Harva, kui ma viitsin mõnest raamatust kohe eraldi kirjutada. Veel harvem, kui ma panen raamatu kinni ja peaaegu kohe kirjutan ka. Tavaliselt ma loen lihtsalt liiga palju, et vahepeal kirjutamiseks aega võtta.
See raamat oli eriline. Ema, psihholoogi ja inimese seisukohast. Ja lastekaitsega servast koostööd teinud inimese seisukohast. Ja (peaaegu) valimatult lugeva inimese seisukohast.
Ane Rieli "Vaik" on vist kõige jubedamat sorti raamat, mida ma kunagi olen lugenud. Sedasorti jubedus, mille ma kindlasti koju ka ostan. Stephen King ja mud taolised ei saa ligi piirigi! Veel jubedam tunduks ta mulle kindlasti ainult siis, kui mul oleks väike tüdruk… või beebi, hetkel pole kumbagi ja täna, pärast "Vaigu" lugemist on see hea.
Suurema osa ühest ilusast ja kohutavast perekonnaloost räägib väike Liv, kelle normaalsus ongi see... mida raamatus kirjeldatakse. Tõsi, lõpupoole ilmutab Liv kahtlust, et äkki on kodust eemal siiski ka teistsugust normaalsust, aga kahtlused on alles tekkimas, kui ühe päevaga kõik muutub. Uues normaalsuses pole ka paha, sest Liv on harjunud, et armastus ei kao kuhugi, mõnikord ei ole armastatud inimesi lihtsalt eriti näha.
Ka Livi ema usub päris lõpuni välja, et armastus on ikka alles… ta on ju kunagi leidnud liblika (raamatus seletatakse täpselt ja ilusasti ära, mida see tähendab). Armastus ongi alles. Armastus on päris lõpuni alles, ainult et päriselus sellist armastust kõrvalt nähes ei saaks me keegi aru, et ka see ja niimoodi on armastus. Abikaasadevaheline armastus, vanemate armastus laste vastu… Armastus üleüldiselt. Ainult et selle raamatu armastuse kohta saab parimal juhul öelda "vildakas". Läbi mitme põlvkonna.
Sellised asjad saavad tegelikult päriselus ja heaoluriigis juhtuda küll, ühtegi kummitust ega üleloomulikku jõudu kambas ei ole. Kujutage ette.
Uhhh. See raamat võib nutma panna. Aga kui te otsustate seda lugeda, siis olge targemad kui mina ja valige päikesepaisteline ilm… ja ärge olge üksi kodus. Ma lähen nüüd segan musta kassi und, sest mul on kallistust vaja.
Vajutasin just nupule ja tellisin raamatu ära...eks siis paari päeva pärast ole näha kas ma tulen Sind siia raamatututvustuse eest tänama või panen psühholoogi juurde aja kinni :)
ReplyDeleteSa oled julge!
ReplyDeleteJeerum, ma nüüd tahan ju teada, kuidas see lõppes... :D
ReplyDeleteEfka, Sa pead ise lugema, mina Sulle ei räägi. Aga viimane lause (või lõik?) on mõnes mõttes veel see kõige hullem.
ReplyDeleteNo nii, lõpetasin just lugemise. Tänan raamatusoovituse eest, teraapiat ei vaja.
ReplyDeleteMulle raamat nii jubedat tunnet ei jätnud. Kindlasti osliselt sellepärast, et Sa hoiatasid ette ja lugedes ma mitmel korral juba teadsin mis on tulemas. Ma ise tegelikult arvasin et raamatu lõpp saab olema palju tumedam kui see tegelikult oli. Ning see on ju vaid raamat, päriselu juhtumid on minu jaoks ikka mitmeid, mitmeid kordi jubedamad ja kurvemad ning kahjuks neid ei ole vähe :(
Aga jah, raamat rändab kindlasti ka minu raamaturiiulisse, nii et suured tänud Sulle selle eest!
:) Jah, tegelikult on see raamat ka ju sellest, kui vintsked ja tugevad on väikesed lapsed, palju tugevamad, kui me keegi arvata oskame.
ReplyDeleteMina lugesin seda tõepoolest täielikus teadmatuses, millesse ma ennast seganud olen. Aga ega mina ka nüüd teraapiat ei vaja, musta kassi kallistamisest jätkub.
Tegelikult oli ju raamatu lõpp kogu selle hulluse juures väga positiivne. Ma ei hakka kirjutama miks, sest see reedaks lõpu teistele ära, aga Sa saad sellest ise ka aru :)
ReplyDeleteLõpp üldiselt jah, aga see asi seal väikese õe ja õmblemise kohta…
ReplyDeleteSeda küll, aga tal paistis olevat tugev ja hooliv tugivõrgustik kõrval, nii et küll nad ka selle probleemiga tegelevad kui õige aeg käes :)
ReplyDelete