Maailm ja mugavustsoon

Õues on väga hall ilm ja kuna ma töötan peamiselt päikesepatareiga, siis ei ole mingit tahtmist taguotsa kergitada ja midagi tõsiseltvõetavat tegema hakata. Mehed on Linna saadetud, musta Mimi poolt öösel hukatud ja konsumeeritud hiire jäänused koristatud (tuleb olla tänulik, et ta seda hiirt meile voodisse ei toonud!). 

Mängisin natuke, nii meelelahutuseks ja edasiseks ärkamiseks Geoguessrit. Ma valin sealt alati Euroopa, sest ega ma mingit Austraalia või Lõuna-Ameerika paika ära ei tunne. Euroopas on täitsa võimalik, et satun mõnele tänavanurgale, kus ma juba olnud olen. Mõnikord harva ikka!

Ja siis… vaatasin maailmakaarti, mis seal mängus paratamatult täisulatuses avaneb, ja mõtlesin, et Euroopa, mida ma väga armastan, ja kust lahkuda mul erilist ahvatlust ei ole, on nii kohutavalt väike kogu muu maailma kõrval. Ometi on viimase umbes kahe tuhande aasta kõige olulisemad (IMHO)ajaloosündmused toimunud Euroopas ja noh, kõikse puhtamad kempsud oo meitel, kõikse väiksem tõenäosus toidumürgitust saada oo meitel ja kõikse parem elu oo meitel kah. Nojah, räägitakse, et Kanadas on isegi puhtam, parem ja mõnusam kui siin, aga Kanada jällegi on minu maitsele liiga ühtlaselt põhjakaares, Euroopas on ühes servas lumine ja teises servas palmine … selle viimase sõna ma mõtlesin praegu välja, no aga on ju palmid Portugalis ja Hispaanias ja Prantsusmaal ja Itaalias ja... ma muudes lõunamaades pole isegi paariks tunniks käinud. 

Ja siis ma mõtlesin, et mõnes mõttes on rumal öelda, et hoidke see Aasia ja Aafrika omale, ja kui Lõuna-Ameerikasse reisimiseks vaktsineerima peab ja seal kraanivett juua ei tohi, siis see kah! Jumala loodud maailm on kõik, ja arvata võib, et imeilus maailm. No aga kui ei tõmba piisavalt…? Kui ma juba ette pelgan, et niiehknii on mul kärss kärnas ja maa külmunud, inimesed tänaval liiga imelikult riides ja sillutisekivid vale kujuga, siis pole ju mõtet trügida, eks ole. 

Minu mugavustsoon on paraku Euroopas, tegelikult kõige rohkem Saksamaal. Seal on parklate sillutisekividel õige kuju. Esimest korda tajusin selle mugavustsooni tugevust väga teravalt, kui me mõne aasta eest Saksamaale sõites Poolas poes käisime. Saate aru, me olime palju kordi üht- ja teistpidi läbi Poola sõitnud, aga toidupoodi läksime 2015. aastal esimest korda! Uhh, küll see oli õudne, kogu kaup oli täitsa vale ja ruumi ei olnud ja üldse. Millegipärast poolteist aastat varem Portugalis ja sealt tulles sutsti Inglismaal Sainsbury poes seda tunnet üldse ei olnud. Või oli tegu vale poega, kesse teab. Ma enam ei mäleta, mis pood see oli, võib-olla Lidl, mis Saksamaal mind üldse ei häiri. Sel suvel väljusime mugavustsoonist mõned kilomeetrid pärast Saksa-Hollandi piiri, kui kiirtee nähtavalt teistsuguseks läks ja kollaste numbrimärkidega autode hulk järsult kasvas. Ja kui me esimeses tanklas Hollandi bensiinihindu nägime. :D Aga näe, üle elasime, ei jäänud Amsterdamis jalgratta alla ega midagi, küllap paistis komplekt paljavarbalisest, sandaalidega mehest*, seelikuga naisest ja kolmest mitte-mustasilmsest lapsest piisavalt äraeksinud turistide moodi välja.

Kui Jumal annab, siis väljume kevadel taas mugavustsoonist ja läheme Londonisse, Lillebrori 10-aastaseks saamise asjus. PLN on juba paigas - ühel päeval Harry Potteri stuudiod, teisel päeval Kew Gardens, kolmandal niisama kolamine, muuseumid ja poed, eks näeb, kuidas need lendamise-päevad kujunevad. On vaja ainult pileteid ja öömaja. Ainult et kuivõrd on üldse mugavustsoonist väljumine, kui minna paikadesse, kus oskad ikka natuke kohalikku keelt ka rääkida ja saad igasuguste virtuaalsete ja päris reisijuhtide abil umbes sentimeetri ja minuti täpsusega paika panna PLNi, mis juhtuma hakkab? Tegelikult me muidugi nii täpselt asju paika ei pane, aga see oleks võimalik küll jah. 

Iseküsimus on, kas inimene peab ilmtingimata otsima igapäevarutiinist äärmiselt erinevaid elamusi. Noh, näiteks kuskil savannis telkimist, lõvi teisel pool telgiseina möirgamas, või mägimatkamist või eeeee kus see rong läbi elurajooni kihutabki? Kuskil Aasias? Ega ma seda kellelegi ei keela, kellele meeldib, palun, aga… Olen kohanud ka seisukohta, et peab ilmtingimata proovima, isegi kui ma ette juba arvan, et mulle niiehknii ei meeldi. Või et peab minema eksootikareisile, see on heaolu ja jõukuse tunnus ja mu naaber käis. Lõpmatus inspiratsiooniallikas Perekoolis oli mõne aja eest miski teema, kuidas inimesed, kes kaks-kolm korda aastas eksootikareisidel ei käi, on ikka hirmus vaene alamklass vms. Huvitav, kas kõik eestlased, kes paketireisidega troopikas käivad, tõesti naudivad kogu sealtkandi loomulikku keskkonda nii väga või püsib osa neist ikkagi ainult turistidele mõeldud piirkonnas, mis arvatavasti väga ei erine, ütleme, Hispaania või tegelikult ka Pärnu rannarajooni ilusa suveilma olekust? (kuigi Pärnus vist jah palme ei kasva, aga liiv ja rahvast täis rand ja restoranid ja melu ja... selle jaoks ma küll teise maailma otsa ei viitsiks minna)

Või on omaette väärtus ka sellel, kui keegi palju ei reisi - ma ei pea ennast paljureisinud inimeseks, pole nagu põhjust -, aga teab täpselt, millise samblatuti all on augustis väga suure tõenäosusega kukeseen (mina tean, päriselt ka) ja mis sorti katus on kõigil koduteele jäävatel majadel (Mees teab)? Või kellel on pikaajalise samas kohas elamise tagajärjel täpselt teada kõik koerad, kes tänaval jalutamas käivad, nende omanikud ja harjumused (Vanaema teab, ta huvitub aknlaistuva pensionärina eelkõige koertest, naabrite eraelu ei uuri)? Meie ja laiendatud perekonna kodune eluviis ei ole isegi mitte sihipärane, vaid lihtsalt… nii on. Võimalik, et me olemegi liiga mugavad inimesed. Või on kassidega kooselamine muutnud ka koha-armastajateks, nagu kassid. Inimestega meil siin metsas paraku tugevaid sidemeid pole tekkinud, aga need samblatutid ja kukeseened, jah, need on tähtsad. Või on see ikkagi üks alalhoidlikkuse vorm? 

________
*kõige jahedamal päeval oli 28 kraadi varjus, mäletate ju küll, missugune suvi oli.