Sunday, December 30, 2018

See viimane täispikk nädal

Mulle pole enam ammu eriti meeldinud aeg jõulude ja uusaasta vahel. Asjalik olemiseks on nagu vale aeg, eriti kui ülejäänud maailm ümberringi pooltel päevadel puhkab, puhkamiseks on liiga talv ja külm. Isegi sulailmane talv ei ole kahjuks minu aastaaeg ega ilm, oleks siis veel, et päikest antaks... Õnneks saab see aeg ülehomme otsa ja saab hakata ellu viima uue aasta PLNi.

Jõulud olid mõnevõrra pingelisemad kui oleks pidanud. Proovime tulevaasta paremini.

Lisaks pingetele pakuti sel aastal võimalust tegeleda JJ toalae kipsplaatimisega. Teate, milline õnn ja rõõm on kipsplaaditõstuk? Tõsi, plaatide sinna peale saamine on natuke pingutav, aga poiste siruulatus on nüüd juba selline, et Mehega kolmekesi (Lillebror hetkel remonttöödes ei osale, talle pole midagi teha anda) suutsid nad plaadid kenasti tõstuki peale umbes 180 cm kõrgusele vinnata ja edasi oli juba... naksti. Uuel nädalal pahteldame, lihvime ja värvime -loodetavasti - ja siis on jäänud ainult tapeet (lust) ja parkett (lillepidu). JJ ise ei saa endiselt üldse aru, mis asi kui kaua aega võtab, aga vähemalt kütab usinasti ja kui käskida, pahteldab ka võrdlemisi vähese virinaga, ainult et oskust napib. No aga kuidas see oskus muidu tuleb… Ahjuke muide kütab eeskujulikult, ainult et lühiajaliselt. Loodame, et tapeedi, mööbli ja kardinatega tuba hoiab natuke paremini sooja.

Lapsed on veetnud aega ekraanide ees, Kräunu saatel ja paaril õndsal hetkel ka jõuluLego (ärge hinnast ehmuge, krõbe allahindlus oli) kokku pannes või lugedes. Kräunu teemal olen poistega pidanud paar pedagoogilist vestlust. Nende järel Kräun lakkas… kummalgi juhul lausa pooleks tunniks.

On hämmastav, mis sorti probleemidega tuleb tegeleda, poleks ise selle peale tulnudki, et tuleks lapsele seletada, et 13-aastane on internetipanga omamiseks liiga noor (kuna selle eesmärk on kulutda raha arvutimängus ägedama välimuse saamiseks) ja et kassidega üles kasvanud lapsi peab jõuga eemaldama ilutulestikulettide juurest. Mina, muide, kasvasin üles teadmises, et korralikud inimesed ise rakette ei lase. Võimalik, et see oli valeinfo. Üks lastest väitis täna, et ärgu ta vend rääkigu lollusi, ühetoalisi kortereid ei ole olemas, ja teatas mulle poes, et puuvilja hukkaminek on meie endi süü, sest me ostame alati seda sorti puuvilja, mida lapsed parajasti ei taha. Kui see ei ole vägagi esimese maailma probleemidega (=kohutavalt ärahellitatud) laps, siis ma ei tea, kes on...

Iseenesest tuleks muidugi olla tänulik, et meil nendega sellised, heaolust tulenevad mured on.

Veel said lapsed sünnipäevakutse, Laenulapse asjus. Aitäh, arvestame. Unistaja on hetkel Laenulapse juures laenulapseks, aga lubati veel selle aastanumbri sees koju tagasi anda. Sobib.

Mina lugesin paari jõulupakiraamatut. Lena Marie Hahni "Die Entdeckung Europas" on iseenesest päris tore lugemine ja teadasaamine, kuidas üks võrdlemisi pips saksa uuskonservatiiv (ma mõtlesin selle sõna raamatut lugedes välja, kõik peab olema merkellikult poliitkorrektne, aga kui aiateel on kivi katki, siis minestab ära) üksteist kuud perega mööda Euroopat kolistab. Tegelikult on Lena tore inimene ja teatud asjades oleme me paraku üpris sarnased… need on need raskemad osad. D&D olid raamatus diskreetselt nimetatud Kadriks ja Kosaniks. Mind oli ilma nimeta mainitud ühe korra ja tervet meie perekonda ilma nimeta ka ühe korra, kuigi see reis neid Eestisse üldse ei toonud.

Muide, a-täht ei tööta enam korralikult, nii et a vahelejäämine ei ole trükivig, me ostame varsti uue klaviatuuri. (ma nägin selles lauses puudujäänud a-d, ag jätan selle meelega nii)

Stephen Kingi "Sleeping Beauties" on küll väidetavalt poeg Oweniga kahasse kirjutatud, aga mina erilist erinevust ei näinud, põhimõtteliselt King. Kes on lugenud "Under the Dome"'i ja "Rose Madder"'it, neil tekivad kohe mingid paralleelid. Goodreadsis räägiti, et muist ideed pärineb "The Standist" ja muist "Green Mile"'ist, aga minu meelest on "The Stand" kohe palju parem raamat.

Mitte-jõulupakiraamat, raamatukogust, oli "Guernsey kirjandus- ja kartulikoorepiruka selts". See raamat on taas sedasorti teos, mida tahaks omada. Nunnu. Nii sõbralik, rõõmsameelne ja heathtlik lugu, isegi kohtdes, kus räägitakse koledatest sündmustest. Ja ma tahaksin nüüd järgmiseks reisida Kanalisaartele. :)

Veel katsetasin uusi retsepte. Tortellini-aedviljavorm võeti hämmastavalt hästi vastu, zucchiniga kana ka, aga ohtra karriga aedviljasupp maitses ainult mulle, Ülejäänud jäid rahule, kui ma lubasin, et seda sööki edaspidi sööma ei pea.

Heitsin FB-s õhku võimaluse homme õhtul meie juures lauamänge mängida. Saatsin kutse umbes 80 inimesele, kellest enam-vähem kõik elavad siinkandis ja võiksid omavahel viisakalt-sõbralikult hakkama saada. Õige mitmed on juba teada andnud, et neil on juba plaanid. See selle asja mõte oligi, et juhul, kui selles nimekirjas on inimesi, kes tunnevad, et tahaks kuhugi minna, aga ei ole nagu kuhugi minna… siis on nad oodatud meile, kui sobib. Kui ei sobi, siis pole ju ka mitte midagi pahasti, ega mina ei tea, mida keegi oma vana-aastaõhtuga tahab peale hakata. Kui aga blogilugejate hulgas on keegi, kes elab siinkandis, arvab, et me võiksime kenasti sobituda, ja tahab homme külla tulla, siis palun, kohalejõudmise juhiseid saab küsida aadressil triibuline ät gmail punkt com.

Homme pahteldame edasi! Ja sibulakorvist leidsin kaks (2) sibulat, millel on juba kevad. JA mu ratsuritäht ajab õievart. Jõuluks on hiljaks jäänud, aga ma arrrrmstan ratsuritähti igas kuus.

Saturday, December 29, 2018

Kõik muudkui kirjutavad aastakokkuvõtteid

Ma siis ka. Saab selle asjaga ühele poole. Mis siis, et aastat on veel rohkem kui kahe päeva jagu alles.

Seekord ikkagi vanas, etteantud formaadis.

Juuksed lühemad või pikemad?
Lühemad, aga mitte kuigi palju. Otsad lõiksin ära.

Lühinägelikum või kaugelenägelikum? 
Silmad on jätkuvalt muutumises. Kirjutati juba uus prilliretsept, aga ma pole veel sellega tegelemiseks aega võtnud. 

Rohkem või vähem raha kulutanud?
Rohkem, sest oli rohkem, mida kulutada.

Kõige jaburam plaan?
Amsterdamis autoga liigelda. Õnnestus!

Kõige ohtlikum ettevõtmine?
Sealtsamast Amsterdamist sellesama autoga tagasitulek, teadmata, mis imeasi ometi veidraid hääli teeb. Kodus selgus, et töökojas (mitte M juures!) oli rattalaager valesti paika pandud.

Kõige kallim ost?
Mehe kirjutuslaud.

Kõige maitsvam toit?
Tere põldmarjajogurt ja ikka Amsterdamis ühes nurgapealses kohvikus põldmarjajäätis. 

Kõige muljetavaldavam raamat?
Äkki see, kus minu tagasihoidlikust isikust lausa kahes kohas juttu oli? Igatahes ei ole mind kunagi varem üheski raamatus mainitud.

Kõige haaravam film?
Ma peale "Seltsimees lapse" pole vaadanud, filmid ei ole paraku minu rida.

Parim kontsert?
Hmmmm. Ma isegi ei tea, et oleksin sel aastal kuskil kontserti kuulanud. Kirikus keegi esineja või…?

Parim teaterietendus?
"Kaotsiläinud nukuke", kus Lillebror siili mängis. 

Kõige rohkem aega veedetud ...?
Perekonnaga.

Kõige ilusam on olnud ...?
Gummersbachis.

Läbiv tunne seoses 2018. aastaga?
Kurnatus.

2018 aastal esimest korda tehtud?
Käisime autoga Amsterdamis - no sellest ettevõtmisest ei saa kuidagi mööda. 

2018. aastal pärast pikemat vaheaega taas tehtud?
Hm, Gummersbachis käidud.

3 asja, mis oleks võinud juhtumata jääda?
Jõugu Juhi kips.
Hirmus kalliks läinud jama autoga jaanuaris.
Äraväsimine.

Tähtsaim asi, milles ma kedagi veenda tahtsin?
Põnevus ei ole inus asi, mida pikaajalises suhtes vaja on.

Kõige ilusam kingitus, mis ma kellelegi tegin?
Armastus.

Kõige ilusam kingitus, mis mulle tehti?
Armastus.

Kõige ilusam lause, mis mulle öeldi?
Ole õnnistatud!

Kõige ilusam lause, mis mina kellelegi öelnud olen?
Kas sa tahaksid seda tuba endale? (JJ reaktsiooni järgi otsustades)

2018 ühe sõnaga:
kurnav

Aasta foto


Näiteks see, kuidas meie ploomipuu täitsa pööraseks läks.

Friday, December 28, 2018

Kui mul oleks Twitter...

…mul tegelikult on konto, aga ma pole seda kunagi kasutanud…

Igatahes, kui mul oleks komme Twitterit aktiivselt kasutada, siis ma säutsataksin, et tänane Postimehe päevatoimetaja on ilmselt Ahto Lobjakas.

Vaatasin järele, ei olegi. Hmmm. Aga võib-olla on nad sõbrad?

Igatahes. Kui keegi oskab pakkuda mõnd uudisteportaali ja /või paberlehte, mis on objektiivne nii kristlaste, moslemite, võitlevate ateistide kui vaikivate ükskõiksete suhtes ja edastab uudiseid nii, nagu need on, siis paluks soovitada. EPL on ammu teada kõlbmatu, Postimees ilmselt ikkagi ka*, Õhtulehte pealkirju ma loen ainult sellepärast, et mu lapsevanemad loevad, ja Maaleht avaldab minu maitsele liiga palju horoskoope. Kuigi Maaleht on muidu üsna loetav. Kuidas ERR on, ma seda pole pikemalt jälginud?

_________
*kuigi seal on päris häid artikleid, käivad sealsed tibikolumnistid ja sage kristlusepõhjamine tõsiselt närvidele. Ei ole enam lugupidamisevääriline.

Wednesday, December 26, 2018

Stressivabad jõulud...

… ei ole arvatavasti müüt. Kalkun oluliselt stressi ei põhjusta, seda ma juba oskan teha. Muud juurdekuuluvat ka, aga puupliidi kuumusaste on alati paras loterii ja see võib lühiajaliselt närviliseks teha küll.
Kuusk ja kingitused tekitavad stressi ainult natuke, viimased peamiselt teemal "mida neile ometi kinkida?" Sest kui kõigi majas olemasolevte meesisikute peamine huvi on seotud elektroonikaga ja neist mõned nooremd peaksid huvituma veel puu otsa ronimisest või muudest taolistest toredatest tegevustest, siis… teeb mõni neist pedagoogiliselt väärtuslike kingituste peale Kräun. Hiljem, jah, tunnistatakse küll, et 4000+ tükiga Lego on tore ja raamat, kus igas peatükis on mingi seiklus , kõlbab lugeda küll.
Kassid on juba olemuslikult stressivabad loomad.
Koristamine kah stressi ei tekita, kui seda põhimõttekindlalt mitte teha - või teha ainult siis, kui tuju on või mõni külaline tuleb.
Kirik on üldse kõige rahulikum koht.

Aga need inimesed. Kellel on puberteet. Kes on teismeline. Kes ei ole veel teismeline, aga harjutab selleks hoolega. Kes on lihtsalt… oeh. Ja kes on veel rohkem oeh, sest ei suuda selle kõige sees rahulikuks jääda ja laseb ennast häirida nii Kräunust, kallis-ma-ütlesin-et-SA-OLED-MUL-JALUS!!! olukordadest kui KES-FINDUSE-SISSE-LASKIS-FINDUUUS! olukordadest (ei ole üldse tore, kui köögis on ikkagi kiire, aga üks karvane apelsin peab vajalikuks sulle armastust avaldada).

Tarkus leppida olukordadega, mida ma muuta ei saa ja tuvastada olukorrad, mida ma muuta saan, ütleb, et puberteeti ja Kräunu kinni keerata on sisuliselt võimatu, aga stressivabade jõulude jaoks oluline võtmeisik oleks üks stressivaba naisisiksus. Lõpuks oskan ma jõulusöögiga väga hästi ümber käia ja koristamise pärast ei muretse üldse. Kui nüüd need muud asjad ka paika saaks…

Võiks Muumimamma pildi köögiseinale panna, eks ole. Pealegi on päriselus täitsa olemas inimesed, kes ongi Muumimamma moodi, ainult et rohkem riides ja natuke saledamad. Elavadki stressivaba elu.

Kindlasti ei kavatse ma uuel aastal hakata mediteerima või mingi muu taolise asjaga tegelema. Aga natuke rohkem organiseeritud elu tahaks küll. Sealjuures mitte niimoodi organiseeritud, et ma sellest sõltuvaks muutuksin, aga nii… rahumeelseid rutiine, minu jaoks, mitte mina rutiini jaoks, eks ole. Esimese lihtsa asjana tegin täna korraliku toiduplaani ja poenimekirja. Enne jõulusööke ma isegi ei mäleta, millal me viimati nimekirjaga poes käisime. Samuti on mul arengujärgus kiirete, aeglaste ja magusate retseptide nimekiri, mida katsetada. Mis ma sellest kokandusajakirjast igal kuul ostan, kui praktikas teen ikka muudkui omletti, kotlette ja kõrvitsasuppi! Mitte et neil midagi häda oleks. Olemasolev, paraja paindlikkusega PLN on kindlasti stressi vähendav tegur.

Uue aasta mõtlesin ka läbi - et mis sündmusi võib oodata.
Jaanuaris remondime ja mööbeldame palju ja peame JJ sünnipäeva. Võib-olla minu oma kah. Need on sel aastal mõlemad nii nädala sees, et kohe kuidagi ei õnnestu peopidamiseks head lahendust leida.
Veebruaris on koolivaheaeg. Enne seda tuleb leida midagi kingiks Vanaisale, keda enam üldse mitte miski ei rõõmusta. Võib-olla panen porrulauguseemned mulda.
Märtsis peame Lillebrori sünnipäeva, ma vaatasin juba, mis hea päev oleks, õige päev sobib. Külvame tomatiseemneid.
Aprillis ehitame ümber kasvuhoone, muudame peenramaa põhimõtet ja käime Lillebrori sünnipäevareisil Inglismaal. Lennukipileteid meil veel ei ole, aga küll varsti saab.
Mais käime Laadal ja teeme aiatöid. Võib-olla käime kusagil laadal veel.
Juunis tuleb pidada Vanaema sünnipäeva ja algab koolivaheaeg. Maasikad.
Juulis on arvatavasti mitmesugused suvelaagrid. Vaarikad, kukeseened ja mustikad. Hansalaat, ma usun, ka.
Augustis tuleb jälle tööle minna. Seened, õunad, ploomid, mis iganes purki sobib.
Septembris peame kohe esimesel päeval Unistaja sünnipäeva ja lapsed lähevad kooli. Käime Sügislaadal.
Oktoobris peame Teise Vanaisa sünnipäeva, tunneme rõõmu koolivaheajast ja peame Mehe sünnipäeva ka.
Novembris kardetavasti juhtub ka midagi, sel aastal juhtus kohe palju.
Detsembris on jõulud ja ma kardan, et tuleb taas lund rookida.

Kas kõlab nagu PLN? Võimalik, et sinna tekib veel mõni reis või mõni remondi- ja ehitustöö, arvatavasti mõni laat ja loodetavasti hulk kohtumisi toredate inimestega, sealhulgas olen ehk taas valmis vastu võtma sohvasurfajaid… aga peamine, et mingi põhiline ettekujutus on, mis juhtuma hakkab. Ehk ikka juhtub ka. Kui Jumal päevi annab ja Jeesus vahepeal tagasi ei tule.

Sunday, December 23, 2018

Mõnikord on maailm ka korras

Õhtuse bussiga saabus Laenulaps ja pärast mõningast pragamist õnnestus meil eemaldada kõik poisid kõigi ekraanide küljest. Nüüd nad istuvad kaminasaali põrandal ja mängivad "Monopoli". Ja imede ime, tundub, et hetkel väga valjusti ei kräunugi.

Selle hetkeni tuli elada terve nädal, mis sisaldas endas lund, mööbeldamist, veel rohkem lund, südamehädasid ja natuke käisime tööl ja koolis ka.

Lillebror luges eelmisel pühapäeval üles, et ainult esmaspäeval nad õpivad, teisipäeval on mängumaa, kolmapäeval jõulutrall, neljapäeval jõulukontsert (ta ei osalenud, käis publikuks), reedel jõuluhommik ja siis algab vaheaeg, oeh seda elevust… Nii oligi. Pärast teisipäeva ma ähvardasin ta kolmapäeval suure väsimuse pärast koju jätta, siis jäi väsimusKräun natuke vähemaks. Mis parata, elevus ja väsimus kokku annab Kräunu, aga kolmveerandkümneselt peaks seda ju natukegi kontrollida suutma!

Unistaja ja Jõugu Juhi elu oli märgatavalt rahulikum, nemad tegid mingeid kontrolltöid, osalesid jõuluhommikutel ja olid muidu head lapsed (khm)… ahsoo, jah, Unistaja käis ööbimas Nimekaimu pool, aga Nimekaim on tõepoolest kogu eg hea poiss, nii et seal ei juhtunud ka mitte midagi ebaharilikku.

Mees ja mina käisime reedel Kuurortlinnas mööbli järel ja muidu kõikvõimalikes poodides kalkunijahil. Tuvastasime, et parimad kalkunid on müügil Prismas. Kalkuni headust mõõtsin praeguseks suuruse ja kuna juba homme läheb ahju, siis mitte-külmunud oleku järgi. Maitse kohta oskan homme rohkem öelda.

Kuusk sai lõpuks pühade neljapäeval ära ehitud. Sellele eelnes suuremat sorti Kräun teemal "Miks me peame koristama, me pärast teeme."

Üleüldiselt on meil praegu käsil kaks aktiivset puberteeti ja üks eelpuberteet või mis iganes sellel Lillebroril on. Õnneks esineb ka toredaid hetki, näiteks kui ma ükspäev palusin suurematel poistel kangekaelsemat sorti moosipurk avada ja nad väga ilusasti koostööd tegid. Kui meil majas veel rohkem teismelisi oleks, küllap ma arendaksin välja emafiltri, mis lasekski läbi ainult häid hetki… kuni läheks umbe ja siis… ma kriiskaksin. Nagu Mrs Weasley, lühiajaliselt.

Täna õhtul tuleb veel süüa üks karjasepirukas (hetkel praeahjus), keeta kokku ports sidunikreemi, tuvastada Laenulapse homne kojumineku-kellaaeg, sest kirikutee jaoks meile paraku kõik ei mahu, ja ajada kõik poisslapsed kell üksteist voodisse. Sest psssst, keegi peaks natuke kingitusi pakkima ja seda väga avalikult teha ei saa. Kui nad just hasartselt "Monopoliga" hõivatud ei ole, aga selle peale ei saa loota. Me kupatame nad pärast sööki kipsplaate garaažist tuppa vedama, ehk see mõjub meeldivalt väsitavalt. Homme lõunani tegelen kalkuniküpsetamise ja martsipanisaiaga ja siis… on meil jõulud.

Õnnistatud jõulupühi kõigile Truudele Blogilugejatele ja juhukülalistele ka!

Saturday, December 22, 2018

Kuidas Mees endale lõpuks sünnipäevakingi sai

Sünnipäeva teatavasti oli traditsiooniliselt sügisesel koolivaheajal. Kuna vabu päevi ei olnud soovitatav võtta - millal peaks üks pedagoog veel palgata puhkust võtma kui mitte koolivaheajal, mil see põhitööd kõige vähem segab? -, siis me sünnipäevareisi ei teinud, mõtlesin natuke nne Jubileumi, et parem saagu härra pedagoog endale isikliku kirjutuslaua ja oma nurga, kus keegi tema asju ei puutu. Praegu on meil sellised üldkasutatavad pinnad, kus ikka keegi mingi paberi Mehe maitse järgi koostatud kuhjast ära nihutab ja kus siis selle kahju ots, eks ole.

Sobiv laud pidanuks olema tumedast puidust, vanainglise klubi stiilis, nagu me igasugustest peenemate mõisatega filmidest näeme, soovitatavalt nahkkattega ja soovitatavalt maksma vähem kui meie pere kuusissetulek. Mööbliait müüb taolisi, aga mitte päris õigeid eksemplare neljakohalise summa eest. Kunagi ammu müüs õigeid, aga siis ei olnud meil kolmekohalist summat ka mitte. Peaaegu kaks kuud kestnud otsimine peamiselt Internetist andis tulemuseks, et päris õigeid variante hetkel liikvel ei olegi. Pole ka ime, kesse hull niisugusest lauast loobuks?

Aga Pärnu Sõbralt Sõbrale poe FB uudisvoogu ilmus ühel päeval peaaegu õige välimusega laud. Helistasin ja küsisin, seletati laua olemust… sobiks. Mees ütles, et sobib ka. Ainult et nemad seal poes mitte midagi telefoni teel kinni ei pane... õnneks on sõber Meremees sõbrapoodide keti Big Boss ja oli valmis minu eest kostma, kui tarvis - noh, et päriselt ka see inimene ostab laua ära. "Kui te juba sellised nimed välja käite…" muigas müüja või juhataja või keegi muu asjapulk telefoni otsas. No aga vahel harva võib ju tutvusi ära kasutada. Sain arve ja pangakonto numbri, kuhu maksta.

Transpordi organiseerimise esimene katse läks aia taha, nii et pood muutus närviliseks. Vabandasin ette ja taha. Teise katse jaoks oli vaja laenata bussike - jälle tuttav hea inimene, kes rendibki bussi välja -, organiseerida vaba päev (reede, kui ainsaks tööülesandeks oli nii minul kui Mehel osaleda töökoha jõululõunal, see on küll imetore, aga siiski mitte hädatarvilik sündmus) ja paika panna logistika. Et bussike sattus natuke rohkem kui bussike, ostis Mees taas Interneti teel Jõugu Juhi toa jaoks Pärnust riidekapi ja uuris, kuidas kipsitõstukite rent käib. Meile küll soovitati laetegemiseks hankida keegi muskliline meesterahvas, aga me loodame, et üks terve, kaks poolikut ja üks veerandmees ajavad koos tõstukiga ka asja ära. Opel Corsaga selle kõige transportimine on nimelt mõnevõrra komplitseeritud.

Bussike oli aus, suurem kui enamik suurperede kodusid arengumaades, aga ausalt öeldes mitte päris minu maitse järgi liiklusvahend. Käitub nagu veoauto, tähendab, õõtsub! Sama pööraselt nagu Saaremaa praam tuulevaiksel päeval! Iga pikema sõitmise järel autost välja tulles oli mul tunne, et terve maailm kõigub ja loksub (ma jään merehaigeks, õhkmadratsihaigeks, ja mõne füüsiliselt aktiivsema pastori puhul ka jutlustajahaigeks).

Laua kättesaamise kõige põnevam sündmus oli hetk, mil ma ehmusin lahtivõetud laua külje sisemust nähes, see oli häbematul moel spoonitud, mitte täispuit! No aga iseenesest on meie funkstiilis ja antiikmööbli mõned asjad ka spoonitud, tuli pärast esimest karjatust meelde. Palun vabandust. Sahtlid olid ikka päris puust, boonuseks kuldserv lauapladi nahkkattel. Pärast laua bussipaigutamist oli seal endiselt hirmus palju ruumi.


Riidekapi kohta öeldi, et see asub kolmandal korrusel… ja kohale jõudes saime teada, et ta on veel täitsa ühes tükis. Lahtivõtmine läks tänu korteri üldisele kapremondiseisundile kiiresti ja lõbusalt, tänu Jumalale oli kohal ka keegi meesterahvas, kes paari raskemat tükki alla aitas tassida. Sest juhtus nii, et kui allakirjutanu üritas nihutada kapipõhja, mis tavaolukorras ei tohiks üle jõu käia, tuli väga selgelt ja tuntavalt meelde, et tegelikult oli mul kunagi südamelihase põletik. Vedasin siis ainult riiuleid trepist alla ja vahepeal hingeldasin seina najal.

Süda ei ilmutanud rahunemise märke, Teise Vanaisa pool kohvi juues - sest mis poeg see on, kes isakodust kvartali kauguselt mööda sõites tere ütlema ei lähe? - kaalusin, kas on mõtet kiirabilt nõu küsida, aga noh, muidu pigem terve naisterahvas, pärast jälle kirjutatakse lehes, et keegi narkomaan jäi päästmata hüpohondrikust pereema südamekloppimise tõttu (kohatu sarkasm, mul oli tegelikult lõpmata paha olla, aga polnud mingit huvi haiglaga lähemat tutvust teha ja need viimase aja manitsused ajakirjanduses on mõtlema pannud küll). Tunni aja pärast suutsin juba jälle püsti siesta ka. Lillebror helistas, nemad olid lõunase bussiga koju tulnud ja mida kodus tegema peab? See tasuta busside asi on küll üks õnnistus.

Maxxximasse jõulukalkuneid uurima ei läinud, ehituspoodidesse põrandalaudu vaatama ei läinud, sest aeg surus peale. Pool teed Viljandini tuterdas jalus mingi auto, pluss pinnatuisk. No ja Viljandist edasi on tee teatavasti hirmus käänuline ja ebasümpaatne pimedas sõita. Raadios vägistas keegi mees, kangesti Ivo Linna häälega mees "Püha ööd". Mõned laulud ei kõlba põlveotsa-rokistiilis laulmiseks, see on sündmatu!

PLN oli saada kipsitõstuk. Tõstukilaenutus pannakse kinni kell kuus. Kell oli 17.56 või umbes nii, kui ma haledalt poodi helistasin, kas te saate kaks minutit oodata, me oleme nelja foori kaugusel… Mees toru otsas ohkas ja lubas oodata. Ootaski, tööpäev venis meie pärast vähem kui kümme minutit pikemaks. Ma veel mõtlen, mis sorti aitäh talle tõstuki tagastamise puhul viia, kas šokolaad sobiks?

Siis oli järsku aega kuipalju. Käisime võtsime Vanaema juurest ära päeval saabunud kasti JJ toa tapeediga. Tapeeditõstmine läks ärevaks, sest bussikese uksed käitusid ebaloogiliselt… Süda tegi hopsti. Siis käisime Annelinna sõbrapoes ja saime sealt ühe väikese kummuti - kui meil juba bussike on... Parketti ikkagi ära ei ostnud. Andsime lastele käsu pliidi alla tuli teha ja hoida, et oleks kuum.

Kuidagi õnnestus Mehel bussike Maja ette ära parkida, ilma et oleks puuokstesse kinni jäänud. Kuni mehed kõike maha tõstsid, tekitasin mina kiirkorras peekoni-pastasalatit. Kõik kolm kassi olid turvalisuse mõttes minuga köögis, punane Findus üllatus natuke ebaharilikust ilmakorrast (teda me muidu tuppa ei luba), aga keris ennast siis rahulolevalt elutuppa diivani peale.

Söögilauas toimus muidugi puberteet ja Kräun nagu meil viimasel ajal tavaks… mu süda läks jälle rütmist välja. Igaks juhuks läksin Mehega Linna kaasa bussikest ära viima. Meie auto kapotile lume sisse oli keegi kirjutanud jõulusoovi - nojah, küllap me terveks pikaks päevaks kellegi harjunud parkimiskoha hõivasime. Koju jõudes kasutasin südame asjus doktor Google'i abi ja tuvastasin endal kolm nõrka infarktisümptomit kuuest naiste infarktile omasest ohumärgist. Päris elevant rinna peal ei istunud, rohkem nagu mõni väiksem tegelane, taapir näiteks. Voodisse läksin koos soojenduspudel-kaisulambaga, mille rinna vastas hoidmine tundus imeliselt mõnus.

Täna olen endiselt nõrgavõitu, mehed mööbeldvad. Kirjutuslauale on peaaegu et koht olemas, kui ainult ei oleks seda väikest probleemi, et kirjutuslaua tulevase koha peale tuleks panna ajutine elanik Kuusk, mis on juba nädal aega ehtimata peast kaminasaalis seisnud. Laud seisab nüüd täiesti sobimatul moel elutoa akna all, kus tavaolukorras on sinine tugitool… tool blokeerib jällegi kummutit, kus on tagavara-kooliasjad, ametlikud paberid ja minu kudumisvardad… aga kiiktooli jaoks näiteks pole elutoas hetkel üldse kohta, sest umbes kohevarsti lohistatakse Kuusk sisse (kui riidekapi detailid on esikust ära viidud, just praegu kolivad) ja üldse. Lähinädalatel on tulemas suurem mööbli ümbertõstmine. Kui tore, et majas on mitu tugevat meest ja mina saan ainult öelda, kas selle või teise eseme paigutusnurk on õige. Süda lubab ka praegu juba hakata näiteks süüa tegema või pesu triikima.

Ja Sõbralt Sõbrale Pärnu poe mööblivalik on iga kord meie sinnasattumisel imeilus. Eile keskpäeval toodi mööblit juurde ja nüüd ma nägin nende FB lehel üht tumedast puust sekretäri… Ahhhh. Miks, oh miks ma seda eile ei näinud? (sest see oli veel veoauto pealt maha tõstmata, arvatavasti)
Ja kui teie merehaiguse all ei kannata, siis rentige ikka Helarilt tripibussi, sõidab hästi ja mahutab oi kui palju.

Tuesday, December 18, 2018

Kui ükskord tulevad jõulud...

... ja Kogu Gäng on täisealised, oma peredega ja nad mingil müstilisel põhjusel ei elagi meie juures...

Mida ma neilt siis ootaksin?

Sest vaadake, praegu on nad ikkagi lapsed ja loomulikult jõulude ajal kodus ja meiega koos. Aga kui nüüd mõnevõrra vanemaid toredaid inimesi vaadata, siis võib juhtuda küll, et jõuluõhtul ei olegi lapsi koju tulemas, sest üks on välismaal, teine oma pisikese perega ja kolmas jällegi äia-ämma juures. Vend Professor näiteks kutsub jõuluõhtuks külla välistudengeid, kellel eriti kuhugi mujale minna ei olegi. Tegelikult me saaksime Mehega kahekesi kindlasti hakkama (eeldusel, et me oma abielu suhtes ikka ühel meelel oleme, kõik on praegu ilusti, aga iial ei või teada, mis asju juhtuda võib), võib-olla oleks isegi kena.

Aga lastelt... Üks (vist) viie lapse ema ütles kunagi kirikus, et tema suurtele lastele on ka teada, et pühapäeva õhtul on vanematekodus alati õhtusöök, tuleb siis kohale, kes tuleb. See on ilus mõte.

Mina tahaksin, et kui nad kord täiskasvanud on, tuleksid nad ikka meile metsa koju käima ka. Nii sageli, kui võimalik, aga muidugi mitte sunniviisiliselt sageli. Aga ütleme... kord paari kuu tagant, kui vahemaad ei ole üle mõistuse suured (üle mõistuse suur vahemaa on kaugemale kui Saaremaale või Soome auto ja laevaga liigub), võiks nad küll kõik koos meie juures laua (linaga laua!) ümber olla. Jõulud on selleks hea vabandus, aga see ei pea ju ilmtingimata jõululaupäeval olema. Kuusk võiks jah toas olla, aga kingitusi jagatakse ja jõuluõhtut peetakse meil ikka ja ainult jõululaupäeval, nii et kui näiteks 28. detsember langeks laupäevale ja sel päeval saaksid kõik lapsed koos peredega tulla, oleksid metsa-vanavanemad omad kingitused lapselastele juba enne postiga kohale saatnud, et need kodukuuse alt õigel hetkel kätte leitaks. Ei mingit sunduslikku luuletustelugemist ega laulmist võlts-jõulupeol, kui keegi just ei soovi esineda, meil ei ole sellist traditsiooni kohe üldse mitte. Ja ma arvan, et niimoodi... jah, niimoodi tuleks vast välja, et lihtsalt... saadakse kokku.

Sest ma sain Indigoaalase postitust lugedes natuke kurvaks, mitte tema ega ta pere pärast, see on nende endi korraldada, kuidas keegi ennast tunneb, aga selle võimaluse pärast, et mina äkki muutun selliseks emaks-ämmaks-vanaemaks, kes sunnib kogu klanni kindlasti jõuluõhtul enda juurde. Teatud eeldused on olemas, aga lõpuks tahaksin ma siiski areneda Muumimamma-mesilasemaks, kes küll Ütleb, Kuidas Asjad Käivad ja korraldab, et kõik hästi oleks, aga samal ajal ei tee numbrit, kui olukordadega tegeletakse vastavalt selle hetke võimalustele ja vajadustele. Kuidas neid kahte asja omavahel ühendada, ma veel ei tea, aga nagu ma olen öelnud, olen ma alles väljaõppel matriarh, küllap ma pikapeale teada saan.

Aga nende pikaajaliste plaanide ja mõtete kohta tuleb üldse öelda, et juhul kui Jeesus vahepeal tagasi ei tule ja meile päevi antakse, vaat siis... Juhul kui jätkub senine ilmakord, tähendab. Ma mõnikord kahtlen selles ilmakorra jätkumises natuke, aga eks me vaatame, kuidas elu kujuneb. Niipalju kui ise saame kujundada, katsuks võimalikult hästi. Ehk midagi ikka tuleb välja.

Monday, December 17, 2018

Uusaastalubadus nr 1

Moorisin siin omaette hiljutise söögilauakogemuse järel - juhtusin spontaanselt tervet suurt seltskonda algklasilapsi juhendama, kuidas noa ja kahvliga pannikooki lõigatakse - ja jõudsin Otsusele.

Ega see kultuur muidu ei parane, kui ise asja ei paranda. Minu lapsed oskavad küll mida iganes noa ja kahvliga süüa, aga lapselaste ajaks peaksime olema saavutanud ka linased servjetid ja teadmise, millist kahvlit millise toidu puhul kasutatakse. Või umbes nii. Alustaks peenemate lauakommete poole pürgimist laudlinadest. Praegu on advendiküünalde puhul küll enam-vähem igapäevaselt lina laual, aga lina võiks siiski olla aastaringselt. Valge, sest valget saab igasuguste probleemideta valgendajaga pesta, ma usun. See tähendaks mulle üht (1) eraldi masinatäit nädalas pesu rohkem pesta, aga koos valgete laudlinadega saab edukalt pesta igasuguseid valgeid särke ja valgeid käterätikuid, neid meil tekib ikka hulgi, siiamaani olen pesnud valge-helesinise-kollase-roosa kõik koos, aga eraldi valge ja heledad värvid pesta  ei oleks mingi lisavaev.

Ostan lähinädalate jooksul suuremas koguses valget laudlinariiet ja tekitan meie olemasolevatele linadele lisaks portsu uusi laudlinu. Vana Singeri masinaga, ma pilupalistuste jaoks ei raatsi aega võtta, pealegi pole ma plekieemalduses veel nii osav kui pilupalistustega linad vääriksid. Ühtlasi kogun hea meelega soovitusi, kuidas igasuguseid plekke eemaldada. Marjaplekid lähevad välja hapuga - sidrunimahl või äädikas -, seda ma tean, aga mida saab teha tee, kohvi ja ketšupiga, rääkimata peekonirasvast? Tänaöine eksperiment Ajaxi valgendajaga, mis hirmsasti haiseb, kuivab praegu restil, aga isegi kui see toimib, ei ole nagu erilist tahtmist iganädalaselt karmi keemiaga pesta.

Temaatiline ümin: "Me laualinad nurmedel on pleekind..."

Sunday, December 16, 2018

Jõuludeni on jäänud üks nädal

Kui nii võtta, siis kõlab see üsna kurjakuulutavalt. Ilmateade lubab tuleva nädala teise poole öödeks minus viisteist ja lapsed on täiesti kasutamiskõlbmatud. Lund ka ei ole, kuhu neid väsima saata. Puukandmisest üksi ei jätku. Tegelikult on see gäng täiesti ingellik. Vähemalt mõned tunnid ööpäevast. Öösel, magades.

Jõugu Juht pälvis iseõpitus ajalootöö eest puhta "viie" ja samast sordist veel mitu tükki muudes ainetes.

Unistaja sai samuti seltskonna häid hindeid.

Lillebror… sai kah häid hindeid.

Toimus trenni jõulupidu, mida mina nimetaksin pigem jõulutrenniks, olevat lastud kuusekujuliste märklaudade pihta ja kaunistatud piparkooke. Lillebror kujundas mulle kassnjaulise koogi, ainult et ma ju piparkooke ei söö…

Mees tegutses tööl… ja tööl. Mina leidsin ja ostsin lõpuks Mehe jaoks kirjutuslaua, aga see asub kaugel ja Opel Corsaga ära ei too... otsime lahendusi.

Ostsime mingi hulga jõulukinke, muist on veel tarvis leida.

Neljapäevase tööpäeva jooksul toimus muuhulgas üks trepiotsa-vestlus prantsuse keele õpetajatega - trepiotsa peal peetakse alati need kõige tähtsamad nõupidamised -, mille tagajärjel võib juhtuda, et me saame märtsikuus lapse, poisslapse nimega Tom. Carcassonne'ist. Tuleb vahetuslaps, võiks öelda, hm, ma vist peaksin Jõugu Juhile temaatilise raamatu pihku suruma. :) Noh, ma loodan, et meie Tomi asemel mingit Jasperit ei saa. Unistaja juba seletas, kuidas ma ennast tutvustama peaksin - "Bonjour, je m'appelle la mere de Jõugu Juht!" ("Tere, minu nimi on Jõugu Juhi ema!") Võib küll nii ka.

Kogesin intensiivset võõrhäbi kontekstis, millest rääkida ei ole ilus, inimeste pärast, kellesse suhtumist olukord ei tohiks kujundada… aga minu meelest oleks imelik öelda, et kingime lastele kinkekaardi, mille eest saab kinno ka minna, äkki mõni ei taha raamatut. Tegelikult ei tuleks ma selle mõtte pealegi, raamatuid ei ole kunagi liiga palju. Eks maailmas on igasuguseid inimesi.

Veel leidsin ühe pikalt vindunud halva suhte kohta uue võrdpildi. Nimelt oli mul pärast ühe inimesega samas elemendis viibimist tunne, nagu oleks mind inspekteerinud Azkabani dementor, vajasin suures koguses šokolaadi. Ja ometi me ütlesime ainult tere - ja mulle väga meeldib talle ainult tere öelda, igasugune muu jutt võib minna koledaks ja et mina ei ole see, kes antud kontekstis kellegi vastu kole oleks, seda ma võin kah kinnitada. Khm.

No aga muidu elame hästi, ühel päeval on möödas kogu puberteet ja arvatavasti jupp aega enne seda saabub koolivaheaeg. Ja juba kahe kuu pärast võib porrulauguseemned mulda panna. Ainult viis hirmus varast tõusmist veel sel aastal!

Boonus: Prismad müüvad vikerkaarevärvilist dinosaurust, kes teeb nurrrr, kui teda silitada. Minge proovige.


Thursday, December 13, 2018

Väsimuse kõrgem aste

Kogu see koordineerimine ja argipäev on niigi väsitavad, aga viimasel ajal on kuidagi palju olnud igasuguseid eriüritusi. See mõjub… omapäraselt.

Ühel hommikul märkasin poole riietumise pealt, et midagi on nagu valesti. Oli küll, lausa puudu oli… tavaliselt kannan ma ikka aluspesu ka.

Täna avastas Mees pärast töölejõudmist, et jalasolevad kingad olid eri paaridest. Üldmulje klappis ja hämaramas ruumis ei paistnud ilmselt ka värvivahe silma, eri värvi kingapaelad peitis ettevaatlikult püksisäärte varju.

See on ilmselgelt väsimuse kõrgem aste.

Muide, kui Lillebror natuke üle aasta vana oli, läksin ma ükskord toasussidega tööle, mul oli siis üks tund nädalas pluss uurimistööde juhendamine. Aga siis oli kevad ja väga soe ja need sussid olid piisavalt kingalaadsed, ei olnud jänkukujulised või tuttidega.


Wednesday, December 12, 2018

Vähemalt üks generatsioonidevaheline erinevus selgitatud

Minu ema on viimasel ajal mitme laste eriürituse kohta telefonis turtsatanud: "Ja miks mina sellest midagi kuulnud ei ole?" Kuna need turtsud on tavaliselt käinud kokku kuupäevade segiajamise ja muude sedasorti eakaprobleemidega, olen üritanud emale ra-hu-li-kult, valsitaktis selgitada, et aga ema, täna on neljapäeva, Lillebror ei pidanudki sinu juurde tulema… Ema läheb endast välja ja mina pärast telefonikõne lõppu ka.

Eile ema seletas, et tema on enda teada lastega päris palju koos olnud, aga lapsed ei räägi talle enam midagi…

Täna läks minul lambike põlema. Lapsed ei räägi klassikaaslase sünnipäeval käimisest või trenni jõulupeost, et selles ei ole mitte midagi erilist. Tähendab, neil puudub igasugune ootusärevus ja arusaamine, et sedasorti sündmused võiksid üldse rääkimisväärilised olla. Kooliskäivate laste elus on tänapäeval lihtsalt nii väga palju sündmusi, et nende hulgast tundub olevat raske midagi erilist leida.

Aga veel. Kas te mäletate, kuidas meie kolmkümmend ja rohkem aastat tagasi sünnipäevale läksime? Olles üks viiest-kuuest kutsutust oli juba (isejoonistatud!) kutse saamine eriline ja põnev. Järgnes pikem arutelu ja poodidekammimine, mida kingiks viia. Kaart tuli ise joonistada ja kirjutada. Pidusse minnes tuli valida riideid, niipaljuke kui piduriideid oli, sättida juuksed, hakata liikuma õigel ajal, kingitus näpus ja süda ärevil.

Ja kas te tolleaegseid organiseeritud pidusid mäletate? Mina ringides ei käinud, ainult koolis, aga ikkagi… Ruumi kaunistamine. Esinejad. Keegi luges kindlasti luuletust, tõenäoliselt oli neid keegisid rohkem kui üks. Keegi mängis pilli ja kindlasti lauldi. Kui oli aastavahetuse pidu, siis tuli mingil hetkel näärivana ja tegi natuke nalja, pärast olid organiseeritud laulumängud. Kussa, kui keegi koolimaja peale jooksma läks või ei tahtnud rukist lõikamas käia, kus selle pahanduse ots! Ja kohale tohtis minna muudes riietes kui koolivormis, juba see oli erakordne sündmus.

Minu ema, siinblogis tavaliselt tuntud kui Vanaema mäletabki selliseid asju, sest tema pidi siis oma lapse patsipaelu sättima ja sünnipäevakingi raha hankima (ja lapsega poes seda ostmas käima). Temal puudus tänase päevani igasugune teadmine, kuidas need asjad praegu on. Ma siis valgustasin teda sõbralikult.

Lillebror käis eelmisel nädalal kahe klassikaaslase sünnipäevadel. Otse koolist ta sinna läks, koti andis enne minu kätte ära. Riided muidugi samad, mis koolis (meie elukoha eripära jne). Kingitus oli rahaline, poest ostetud rahakaardi vahel. Mõlemad peod toimusid mängutoas, kutsutud oli paarkümmend last. Ühesõnaga, läks, õnnitles ära sünnipäevalapse, kellega ta koolis oli ennelõuna niigi ninapidi koos olnud, ja sukeldus mängutoas pakutavatesse tegevustesse. Pärast tuli padunäljasena, sest süüa polnud aega. Ei mingeid mikihiireklaase ega vahukooretorti, hea, kui peotäis krõpse hambusse haarati.

Trenni jõulupidu jällegi oli jõuluteemaliste märklaudadega (ehetes kuused) võistulaskmine kõigi vanusegruppidega segiläbi, pluss piparkookide kaunistamine. Unistaja ja Lillebror osalesid täpselt samas vormis nagu nad jõulupeole eelnenud trennis olid, dressides. Keegi ei deklameerinud (ma loodan!), jõuluvana ei käinud ja kaks sammu sissepoole ei tantsitud. Mulle meeldib hästi, kui huvikooli pidu on huvikooli teemaga seotud!

Koolis, jah, kaunistatakse ruumi küll, ja esinemisi juhtub ka, aga kool on kool on kool.
Vanaema oli veel segaduses, miks pole talle räägitud sellest peost, kus Lillebror siili mängis… "Ema, see ei olnud pidu, mitte ühelgi peol pole seda etendust mängitud, see oligi eraldi etendusevaatamine, läksime kohale, vaatasime etenduse ära, plaksutasime, tõusime püsti, sõitsime koju, kõik." See seletus vähendas küll segadust, aga Vanaema oli selgelt pettunud, kuidas siis tänapäeval nii… ja kas siis üldse enam korralikke pidusid ei peeta, tema olevat umbes teises klassis näiteks koolilaval kartulit mänginud ja sellega kaasnes PIDU. Jah, küllap mängitakse tänapäevalgi kartulit või siis vähemalt paprikat, aga vanakooli pidusid ohtrate deklamatsioonidega pole mina enam täheldanud. Mitte et mõni harv luuletus midagi halba teeks, aga pikki värsslugusid, mille ettekandmise massistseenides ka mina kunagi osalema pidin (meeles on oktoobrirevolutsiooni asi ja midagi pabertoonekurgedest, kuidas tüdruk Sadako kiiritushaigusesse suri - tegelikult ju kurb ja tõsine ja tähtis teema), meie koolis nagu enam ei õpita.

Igatahes rahunes Vanaema mingil määral maha ja ehk sai ka üle solvumisest, et lapsed oma kõige tähtsamaid sündmusi - pidusid - talle ei räägi. Sest need ei ole laste jaoks kuigi tähtsad sündmused. Kahjuks. Kas Vanaemal ka homme meeles on, et me seda pidide-asja pikalt arutasime, on iseküsimus, no aga äkki… See sakslane, kes asju peidab, ei ole tal veel päris igapäevane kaaslane.

Tuesday, December 11, 2018

Kuidas 40+ naisterahvad tegelikult elavad. Ilustamata.

Ritsik kurtis, et keskealised ei blogi piisavalt tõsistest asjadest.

Tegelikult te ju ei taha teada.

Kortsud. Ma ei vaata enam mitu aastat kuigi sageli peeglisse, sest mulle ei sobi see, mida ma sealt näen. Kümme aastat kontaktläätsi tegid mu otsmikuga seda, mida tegid - sest ma ei oska läätsi ilma kulme juustepiirile kergitamata silma ega silmast ära saada. Kui ma ei kardaks torkimist ja mul oleks ülearu palju raha*, siis katsetaksin Botoxit või midagi muud, nagu vapper Eveliis, kes vist küll veel 40+ ei ole, aga astub sellegipoolest same oma loomuliku ilu säilitamiseks. Mina... mutistun vähehaaval. Kõik või peaaegu kõik riided on viimase paari aastaga jäänud kitsamaks kui varem, nii et lõuast altpoolt meenutan hästitopitud vorstijupikest.

Lapsed. Elu kahe teismelise ja ühe üheksa-aastasega pakub mitmesegaseid asju. Ühel hetkel tuuakse koolist mitu viielist tunnistust, järgmisel hetkel on vaja kodus emast haridustöötajaks ümber kehastuda ja panna laps seletuskirja kirjutama, sest peaaegu-asperger ja uuringutel käiv hüperaktiivik on koolis pärast tunde põrkunud nii, et parem on järgmisel päeval minna ja juba valmis ülestunnistus sotspedagoogile ulatada. Kolmandal hetkel muutub anonüümseks jääda sooviva lapsühiku näoilme hägusõndsaks ja mainitakse kedagi kaunist Isikut. Neljandal hetkel tuleb mõni anonüümseks jääda sooviv lapsühik mürtsuga sülle, nii et emaühiku reieluud allapoole painduvad, ja keeldub sülest lahkumast. Viies, kuues ja seitsmes hetk on täidetud mõne lapsühiku valju Kräunuga teemal "miks sai telesaade läbi enne, kui mina koolitöödega valmis" või "poest ostetud pitsa ei olnud minu lemmiksorti". Mulle tegelikult meeldib ema olla. Nii suurema osa ajast.

Eakad vanemad pakuvad ka mitmesegaseid teemasid, näiteks mu ema oli siin vahepeal teinud sokikanna kudumisega uskumatuid asju. Aga et nii väga süngeks ei läheks, panen kirja hoopis ühe mitte minu isikliku 80-aastasega peetud telefonikõne mõned detailid.

Kutsub… kutsub…
ja vastab. "Hallo-o?" Armsa Gummersbachi proua Lore telefonihääl on kõige rohkem kuuekümneaastane, see on sedasorti hääl, mis toob silmade ette heatahtliku, range, kuid humoorika pedagoogiproua, kellel on kindlasti igapäevaselt muutumatult kaelas pärlikee. Tegelikult ongi tema telefonihääl nagu oli minu matemaatikaõpetaja tunniandmisehääl. Ma armastasin oma matemaatikaõpetajat ka väga.
Pärast isikute tuvastamist küsime korraga: "Und wie geht's dir?" (ja kuidas sul läheb?)
Turtsume korraga naerda ja Lore vastab esimesena, kasutades oma vanema daami õigust.
Loeme üle lapsed - minu puhul - ja veel elusolevad sõbrad - Lore puhul -, vürtsitades ülelugemist emotsionaalsete hüüatustega: "Ach, wirklich?", "Das ist doch nicht dein Ernst!" ja "Ach neeee!" (ah tõesti? sa ei mõtle seda ometi tõsiselt! ja oi ei!)
Ma Lore kohta ei tea, aga minul oli küll südamest kahju, et see jut nii ruttu läbi sai, ikkagi kaugekõne ja Lore pidi minema lapselast trenni sõidutama.
Kui ma kord ise kõrges eas olen, tahan saada selliseks, nagu on praegu Lore. Kui päevi ja tervist antakse.

Ja siis on veel see üldine äng. Ma nägin umbes nädala eest oma täiskasvanuelus esimest korda unes, et meil on sõda. Lapseea unenägude kohta ei julge pead anda, kas olen näinud või mitte. Igatahes lendasid selles unenäos Lübecki sinised linnaliinibussid Linna kohal ja loopisid mingeid pomme alla, kõik põles ja Mees ei lubanud mul korterisse (mis asjaoludel me korteris elasime?) asju päästma minna, asusime kuhugi teele jalgsi koos selle varaga, mis seljas. Brr. Huvitaval kombel oli emotsioon unenäos selline rahulik omaksvõtmine, umbes, et nüüd on see siis lõpuks käes, eks siis tegeleme olukorraga. Täna vaatasin Postimehest Pariisi rahutuste pilte ja videosid, vapper mees see ajakirjanik… aga nii ei tohi ju Euroopas inimestega teha? Kuigi ma olen kunagi omal nahal prantslaste protestiarmastust tunda saanud, on see kõik ikkagi nii võõras ja ebanormaalne. Liiga heal ajal olen elanud, õrnake, selles on asi. Ilmselt. Ainult et mis sorti maailmas mu lapsed peavad täiskasvanud olema?

Ühesõnaga, igas päevas on hetki, kus ma tahaksin puhtast väsimusest minestunult maha variseda ja jäädagi sinna hunnikusse. Ja peaaegu iga päeva peaaegu iga hetke funktsioneerin sellegipoolest täiesti normaalselt, vähemalt kõrvaltvaatajate jaoks (muidu oleks keegi juba öelnud). Jalg jala ette, üks päev korraga, üks probleem korraga, üks töö korraga. Nende päevade nimel (ja arvelt), kui kõik on hästi. Sest neid ikka on ja kui neid mõnda aega ei tundu olevat, siis on aeg lugeda kokku õnnistusi ja leida, et ikkagi on kõik piisavalt hästi. Ja kui ei jaksa seda ka... siis tuleb minna voodisse, panna nina laia sooja selja vastu ja puhata. Sest lapsed peavad vääramatult 8.15 koolis olema ja minu emastandardi juurde kuulub hommikune pesakonna ülevaatamine. Isegi kui ma ütlen, et ärge minuga rääkige enne, kui ma kohvi olen rüübanud. Üks päev, üks hommik, üks pesuvirn, üks Ruksi leib (mida mu ema alati poest tellib) korraga.

Ma lähen ja teen endale nüüd tassi teed. Üks kurguvalu korraga, külm on ka. Sest siis tuleb perekonnale õhtujuttu lugeda, Funke "Tindisurma" viimane neljandik on käsil, kurikael Nastikupea ja hea röövli-raamatuköitja "Pasknäär" Mortimeri vastasseis on kohe-kohe algamas ja me ikka ei tea, kas Meggie valib Faridi või Doria… ja Tolmusõrm on taas surnud. Ja isegi valutava kurguga on õhtune kodune olemine keskealisuse juures see hea osa. Et perekond on.

_____________
*sel aastal ma Legopoest midagi ei võitnud, ostsime ise… kast ei tahtnud hästi autosse ära mahtuda. Me peame veel vaatama, kuhu me selle jõuluni paigutame. Pssssst. Selle kasti eest oleks saanud ilmselt mitu iluravivahendist. Aga igal juhul ostan ma lastele veel Legosid, kuni see neid köidab, ja käin rahulikult ringi, künnivaod laubal. Minu prioriteedid on sellised.

Sunday, December 9, 2018

Jõuludeni on jäänud kaks nädalat

Sel nädalal ei olnud ei lastevanemate koosolekuid ega muid erilisi katastroofe.

Oli järjest kaks sünnipäeva Lillebrori klassis, üht peeti Ahhaas, teist mingis 3D-prillidega mängimise kohas. Lillebror osales mõlemal sünnipäeval aktiivselt ja rõõmuga.

Unistaja käis koos Laenulapsega kinos Grindelwaldi kuritöödega tutvumas. Olevat olnud hea film... tähendab, minu jaoks oleks arvatavasti igav, meil on Unistajaga väga erinev filmimaitse. See ei tähenda, et meist kummalgi halb filmimaitse peaks olema, lihtsalt erinev, eks ole.

Jõugu Juht on endiselt see õnnis laps, kellel ei tundu mingeid eriüritusi olevat. Tema käis ostis Semu jaoks jõulukingi, mille proua ema tohtis pidulikult ära pakkida (kooli jõulupakiloos, noh) ja kirjutas ajaloos kontrolltööd, milleks õppis täiesti ise, sest proua ema tegi kontrolltööks õppimise ajal häbematul moel õhtu-uinakut.

Mees tellis JJ tuppa Saksamaalt tapeeti... saatekulud on märgatavalt suuremad kui tapeedi enese hind. Veel paigaldas Mees siiski JJ tuppa ahjukese ära, sest ega seal talvel muidu midagi teha ei saa. Eks me krohvime ja plaadime seal kunagi suvepoole, kiletame ülejäänud toa ahju nihutamise ajaks ära või midagi… Ahi kütab küll.

Mehega kahekesi käisime ühel õhtupoolikul, kui Lillebror viibis sünnipäeval ja Unistaja kinos, idamaist meekana söömas ja Lego-poodi uurimas. Mul on nüüd kange tahtmine poistele sealt üks suur allahinnatud kast osta, aga kardetavasti oli reedel palgapäev teistelgi inimestel ja nii umbes ülehomseks on see kast sealt läinud…

Mina sain valmis musta roosikirjalise salli. Erilist tähelepanu see sall laadal ei saanud, tähelepanu said hoopis kaks XXXL-suuruses vaipa (üks 130, teine 98 cm lai, need on Väga Suured Vaibad) ja mõned pisemad ka. Lossi Jõuluturg oli väga kena, Loss ise on väga kenaks remonditud ja õhkkond oli sõbralik. Meil vedas kohaga ka hirmsasti, nimelt olid Lossi eesuksed pidevalt lahti ja kõikjal esimestes ruumides oli õhtuks üle mõistuse külm. Meie olime tagumises toas koos ühe antiigimüüja ja mõnede ehetega, sinna tuuletõmme ei ulatunud. Laadal müüdi veel koduvalmistatud kaisukaid, kõikvõimalikke talusaadusi ja muidugi ümmargusi heegeldatud vaipu. Vast 40 müüjat oli, vaevalt et rohkem. Ostsin ühelt sõbralikult hoidisteproualt purgi marineeritud kukeseeni ja paprikat. Paraku oli proua marinaadi tegemise ajal äädikat ainult samas ruumis hoidnud, seentel ei olnud mingit maitset, ei kukeseenemaitset ega marinaadimaitset. Tulevaasta marineerin ise siis on teada, et saab hea, sinnamaani ostame näiteks Bonduelle šampinjone, nende marinaad meile maitseb. Kuna laadal tundub eriti lõbusalt minevat neil, kes söögiasju müüvad, tekkis küsimus, kas sellisel väikelaadal millegi söödava müümiseks on kah minged terviseameti nõuded või võib igaüks oma saiakestega minna…? Ma siin hakkasin vaikselt tootearendusega tegelema, tuvastasin täna, et olemasolev retsept vajab mugandamist, väikevormidena ei jää esteetiline. Kui ma olen laadakõlbuliku küpsetiseni jõudnud, siis räägin teile ka.

Laadalt lahkumine oli üsna kole, nimelt sadas jäidet ja me kandsime ülejäänud kaupa trepist alla… Kollane karvane Sohvi tõmbas mind kunagi linnakorteris välistrepile selili nii, et ma ilmselt kaotasin selle mürtsu peale teadvuse, sellest saadik olen ma libedate treppide suhtes natuke rohkem kui natuke ettevaatlik. Aga me jäime kenasti püsti ja hakkasime tasakesi koju roomama. Metsavahetee oli üle mõistuse libe, aga meeldivalt autotühi, nii et meie aeglane tempo ei seganud kedagi. Õige natukene minu lemmiknimega bussipeatusest siiapoole oli tee peal kollakas-hallikas-pruunikas mütsak. Kitsed, mõtlesin - aga kitsed ju ei lama tee peal? Kohe tõusis mütsak püsti ja jagunes kolmeks, tuttidega kõrvad püsti. Ilvesepojad! Tähendab, tundus, et pojad, näiteks kevadised? Et äkki mamma kupatas nad ise toime tulema ja nüüd nad otsivad kohta elus, vaatasid, et kena sile maa, lesiks natuke, ja siis tuli nurga tagant mingi säravate silmadega uriseja? Metsa kadusid nad küll kõik väga käbedal sammul, ni et tervisemuret ei tundunud ühelgi olevat. See kohtumine tasus kogu kodust väljamineku muidugi kuhjaga ära, nüüd me oleme peale hundi kõiki siitkandimetsaelukaid näinud. Kodus olid lapsed ahju kütnud, puid toonud ja pannkooke praadinud (ja hommikukommide kotti inspekteerinud, no aga nad teavad kommide päritolu niigi).

Pühapäeva võtsime puhkamiseks ja mängimiseks. Magasime kaua, Mees keetis putru ja süütasime kaks küünalt. Kirikus olevat Laenulaps videoülekandega tegelenud - ega see Laenulaps enam nii väga laps ei olegi, kolm aastat ja mõned nädalad veel ja ongi täi-siga käes, las õpib ametit.

Tänulik.

Thursday, December 6, 2018

Irmus töö ja vaev

Lubage esitleda, must roosisall. 

Need säästupirnid meie köögi laes ei kõlba mitte kuhugi, paki peal lubatakse, et annab sama palju valgust nagu sajavatine hõõglamp, aga tegelikult… ei midagi. Mina ei tea, kuhu see valgus laest alla tulles kaob, igatahes oli mul seda salli eile kokku õmmeldes PIME ja järgmise musta salli jaoks on vaja leida teine koht, kus õmmelda. 

See sall läheb igatahes koos mõnede valgete kolleegidega laupäeval Lossi jõuluturule. Lubati, et tuleb tubane üritus. 

Muidugi, khm, kui keegi peaks tahtma seda lähema 24 tunni jooksul broneerida, siis jätke mulle vastavasisuline sõnum, olge nii head. Khm. 

Tuesday, December 4, 2018

Kui rännuinstinktihoog tabab ootamatult...

… siis tuleb hoolega hoida kinni kõigist terve mõistuse raasukestest, mis olemas on.

Noh, me siin mõned korrad oleme kesktalvel Saksamaal käinud, odavate piletitega. Ma siin muudkui kontrollin Skyscanneriga Londoni-lennu pileteid - et millal see aprillikuu odavaks läheb (kaks nädalat tagasi oli veel umbes 10 eurot kallim, muide) ja vaatasin rumalast peast muid paiku ka, et mis on odavaim kuu kuhu…

Jaanuar, just minu ja Jõugu Juhi sünnipäevade paiku, Saksamaa, 21 eurot per nase edasi-tagasi.

Oeh.

Siis ma hoidsin natuke aega toolist kinni ja tuletasin endale meelde, et a) Mees ei saa mitte mingi nipiga töölt keset õppeveerandit vabu päevi küsida, see oleks pealegi üsna inetu võimalike asendajate suhtes; ja b) meil on kolm kooliskäivat last, kelle kodus järgiõpetamine käiks küll naksti, aga oleks ikkagi vaev; ja c) mis siis kevadisest Londonist saab, kui me praegu raha raiskame (sest lennupiletid on toredasti odavad küll, aga Riiga sõitmine ja ööbimine ja söömine ja mõned sisseostud ja 500 eurot on läinud, nagu oleks kits sabaga löönud, ja see on siis 500 eurot Londoni-rahadest maha ja see ei ole just pisike summa); ja d), see kõige parem argument - kes meil Maja kütab, kui sel talvel juhtumisi jaanuarikuus miinus kolmkümmend tuleb? On ennegi kuuldud neist optimistlikest reisilistest, kes koju jõudes peavad hakkama kogu oma lõhkikülmunud torustikku ümber vahetama.

Pealegi oli see odavlend Berliini, mitte Lübeckisse või Hamburgi. Millegipärast on just Põhja-Saksamaa minu jaoks see õige talvel käimise paik, eks me muidugi oleme seal mitu korda talvel käinud ka, pulmareisist saadik, aga ikkagi,,, imelik. No aga kui nüüd meie viimast Lübecki-reisi meenutada…

See pikk-pikk-pikk jalutuskäik lennujaamast tsivilisatsiooni suunas, harjumine* sellega, et me nüüd olemegi jälle Saksamaal, õige kujuga tänavakivid** ja katsed kohalikust ühistranspordisüsteemist aru saada. Kesklinn, varemgi kogetu ja samas ikkagi võõras. Bäckereid, muidugi. Jälle pikk-pikk-pikk jalutuskäik Marli linnaosast linnapiiri poole. Heiweg on väga sümpaatne tänav, perfektselt hoolitsetud aedade vahelt leidsin ka paar natuke räämas olemisega maja, küljes silt, et müüa… Unistasin hetkeks ennast üht või teist räämas maja kõpitsema (nagu meie oma räämas majas vähe tegemist oleks, eks ole). Ja paar järgmist päikeselist ja täiesti lumevaba päeva, start äärelinna lahkest majast, kesklinna avastamine (lapsed nautisid väga igasuguseid kangialuseid ja tagahoove vanalinnas!) ja äärelinnades kolamine. Ja see südamlik vanaproua, kes meid pagulasteks pidas, kuni meil õnnestus talle selgeks teha, et me oleme siin ikkagi Urlaubil (puhkus saksa keeles).

Kas te saate aru, kui võluv see kõik tagantjärele tundub? Kuigi meil siin on jah üks kõige paremaid elukeskkondi üldse ja siin me oleme ikkagi natuke nagu omad, seal ei oleks… need tänavakivid tekitavad sihukese kodutunde, et hirmus. Ja mõte, et kesktalvel saab olla päike ja 8 kraadi sooja…

Tegelikult mulle Berliin eriti ei meeldi ja tegelikult ei taha ma mitte niipalju reisile, kuivõrd seda puhkusetunnet. Et jalutadki rahulikult mööda äärelinna ja oled kõigist kodustest asjadest piisavalt kaugel. Ja ümberringi on tsivilisatsioon ja ilm on talve kohta väga soe. See on ausalt tähtis, nii et ärge mulle palun mingit Soome-sõitu soovitage, ma olen pirts.

Aga tegelikult meeldib mulle Inglismaa ka väga. Ma ei ole sealsete tänavakivide kujuga väga tuttav, küllap on sealgi ilusat ilma ja aprilli lõpus kõik juba õitseb (Alice on lahkesti pilte näidanud, sellepärast ma usun) ja inimesed on ilusad ja head. Ja me oskame inglise keelt ka (Amsterdamis oli jube ärevus, kuni me omal nahal kogesime, et nad ongi kõik nõus meiega inglise keeles rääkima - võrdluseks suure maantee ääres olev Poola tankla, kus müüja meid kunagi läbi sõimas, et rääkigu me kohalikku keelt, kui temalt midagi osta tahame… ma oskan nii palju vene keelt küll, et poola keeles väljendatud lühikesest mõttest aru saada, need on ikka päris sarnased). Mees küll ohib, et Brexit ja jama ja asjakorralduse muutus… no aga ilmselt ei lähe lennukipiletid täna veel hoobilt odavamaks, me jõuame asja endile selgeks teha. Vast ikka saab Eesti ID-kaardiga*** turisti teha, ega me sinna tööle ei lähe ega midagi.

Aga mis puudutab tööd, siis on tagumine aeg päriselt tööle hakata, koduperenaise-asju ja käsitöötöö-asju, laupäeval läheme Lossi jõululaadale. Ehk saan musta roosisalli päris valmis ja sinna kaasa võtta, vähemalt selline lootus on.

______________
*Minu meelest on lennukiga kuhugi kohalepatsatamine õudselt järsk ja ehmatav, selle järel on tarvis natuke aega sisse elada. Mõelge ise, ronid näiteks külma ja tuule käes lennukisse, istud paar tundi, siis ronid lennukist välja ja oled äketse hoopis võõras paigas, see ei ole loogiline!
**nende pikkade jalutamistega seoses tuleb mul esimesena silmade ette just tee, maju ja aedu pean ekstra meelde tuletama.
***me pole siiamaani mitte kellelegi passe teinud, sellel ei tundu mõtet olevat, kuni me Kosovosse sõitmist ette ei võta, Venemaale või Türki ei taha.