Daphne du Maurier "Jamaica võõrastemaja"

Millegipärast meeldib mulle vana hea Inglismaa. Ja ajaloolised, natuke naiivsed raamatud.

"Jamaica võõrastemaja" võrdles keegi arvustaja "Aarete saarega". Kuna "Võõrastemajas" on märgatavalt vähem piraate ja madinat, on see muidugi palju parem raamat.

Ma tavaliselt kirjeldusi ei viitsi lugeda, aga "Jamaica võõrastemaja" kohakirjeldused tekitavad silme ette pildi, kuidas need asjad siis arvatavasti olid. Eriti hästi sobivad praeguste ilmadega. :)

Ühesõnaga, väga hea, just parasjagu jube ja mitte liiga õõvastav raamat, boonuseks tragi naispeategelane,.

Aastate vahel

Sakslased nimetavad nädalat jõulude ja uusaasta vahel "aastatevaheliseks" ajaks. On jah selline ebamäärane olukord, pühad ja puhkepäevad on üksteise otsas, koolivaheaeg ka, ega midagi mõistlikku sellega peale hakata ei oskagi.

Veetsin jõulupühad sokke kududes. Ma nimelt pühapäeviti ja kirikupühade ajal (jõulud ja ülestõusmispühad) püüan mitte teha tööd, mille eest mulle makstakse. Perekond sokkide eest ei maksa, aga neid me vajame kohe väga.

Jõulusöögiks sõime seekord parti. Oli kena. Lisaks pardile tegin suuremas koguses lihapallitäidisega peekonivorstikesi, neid jätkus ka sügavkülma ja sellest oli juba kasu, sest täna ostsin rumalast peast Maksi ja Mooritsa "Inglise ahjupeekoni". Pildi peal oli peekon mis peekon, niisugune, nagu sakslased nimetavad Speckiks ja muu tsiviliseeritud maailm peekoniks, selle põhjal pidanuks karbi sisust olema minimaalselt 50% puhast liha. No ja kui juba inglise… küllap siis on toit inimestele kohane, mitte sulapekk. Kõigepealt ei lasknud küpsetuskarp eemaldada kilet. Kolisin turvalisuse huvides prae oma vormi ümber. Pakendil soovitati kamarasse sisselõikeid teha… läks aega, kuni ma piisavalt terava noa leidsin. Kui tuli aeg asi ahjust välja võtta, ujus rasvas poolsulanud pekikihiga kamar. Liha oli julgesti kolme millimeetri paksune kiht. URR. Tegu oli põhjalikult pekki keeratud toiduga. Ühtpidi võiks see mind ravida terveks lootusest, et mingi poolfabrikaat süüa kõlbab. Teistpidi võite ise teha järeldused, mida Maksi ja Mooritsa firmast arvata (vihje: pettus). Jamie Oliveri moodi balsamicoga sibulad ja kartulid said head, no ja sügavkülmast võtsin siis need jõulurullikesed… Eks me sööme kunagi tuleval nädalal siis kartuliputru praesibula ja pekikõrnetega, muuks see jubedus küll ei kõlba.

Veel käisid Legolas ja Lillebror ööbimas meie jaanitule pidamise talus. Muuhulgas oli mängitud pimedas peitust. Järgmisel päeval võtsime lapsed otse öömajalt Kuurortlinna kaasa… alles Kaubamajakas märkasin, mis seisundis olid nende joped ja saapad. No me eriti linna peal ei promeneerinud kah, tuuline oli. Kaubamajakas loendasin nelikümmend seitse mütsiga meest (alates kooliealistest poisikestest kuni karguga papideni), siis läks segi. Isegi kui nende hulgas on mõni terviserikke tõttu mütsikandja ja peotäis soomlasi (kellel on minu kogemust mööda kahte sorti kombeid - õudsed ja väga kenad, õudseid on rohkem) ja kui kaubanduskeskuse tuba-olek on teoreetiliselt vaieldav… on maja maja, müts müts ja matfid jäävad matfideks. Vabandage. Minu usk inimkonda taastus, kui nägin üht siniseträpsulise mütsiga meest välisukse poolt tulemas, müts oli niimoodi peos, et ilmselgelt oli see uksel peast võetud. Veel pole kadunud kõik.

Koguduse jõululõunal oli ka kena. Suuremad poisid suhtlesid, Lillebror oli aktiivne ja kurtis pärast auravana, et söömiseks polnud aega, Mees tegeles tehnikaga ja minul oli au vestelda Hispaaniast pärit härra Xavieri ja tema proua Ingliga (pärisnimi oli vist Angeles, aga ma pole selles päris kindel).

Otsustasin kirjutada ühekaupa üles loetud raamatuid. Päris suvalisi põhjamaade kriminulle, mis lõpuks on kõik väga ühtmoodi, ei viitsi, aga paremaid ja kehvemaid muid küll.

Kindlasti oli midagi veel, mõni kena inimene või ärritav olukord… aga küllap need tulevad siis meelde, kui tarvis on.

Ja ma muudkui helistan politseisse

Ma kirjutasin sellest kaks aastat tagasi ka. Siin: https://meeleheitetakoduperenaine.blogspot.com/2017/08/when-will-they-ever-learn.html

Umbes juba nädal aega terroriseerib meiekanti üks tume Golf. Summuti on muidugi katki. Kiirust nii palju, kui vastu autopõrandat litsutud gaasipedaal võimaldab. Rooli ja istme vahel olijal mõistust kui niisugust ilmselgelt ei ole. Täna sõitis keegi semu kaasa, punase-mustaga ATV seljas. Eks selleks, et kui kihutaja lõplikult kraavi lendab, saaks laibagi koju viia, arvas Mees. Või midagi sellist.

Minu nähes keeras Golf meie värava ees vasakule ja kohe hooga heinamaa peale. Ilusad selged jäljed jäid. Helistasin politseisse, teist korda nädala aja jooksul. See paarutaja käib siin päeval ja öösel ju! Ja ühel hetkel ta enam kraavivaba heinamaaga ei piirdu, sõidab kellegi rahulikult-viisakalt maja ette pargitud auto otsa, kirjakasti ümber, tara maha… Või tapab ennast või mõne juhusliku liikleja. Näiteks käib meil siin tihti üks jalgrattur trenni tegemas ja nähtavus on praeguste ilmadega teadagi mis. Ega me sedagi ei tea, kui jõllis kihutaja silmad parajasti on.

Kuna politsei peale palju loota ei saa, ega nad enne tegelike ohvrite tekkimist siia metsakülasse ei teki, muudki teha - arusaadav! -, panen laulu sisse nii palju, kui saab.

Niisiis.
Volkswagen Golf II, tume, kas antratsiithall või tumesinine. Summuti on katki või alt ära. Number võib olla 574 TFx, Mees nägi enam-vähem numbreid ja mina aimasin kaht esimest tähte. Juht on ülbe, põhjendamatult enesekindel, ei oska juhtida, puudub elementaarne arusaamine liiklusohutusest. Kui keegi tunneb või teab, palunpalunpalun peitke võtmed ära ja võtke akujuhe lahti. Kaasa sõidab punase-mustakirju suuremat sorti ATV (igatahes mitte laste oma), juhil on isegi kiiver peas.

Mis te arvate, kas tegu on juhmi teismelisega, kes on vanemate tagant auto võtnud, tobedate vanematega, kes on teismelisele auto kinkinud, või tavalise Petsi-Intsu-Iigori tüüpi ülbikuga?

Igatahes ma väga loodan, et politsei siiski leiab selle kihutaja ja teeb nii, et see kihutaja väga pikka aega kihutada ei tahaks.

URR.

Carolin Kuuskmäe "Ekraani taga"

Oioioioioioi.

Kui mina olin nii umbes kolmteist, mõtlesin ka sihukesi lugusid välja. Õnneks ei jätkunud mul järjekindlust, ambitsiooni ega enesekindlust, et neid lõpuni mõelda või veel hullem, trükki sokutada.

Irmus, täitsa irmus oli see raamat!

Ebaloogiline on liiga lahja sõna selle jaoks.

Minu meelest oli mingeid keeleapsakaid kah.

Sedasorti, mida loed küsimusega "Mida napakat see autor veeeeeel välja mõtleb?" ja ei pea pettuma, muidugi mõtleb.

Ja sedasorti, mis aina suurendab tänutunnet raamatukogude vastu, et seda jampsi ei pea koju ostma. Ja õnneks on mul poisid, nad ei vali (siiani) kohustuslikuks noortekaks teost, mille peategelane on tüdruk.

Tüdrukute käest ma muidugi rebiksin selle karjudes minema. Isegi "Videvik" oli parem ja sellest halvemaid noorteraamatuid olen ma vähe näinud.

Tähendab, sedasorti teoseid kirjutati vanasti kaustikusse ja anti sõbrannale lugeda. Ja kui ema lugema juhtus, siis nuteti pärast patja, sest ema ütles, et lapsuke, kirjutada sa oskad, aga sisu on ikkagi natuke nagu lapselik või nii. Kaustikusse oleks seegi raamat võinud jääda, sest kirjutada autor tegelikult oskab. Loodan, et ta ikkagi kirjutab midagi veel… kui suureks saab.

Elin Toona "Pagulusse"

See raamat on umbes nagu "Seltsimees laps" täiskasvanutele. Või midagi taolist. Suurem osa loost on räägitud läbi lapse silmade ja läbi lapse arusaamise.

Tavaliselt ma raamatute juures nutma ei hakka, pole kombeks, aga laevastseenide juures oli kombest raske kinni pidada. Tekkisid seosed sugulaste kogemustega, millest on ainult vihjamisi räägitud, ja enese… nägemustega? Või umbes nii. Kas viimased on tulevikunägemused või lihtsalt suvise sõstrapõõsa juures ülekuumenenud aju fantaasiad, seda näitab aeg, ma ei välistaks kumbagi.

Tänapäeva kontekstis hämmastavalt kiretult kirjutab Elin Toona kokkupuutest kurjategijast sõduriga. Juurdlesin ja leidsin sellele kaks seletust - üks, et olukord oli nii jõle ja isiklik, et sellest ilmselt teisiti kirjutada ei saagi, teine, et kuna loomulikul viisil õpetatud laps* ei taibanud üldse, mis toimus, oligi tema peamine emotsioon seotud valu ja vägivallaga, muid dimensioone ei osanud pisike tüdruk asjale juurde mõeldagi. Pealegi ei kaasnenud kuriteoga manipuleerimist ega kahetisi tundeid nagu nilbete vanaonude ja käperdavate kasuisadega.

Veel hämmastavam oli Inglismaa-elu kirjeldus. No aga ma olen ämmaemanda-lugusid lugenud, ega need sõjapõgenikud parematesse kohtadesse jah ei pääsenud, loogiline. Ja jahmatav on vastastikune suhtlemisbarjäär, mitte keeleküsimus, vaid soovimatus ja valmisolematus seletada, mis, kus ja kuidas… lapsega rääkimisest rääkimata. Küllap ei seletatud ka Elini emale, mis tingimustes haiglasanitarid elama peavad.

Et eestlastest sõjapõgenikud ei tea enam, kes nad on... küllap see juhtuks ükskõik kellega ükskõik mis olukorras. Ootuste ja tegelikkuse põrkumine tekitabki segadust. Aga iseenesest on see väga hea kirjeldus, kuidas ennast arvatavasti tunneb inimene, kes on rännanud oletatavate õuduste (ja nagu me nüüd teame, õigusega oletanud) eest loodetavate pudrumägede maale ja peab tõdema, et kodumaal Keegi olemine võõral maal ei kehti.

Soovitan. Kui poes nägema juhtun, ostan endale koju ka.

__________
*erinevalt tänapäevastest TAI reklaamide ja telefoniviirustega üleskasvanud lastest...

Gertrud Talvik "Minu Lõuna-Aafrika"

Oijah. Meenutas esimese hooga natuke "Minu Tokyot". Oleks võinud olla hoopis "Minu Kaplinn" või kus tal see ülikool oligi.

Kirjutatud oli üldiselt, jah, hästi ja huvitavalt.

Aga. Lõuna-Aafrika ei ole kohe kindlasti ainult rassijamad ja kuritegevus. Lõuna-Aafrika on arvatavasti üks kõige ilusama loodusega paiku maailmas - sellest teemast polnud nagu suurt midagi. Lõuna-Aafrika on teemandikaevandused, terve hulk igasuguseid kohalikke hõime ja rahvusi (palju rohkem kui mingi peast põrunud tibi megafoniga, kes arvab, et nõiakunst on tähtsam kui Newton), rahvuspargid ja riiklikust vastuseisust hoolimata sissehiiliv tsivilisatsioon. Ja buuride rikkalik kultuuripärand, millest minusugune on saanud servapidi aimu imetoredast raamatust "Mõrvade ja armastuse retseptid", aga millest Minu-raamatu autor mitte midagi ei kirjuta.

Seda ma juba ütlesin, et oleks võinud olla "Minu ülikool Lõuna-Aafrikas". Ainult et teadust saab oluliselt väiksemate jamadega väga suurepäraselt teha ka Tartu Ülikoolis - tõsi, meil siin on malaariaga raskusi, aga kindlasti leidub mingi jõle virus, mida uurida - ja põrunud professoreid leidub meil siin ka. Et elada pöörast tudengielu ja luua ebamääraseid suhteid, ei pea üldse poole maailma kaugusele sõitma.

Ma muidugi ei tea, kas toimetaja lõikas välja huvitavad kohad ja jättis sisse tarbetu professorisaaga - selle oleks saanud ära kirjeldada umbes viie lausega - või oli raamatus algusest peale ainult armulugudega vürtsitatud tudengielu, igatahes ei andnud see raamat mulle praktiliselt mitte midagi sellest, mida ma ootasin. Kahju.

Kui ootusi polnuks, siis oleks ehk kolm ja pool punkti viiest. Pealkiri on siiski eksitav.

Aastakokkuvõte

Kuigi aastat on veel mitu päeva järel, ei ole ju kuidagi kindel, kas ma ennast nende päevade jooksul enam piisavalt laisana tunnen, et selle asjaga tegeleda. Küsimustik on siin-seal varem ka liikvel olnud, aga ma ei tea, kas ma olen ka selle järgi kokku võtnud või mitte. 

Mida sa tegid aastal 2019, mida sa varem teinud pole?

Hm. Käisin Harry Potteri stuudiotes, näiteks.

Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?

Osaliselt õnnestus. Kavatsen jätkata kõigi varemomandatud heade harjumustega. Loodan töötada rohkem, palvetada rohkem (tänupalveid!) ja rõõmustada rohkem.

Kas keegi su lähedastest sai lapse?
Päris lähedastest mitte, tuttavatest küll lausa mitu noort peret.

Kas keegi su lähedastest suri?
Ei, aga jällegi, mõni tuttav küll… ja lähedase inimese lähedane, väga ootamatu ja valus lugu oli.

Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2020, mida sul 2019. aastal ei olnud?
Raha ja aega kudukambris remonditegemiseks, sealhulgas ahju jaoks. 

Milliseid riike sa külastasid?
Inglismaa, Prantsusmaa, šveits (ma ei saa siin suurt š-i teha, ärge küsige, miks), Saksamaa, Poola, Leedu, Läti. Tegelikult loevad Inglismaa ja Saksamaa, kõik ülejäänud olid põgusad.

Milline 2018. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?

3. mai. Vaata üle-üle-eelmist küsimust.

Mis oli su selle aasta suurim saavutus?
Kaheksa vahetusõpilase üleelamine.

Mis oli su suurim ebaõnnestumine?

Näiteks mõni põhjakõrbenud toit?

Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?

Tänan, ei, loodetavasti mitte midagi ebaharilikku.

Mis oli parim asi, mille ostsid?
Ma ei ostnud seda üksi, koos Mehega. Citroen Grand Picasso, sinna mahub nii üle mõistuse palju!

Kelle teod väärisid tunnustust?
Mehe ja laste.

Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?
On üks naisterahvas.

Millele kulus enamik su rahast?
Selle üleskirjutamine on olnud puudulik. Kahtlustan, et toit ja ülehelikiirusel kasvavate poiste riided.

Mis sind väga-väga-väga elevile ajas?
Ausõna, ma ei tea. Kas ma sel aastal üldse olen olnud väga-väga-väga elevil? Loodan, et mitte.

Milline laul jääb sulle alati 2019. aastat meenutama?
Ma ei kuula teadlikult muusikat. 

Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:
1) õnnelikum või kurvem? Üritan olla õnnelikum.
2) kõhnem või paksem? Paksem, aga loodetavasti on see olukord muutumas.
3 rikkam või vaesem? Vist vaesem, aga see on nii suhteline mõiste.

Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Aiatöid ja üldse igasugust tööd, mida saab kodus teha.

Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Laiselnud.

Kas sa armusid kellessegi 2019. aastal?
Ei. Ma loodan, et ei armu romantilises mõttes enam mitte kundagi.

Mis oli su lemmiktelesaade?

Ma ei vaata peaaegu üldse telekat, igatahes mitte regulaarselt. 

Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?
Ma ei tea, kas seda saab nimetada vihkamiseks. Ja ma häirusin sama inimese tegudest eelmisel aastal ka. Nii et ilmselt ei.

Mis oli parim raamat, mida lugesid?

Ma lugesin palju häid raamatuid. Näiteks "Kuidas püüda mutti" oli väga hea raamat. 

Mida sa tahtsid ja said?
Linda Elgase rätiraamatut. Autot, mis oleks sõitnud vähem kui 150 000 km. Saksamaal käia. Alice'iga kokku saada. 

Mis oli sellel aastal su lemmikfilm?

Ei olnud seda ka.

Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?

Sain piisavalt vanaks, et vähem kui kuu aja pärast on mul jälle üks jubileum ja viie aasta pärast üks lausa suur jubileum. Ei meeldi.  Tööl olin. 

Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?
Kui mu vanemad oleksid natuke adekvaatsemad. 

Mis sind mõistuse juures hoidis?
Armastus. Inimeste armastus ja Jumala armastus.

Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?
Pakun, et kuninganna Elizabeth, tema meeldib mulle juba ammu väga.

Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?

Kohtusin päriselus Alice'i, Pete ja Gretaga. Lõpuks ometi. 

Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2019. aastal said?
Vabandage, ma ei usu eluõppetundidesse ega jäta neid meelde, kui need peaksidki juhtuma.

Rindeteateid

Just, mul ei ole kallil jõuluõhtul midagi muud teha.

On lahendatud ülesanne "Kuidas valmistada piiratud aja jooksul ühe praeahjuga neli või rohkem erinevat sööki".

On söödud parti, peekoniümbrises hakklihajupikesi, pastinaaki ja porgandeid. On saanud valmis neljakordne ports kõrvitsakooki - üks meile, üks lihtsalt-niisama-kingiks ühele perele, kes üleeile minu tavalist kirikukohvikukooki kiitsid (aga nad on muidu ka lahked inimesed), topeltports homseks koguduse jõululõunaks. On tehtud ja degusteeritud potitäis sidrunikreemi.

On lahutatud ikskümmend madinat ja röögatatud õige mitu korda laste jõululühiste peale.

Üleköetud pliit jahtus ilusti maha.

On käidud kirikus, sel aastal oli vähemalt neli haapsalu salli, neist kaks minu kootud, khm.

Kirikus konfiskeeritud kaks telefoni, valvepuberteetikutelt.

On käidud Vanaemale ja Vanaisale häid jõule soovimas. Ja saadud teada, et minust võib veel lahutatud vanemate laps saada. Oeh. Ei midagi erilist, kõigest traditsiooniline, igapäevane, harjumuslik riid (kahtlustan, et neil oleks ilma selleta hirmus igav).

On sõidetud koju läbi läbipaistmatu jõulu-udu.

On elatud üle ettevõtmine "kaks ägedat puberteeti ja jõulukingid". Kuna Lillebror enam Legodest ei huvitu, oli ka temale praktiliselt võimatu midagi kinkida. Vähemalt "Maailmalõpugeneraator" pälvis heakskiidu. Nutikell ka.

On lapsed maha rahustatud piltidega varasematest jõuludest. "Õu, ei ole!" "Vaata seda!" "Ma ei saa aru, alles ma läksin esimesse klassi, aga see oli nii ammu!"

Oodatakse mõne klassikalise jõulufilmi algamist. Esialgu soovitakse vaadata "Üksinda kodus". Kui ma just praegu telekavast õhtused filmid ette lugesin, lülitati telekas üksmeelselt SimSalaGrimmilt (meil vaadatakse endiselt ainult saksa kanaleid) "Sõrmuste Isanda" peale ümber. Nunuh.

Elu oli kuidagi lihtsam, kui nad kõik olid sellised:

Ja sellised kingitused leidsid heakskiitu:

Ülemine pilt pärineb aastast 2011, kui Legolas ja Lillebror olid üksmeelselt punetistes ja me ei saanud kaks nädalat ei kirikusse ega kuhugi mujale, alumise pildi saagi said lapsed aastal 2013, olles vastavalt peaaegu 9, veerand kaheksa ja kolmveerand neli. 

Rahumeelseid jõulupühi teile!

Lõpuks on koolivaheaeg!

"Sa näed magamata välja," märkis E., kui mind täna kirikus nägi. Välimus sobitus sisemusega.

Nädal algas küll ilusti, käisid külalised ja puha. Nüüd on mul taas hirmus palju sorteerimist vajavat kaltsuvaibamaterjali.

Siis oli torm ja elektrikatkestus ja öö jäi ärevaks. Pool silma oli kogu aeg lahti, kas juba lähevad lambid põlema…?

No ja laupäeva õhtul vaatas Lillebror kella üheni öösel telekast sakslaste "Supertalenti", ma pakkusin talle seltsi. Olengi magamata.

Muudest sündmustest osales Jõugu Juht kooli jõulupeol, Lillebror käis klassiga Karilatsi muuseumis ja Legolas saunaõhtul (kus traditsiooniliselt sauna ei tehtud vist, miks seda saunaõhtuks kutsutakse, ei ole mulle keegi suutnud seletada). Lillebror ja Legolas kahekesi koos käisid trenni jõulupeol, mis seekord oli toimunud täiesti vibulaskmisevabalt. Veel käisid Lillebror ja Legolas kiriku lastepäeval, Lillebror kui laps ja Legolas kui korraldajate abiline, karjase rollis.

Mina osalesin traditsioonilisel õpetajate jõululõunal, kus pakuti traditsioonilist kuiva ahjuliha ja head hapukapsast. Sain jõululoosiga kingiks lambapildiga külmkapimagneti (seal kotis oli muud ka, aga lammas!, teate küll).

Mees on peamiselt transportinud perekonda ühest punktist teise vastavalt keerulisele logistikale. Veel ostis Mees Vanaemale ja Vanaisale jõuluks uue teleka. Loodetavasti viib see nende mõtted mõneks ajaks kadunud Elizabethilt eemale (see asi oli siin nädala sees mingi päeval jälle täitsa kole, aga vist rahunes natuke maha).

Oleme ostnud mingi koguse jõulukinke ja selle tõttu veetnud palju aega ummikutes ja teiste hullumeelse pilguga ostlejate seltsis.

Kassipoeg Millie on aru saanud, mille jaoks on jõulukuusk. Otsa ronida pole ta veel proovinud, aga teab, et tema ülesandeks on VÕTTA ÄRA KULDNE MUNA (vt. ka Harry Potteri IV osa, Kolmevõluri turniiri teine ülesanne). Vaatasin praegu, ta on sellega vist hakkama saanud. Neljapäeval lõhkus Millie ka oma elu esimese jõuluehte ja vaatas siis, sabake elegantselt käppade ümber keritud, kuidas ma hingõhukese klaaskuuli kilde põrandalt üles imesin… Käpakesed vist viga ei saanud.

Nüüd on kingid ostetud ja peidetud, jõulumenüü enam-vähem paigas ja muidu ka lootus, et tekib võimalus koolivaheajast rõõmu tunda.

"Kas tead, et kuu aja pärast olen mina 15-aastane," ütles Jõugu Juht hämmeldunud häälega. Tean küll ja see on täitsa jabur. Ma siis parem ei hakka arvutama, kui palju mina kaks päeva rohkem kui kuu aja pärast saan.

Panin FB-sse üles ekraanivaba lauamänguõhtu kutse, vana-aastaõhtuks. Kui keegi sõber, kes FB-s ei ole, tahaks tulla, siis andke teada, räägime täpsemalt.

Elektrikatkestus. Jälle.

Kui me sinna metsa kolisime, oli elektriga olukord päris hull, plaanilistest katkestustest ei teatanud keegi ("Aga kell seitse hommikul Vikerraadios ju öeldi!" jahmus arupärimise peale infoproua) ja tormide puhul võis mitmeks päevaks vee ja elektri ära unustada. Vesi, vaadake, käib meiekandis ikkagi elektripumbaga, mitte mingi anonüümse veevärgifirma kaudu (mis, ma kahtlustan, kasutab ka põhimõtteliselt elektrit).

Siis me vingusime ja vingusime ja kaebasime ja teavitasime ja... Küllap tegid seda teisedki, kes ei olnud enam nõus pool-sõjaolukorras elama - sest kuidas sa muudmoodi nimetad olukorda, kus elekter lihtsalt niisama ära võetakse, ette hoiatamata? Kell seitse hommikul igaks juhuks Vikerraadio kuulamine on ikka väga jabur., kell seitse hommikul magatakse, kui see vähegi võimalik on.

Umbes 2010. aasta augustitormist saadik oli elektriga päris rahulik.

Üleeile oli siis see ettekuulutatud torm. Tegin igaks juhuks hommikupoole söögi valmis. Kõrvitsapirukas ja õunastruudel tahavad praeahjus käia, elektriga. Kell kolmveerand viis saabus pimedus. Õnneks ainult viieks minutiks. Köögis on meil LEDid laes, seal ei saanud toimuvast suurt midagi aru, aga kui ma tubades tiiru tegin, siis selgus, et muudes ruumides on diskovalgus. Vilkvilkvilkvilk… Jätsin küünlad põlema. Sõime parajasti õhtusööki, kui tekkis võimalus jätkata küünlavalgel. Oeh.

Rikkenumbrilt öeldi, et firma on juba teadlik. Nunuh.

Siis me panime põlema küünlad kõigis küünlajalgades, kus see mõistlik tundus, ja veetsime perekondlikku lauamänguõhtut. "Aliast" saab küünlavalgel väga häri mängida. "Carsassonne"'i saab ka küünlavalgel hästi mängida. Kempsus vett tõmmata ja duši all käia ei saanud. Urr. Teed oleks saanud teha küll, meil on alati varuvesi olemas.

Järgmisel hommikul oli ikka pime. Kohvi ei saanud. URR.

Päeva jooksul ütles rikketelefonil üks pahura häälega mees, et kõigepealt tuleb tegeleda ikkagi suuremate keskustega. Mnjah, metsatalude elanikud maksavad sama palju kohaletoomistasu ja mida kõike veel, ja kujutage ette, ka meil sulavad sügavkülmad ära... aga teenuse kvaliteet on tegelikult kehvem, eriti kriisiajal.

Sõime küünlavalgel, sest päike loojub ja pimedaks läheb väga vara. Just siis, kui vesi pliidi peal keema läks ja võimaldas kohvi teha, tuli valgus tagasi.

22 tundi seekord. See on umbes 18 kuu jooksul vist juba neljas või viies elektriavarii. Seda, vabandage, on palju.

Kuri.

Me peame rääkima Internetist

Ma olen juba ammu öelnud, et Internet on nagu tohutu laoruum, kus on kõik esemed, mida maailmas on kunagi valmistatud. Ja ained. Tööriistad, mänguasjad, maiustused, relvad, ravimid, mürgid ja nii edasi.

Kas te laseksite oma väikese lapse sinna vabalt ringi kolama loaga näppida ja maitsta kõike, mis pähe tuleb? Olukorras, kus näiteks ilusasti serveeritud mürkide peal on kõigest silt "Parem oleks seda mitte maitsta, aga eks sa ise tead"?

Ja kui ei, siis te ilmselt ei lase oma lapsel ka Internetis täiesti üksi ringi kolada. Ikka ju vaatate üle õla või kui lapsel juhtub olema nutitelefon, siis aeg-ajalt viskate pilgu peale, mida ta seal täpsemalt teebki…? See ei ole mitte mingi privaatsuse rikkumine! Kui vanemad ei tohi korraks astuda tuppa, kus laps parajasti sõbraga juttu ajab, siis on peres midagi väga imelikku lahti. Või näiteks ei tohi… korrastada lapse pesusahtleid koos lapsega.

Jah, kuskilt teisme-ea keskelt jookseb küll piir. Jõugu Juhi (saab kohe 15) telefoni ja arvutit me juba umbes aastajagu enam üldse ei kontrolli, aga viimati vist suvel, kui meil netiturvalisusest ja - käitumisest juttu oli, pistis JJ ise mulle oma telefoni nina alla - siin on mu Messenger, tahad, vaata üle. Ma väga ei viitsinud, peamiselt oli juttu mängudest ja arvutist. Legolas (13) räägib ise, vahel näitab ka, mis tema suhtluskanalites toimub. Lillebrori (10) mõnikord kontrollin, aga temal pole ka isiklikku nutitelefoni ja lähema kahe aasta jooksul kindlasti ei tule ka, meiepere nutipiir on 13. sünnipäev.

Pealegi on meil poisid. Öelge, mida tahes, aga poiste ja meeste elu on - kui nad just ise pätiks ei pööra - kordades turvalisem kui tüdrukutel ja naistel. Keskmiselt. #metoo kehtib enamiku kohta meist, erinevates olukordades oleme seda kõike kogenud. Saan täiesti aru isadest, kes tütrekese sünnist peale hakkavad relvaloa tegemist kaaluma, ja emadest, kes tõotavad,et tütrega välismaareisile minnes ei kavatse nad last sekundikski silma alt ära lubada (meil võib suvel selline kogemus tulla, oleme moodustamas seitsmeliikmelist reisiseltskonda ühe ema-tütar perega, sihiks Tšehhi-Austria-Itaalia. Võib-olla.).

Ainult et päriselus on kurjategijatega kokkujuhtumise tõenäosus meiekandis siiski marginaalne. Sihikindlalt oma teed astuvat last ei tule tõenäoliselt keegi ahistama ja kahtlaste pereliikmete või naabritega suhtlemist peaks iga pere ise kontrollima. Kohe päris kindlasti ei tohiks mitte ükski laps mitte kunagi juhtuda kahekesi olema alkoholi tarvitanud inimesega, alkohol teatavasti võtab ihadelt pidurid maha (ehk nagu ütles üks mu kursavend: "Purjus peaga tehakse seda, mida kaine peaga mõeldakse." Usun, tal oli kindlasti kogemusi.). No ja igasugused poisskassulpruution onuväinod tuleks ka kohe esimesel võimalusel vait käsutada ja välisust enda selja taga kinni panema suunata. "Lastega tehakse ju ikka selliseid nalju" on põhimõtteliselt nilbitsemisele loa andmine. Kas Sa tahad olla lapsevanem, kes lubab oma last alavääristada?

Ja järgmine retooriline küsimus: kas Sa tahad olla lapsevanem, kes lubab kellelgi oma lapsega nilbet juttu rääkida? Ma olen kindel, et isegi Väga Tuntud Blogijad, kes arukuse poolest väga ei hiilga, ja nende järgijaskonnad (ka planktoniks hüütud) karjuks siinkohal: "Ei mitte!" ja saaks vihaseks, kuidas ma üldse sellist küsimust saan esitada?

Nii.

Ja siis lugege seda artiklit. Või ärge lugege, see sisaldab endas tõepoolest koledaid asju. Lühikokkuvõttes, üks tubli naine esines Internetis 11-aastase tirtsuna ja pidas lühikese ajaga õige mitu kolevestlust onkudega, kes küsisid alastipilte ja näitasid ise, mis neil riiete all on... ja nii edasi. Ma küll usun, et vähemalt pooled 11-aastased tirtsud on küllalt arukad, et esimese kahtlase pöördumise peale pöörduja ära blokeerida, aga mis sellest teisest poolest saab? On võimalik, et artiklis kirjeldatu on liialdatud, aga juba rate.ee aegadest peale on tüdrukukesed mulle sellistest vestlustest rääkinud, küllap mingeid taolisi olukordi ikka juhtub. Päris tirtsudega.

Just vaatasime Millie'ga (istub süles, on nurr, oskab ekraanil liikuvat pilti jälgida) ühe 11-aastase plikakese vloge. Tirtsul on youtubes oma kanal, üle 500 jälgija ja vähemalt lapse kodust ja muuhulgas ka tunniplaanist (rippus seinal) saime päris hea ülevaate. Ja mulle tundus, et ka kooliteest, mingid lõigud olid tehtud õues. Ei kõla just turvaliselt. Sihikindel kurjategija leiaks isegi vestlusaknas blokeerituna üsna kergesti üles, kus see laps elab ja koolis käib. (kes nüüd tahab hõigata, et minu enese laste kodukoht ja kooliskäimine on piisava uudishimu korral väga kergesti leitavad - neist ei ole minu teada mitte kuskil avalikult puusanõksu- ja ripsmeplaksupilte, see muudab nad arvatavasti kohe palju vähem põnevaks. Võib-olla mingid spordipildid on, aga need on näiteks koolide kodulehtedel, FB lehtedel jne kõigist ju?)

Ühesõnaga, palun vaadake aeg-ajalt, mida teie väikesed lapsed Internetis teevad. Kuni nad ei ole teist asjade varjamises targemaks saanud… ja kui teil on nendega mõistlik suhe, siis nad äkki ei tahagi midagi paaniliselt varjata? Sest vaadake, Internet pakub inimestele võltsi anonüümsuse tunnet. ja karistamatusetunnet. ka kurjategijatele. Tsitaat lingitud artiklist: "I think about how I would have felt as Bailey. How I would have kept the abuses to myself, for fear of being shamed and blamed. How I would have suffered with it secretly and quietly. How I would have been a silent victim."
Nii ju juhtubki, lapsed on segaduses ja tunnevad ennast süüdlastena. Väike tüdruk ei taipa, et kurjategija on nilbik teisel pool ekraani. Ja erinevalt täiskasvanutest ei pruugi laps osata valida, kellega on hea rääkida ja kellega mitte. 

Võeh.

Ka Supermanil olid prillid ja mis meil veel juhtus

Selle nädala elu on suurelt jaolt keerelnud Legolase silmade ümber. Juba paar kuud tagasi tuli kooli medõde mulle ütlema, et võiks Legolast silmaarstile näidata, tema meelest ei näe Legolas piisavalt. Siis arvas Legolas ise, et kolmandast pingist tahvlile mittenägemine ei ole vist jah normaalne. Eelmisel nädalal tuli ütlema ajalooõpetaja, et laps vist ei näe. Legolas lisas, et praegu ta näe palju halvemini kui septembris. Otse loomulikult ei saa viga olla sünnipäevaks saadud nutitelefonis…

Noh, kui inimene poolteise aastaga umbes 18 cm pikkusesse ja teadma hulk mõõtühikuid laiusesse kasvab, siis võibki juhtuda, et muud kehaosad järele ei jõua. Või mis iganes. Igatahes õnnestus mul arstiaeg saada juba medõe ütlemise peale, teisipäevaks. Planeeritud tunnike arsti juures venis terveks päevaks puudumiseks, sest tänapäeva silmaarstid tilgutavad lastele midagi silma ja siis on lapsed 12 tundi nägemishäiretega. Legolase silmad läksid vist alles 36 tunniga tavaliseks tagasi. Prilliretsept anti neljapäeval, nüüd ootame, millal prillipood teada annab, et on valmis. Ka Supermanil olid prillid.

Ülejäänud pereliikmetega on ka toimunud. Lillebror käis teatris mittestandardses kohas. Ruum olevat olnud väike "ja kui see politseinik seal vilistas, oi!" seletas Lillebror. Veel käis Lillebror koos Mehega metsast kuuske toomas ja sai selle ka peaaegu täiesti üksi ära ehtida, meie segasime ainult kõrgemate kohtade puhul.

Jõugu Juhiga käisime ostmas Jõugu Juhi esimest päris isiklikku lipsu. Nimelt läksid Jõugu Juht ja Legolas (minu käsu peale) koguduse noorte jõululõunale, kus oli ette nähtud pidulik riietus. Lipsuostmisele järgnes suur sõlmetegemine Vanaema juures ja korduv emapeletamine - küll poisid saavad selle sõlme guugli skeemide abil ise tehtud, ema ei tohi aidata! Veel sai Jõugu Juht sünnipäevakutse, Klassivennalt. Seal peaks ta praegusel hetkel olemagi.

Mees müüs ära Vanaisa auto. Vanaisa ise enam siiski autot ei juhi, eelmisel suvel juhtus tal vist kolm kõksu, kõik parklates ja kõik tema enda süül. Need on põhimõtteliselt esimesed plekikriimustused, mis ta oma elus iseseisvalt on tekitanud… enam ei julge. Kuigi ta käib kabedasti õue ja tuppa ja kõigist keelamistest hoolimata ka keldrisse.

Millie-Miu puhul on mul küsimus, kas see kassipoeg on ikka terve. Kujutage ette, kuusk on meil juba 24 tundi toas seisnud ja Millie polegi üritanud ei otsa ronida ega ümber ajada! Kahtlustan, et kassipoja huvi kuuse vastu on pöördvõrdelises suhtes kuuse kinnituste kindlusega… Kuusk on korralikult seotud ühelt poolt lauajala ja teiselt poolt kummuti külge.

Pildistasin hulga salle ja laadisin pildid lõpuks ka FB-sse üles. Kas sellest ka kasu on, seda näeb hiljem.

Järgmiseks nädalaks menüüd koostades alustasin pereliikmete küsitlusega, kes millisel õhtul kodus on. Poisse on tabamas mõned jõulupeod ja üht-teist muudki, näiteks JJ ööbib täna Vanaema pool, seega on meil õhtusöögiks hapukapsas*. Viimase kohta tuleb teha märkus Coopi ketile - nende Hüva hapukapsas (kiire oli, haarasin esimese ettejuhtuva paki, kus kogus tundus sobivat) on vale sildiga. Paki peal on kirjas, et on hapukapsas porgandiga, aga pakki avades kohtasin köömneid**! Kesse hapukapsa sisse köömneid paneb, see on vastik ju, nagu mulgi kapsad (mis on kulinaarne jõledus)! Veetsin siis üsna viljatu veerandtunnis kapsa seest köömneid välja nokkides. Seda oleks ikka pidanud paki peal hoiatatama, et köömned ka... Võeh.

Nädala pärast on koolivaheaeg!
__________
*JJ sööb hapukapsast ainult toorelt, aga minule meeldib maitsestatud kanakoibadega, küpsetuskotis.
**köömned on meie majas üldse see maitseainepakk, mis on kapis olemas, teadmata aegadest, ma vaatan seda vahel, kuhugi sisse loomulikult ei pane, aga ära ka ei viska, sest äkki ma ühel päeval leian toidu, kuhu sisse köömned sobivad.

Harjumustest

Vaim on valmis söögitegemiseks, aga kuna ihu on pikemast pesutriikimisest täitsa nõder, kirjutan üles, mis ma pesutriikimise ajal mõtlesin.

Sel aastal olen ma püüdnud juurutada häid harjumusi. Mõni on olnud tegelikult varem juba olemas, nendega läheb üldiselt hästi. Mõnega ei tule justnagu midagi välja. Võta nüüd kinni, kas viga on harjumuses endas või selles, kuidas ma temast mõtlen. Noh, et sõnastus on liiga ebamäärane ja seetõttu ei oska mu aju sellega midagi peale hakata.

Valdkondade kaupa.
Netihügieen (veider nimetus, aga vist õige):

• kõige tähtsam oleks mitte lugeda igasugust jama, mille autorid on minu jaoks ebasümpaatsed. Õnnestub osaliselt. Tuleks ilmselt enda jaoks läbi mõelda, millised autorid (nt ajakirjanikud) ei vääri minu arvataes lugemist, mitte "jooksvalt vaadata". 
• lugeda peamiselt lesehitavaid, naljakaid, toredaid ja "minu inimeste" kirjutatud asju. Peaaegu õnnestub.
• eemalduda meililistidest, gruppidest jms asjadest, mida ma niiehknii ei jaksa jälgida, isegi kui nende sisu on hea - tehtud. Tuleks uuesti üle vaadata, kas aasta jooksul on midagi juurde tekkinud, mida ma jälgida ei jõua.

Kodumajandamine:

• pesu ja nõusid pesen tavaolukorras ainult ööelektriga - jah.
• iga päev on valge lina laual - jah.
• toiduplaan ja poenimekiri - oioioioi. Mõnikord õnnestub, aga meil on siin ettearvamatuid perioode olnud, siis pole õnnestunud.
• tervislik toitumine - puuviljakauss oli hea mõte. Peki-Heini vastu võitlemine edeneb ka tasahaaval, kui elada peaasjalikult tsitruselistest (no see on viimaste nädalate teema).
• koristamine - sellele võiks halastuse märgiks eesriide ette tõmmata. Tegelikult on Mees selle asja suurelt jaolt enda peale võtnud.
• aiatööd - suudan paremini.

Raha:

• maksta arved õigel ajal - jah.
• annetada - loomulikult, kirikule. Kuidas muidu saaks?
• koguda - muidugi, aga viimasel ajal pole palju õnnestunud. 
• pidada selget arvet, kuhu raha läheb. Õnnestub osaliselt, mitte kuigi kenasti. Sellega tuleb tulevaasta tegeleda.

Perekond:

• kas kaks nädalat reisil olemist kehtib ühe või paljude üritustena? Palun? Väga ei jaksa, lastel on igaühel mingid omad käimised ja nende koordineerimine on töö omaette.
• koos Mehega kahekesikäimised - peaaegu, võiks mõni veel olla. 
• laste toetamine kooliasjades - tirilimps-poolteist, aga mõnd ainet me ikka õpime jah koos, muidu muutuvad noormeeste teadmised liiga ebamääraseks, sest Internet.

Käsitöötöö:

• tänan küsimast, üsna hästi.

Uuel aastal, kui see peaks plaanikohaselt tulema, tahan tekitada korraliku koristamisplaani ja sellest ka kinni pidada. Veel tahan vähemalt kaks korda nädalas (kui on tavapärane nädal ilma eriürituste, vahetusõpilaste ja muude katastroofideta) teha süüa täiesti varemkatsetamata retsepti järgi - selle plaani järgi tegutsedes jätkub mul retsepte kindlasti elu lõpuni, sest mul Väga Palju kokaraamatuid. Tahan teha rohkem käsitöötööd, aga ka perekonda sokikudumisega teenida. Koon ühe soki nädalas, pühapäeviti (pluss pühade ajal topelt) , homme on kaheksas pühapäev. Aias tahaksin saada päris korda majaesise pargi. See muidugi nõuab teatud abi meestelt ja poistelt, kuna ei mootorsae ega meie uue muruniidukiga ei jaksa mina midagi teha. Vast saab. 

Nüüd toimub kalkunikarri ja pärastpoole hiirte küpsetamine. Uus retsept, linnuke.