Wednesday, November 28, 2018

Kojutulekust

Natuke rohkem kui kakskümmend aastat tagasi unistasin ma majast, mille köögiaken vaataks sissesõidutee poole, ja sombusest aprilliõhtust köögis. Viiene tütreke joonistaks ülemisel korrusel oma toas, paariaastane pojake mängiks köögi kõrval elutoas täitsa nähtavas kohas sünnipäevaks saadud garaažikomplektiga. Esikus kuivaksid aktiivse õuetegevuse tagajärjel kummipüksid ja kombed. Must kass lööks nurru ja toit saaks valmis just siis, kui härra abikaasa sinine auto eemalt paistma hakkab.

Siis tuli elu peale ja noore tüdruku unistustest mõni sai täiesti kogemata tõeks. Tütrekest pole siiamaani tekkinud, aga pojakesi on lausa kolm. Tõsi, garaaž meeldib neile praeguseks peamiselt piljardilaua asjus, aga neid autopesulaid ja raudteid on olnud küll jah. Ülemisel korrusel ei joonista meil endiselt keegi, aga kunagi ehk… ja tõepoolest, sinine auto hakkab köögiaknasse paistma, külavahetee on lausa meie sissesõidutee pikendus, kui nii võtta (teeb täpselt väravas 90-kraadise jõnksu). Must kass, loomulikult! Boonusena valge ka. Ja noore tüdruku unistuses on tegelikult lisaks köögis ootajale ka kojutulija, kelle jaoks võiks tulemine samuti tore olla

Neil päevil olen ma tavaliselt kahel päeval nädalas kodus ja teen neid asju, mida maamajas kodus tehakse. Ehk siis kütan, kütan ja kütan. Vahepeal lappan pesu ja teen käsitöötööd või tõlkimist, kui on. Kui riigitöölt ühendust võetakse, sest kellelgi on nõu vaja või KOHE mingit iseloomustust tarvis, siis teen seda ka. Ja olen muidu kodune. Käsitöötöö ja tõlketöö tunnid tulevad õhtuste aegadega koos täis küll, kui tahta nüüd juuksekarva lõhki ajada. Telekat vaatan päeval väga harva, kui, siis uudiseid - et te ei arvaks, et ma päev läbi seriaalidesse süvenen. Ja kui olekski, mis siis? Kudumise kõrvalt saab vabalt telekat vaadata või raamatut lugeda. Kardetavasti tekivad varsti jälle välitööd lumerookimise näol ja kevadel teen rõõmuga aiatöid. Ehk on sellelgi mingi väärtus.

Aga kojutulekust… Jah, nii ongi, et püüan oma perekonda vastu võtta sõnadega: "Tere, peske käed ja istuge lauda!" Ühtpidi on loogiline, et ma teen töölt ja koolist tulijatele söögi valmis, et näljasurm neid ei tabaks, teistpidi olen ma ju kodus olemas ja saan ise oma aega jaotada*. Veel teen alati talveajal tule ahjukesse, mis meil esikus seisab, siis, kui Mees helistab, et nad nüüd hakkasid Linnast liikuma. Mulle tundub, et nii on sõbralikum. Ja pimedal ajal panen põlema tuled tuulekoja sammaste küljes. On parem autost välja tulla ja jällegi, sõbralikum. Eriti hästi läheb siis, kui olen midagi küpsetanud või juhtub päris-söök olema healõhnaline - kapsakeeduving ei ole vist eriti tore lõhnatervitus?

Ma ei oska luua ilu loovuse, kuivatatud rooside ja kardinatutikeste mõttes, ka ei oska ma korraldada mingeid imetoredaid argipäevaõhtuseid ühistegevusi… aga olgu siis mu meeste kojutulemine soe, mõnus ja hästilõhnav. Vähemalt paaril päeval nädalas.

Ei ole laste käest küsinud, kuidas neile on sobinud tulla jaaniussikestena õhtuse bussi pealt ja esimese asjana pimedas ja jahedas majas ise kütma hakata, kas ja kuidas meeldib… aga mulle meeldib mõelda, et äkki neile siiski meeldib rohkem tavaline viis, kas nii, et ema on kodus ja ootab kaetud lauaga, või et tulevad vanemad koos lastega ja korraldavad, mis nüüd täpselt toimuma hakkab.

Kuidas teie perekonnad koju saabuvad? Ma usun, et paljude Truude Blogilugejate elukorraldus on hoopis teistsugune kui meil, aga ikkagi?


_________
*meil on natuke nagu tööjaotus, mitte soopõhiselt, vaid selle järgi, mis kellelgi paremini välja tuleb ja rohkem teha meeldib. Minu meelest on õige kodutööde tegemist jagada vastastikusel kokkuleppel nii, nagu kõige paremini sobib, mitte kramplikult mingi võrdõiguslikkuse-idee nimel. Mulle ausalt meeldib pesudega õiendada ja autoasjadega tegeleda ei taha ma kohe üldse mitte!

1 comment:

  1. See sinu kunagine unistus kattub üsna palju ka minu kunagise unistusega. Vahe vaid ehk selles, et minu köögiaken oli minu unistustes kindlasti tagaaia poole ja kassi pildis ei olnud :)

    Ma ei tea, mulle tundub et meie kojutulekud ei erine palju teie pere omast. Ok, lapse toon ma küll ise alati koolist koju ja ahju ka ei ole mida kütta, vaid kodust eemal olles kütame kodu kojutuleku ajaks soojaks mobiili äppiga, aga koju tulnud meest tervitan ka mina enamalt sõnadega 'söök on valmis'.
    Kui meil magusate kookide/saiade/pirukate sööjaid oleks, siis küpsetaksin ma ka hea meelega vähemalt kord nädalas, aga kuna üks ei saa süüa üht ja teine teist, siis ei hakka ju igaühele eraldi midagi küpsetama. Ja kui küpsetakski, siis peaks ju igaüks täiesti üksi omad koogid ära sööma ja seda oleks kohe kindlasti liiga palju :)

    Mees helistab alati kui töölt lahkub, või kui on juba autos teel koju ja maja ees olev tuli läheb pimeda saabudes ise automaatselt põlema, et oleks ilus ja hubane nii tulla kui ka minna ning et hoida eemale pahatahtlike inimesi.

    ReplyDelete