Planeeritud laisk laupäev algas ühe pikaaegse vaibakunde helistamisega. Tema tahab vaipa tellida… aprillis-mais. Minu meelest oleks see info võinud oodata mõned kuud… või vähemalt kella kümneni.
Ega uni enam tagasi ei tulnud, väljas oli novembrihämarus käes ja ka suure pingutamise peale ei jäänud ma enam magama.
Puder. Kohv. Siis helises mu telefon uuesti. Vanaisa olevat eile õhtul keldris kukkunud, mingit insuldimärki kiirabiarst ei leidnud, aga tema sealt tuppasaamine olnud üks suurem ettevõtmine ja üldse. Avaldasin sajandat korda mõtet, et ülemise korruse tuppa tuleks võtta üüriliseks üks tubli tudeng, kes osa üüri tasuks keskküttekütmises ja muus taolises abis, millega meie kaugjuhtimise teel tegeleda ei saa… Esimest korda ei vaielnud Vanaema kindlameelselt vastu, vaid ainult ohkas, et ta ei oska suurt midagi öelda. Helistamise ajal olevat Vanaisa täitsa omal jalal kööki sööma läinud, nii et küllap see kukkumine pigem üleväsimuse viga oli - päeval peletas ta Unistaja minema, kui see tahtis puid lõhkuda*, ja kolkis muudkui ise kirvega edasi… Olmelise poolega saaks palju, väga palju kergemini hakkama kui Vanaisa põikpäisusega**…
Palderjani võtsin natuke hiljem. Ega sellest palju kasu ei olnud.
Kohalike käegakatsutavate asjadega tegelemine tundus hea mõte… Siis ütles Mees, et JJ tuppa ahju saab paigaldada kas kiiresti või korralikult, mitte mõlemat korraga… ja kaameli selgroog läks katki. Üks taskurätik hiljem pidasin poistele kasvatusliku loengu sellest, et õlipastellide mahaunustamine ja KRÄUN ja mud sellised väikesed asjad on kah õlekõrred ja kui neid palju saab, siis on ikka väga paha olukord… praegu loevad kõik kolm raamatut, ilma igasuguste ekraanideta ja ilma erilise lugemisteemalise KRÄUNuta (viimane on meil viimasel ajal üpris igapäevane nähtus olnud, kuigi pooleliolevad raamatud tegelikult meeldivad - aga need ei ole ju ekraanid!).
Ainult et minul hakkasid nüüd millalgi käed ka värisema. Järelikult tuleb võtta kasutusele kõige kangem närvirahustaja - küpsetada üks jõulu-stollen. Kirsside ja martsipaniga. Kui pärmitaina sõtkumine ka enam ei aita, siis ma küll ei tea, mis kodustest vahenditest veel võiks kasu olla.
_______
*Unistaja oskab väga hästi puid lõhkuda! Ja jõudu on tal selle jaoks küllalt.
**Nüüd ta Meest juba mingil määral usaldab, aga ega need noored inimesed ikka midagi ei tea ega oska, puid tuleb laduda täpselt Vanaisa poolt elu jooksul sisseharjunud viisil ja tempos ("Tööd ei tehta kiiresti!" käratas ta umbes aasta tagasi Vanaemale, kui see puud Lillebrori abiga enne vihma varju alla sai) ja igasugust kõrgtehnoloogiat nagu keskküttekatelt ei tohi üldse kellegi muu kui tema enese kätte usaldada. Aga keldritrepp on väga järsk...
No comments:
Post a Comment