Friday, November 9, 2018

Meie ei lase marte sisse tulla

Vabandage.

Tähendab, esiteks me elame kohas, kuhu inimesi üldiselt ei satu. Pole nagu kommet, et keegi ukselt uksele käiks, vahepeal on mitusada meetris põldu ja/või võpsikut.

Teiseks nõuab mardisantimine rohkem aega ja vaeva ka lapsevanemate poolt, kui mina olen nõus panustama, pealegi on lastel täna õhtul Linnas organiseeritud tegevus olemas. Miks ma panustama nõus ei ole, seletan viiendas punktis.

Kolmandaks ei usu ma lisaks reikile ja energiatele ka karjaõnne soovimisse, kui sellega Jumala õnnistust kaasas ei käi… luterliku traditsiooni laternarongkäik on palju kenam vana komme kui võõrastele tuppa kuivatatud herneste loopimine või mis see oligi (ma lugesin salatinärimise vahele tööl üht artiklit, kus räägiti millegi tuppaloopimisest). Laternarongkäigus võiks jalutada küll, iga latern teeb valgemaks novembri ja nii edasi.

Neljandaks käisid meil siin ükskord mardisandid. Meie ust lahti ei teinud, see oli ikka üle mõistuse ootamatu ja juba siis see mõte meile ei meeldinud. Siis karjusid ja kolkisid ust jalgadega. Papa (see enda-meelest-kohalik-kunn, kes suvaliselt teiste inimeste koduloomi tapab, sest ta tahab) istus eemal autos ja vaatas rahulikult pealt, kuidas tema lapsed võõrast maja lõhuvad. Olin väga kuri ja väljendasin seda. Lastest oli kahju küll… et vanemad ei olnud neile õpetanud, kuidas käitutakse.

Viiendaks on mul mardisantimisega tõsine lapsepõlvetrauma. Nimelt nägin ma kuueaastasena lapsepõlvekodu esikus mardisandi peas esimest korda elus gaasimaski. Siiamaani on pilt silme ees, kuidas oli valgus ja kuskohas see koll seisis… Laps kriiskas, tormas vanaema voodi alla ja vajas pärast väga palju suhkruvett ja väga palju kinnitamist, et see oli päris inimene, mitte tulnukas (ma ei tea, mis asjaoludel ma kuueaastaselt oskasin tulnukaid karta) ja et mardisante ei lasta meil enam üldse mitte iialgi uksest sisse… ei lastudki, vist (ühed tuttavad kadrid ükskord käisid, aga need olid tuttavad, eks ole). Lapsi ega ka täiskasvanud inimesi ei tohi hirmsa välimusega ehmatada!

Muidugi, kui lapsed mardisantimisest hooliksid või neil koolis miski mardipidu oleks või meile keegi tuttav - olles kontrollinud, et meil ei ole majas katku ega kerge unega imikuid ega muid hädasid - tahaks santima tulla, ega siis ära ei keelaks! Organiseeritult ja usaldusväärselt, palun väga. Ja ilma gaasimaskideta. :)

Siinkohal palun kõiki santijaid, ärge ennast väga hirmsaks tehke, eks ole? Muidu tekib mulle äkki mõttekaaslasi ja siis on need, kellele see komme meeldib, veel rohkem häiritud.

Aga vaat see leht mulle meeldib. Saab registreeruda mardisõbralikuks koduks ja mardisandiks, kes tahab (aga ei pea). Huvitav, kas nad annavad miski sildi ka, mida uksele/väravale panna või on miski muu kood, nagu kõrvitsapühade ajal pidavat see kõrvits olema?

4 comments:

  1. Näed siis kui erinevad kogemused ja mälestused...
    Minul vastupidi seostuvad nii mardi- kui kadripäev helge lapsepõlvega. Ikka põnevus ja lõbu. Samuti võtan heal meelel karjaõnne vastu :). Inimesed soovivad ju üksteisele ikka sünnipäevaõnne ja muidupäevaõnne ja lasteõnne ja muudki head. Ehkki meid sel aastal külastanud mardisandid ei soovinud midagi. Lasid hoopis mõistatada ja rääkisid lõbusaid lugusid. Lahkudes tänasid moosisaiade eest (meil nimelt polnud midagi muud pakkuda, hea, et saia üldse oli :)) Üha valdavamalt tõmmatakse tahma palgele, papimaskidega ei viitsi keegi vaeva näha, nagu meie lastena. Seda enese koledaks või koguni hirmsaks maskeerimise kommet mina jälle ei tea. Et ikka vaene ja räbalais ja kerjakepp käes ja tundmatu. Kui õndsad palverändurid aastasadu tagasi pimedatel õhtutel ustele koputasid, pidid toonasedki inimesed oma julguse kokku võtma ja kristliku ligimesearmastuse südames üles otsima. Võõrastesse suhtuti ikka umbusklikult ja kui palverändamise kultuur alla käis, võis ehk ka päris röövellikku käitumist kohata. Aga santide taustast teadnud me toona muidugi midagi.
    Kas tead luterlikust laternarongkäigust lähemalt rääkida? Mina tean seda rohkem waldorfkoolide Püha Martini päeva tähistamise osana ja olen just pühaku tõttu rohkem katoliiklikuks traditsiooniks pidanud. Huvitav on see, et meie mardipäeva Martin Lutheri sünnipäeva järgi tähistame, kes oma nime sai ilmselt Püha Martini auks, omakorda kelle surmapäev ehk pühakupäev on 11. november. Aga jah, mardipäeval mõtlen eriliselt sellele, et: Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid./Hb 13: 2/

    ReplyDelete
  2. On jah erinevad mälestused ja kogemused. Tore, et ikka tublisid sante tänapäevalgi käib, kes natuke programmi on viitisnud ette valmistada. :)

    Vaatasin nüüd ise ka täpsemalt järele ja sain teada, et laternarongkäik on tõesti hoopis katoliku juurtega, aga muidu igati saksa traditsioon. Siit saab lugeda inglise keeles: https://en.wikipedia.org/wiki/Laternelaufen
    Ja siit saksa keeles: https://de.wikipedia.org/wiki/Laternelaufen

    Küllap ma seostasin seda luterlusega, kuna luteri kiriku juurde kuuluv kool ja lasteaed Linnas korraldavad seda. Sakslased meisterdavad usutunnistusest sõltumatult lasteaias kohustuslikus korras laternaid ja viivad lapsi rongkäiku, seda ma tean küll kohe kindlasti.

    ReplyDelete
  3. Siinkandis on mardisanditamine olnud populaarne kogu aeg, niipalju kui ma oma laste järgi tean. Selleks valmistutakse mitu nädalat, käiakse sõprade pool proovi tegemas. Alati on muusikaline osa (laul ja pillimäng) ning mõistatused ja muud pererahva proovilepanekud kavas. Kui lapsed olid pisemad, aitasin sobivaid riideid leida, nüüd on kõik nende endi korraldada. Lapsevanem võetakse autojuhiks, juhul kui kaugemal käiakse. Tänavu käisid kõik me lapsed, kolme erineva seltskonnaga ja kolmes eri piirkonnas santimas. Meile siia ääremaale tullakse harva, aga tänavu tuli siiski üks kolmene sandikamp, mängisid plokkflööti ja lõid tantsu, küsisid mõistatusi ja õnne sai võtta korvist loosiga. Mulle jagus naljaõnn :).
    Lapsena jooksin ise ka alati marte ja kadrisid omaealistega ja oli hirmus põnev. Kommid ja õunad peale kauba.

    ReplyDelete
  4. Hiiumaa on jah hoopis isemoodi maa, kus traditsioonidest hoopis väärikamalt kinni peetakse kui mujal. Linnas olla üksvahe olnud nii, et kui santidele (poest ostetud maks pluss neljarealine luuletus) raha ei antud, siis said sandid kurjaks.

    ReplyDelete