armastusest, mis pidas vastu kõigest ümbritsevast jõledusest hoolimata. Ja ellujäämisest tugeva tahte ja hea õnne läbi. Ka väga väärt raamat.
Lehte Hainsalu "Olla üheksavägine". Nii ilusasti kirjutatud elulooraamatuid on vähe. Kunagi ammu, kui mu lapsepõlvekodu aed oli üks ilusamaid Linnas, ja vanaema Mahti korraldas avatud aia päevi, käis ka Lehte Hainsalu seal. Torkas oma avara pluusi (või oli see pontšo?), pikkade juuste ja kõrge kasvuga silma, millegipärast oli umbes kuueaastase minu ettekujutus Vanaema-vanustest tädidest, et need käivad oluliselt masajamad ja lühikeste lokitud juustega, ilmselt olid Vanaemal üsna standardse välimusega sõbrannad ja töökaaslased. Aga kirjanik, jah… naeratas mulle sõbralikult. Aitäh naeratuse ja raamatu eest, põnev lugemine oli.

Vähem muljet avaldasid, aga ilmselgelt vajalikud noorteraamatud on Jasmine Warga "Minu süda ja teised mustad augud" - võib soovitada, räägitakse depressioonist ja enesetapust ja sellest, kui oluline on, et inimesed päriselt omavahel räägiksid - ja Ali Benjamini "Kõik, mida ma õppisin meduuside kohta". Viimane on kirjutatud autistliku lapse vaatenurgast. Tema jaoks on kõik absoluutselt loogiline, teiste jaoks… mitte nii väga. Seda võiks lugeda igaüks, kelle suhtlusringkonnas on mõni autistlik või vähemalt tõeliselt imelik tüdruk - vaadake, tüdrukute ja poiste autistlikud jooned võivad avalduda erinevalt ja just tüdrukute autismist arusaamine on hästi keeruline.

Saturday, November 3, 2018

Olukord, kus küpsetamine on ilmselt möödapääsmatu

Planeeritud laisk laupäev algas ühe pikaaegse vaibakunde helistamisega. Tema tahab vaipa tellida… aprillis-mais. Minu meelest oleks see info võinud oodata mõned kuud… või vähemalt kella kümneni.

Ega uni enam tagasi ei tulnud, väljas oli novembrihämarus käes ja ka suure pingutamise peale ei jäänud ma enam magama.

Puder. Kohv. Siis helises mu telefon uuesti. Vanaisa olevat eile õhtul keldris kukkunud, mingit insuldimärki kiirabiarst ei leidnud, aga tema sealt tuppasaamine olnud üks suurem ettevõtmine ja üldse. Avaldasin sajandat korda mõtet, et ülemise korruse tuppa tuleks võtta üüriliseks üks tubli tudeng, kes osa üüri tasuks keskküttekütmises ja muus taolises abis, millega meie kaugjuhtimise teel tegeleda ei saa… Esimest korda ei vaielnud Vanaema kindlameelselt vastu, vaid ainult ohkas, et ta ei oska suurt midagi öelda. Helistamise ajal olevat Vanaisa täitsa omal jalal kööki sööma läinud, nii et küllap see kukkumine pigem üleväsimuse viga oli - päeval peletas ta Unistaja minema, kui see tahtis puid lõhkuda*, ja kolkis muudkui ise kirvega edasi… Olmelise poolega saaks palju, väga palju kergemini hakkama kui Vanaisa põikpäisusega**…

Palderjani võtsin natuke hiljem. Ega sellest palju kasu ei olnud.

Kohalike käegakatsutavate asjadega tegelemine tundus hea mõte… Siis ütles Mees, et JJ tuppa ahju saab paigaldada kas kiiresti või korralikult, mitte mõlemat korraga… ja kaameli selgroog läks katki. Üks taskurätik hiljem pidasin poistele kasvatusliku loengu sellest, et õlipastellide mahaunustamine ja KRÄUN ja mud sellised väikesed asjad on kah õlekõrred ja kui neid palju saab, siis on ikka väga paha olukord… praegu loevad kõik kolm raamatut, ilma igasuguste ekraanideta ja ilma erilise lugemisteemalise KRÄUNuta (viimane on meil viimasel ajal üpris igapäevane nähtus olnud, kuigi pooleliolevad raamatud tegelikult meeldivad - aga need ei ole ju ekraanid!).

Ainult et minul hakkasid nüüd millalgi käed ka värisema. Järelikult tuleb võtta kasutusele kõige kangem närvirahustaja - küpsetada üks jõulu-stollen. Kirsside ja martsipaniga. Kui pärmitaina sõtkumine ka enam ei aita, siis ma küll ei tea, mis kodustest vahenditest veel võiks kasu olla.

_______
*Unistaja oskab väga hästi puid lõhkuda! Ja jõudu on tal selle jaoks küllalt.
**Nüüd ta Meest juba mingil määral usaldab, aga ega need noored inimesed ikka midagi ei tea ega oska, puid tuleb laduda täpselt Vanaisa poolt elu jooksul sisseharjunud viisil ja tempos ("Tööd ei tehta kiiresti!" käratas ta umbes aasta tagasi Vanaemale, kui see puud Lillebrori abiga enne vihma varju alla sai) ja igasugust kõrgtehnoloogiat nagu keskküttekatelt ei tohi üldse kellegi muu kui tema enese kätte usaldada. Aga keldritrepp on väga järsk...

Friday, November 2, 2018

Ära hõiska enne kuu lõppu

Eile rõõmustasin, et novembris meil suuri ja erilisi asju ei toimu. Täna ütles Mees hommikukohvi kõrvale, et paari nädala pärast on ees mingi eriti tihe tööperiood, lisaülesanded ja mis veel.... mitte et need üle jõu käiks ja vastumeelsed ei pidanud ka olema, pigem huvitav, aga tihedam aeg tähendab ka tihedamat väsimust.

Minule tuli sellesama kohvitassi juures meelde, et meil on üks sünnipäevakutse, mille suhtes tuleks seisukoht võtta. Tõenäoline seisukoht saab olema aitäh, tuleme hea meelega.

Nüüd tööpäeva jooksul mööda maja ringi vehkides olen saanud teada, et Unistaja läheb klassiga metsa. Kännu otsa. Või midagi taolist. Kolmeks päevaks. See on üks imeline programm, mis on sellele klassile kindlasti ülikasulik ja mind nii lapsevanema kui koolitöötajana väga vaimustab, aga... lapsed peavad olema ilmastikukindlalt riides... ja riiete eest vastutan meil mina. Mida üldse kuskil metsas novembrikuus kantakse*? Kuoma-tüüpi saapaid, pikka aluspesu, lumepükse? Ja ööbimiseks...? Kunagi varsti tuleb selleteemaline koosolek ka, aga ma tahaksin kohe esimesel võimalusel hakata varustust varuma, muidu on ups homme vaja ja siis ma võtan jälle palderjani.

Ja nüüd ütles Vanaema, et tal on tekkinud tasakaaluhäired, vaja on leida tõsiseltvõetav arst**, kelle juurde ta on nõus minema.

Vähemalt hambaarstilt kuulsin, et kahtlane lõualuuvalu ei saa antud juhul hammastest tulla, minu suus ei olevat midagi põnevat ega tegelemist vajavat. Hea seegi.

_______
*hoolimata kodust kaugel metsas ei ole me kuskiltpidi matkalkäija perekond, kodus aias ja võpsikus käiakse suvaliste katkisepoolsete pükste ja kummikutega ja mitte kunagi soojast ja kuivast toast kuigi kaugel, talveperioodil üldse mitte rohkem kui heade lumeolude korral mängimas ja ilmast sõltumatult paar korda nädalas puid toomas, selleks pole erivarustust vaja.
** perearst pidavat olema selline, kes iga häda korral suunab esimese asjana günekoloogi juurde ja/või ütleb, et ei siin küll midagi valutada ei saa, sa oled täiesti terve.

Thursday, November 1, 2018

Vara novembris

Ma siin vahel kirjutan sündmustest, mis uuel kuul ees ootavad. Sel kuul tundub, nagu midagi eriti ei olekski. Ma loodan.

noh, on, et...

  • minul on hambaarstiaeg, aga kas ja mida seal tehakse, see alles selgub - kevadel terveks kuulutatud hammastega lõualuus on ebamäärane valu, ühe päästmatult hukas hamba kõdunemine algas ka niimoodi, läheks laseks üle vaadata. Äkki ei olegi midagi.
  • Mees peab tööl mingil üritusel helitehnikut mängima, sest nende tavaline helitehnik olevat ära.
  • Jõugu Juht osaleb oma toa remondis ja käib kooliasjus mingit loodusprogrammi vaatamas
  • Unistaja käib Pealinnas teatris ja miskis muuseumis, oli vist Lennusadam?
  • Lillebror peab loodusmaja konverentsil ettekannet tegema ja kooliasjus näidendis osalema. Vaja on siilikostüümi. Ilmselt kõige lihtsam lahendus oleks saata laps lavale, selja ja kõhu peal silt "SIIL", aga publikus pidavat olema lasteaialapsed, äkki need ei oska veel lugeda?
  • ja muidu me remondime ja ehitame ja püüame olla arukad ja mõistlikud ja muidu ka head. Ja magame laupäevahommikuti kaua, kui vähegi saame.