CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, June 16, 2019

Juuni teine täisnädal

Jasmiinid õitsevad nagu pöörased. Alates kolmapäevast korjame iga päev natukehaaval maasikaid. Täitsa suvine on olla.

Ka õietolmul on suvi - mina, juhm, unustasin paar õhtut järjest allergiatableti võtta (mul on ühe sordi tablett hommikul ja teise sordi oma õhtul) ja sain sellest aru alles siis, kui hommikuti lämbumistundega ärkama hakkasin. Eile lisandus ka allergia-peavalu, selline Schrödingeri kassipuuri põhimõttel - või siis Möbiuse lehe moodi? -, et nagu valutab hirmsasti ja samal ajal ei valuta üldse. Kui ma mõned päevad rohtudega korralik olen, siis vast saab vajaliku tolmutundetuse jälle kätte ja inimese moodi elama hakata.

Lõpetasin ära ja andsin tellijale üle ühe viiulivõtmesalli ja ühe piibeleht-lehel salli. Viimane läks kingiks ühele mu palvekaaslasele, sest tal oli sünnipäev ja see muster väga meeldis. Esimesega oli selline lõbus lugu, et haapsalu salli üleandmine on nagu narkodiileriga suhtlemine, saadakse kokku mingis kokkulepitud paigas, üksteist tuntakse ära mingite eelnevalt teadaolevate tundemärkide järgi (minu puhul: taevasinine karp; tellija puhul: nägi välja nagu rahvamaja juhataja mullu ja muiste), kaupa põhjalikult üle ei vaadata - no ega mina ei tea ka, kus see tulevane sallikandja elab, äkki toimus üleandmine tema akna all! - ja kõik on kuidagi… konspiratiivne.

Kudusin lõpuni kanga Vanaema telgedel. Oli see ikka kudumine! Nüüd on poole ruumi peal Mehe osavate käte abil esimene pahtliring ära tehtud ja loodetavasti saab homme selle poole ruumi lae ära värvida. Vanaema on ise mõnevõrra nutune ja hädine, sest igasugused koristamiskunstid on temast alati kauge kaarega mööda käinud ja tema teadmist mööda tuleb kõik asjad - kõik, absoluutselt kõik asjad! - alati alles hoida. Ta sai natuke šokeeritud, kui kuulis, et ma ei kavatse üldse enam mitte kunagi hakata kandma oma keskkooli lõpukleiti (mul oli 26 aastat tagasi puusaümbermõõt samasugune nagu pihaümbermõõt praegu, khm) ega tema noorepõlve-krimpleenkleiti, mis vaatamata minu teatud pekisusele rinnast kotitaks ja taguotsast oleks,,, noh, nagu Kim Kardashianil või nii, mul on emale üpris vastupidine kehaehitus. Pealegi, krimpleen, iiuu.

Käisime mõned korrad Lähedalasuvas Väikeses Kuurortlinnas Vanaisa vaatamas. Kuurortlinna haigla asub otse kohaliku supelranna kõrval… mina sinna tänase ilmaga ei oleks küll suplema läinud, rannas tundus olevat sõbralik küünarnukitunne. Vanaisaga on nii ja naa, eelmisel korral oli ta igatepidi pahur, täna käskis sammu eemale astuda, et näidata, kuidas ta seisab. Seisis kenasti kahe jala peal püsti, ei kukkunud ümber ega midagi. Rulaatoriga pidi natuke kõndima ka.

Suures kasvuhoones on tomatid õnnelikud, ühe väikese kasvuhoone asustasin ka ära. Oleks aega, siis oleks kõik muu juba ammu tehtud, aga näedsa, aega ei ole.

Mingil päeval oli hirmus äike. Jõugu Juht, keda äike kõige rohkem häirib, oli parasjagu üksi kodus. Tema-tublipoiss helistas ja küsis, mis juhtmeid tuleks seinast välja tõmmata… juhendamine muutus 50 minuti pikkuseks aruteluks, kuhu see välk seekord lõi. Olin parajasti arvuti taga ja sain talle selle lehekülje abil täpselt ette kanda, mis paigaga oli tegu. Igasuguseid põnevaid asju ikka mõeldakse välja.

Kõik lapsed käisid erinevates kooslustes kinos.

Meil käisid külas D&D Kosovost, kaasas ainult kuueaastane JS. Oli ilus. Kui ilm oleks soosinud õues söömist, oleks ehk olnud veel ilusam.

Vanaema sünnipäeva sisustasime tapeedirebimisega.

Nüüd on mul edasi kiire.

Friday, June 14, 2019

Kuidas ma noorena tööle ei saanud

Ritsik kirjutas. Ma räägin, kuidas minul asi oli.


Tegelikult sain ma kohe pärast keskkooli lõppu tööle, Saksamaale, lapsehoidjaks. Aga siis sai see aeg mööda ja kui ma Eestisse tagasi tulin, olid ülikooli eksamid juba läbi ja ega ma ei osanudki arvata, mida muud üks noor inimene eluga peale peaks hakkama.

Saksamaal teenitud raha - nii natuke, kui seda oli - panin panka ja mõtlesin, et uute ülikoolieksamiteni on aasta aega. Mida teha? Keeltekooli läksin prantsuse keelt õppima. Asi seegi. Natuke otsisin tööd ka.

Kõige lihtsamat lahendust ema ei lubanud - tema tütar ei tule kliinikusse katseklaase pesema! Või mida iganes seal pesema pidi, päris sanitaritöö see ei olnud, ikka mingid kemikaalid ja asjad, aga lihttöö ja küllap oleks ema kaudu tööle võetud.

Lapsehoidmisest, tänan väga, mulle natukeseks ajaks jätkus.

Noh, olid igasugused putkad ja nurgapealsed poed ja... müümine ei tohiks keeruline olla ega mingeid eriteadmisi vajada. Vähemalt mitte "kaks saia, üks piim" tüüpi ostude puhul.

Hamburgeriputkas olid imelikud tööajad ja ma omanikule vist eriti ei meeldinud, igatahes ta mind tööle ei tahtnud.

Mingis kirjatarvete poes - või mis see oligi, ikka ajalehekuulutuse peale ju kandideeriti tol ajal - pandi mind matemaatikaülesandeid lahendama ja vastama küsimusele, miks ma müüjaks tahan saada. Ülesanded olid umbes: "Kui ost maksab 1.70 ja klient maksab 10-kroonisega, siis milliste rahadega tuleb tagasi anda?" Nagu selle peale peaks mõtlema, kui kassas igasuguseid rahatähti piisavalt on! Kui ei ole, siis on niiehknii jama. No ja ega ma ei tahtnud müüjaks saada ka, lihtsalt tööd oli vaja. Ma ei mäletagi, mis sellest edasi sai.

Nurgapealses putkas püüdis omanik mulle korrutustabelit õpetada, sest ilmselgelt ei pidanud ma seda tema arvates oskama. See oli niikaua naljakas, kuni ta esitas nõudmise, et enne tööleasumist tuleb ikka mitu päeva harjutada, muidu ei õpi ära… Putka kaubasortiment oli vast 30-40 erinevat ühikut. Me rääkisime ilmselt erinevates keeltes. Ei, ma ei pidanud kaupa vastu võtma ega midagi, ainult leti taga kaupa ulatama ja raha võtma. Juhul kui seal olnuks mingeid nippe või kahtlasi kliente, ega ma seda poleks niiehknii selgeks saanud.

No ja siis oli skeemitajatädi. Või mis iganes. Paremal oli tal kohvik, vasakul käsitööpood. Sinna ma tegelikult pidingi abitööjõuks minema. Käsitööesemetel hindu peal ei olnud, sest siis saab välismaalastelt kallimat hinda küsida. Esimesel päeval pandi mind kohviku jaoks suppi keetma, mida ma ausalt ei osanud - ilma retsepti ja kaalu ja kõigeta! - ja teisel päeval aknaid pesema. Kohvikus käis kahe päeva jooksul kaheksa ja käsitööpoes kaks inimest või umbes nii. Kokkulepe oli, et mina müün käsitööd… tegelikult pidin ma hoopis muid asju tegema. Kuna mul oli Saksamaa perest juba kogemus, kuidas kirjalikust lepingust hoolimata igasugused lisaülesanded ja lisa-tööaeg tekivad, siis ilma lepinguta lisaülesanded mulle ei meeldinud ja nii ma sealt käsitööpoest ära lahkusingi. Ei olnud ilus kogemus.

Selleks ajaks oli juba sügav talv ja selge, et mõneks kuuks pole mõtet tööd otsida. Jätkasin pigem kaltsuvaibandust, ilmselt jäi sellesse perioodi ka mingile üritusele kootud kaheksameetrine vaip. Uurisin usinasti ülikooli pakutavat ja püüdsin ennast sisseastumiseksamiteks ette valmistada. Ja vist tegin mingeid usina ja tubli tütre asju ka nagu majapidamis- ja aiatööd. Siis tuli suvi ja eksamid ja siis ma olin… omadega sees. Ülikoolis sees. Aga see on hoopis teine lugu.

Iseenesest on niisugune sihitu moorimine tobe, aga veel tobedam oleks minu arvates olnud sihipäraselt niisama moorida. Mina jäin ripakile, sest mul puudus igasugune plaan. Tänapäeval pidavat olema noori inimesi, kellel on ripakilejäämine lausa plaanis. Seda ma oma lastele küll ei tahaks, kui mitte muu, siis tagantjäreletarkuse pärast - rumal ja kasutu aeg oli. Peale prantsuse keele tundide, nendest oli kindlasti kasu.

Thursday, June 13, 2019

Suvi murrab sisse

Mul pole tegelikult suve jaoks veel üldse aega. Käsitöötöö ja töötöö ja Vanaema ja Vanaisa ja üldse…

Aga üleeile õhtul korjasin meie aia esimesed maasikad.


Lupiinid ja jasmiinid õitsevad nagu segased. Ilm on peamiselt soe. Parmudele meeldib. 

Lapsi ei saa kuidagimoodi õhtul magama.

Täna õhtul lubasid tulla esimesed suvekülalised, küll mitte öömajale, aga muidu külla. Ega meil austerlastest saadik kedagi käinud ei olegi, sest lihtsalt ei jõua…! 

Võib-olla (kui vahepeal midagi paratamatut ei juhtu) tekib kuskil juuli lõpus mingi flow-periood. Kui saaks lihtsalt olla, käia metsas ja ujumas ja ei oleks kogu aeg kiire. Sest PLNi kohaselt on puhkuseni kiire, siis on puhkus - mis tuleb ikkagi tegus, mitte mingi rannasvedelemine - ja siis tuleb üks Laat. 

Nüüd on jälle kiire. 







Sunday, June 9, 2019

Tunnistused ja medalid ja palav

Sel nädalal hakkasid õitsema jasmiinid. Ja kurekellad, mis kasvavad meil täiesti kontrollimatult ja isetekkeliselt muru sees... no me sealt siis nüüd ei niida.

Kontrollitult kasvab nüüd mingi hulk tomatitaimi kasvuhoones. Mingi hulk ootab veel sinna viimist, töö jäi pooleli, sest oli liiga palav. Igasuguste muude asjade jaoks oli ka liiga palav.

Tegelikult oli liiga palav ka kooliolümpia pidamiseks, aga sellest hoolimata toodi meile koju kaks pronksmedalit, meeskonna-aladelt. Medaleid said Lillebror, kes südame asjus ei tohiks üldse eriti sporti teha, ja Jõugu Juht, kes sai kehalises kasvatuses kolmanda trimestri, vabandage, kolme*. Paraku ei hinda Kehalise Kasvatuse Õpetaja tunnis ei kotisjooksu ega kummikuheidet, aga selgus, et JJ on just neil aladel tugev. Eriti kotisjooksus, kooli FB lehel on fotojäädvustus sellest, kuidas JJ lillelise kotiga lausa lendab. Unistaja jällegi, kes tavaelus on pigem spordi- kui kirjandusemees, pälvis loovtööde võistlusel teise koha teosega "Kuidas minust sai vibulaskja". Eks palavus keerabki igasugused asjad pea peale.

Unistaja ja Lillebror osalesid Lillebrori klassilõpupeol. Juba kolmanda klassi tirtsukeste hulgas tekitab elevust klassivenna suur bassihäälne vend... oeh. Unistaja talus väiketüdrukute tähelepanu soliidselt.

Veel käis Unistaja kunstimuuseumis ja Lillebror väga toredal matkal. Eriti tore oli Jõe ääres märjaks saada.

Veel jagati tunnistusi. Nagu selgus, varem kui mõnel pool mujal, aga ainemahud on siiski kenasti kätte saadud ja läbitud… mis iganes asjaoludel need kuupäevad siis sellisteks kujunesid. Lillebror oskab asju peamiselt väga hästi. Unistajal esineb veidi puudujääke eesti keeles (ainus 4), Jõugu Juhil olid neljad-viied täpselt pooleks. Räägiti, et Lillebror saab endale uueks klassijuhatajaks Unistaja senise, aga Unistaja klassi võtab enda hoolde hoopis üks tõsine ja asjalik meesõpetaja. Siit etiketiküsimus, kas meesõpetajatele ka ikka lilli viiakse?

Vanaisa läks haiglasse. Oleme teda erinevates koosseisudes kolm korda vaatamas käinud. Eks see õendushoolduse osakond on nagu on, palatinaaber on... ütleme, et keerulises olekus, aga ta vähemalt ei suuda ise oma voodist lahkuda ega oska ka palju midagi rääkida. Vanaisa olevat juba kolmapäeval kahe kepiga palatiukseni ja tagasi kõndinud, see on tore, ta vahepeal ei suutnud üldse kõndida.

Vanaemal… on millegipärast just pühapäevad viletsamad päevad kui muud. Oeh.

Koguduse asjus oleme hilja õhtuni vestlusringides osalenud nii mina kui Mees, üks meist pidanuks minema ka täna… aga maised olukorrad tulid vahele ja on vaja sõna otseses mõttes midagi kaevust välja tõmmata. Küll mitte härga, aga vett... Eile õhtul kell seitse purunes nimelt meie veepump, arvatavasti mootorimähis või midagi. Õnneks olid kõik masinpesud selleks hetkeks valmis. Hetkel toimetavad mehed ja poisid uue pumba paikasaamise teemal õues, on lootust, et päris õhtul saab taas pesta ja tomatitaimi kasta. Eileõhtuse pumbadiagnostika käigus teostas Mees loodusvaatlusi ja loendas meie kurgedel kolm poega. Sobib.

Lastel on nüüd peaaegu kolm kuud koolivaheaega. Mida kõike sellega peale hakata, ei teagi. Uuel nädalal tuleb lapsevanematel ära osta Inglismaa rongipiletid (Alice, ae, mis ma täpsemalt tegema peangi?), tegeleda suuremal hulgal aianduse ja ema-vanemal suurema hulga käsitööga. Oleks tore, kui ei peaks tegelema üha halvastikäituva hambaga, mis aeg-ajalt nagu valutaks - kuigi see hammas ei saa üldse enam valutada -, aga tegelikult täiesti ideaalselt Ibuprofeenile reageerib, nii et mis iganes põletik seal igemetaskus või kuskohas on, on lootust sellest ilma kirurgilise sekkumiseta vabaneda. Ehk jaanipäeva paiku saab kiire läbi ja lubatakse vahepeal natuke hingata ka.

_________
*hinnatakse sooritust ja suhtumist. Sooritusega saaks JJ vabalt hakkama, aga suhtumiselt on ta samasugune põhimõtteline põhukott nagu mina, kui just spordiala väga ei meeldi. Enamik alasid kahjuks ei meeldi, tundub mulle.

Wednesday, June 5, 2019

Lühis

Anonüümseks jääda sooviv laps: "Eks ole, Venemaal võivad vanemad inimesed veel ikka öelda Peterburi kohta Moskva?"

Um.

Monday, June 3, 2019

Kuuseis vist

Eile arvas Vanaema asju. Täna oli juba rõõmsam ja rahulikum.

Siis kerisin uudsevaipu maha (kangast veel jätkub, tänan küsimast) ja telg tegi midagi… nii et tallalauad jäid vaipade vahele narmastesse kinni ja vähemalt kolm tutikat kaltsuvaipa vajab remonti enne, kui nad päriselt valmiski on saanud. Ärge muretsege, kui ma nendega olen saanud rahulikult tegeleda, siis te enam ei saa arugi, millised neist õgvendatud on. See rahulik aeg tuleb võib-olla augustis, aga novembris kindlasti!

Siis selgus, et Jõugu Juhi juunikuiseid trenniaegu on kõvasti nihutatud. Mina arvasin siiani, et trenniajad on asi, mis pannakse õppeaasta alguses jaanipäevani paika ja juunikuu puhul nendega midagi erilist ei tehta… Vibus jah, aga vibu puhul on trennikoht spordiala iseloomu tõttu muutuv ja seega on aegade nihe juba sügisel ette hoiatatud. Pinksis… pole nagu loogiline. Noh, küll me hakkama saame.

Siis sain kirja inimeselt, kellega peaksin nagu sama asja ajama. On võimalik, et tema ajab minu ja muude asjaosaliste teadmata hoopis vastupidist asja. Või ajan mina vale asja, ka see pole välistatud. Igatahes oli see kiri märkimisväärselt inetus toonis (õnneks lühidalt inetu!) ja ma asun homme seda asja uurima. Et kes meist siis vale asja ajab. Kui palju ma uurimisele eelneval ööl magan, seda muidugi ei tea, mulle ei meeldi nõmedaid olukordi ette teada ja nõme on see uurimine kahtlemata, kuna me mõlemad oleme omapoolses õige asja ajamises kindlad.

No ja uudsevaibarulliga võideldes tegi mu selg OIH. Ega kompostimulla kasvuhoonesse vedamine seda OIHi vähemaks ei võtnud. Nüüd ma taas kummardan ja kükitan vääääga ettevaatlikult.

Vähemalt on maailmas endiselt olemas pääsukesed, jahe mirabellikompott ja mustikalõhnaline seep!

Sunday, June 2, 2019

See nädal, kui korraline õppetöö ära lõppes

Nii oligi. Õppeaasta viimasel nädalal on plaanis igasugused väljaskäimised ja klassikoristamine ja kooliolümpia.

Kooliskäimisele kohaselt oli sel nädalal päris ebasümpaatselt jahe ilm. Minu ürgmets tomatid verandas ei lasknud ennast sellest segada. Uuel nädalal saavad nad kasvuhoonesse, mille Mees ja Jõugu Juht asjatundlikult peaaegu täiesti valmis sättisid. Lõplikust istutamisvalmidusest lahutab kasvuhoonet kompostimuld ja turbamuld, esimest ma täna mõned kärutäied viisin, aga siis sai jaks otsa. Homme on käru ja kompost loodetavasti ka veel alles.

Veetsin üsna palju tunde Vanaema ja Vanaisa majas kangast kududes. Kangast on rohkem, kui me karta oskasime… noh, ma siis koon homme ka.

Lillebror käis klassiga Suurel Munamäel ja Rõuge pesatornis. Munamägi oli põhjustanud pettumuse, polnud mingit kolmesadat meetrit ülesronimist! Aga lõunasöögikohas sai ta klassiga talvel liitunud lapsele öelda, kuidas eesti keeles kõlab see asi, mis tal taldrikus on. Klassivend Ali oli siis õpetajale öelnud, et tema tahhab ka! frii kar tu lid. Muidu saab see poiss juba ilusti eesti keelest aru ja puha, ainult aktiivset sõnavara veel napib.

Unistaja käis klassiga välismaal, Lätis. Ekskursiooni kõrghetk oli, tuntus mulle, lifti kinnijäämine, vähemalt sellest rääkis ta kõige põhjalikumalt.

Veel käisid Unistaja ja Lillebror võistlustel. Selgus, et Lillebror on juba mitu kuud hoopis teist sorti vibu lasknud kui meie arvasime… seda oleks ju võinud varem mainida, nüüd meil oli natuke aega mõnevõrra pahane segadus. Unistaja sai koha, mida ta on vist varem ka saanud. Lillebror sai koha, milletaolist meil vist varem keegi saanud ei ole... no aga juuni lõpus on vibulaager ja noorte meistrivõistlused, seal saab paremaid tulemusi saada. Kui see peaks nii minema.

Jõugu Juht… läks täna kirikust Laenulapse poole laenulapseks, homme saame ta vast tagasi. Ja omandas uue telefoni, tuues argumendiks, et senine telefon on liiga aeglane ka siis, kui on tarvis kuhugi helistada. Tõsi, minu omal on sama häda. Prioriteedid paigast ära, ei saa aru, et tema peafunktsioon on helistamine, tahab muudkui laadida seda mälu ja toda äppi…

Mees tegeles kirikuasjadega. Nii, nagu vaja on.

Vanaemal… oli täna vilets päev. Ja siis oli minul ka vilets. Elizabeth on kohe täitsa kadunud ja mitte ükski abi ega tugi ei kõlba. Küll me ise saame, pole meile siia mingit abi vaja… Küllap ta mõne päeva pärast leebub, ennegi on selliseid sõjakusehooge olnud, aga tobe on tegeleda sajaseitsmekümnendat korda teemadega, mis on juba läbi räägitud, heaks kiidetud ja tegelikult  Vanaema heakskiidust sõltumata head ja vajalikud. Kui ma ütlesin, et mina oma kodust nende juurde põetajaks ei koli* (jättes ütlemata, et praegunegi olukord on paras orjastamine), jäi sõjakust nagu vähemaks.

Homme on uus esmaspäev, küll me siis tegeleme homse vaevaga.

__________
*mu lapsepõlvekodus on all kolm tillukest ja üleval korrusel üks väheke suurem tuba. Meid on viis inimest, alumine korrus on Vanaema ja Vanaisaga ära sisustatud. Ausalt, sinna me ilma suurema ümberehitamiseta ära ei mahuks!

Friday, May 31, 2019

Mõelda, et homme on esimene juuni!

Ja meil siin on üsna reaalne öökülmaoht. No aga ega ma Lillebrori poolt Loodusmajast saadud basiilikuid ei olegi veel õue istutanud.

Juunis:
  • käivad Unistaja ja Lillebror võistlustel;
  • istutan kasvuhoonesse miniürgmetsa tomatid;
  • osalevad kõik lapsed mingil kujul kooliolümpiamängudel;
  • saavad kõik lapsed tunnistused ja koolivaheajale;
  • tehakse hästi palju aiatöid;
  • koon maha ühe kanga kodus ja teise Vanaema-Vanaisa kodus (see, häbematu, on poole pikem kui alguses paistis… aga lootust on ikka!);
  • teeme nobeda remondi sealsamas kangamahakudumisekohas, tapeet ja värvid on olemas, Mees passib parasjagu üht parketioksjonit (muidu on nii, et kui C.-l üleval taskurätt maha kukub, mõtleb Vanaema all, mis MÜRTS see oli, see maja kostab nii hästi läbi);
  • saame puhkusele;
  • osaleme jaanipäeval;
  • koon valmis kaks ja annan tellijatele üle kolm viiulivõtmesalli (üks taheneb juba raamil), tähendab, koon umbes vahetpidamata;
  • panen purki rabarberikastme;
  • sööme mmmmmaasikaid;
  • käivad Unistaja ja Lillebror spordilaagris (jah, treener on Lillebrori südameasjadest teadlik);
  • läheme natuke nagu hulluks, sest kogu aeg on kole kiire. 
Vahepeal tegeleme veel muude selliste pisiasjadega, nagu Mehe Ülikool, Vanaisa haiglasolemine (taastusravi juba tuttavas kohas Kuurortlinnas), pliidipuud, suhkruherneseeme ja võimalik, et veel millegagi. Aga nüüd ma lähen magama, sest homme on laupäev ehk aiatööpäev ja pesupesupäev ja kudupäev, aga kõige tähtsamana kauamagamisepäev. eadööd.

Wednesday, May 29, 2019

Oeh

Täna veetsin õige mitu tundi Vanaema ja Vanaisa maja ülakorrusel kaltsuvaipu kududes. Selgus, et kangast on umbes kolm korda rohkem, kui me arvasime… õnneks on Mehel reedel õhtul koguduse juhatuse koosolek ja see kestab kaua, ma siis sel ajal muudkui koon. Et teljed ja muu kraam saaksid sealt välja ja C sisse kolida.

Vanaisa läheb esmaspäeval kolmeks nädalaks haiglasse, lubati pakkuda füsioteraapiat. Ehk on sellest kasu. Muidu oleme sel rindel ka palju saavutanud, täitsa nagu heaoluriigis elaks.

Vähem kui viie nädalaga on vaja valmis saada kaks (2) viiulivõtmesalli. Neist esimesest on jupike olemas, aga see on, pange tähele, jupike.

Tomatitaimed kasvatavad endiselt verandasse kohaliku tähtsusega ürgmetsa. Vähemalt ostis Mees täna portsu servamata lauda, millest kasvuhoonesse peenrakastid teha.

Aias ei ole meil ilmaski olnud nii hirmus kui sel aastal, sest kogu aeg on kiire või keegi haige või vihm. Maasikataimed ei lase ennast sellest segada ja õitsevad pööraselt.

No ja siis tuleb veel kooliaasta ära lõpetada ja üldse… kõike teha, eks ole.

Ja keegi peaks tegelema Inglismaa rongipiletitega. See keegi olen mina... ja see ei tule kohe kuidagi välja. Ma lähipäevil...

Ma nüüd lähen ja koon jooksuga edasi. Keegi võiks päevadesse tunde juurde kirjutada.

Monday, May 27, 2019

Kuidas mu perekonna supiarmastus äkitselt taastus

Üksvahe oli meil supisöömisega kehvasti. Nuriseti, paluti vähem panna. Siis annetas sõbranna portsu pastinaaki ja ma katsetasin pastinaagisupiga. Selline kena püreesupp, röstpirniga.

Selgus, et pastinaak meeldib meile ahjus valmistatuna, aga mitte supi sees. Et ma teen siis esmaspäeval kõrvitsasuppi, küsisin.

"Jaa!" kilkas Lillebror.

"Tee seda, kus peekon sees on!" arvas Unistaja (porgandisupp kõrbeda peekoni ja sõstraželeega).

"Mis supp see oli, punane, vürtsikas, natuke liha…?" arutas Jõugu Juht (indiapärane karriga tomatisupp).

"Borš on vist otsas?" küsis Mees.

Järsku armastas mu pere suppe kohe väga. Peaasi, et enam pastinaagisuppi ei anta. Kõrvitsasupp on hetkel pliidil, nädala lõpus vaatan, mis seis meil hapuoblikatega on, nendest saab nimelt ka suppi.

Sunday, May 26, 2019

Igasugused arengud on võimalikud

Seda ma nentisin neljapäeva õhtul planeeritust kohe palju hiljem kodu poole sõites. Perearsti nõuandetelefonilt öeldi, et auväärt iga ei ole veel diagnoos, kutsuge kiirabi. Kiirabi ütles, et täitsa terve vanainimene, ainult jalgu ei võta alla. Viime ta nüüd voodisse. Vanaisa ise jaksas ennast kätega ilusti ära toetada, aga jalgadest ei olnud tuhkagi kasu… ei ole siiani.

Põhimõtteliselt on võimalik, et saab õendushooldusele ja sealtkaudu mingid uuringud ja võimlemised ja ravi… ja hakkab jälle kõndima. On võimalik, et ei saa. Või et saab, aga ei ole kasu. Või et nojah, pole enam mingit hooldamist vaja. Igatahes me viisime talle reedel mitmesegaseid raskusi ületades mõningad vahendid natukegi inimväärilise elu säilitamiseks ka olukorras, kus kemps on kättesaamatult kaugel, ja homme hakkan taas tema perearsti püüdma.

"Kas teil siis enda juures ruumi ei oleks," küsis lahke kiirabitöötaja, "tal on ju varsti 24 tundi ööpäevas abi vaja." Paraku ei ole me 24 tundi ööpäevas kodus ja kuigi ruumi ruutmeetrite näol leiaks, ei ole need ruutmeetrid haigetoaks kohased. Anfilaadne ruumijaotus võis olla kohane 17. sajandil, kui õukond käiski pealt vaatamas, mismoodi mõisahärra potil istub, aga tänapäeva inimväärikus eeldab siiski magamiseks, pesemiseks ja tualetitoiminguteks teatud privaatsust. Siinkohal võiks muidugi pikalt halada müütide üle, et maamajades on alati hirmpalju vabu, sissekolimisvalmis omaette tube, või et eramajad on lõpmata suured, nii et sinna mahub korraga palju põlvkondi… aga need ongi ainult müüdid.

Pärast jaanipäeva, jah, siis elab nende maja teisel korrusel üks adekvaatne täiskasvanu, kes muidugi ei pea pesema ega potitama, aga oskab ehk nõu anda, kui meid käepärast ei ole, aga ärevus suureks läheb. Nagu neljapäeval oli, kui Vanaisa köögis taburetist mööda istus ja enam püsti ei saanud, aga ka pärast püstitõstmist (olime just lapsed trennist võtnud, saime kohe appi hüpata) jalgade peal püsti ei püsinud.

Tollesama teise korruse vabastamise nimel loobusin Kirikute Ööle minekust ja selle asemel kudusin õige pika jupi kangast hele-meresiniseks vaibaks. Sest sisse ei saa kolida enne, kui on tehtud remont, ja remonti ei saa enne teha, kui on tuba lage, ja tuba ei saa lagedaks enne, kui on kangas maha kootud. Nii et ma koon uuel nädalal seal ka kohe palju.

Kodustes tingimustes kudusin kah. Jõugu Juht pani enda toa jaoks vaibavärvid kokku, aga märkas siis üht kangapaku peale keritud eksemplari ja leidis, et seegi vaip on kena. Noh, eks me vaatame, kui vaibad maha lõigatud ja valmis, kumb talle rohkem meeldib. Oleks ka väheke imelik, kui vaibakuduja laps ei saaks endale tuppa valida just seda vaipa, mis kõige rohkem meeldib.

Kodustes tingimustes tegin veel aiatöid kohe nii, et higi tilkus ja lendav seltskond kahte lehte laiali… lendas. Paraku on ka minu kuumataluvusel teatud piirid, osa maasikapeenardest jäi uude nädalasse rohida. Mehed niitsid natuke muru - mitte et see praeguseks enam märgata oleks - ja panid mulle kokku ühe kena kasvuhoone. On vähemalt mingi lootus, et sinna tekivad peenrad ja peenardesse saab istutada tomateid, mis hetkel üritavad verandal tekitada väikest kohaliku tähtsusega ürgmetsa.

Jõugu Juht pani kokku oma uue voodi. Üsna ise pani. Veel käis JJ sünnipäeval, kus Kooli Kõige Viisakam Tüdruk olevat reeglitevastaselt talle püssiga kaela pihta tulistanud. Mulle need sõjamängu-sünnipäevad ei meeldi, no aga minevaasta olla sama laps pidu põgenemistoas pidanud, paljuke neil teismelistel ikka sünnipäevaideid on.

Unistaja sai teada eesti keele tasemetöö tulemuse - väga hea. Veel kirjutas Unistaja terve nädala lausehaaval kirjandit kevadest. Ei tule siit ei Agu Sihvkat ega Ottokar Dommat, mõnest looduspoeedist (Richard Roht vist?) rääkimata. Loovkirjutamine ei ole enamikul juhtudel Unistaja teetassike.

Lillebror oli paar päeva natuke nagu kõrvapõletikus, aga pärast esimese tableti võtmist see enam tema elu väga ei seganud.

Pühapäeval lõpetas Unistaja pühapäevakooli. "Mul oli natuke imelik seal ees seistes kõige pikem olla," arvas ta ise. Noh, keegi peab ju kõige pikem olema, ühtlasi oli ta ppk lastest ka kõige vanem.

Nägin eemalt, kuidas üks sõber vestles kauni noore emaga, kes tundus kangesti tuttav. Pärastine üleküsimine ja kontroll sotsiaalmeedia abil andis tulemuseks, et oligi tuttav, õpilane sellest imetoredast lennust, kes peaaegu kõik (no miinus J.-A. ja T., kes tunnis võimlesid laua all, laua peal ja pinkide vahel…) mulle väga meeldisid. Tundub, et läheb väga ilusasti ja Jumal on ta enda ligi saanud - see on tõeline arm ja suur tänupõhjus.

Rüüstasin rabarberipuhmaid Vanaema juures ja kodus ja... nüüd on meil kolm suurt karpi rabarberit sügavkülmas, talvel hea võtta. Järgmisel nädalavahetusel ehk keedan portsu rabarberi-sibulakastet. Õues lõhnavad sirelid jalustrabavalt ja õnnelikud pääsukesed laulavad nii, kuidas jaksavad. Räägitakse, et järgmisel nädalal algab juba juuni.

Friday, May 24, 2019

No teate!

Olen eluaeg arvanud, et spordiürituste koht on spordiväljakul või spordihoones. Linnatänavatele ega maanteele ei ole suurüritustel asja. Et ma ühtegi spordiüritust vajalikuks ei pea, on minu probleem, aga kui sport tavaliste inimeste elu takistama hakkab, siis… on see puhtakujuline sigadus.

Seekord suunati rattaralli või eiteamisasi  mööda Vanaema-Vanaisa kodutänavat. Otse loomulikult ei olnud selle kohta Tartu Postimehe kodulehel hommikupoole sõnagi, igatahes mitte nähtaval kohal. Nähtav koht peaks olema kõige esimene artikkel! Noh, nii, nagu hiljuti oli pidevalt mingi jutt kellestki Ott Tänakist - kes see taevapärast on ja miks Postimees arvab, et ma tema kohta midagi lugeda tahan?

Ja otse loomulikult keerasime meie Mehega, Vanaisale hangitud invavahendid autos - ma sellest kirjutan kunagi edaspidi, aga olukord on veel kehvem kui kuu aega tagasi -, sinna tänavasse just selle kinnipanemise hetkel. "Keerake vasakule!" viipas ja karjus ühtlaselt karvase peaga (ehk: kuidagi erakordselt habetunud) blond noormees, turvafirma logo selja peal. "Ei saa, mul on otse vaja!" hõikas Mees vastu. "Sõitke sealtkaudu!" Noormehe mõistusesse ilmselgelt ei mahtunud, et mõni inimene ei tahagi Staadioni-Sauna ristmikult Kroonuaia sillale keerata, vaid tahaks nagu… otse. Ja et otse on nii otse, et mujaltkaudu ei ole põhimõtteliselt olemas.

Siis tulid mingid vihmakuubedes mootorratturid, ratta peal silt "politsei", ja üks neist hakkas omakorda Mehe peale karjuma. Lausa RÖÖKIMA. Räuskama. Sõimama. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis numbrimärk oli 34 IJ ja räuskav meesterahvas sadulas erakordselt ebameeldiva ilmega. Muidugi, ega inimene, kes sinu peale lihtsalt niisama KISENDAB, ei paistagi tavaliselt kuigi kaunis. Veel vähem kaunis paistab inimene, kes RÖÖGIB su maailma kõige olulisema inimese peale.

Teatavasti peaksid politseinikud olema korralike inimeste vastu aupaklikud. Nende funktsioon on abistada. Samamoodi on teada, et Eesti politsei, eriti liikluspolitsei ei täida oma olemasolu eesmärki absoluutselt, vaid tegeleb abistamise asemel kahtlustamise ja karistamisega. Aga mitte sellest ma ei tahtnud… Ega Mees muidugi ka just väga sõbralik ei olnud, lausa vihane oli, sest esiteks oli temalt ära võetud õigus liikluseeskirjadele vastavalt sõita sinna, kuhu vaja, teiseks RÖÖKIS tema peale mingi jupijumal. Isegi kaks jupijumalat, ka see esimene karvik oli kõike muud kui viisakas*.

Ootasime päris kaua aega - selle ajaga oleksime jõudnud kohale ja invavahendid maha laadida, uuesti peale laadida ja otsa ümber keerata -, kuni hirmsa huilgamise saatel sõitis mööda pundar jalgrattureid. Mina üritasin niikaua saada telefoni otsa politsei infotöötajat, sest olukord oli selgelt pealekaebamist väärt. Infotöötaja teatas jahmunud häälega, et ükski politseinik küll niimoodi käituda ei saaks ja kui see tõõõõesti nii oli, tehku me avaldus Lõuna Prefektuurile. Selge, avaldust teha ei viitsi, see ei viiks suurt mitte kuhugi. Elukogemus on näidanud, et politseinike hulgas on igasuguseid inimesi. Mõned on väga toredad. Ja mõned… mõned üksikud… on noh, vastupidi. Aga ma otsustasin selle olukorra laulu sisse panna.

Kui me olime Vanaemale ja Lillebrorile sündmustest ülevaate andnud, arvas Lillebror, et ju see mees oli ahvist arenenud. Baptistilapsukeste naljad.

Kui ma üldse sain veel spordivaenulikumaks muutuda, siis täna see muutumine toimus. Minu Mehe peale ei karjuta.

Paaril varasemal korral, muide, on meid rallirajast siiski läbi lastud või palutud vaat nii kaua oodata. Viisakalt kohe algusest peale. Äkki see asi ongi nii mõeldud, et rajaäärsed viipajad peaksidki viisakad olema ja meile juhtus lihtsalt korraga kaks erakordset… Bergkvisti?
___________
*inimestele põhjendamatute ebamugavuste valmistamisel tuleks kõigepealt vabandada, et olukord on selline nagu on, ja siis anda infot ooteaja orienteeruvast pikkusest. Mitte alustada karjumisest ja käsutamisest.

Tuesday, May 21, 2019

PLNid

Esmaspäeval oli PLN täita kastpeenar, külvata sinna herned, võtta üles maasikataimed ühe kolleegi jaoks. Kududa valmis üks kollane vaip. Lõigata kilo kaltsuvaibamaterjali. Viimistleda üks viiulivõtmesall, tellijat teavitada. Kududa järgmist viiulivõtmesalli kohe hoolega edasi. Teha perekonnale süüa, riputada ja sorteerida pesu.

Teate, ma sain selle kõigega hakkama! Pluss toimetasin natuke õhtupoole kah aias, kuni mehed muru niitsid. Viimasest hankisin muidugi vägevad kihulasehammustused, aga kogemus on näidanud, et need ei jäta arme terveks suveks, ainult umbes jaanipäevani.

Teisipäeval ma olin tööl ja tegin tööasju, koduasjadest tegelesin ainult kudutööga.

Tänane PLN on kirjutada üks kiri, rohida maasikapeenrad (maasikad kolivad ka sügisel kasti, mina enam muudmoodi ei viitsi), kasta tomatitaimed, kududa Jõugu Juhi toa vaip, kududa viiulivõtmesalli, sõita lõunase bussiga Linna, käärida üks kangas, osaleda - ikka kududes - Erasmus-pluss projekti teemalisel koosolekul, valmistada üks kook, kududa võib-olla lõpuni aktuaalse salli keskosa. Kiri on kirjutatud ja saadetud. Ma nüüd lähen tomateid kastma ja siis õue.

Tubliolemine on tore, asjad Saavad Tehtud ja enesehinnang kohe kerkib.

Edaspidine PLN ongi usinaks hakata… see oleks üks hea harjumus, mida endale külge pookida, kas te ei leia? Kui nüüd ainult kuidagimoodi õnnestuks ilma putukatest fänniklubi osaluseta mõned kastpeenramaterjalid ette valmistada… Aga meil on ka sel aastal hulk õnnelikke priskeid pääsukesi, küllap nemad aitavad selle putukaküsimusega.

Teine PLN on usinuse käigus mõned kilod kaotada, taas omandada talje ja soovitud mõõtude taastamisel premeerida ennast mõne kena kleidiga (ma muide ei mahu enam oma ilusa helelilla kirikukleidi sisse ära, või noh, mahun hästitopitud vorstijupikesena - see peab muutuma!). Rüüpan tomatikastmise eel ja järel ise ka vett ja jätan küpsised rahule. See ehk aitab. Söö vähem, liigu rohkem… no ma püüan.

Sunday, May 19, 2019

Ometi ka midagi arukat

Tänase "Postimehe" Meie Eesti haridusartiklid tunduvad esimeste lõikude põhjal olevat ühed arukaimad, mida haridusest viimastel aastatel on kirjutatud (kui mõned Tiiu Kuurme artiklid välja arvata). Ma kahjuks lõpuni lugeda ei saa, aga ausalt, kui mul oleks mõni pood või kiosk mõistliku jalutuskäigu kaugusel, siis ma läheks lehte ostma.

Et õpilaste käitumisprobleemide ja motivatsioonipuuduse põhjuseks on väga sageli  puudulik kodune kasvatus.

Et koduülesanded kasvatavad iseseisvust ja vastutustunnet.

Et haridusvisioonide aluseks on idee, et kõik inimesed on hirmus toredad, targad ja heatahtlikud - aga päriselus ei ole ju!

Kui leht näpu vahele juhtub, lugege. Koolivaheajani on umbes kolm nädalat, aga juba septembris tuleb uus õppeaasta.

Kaheksa last on parem kui kolm. Mõnikord.

Sel nädalal võõrustasime niisiis viit last Austriast. Või kuivõrd lapsed - kõige nooremad olid umbes neliteist ja kolmveerand, kõige vanem kuusteist ja midagi veel, ja see kasv… Tähendab, kaks last, õde ja vend olid tõesti korvpallurikasvu ja hobi koras päriselt ka korvpallurid. Muud olid meie lastest ainult natuke pikemad.

Austerlastega oli tore... sest nad püüdsid olla tublikesed nagu ilmselt kõik vahetusõpilased. Ja me oskasime nendega rääkida! Ma ei ole kunagi süvenenud, kas mingi Austria murrak on olemas, või Viini murrak, aga igatahes pidin ma paaril korral paluma korrata… küllap mingi nüanss on, mis päris hochdeutschist erineb, häälduse mõttes.

Kahel õhtul käisid kõik metsas, hundijahil… üks Austria poistest sai selle käigus silma alla korraliku Kratzeri, koolivenna mahitusel, ilmselt mingi oksaga vehklemise käigus. Ühel õhtul tegime neile kiire 20. sajandi ajaloo tunni ja näitasime "Seltsimees lapse" filmi, mina tegin sünkroontõlget, niipalju kui jaksasin. Said aru küll, aga keegi õnneks nutma ei hakanud. Ühel õhtul käis kogu seltskond koguduse teismeliste õhtul ehk Juuniorides, kõik olla saanud Piiblit lugeda (erinevates keeltes) ja tutvunud kaljaga. Meie tutvustasime neile kohalikest toitudest kama ja kohukest. Neid ostsid nad ka kodumaale kaasa. Kahel päeval olid lapsed koolis või Organiseeritult Linna peal liikvel, aga laupäeval oli Mehel paraku migreenihoog või midagi, nii et nad pidid ise tegevust leidma. Mängisid kaarte ja tegid midagi, mida niimoodi ripakil olles tehakse.

Muuseumiöö ajaks oli Mehe migreen järele andnud. Käisime Palamusel, Jääaja Keskuses, KGB kongides, kus ma piltide pealt ühe Vanaisa sõbra (kes ealiste iseärasuste tõttu ka enam eriti väljas ei käi) leidsin, ja Eesti Rahva Muuseumis. Viimases kohtasime tunde järgi pooli projektiga seotud lapsi. Õpetasin ERMi häältekambris poistele ühest täishäälikust koosneva eestikeelse sõna "öö". Nüüd saan ma öelda, et olen ka ERMis käinud ja tänan väga, sinna ma rohkem ei lähe. Liiga kaootiline ja klaustrofoobiline oli kõik see paigutus ja väljapanek. Mulle meeldivad seinte äärde ritta pandud vitriinkapid palju rohkem. Normaalselt tundsin ma ennast ainult vaibanäitusel, mujal kohe üldse mitte. Pärast ERMi tahtsid lapsed veel külakiigele ja supermarkti kohukesi ostma, nii et laupäeva öösel vastu pühapäeva saime magada umbes viis tundi.

Süüa andsime neile lihapalle, karjasepirukat ja pannkooke. Viimaseid tegid nad ise. Hommikuks läks saia-saia-saia, laupäeval küpsetasin skoone, mis oli kohe väga mõnus mõte, lõhnas hästi ja maitses mõnusasti.

Opel Corsasse me muidugi ei oleks kümnekesi, Muuseumiööl üheteistkümnekesi (lisandus üks poiste koolivend) ära mahtunud. Mees rentis bussikese. See tähendas, et paljudel hetkedel sõitis minuga väikeautos üks kuni kaks last kaasas, aga mitte ka päris kogu aeg. Noh, saime hakkama.

Korraldusliku poole pealt juhtus taas see, mis meil ikka juhtub - ükskõik, millisesse koolilähedasse parklasse bussil palutakse tulla, pooltel kordadel tuleb buss ikka kuhugi mujale. Nii olevat buss hispaanlastega - sest hispaanlased ja prantslased olid ka (kõiksevingemadprojektidoomeitel) -saabunud kuhugi hoopis harva kasutatavasse parklasse ja hispaanlased siis ümber koolimaja peaust otsima asunud… aga samal ajal traavinud direktor ja vastutavad õpetajad teiselt poolt koolimaja neid otsima… ma ei tea, mitu tiiru nad niiviisi tegid. Vähemalt ärasaatmine toimus ilma igasuguse akadeemilise veerandtunnita, 9.15 pidi buss väljuma ja 9.17 kogunesime viimaseks lehvitamiseks, buss nimelt sõitis natuke aega ühes suunas, keeras siis otsa ringi ja sõitis sinnapoole, kuhu tegelikult vaja oli, Annelinna tänavad on kord juba sellised.

Lisaks austerlastele toimus midagi veel. Lillebrori tasemetööde hinded olid head ja väga head, Unistaja - aga see on siiski austerlastega seotud - jäi silma kellelegi Lenile, kes ei suutnud uskuda, et Unistaja (õlad! kohati bassihääl! Disney Tarzani lõug!) on alles 12, ja Jõugu Juht, nagu selgub, suhtleb saksa ja inglise keeles segiläbi, kui tarvis. Noh, vähemalt suhtleb ja see on peamine.

Õues on vahepeal saabunud suve moodi asi ja vannitoa põrandal on kuhjas viie inimese voodipesud. Kas te avate majutusasutuse, küsis õppealajuhataja. Noh, pesumajateenust oleks mul selle ürituse peale vaja küll. Õnneks on soe ilm ja tuul, vähemalt kuivab kõik kiiresti.

Wednesday, May 15, 2019

Rindeteated

Kolme tuppa on jaotatud magamiskohad kaheksale lapsele. Lillebror ja Unistaja magavad oma voodites, Jõugu Juht oma uuel madratsil (Mees ei hakanud täna voodipuslet kokku panema), ülejäänud seltskond kes kus.

Lihapalle oli umbes täpselt paras arv. Salatit oli ka paras kogus. Õunakook olevat sehr lecker.

Siis läks kogu seltskond metsa jalutama ja kadus nii kauaks, et ma hakkasin juba muretsema - aga nad lihtsalt nautisid ilusat Eesti metsa.

Siis krabistati ja itsitati ja just sel hetkel, kui Must Mimi ennast mulle elegantselt sülle keris, saabus delegatsioon pakkidega. Ilmselt olid vanemad igaühele portsu kingitusi kaasa pannud, mis tähendas, et meil on nüüd hulgaliselt Mozarti ja keisrinna Sissi piltidega komme ja muid asju. Noh, aitäh, aga ega me sellepärast siis…

Siis mängiti Lillebrori juhendamisel mingeid lastemänge. Tema on meil hetkel kõige julgem suhtleja. Kui nüüd järele mõelda, siis olid JJ ja Unistaja kümneselt ka.

Ja siis… rikkusin ma peo ära jutuga, et kell, sõbrad, on pool kümme, paluks hakata magama sättima, sest tõepoolest, meid on 10 inimest ja ainult üks vannituba… mis on pealegi kempsuga üheskoos. Kes tahab duši alla, mingu nüüd, ja üleüldse. Lillebror käis juba hambaid pesemas - kuigi mossitades - ja nüüd kadusid tüdrukud vannitoa suunas. Küllap nad saavad hakkama.

Me veel ei tea, kuidas homne päev täpselt kujuneb, aga küllap ta kujuneb. Mingil hetkel näitame neile näiteks "Kevade" filmi ja laupäeval on Muuseumiöö. Kole palju vaba aega tundub olevat nende lastega, ainult kaks päeva on projekti poolt sisustatud, õhtud ja terve laupäev on võõrustajate korraldada. No me vähemalt saame nendega rääkida!

Tuesday, May 14, 2019

Hoiakute põrkumised

Paari päeva eest toodi meile pliidipuid. Puutalunik tahtis minuga pärast koorma mahakallamist juttu ajada. Nojah, natuke aega kannatasin ära. Sain teada mitmesuguseid fakte ümberkaudsete inimeste kohta, selle kohta, kus puutalunik reisinud on ja selle kohta, mis maksab kange alkohol Ukrainas. Huvitaval kombel kirus ta paar lauset varem oma palgatöölisi, kes suure viinavõtmise tõttu tööd ei mõista teha.

Pärast arutasime seda asja natuke Mehega ja avastasime, et me kumbi tegelikult ei tea, mis viin või konjak Eestis - või kuskil mujal maailmas - maksavad. Ilmselt liiga vähe, muidu inimesed ennast purju juua ei jaksaks. Küllap ei tea ükski meie sõpradest ka neid hindu - kui keegi just oma lastele sageli viinasokke ei pea tegema.

Siis… lastele lugemisest ja kooliasjadest ma olen rääkinud. Eks ole. Mõni vanem tõuseb oma viie-miinuselise lapse kontrolltöö pärast pool kuus - et saaks lapsega enne kooli ilusti kõik üle korrata -, teine vanem ei vaevu last hommikul kooligi saatma ega huvituma, kas laps midagi omendab.

Ja praegu on meil siis see projekt (hakkan kohe koristama ja kasima!). Üks tubli vanem kirjutas klassi emade listis, et ikka kohe palju ja varakult peab ette valmistama… ja tänagi uuris juba, kes läheb vastu ja kuidas asjad käivad. Üks teine vanem kehitas õlgu ja arvas, et tema ei pea siin midagi korraldama, küll laps ise vaatab, kelle ta endale suhtlemiseks saab ja kuidas saab, teda lapse päevane tegevus ei huvita (nad ei majuta, aga laps on nii-öelda suhtlejana osaline ja minu meelest peaks lapsevanem koordineerima ja huvituma küll, laps on 13 või 14 või midagi sinnakanti, päris laps alles ju). Minu süda sai sellest muidugi ära murtud, aga mis sellest ikka, mul paindlik süda.

Ega vist muu ei aita kui armastada omasid nii kõvasti, kui see võimalik on... ja nii palju, kui nad lasevad. Mõni õnneks veel laseb, aga ma ei tea, mis me siis peale hakkame, kui Lillebror ka enam sülle ära ei mahu. Ma nüüd hakkan valmistuma Austria laste armastamiseks ka. Minu armastuse keel on toit. :)

Peatage maailm...

Tavaline hala.

Aed. Ja aed ja aed ja aed.

Kudutöö. Ja kudutöö nr 2 ja kudutöö nr 3.

Remonditöö ja mitte vähe - üks hea asi tuli juurde, aga see tähendab topelt remonditööd.

Päristöötöö ka, ma reedel näiteks tegin samal hetkel vähemalt nelja asja (kaks telefoni, FB vestlus ja kirjatöö) ja lisaks neile oli päeva jooksul veel kolm-neli asja, mis igaüks võttis oma aja.

Lastekasvatamise töö. Oeh.

Ja austerlased. Mingi PLN on olemas, aga täpselt selgub homme. Kui selgub. Lisaks tuleb valemisse veel üks poiste koolivend, kes tahab ka austerlastega õhtuti linna peal käia… meie siin ei käi õhtuti linna peal, kui me tuleme koju, siis me oleme kodus.

Ja kirikus on pühapäeval emmede kohvik, sinna tahaks koogi viia.

Ja trennist tuli info mingite lisavõistluste kohta… ma tundsin, et hakkan kohe karjuma, sest infot sai liiga palju.

Ja austerlaste tuppajuhatamise ajal me paneme sujuvalt, möödaminnes kokku JJ uue voodi (sest me täna seda veel kätte ei saanud) ja samal ajal tõstame möödaminnes garaaži homme saabuvad kasvuhooned (Mees tellis, mulle ja Lillebrorile) ja lapime sujuvalt, möödaminnes kuuri pliidipuid, mis meile eile toodi.

Ja vaja on leida parajad triiksärgid kahele lapsele, kes lähevad sel nädalal direktori vastuvõtule väga heade õpitulemuste asjus.

Loomulikult tuleb selle kõige vahelt tube koristada, süüa teha ja pesu pesta.

Vähemalt üüriliseteemalise karjumismatši Vanaisaga* me jätsime vastastikusel vaikival kokkuleppel ära.

Igale päevale on küllalt oma vaevast… Aga millegipärast kipub tulevaste päevade vaev kuidagi ähvardavalt suur tunduma.

Mõned tunnid hiljem.
Breakdown of the Närv sai mööda. Määrasin endale maharahunemiseks sokinõelumise - pesust oli tulnud rekordarv auklikke sokke.

Ühe lapse uuepoolsetes pükstes on auk, mis sai tekkida ainult kuhugi naela otsa kinnijäämise teel.
Samal lapsel on olemas kohane triiksärk. Õnneks on pükse ka veel.

Üks laps roomas mööda kõige koledamat põrandat, linnapükstes… ainsates allesjäänud linnapükstes. Kuna tegu oli Lillebroriga, siis me "poodlesime" kiiresti voodi all kastis ja omandasime lausa neli paari sobivas suuruses pükse, neist vähemalt üks paar tuttuued - ma kunagi ostsin igaks juhuks hulgi ja midagi jäi ilmselt seisma.

Findus käis puugieemalduses - puugirohi oli jah see asi, mis meelest ära läks. Seekordne saak oli kõigest 16 puuki. Findusele meeldis väga. Nurrh!

Lastetoad on peaaegu kõlbulikud, Mees toimetab tolmuimejaga veel üldkasutatavates ruumides.

Homme pesen põrandad ja käin tolmuharjaga üle kõrgemad sfäärid. Ja teen söögi. Ja vaatan elamise korralikult üle. Peab sobima, mis muud üle jääb.

Täna õhtul - kell on üheksa läbi - teen veel paar tunnikest kudutööd, panen pesema nõud ja pesud. Ja nagu selgus, pean plaasterdama Lillebrori pöidla, millega juhtus maeitea. Kas teil on ka nii, et laste vigastuste põhilised kategooriad on "maeitea", "temategi" ja "muleiolevalus"?
_________
*ärge pange üldse tähele, tal on hästikultiveeritud paranoia kõigi inimeste suhtes, kellega ta ei ole veresugulane või kes ei ole tema kunagine kolleeg. Vanaisa tervislik seisund kahjuks ei võimalda tal enam mingeid veenvaid argumente esitada, kas tuleb abistamisvalmis üüriline nüüd või õige varsti hooldekodu, noh, või see kolmas võimalus, mis paratamatult ühel päeval tuleb.

Sunday, May 12, 2019

On maikuu

Toomingas meie lauda taga lõhnab nii, et... kohe lõhnab. Putukad on ka ärevil ja jutukad, soovivad nii-öelda suust suhu suhelda…

Suurema osa nädala esimesest otsast kannatasin laadakülmetuse all. Aspiriin on ikka üks hea rohi. Sain valmis ja raamile esimese telltud viiulivõtmesalli. Emadepäeva puhul tegin aias rohimise-tiiru ja teotapmise-tiiru. Mind ei sega üldse teod, kes püsivad kuskil heinamaa peal või minugipoolest sügisel pilvikukübarate all - sealt saab neid maha pühkida. Paraku suunduvad kõik meie aiateod esimeste salatilehtede ilmumise jooksuga salatipeenrasse ja maasikate valmimise ajal muidugi maasikapeenrasse. Või umbes nii see tundub.

Jõugu Juht käis klassiga Päikeseloojangu Majas. Kas nad seal loojuvat päikest nägid, on kahtlane, sest umbes kogu aja sadas.

Unistaja käis siiski mitte ajaloo-olümpiaadil, vaid viktoriinil… meeskondlikul. Mitte, et enamik meeskonnast oleksid erilised meeskonnas tegutsejad, pigem vastupidi. Ei meeldinud, sest "Me kõik olime õppinud valesid asju!" pahurdas Unistaja. Jah, kuigi A-täht alguses oli õige, ei olnud Aleksander Suure õpetaja nimi siiski mitte Aristokrates…

Lillebror käis juustufarmis. "Seal oli sada korda ägedam, kui ma alguses arvasin!" arvas Lillebror. Suveniiriks toodi väidetavat hallitusjuustu, mis küll mitte ühestki küljest ei hallitanud.

Mees… valmistas mulle veel ühe kastpeenra ja sai muruniitja suvekorda. Seda on vaja, homme läheb suureks niitmiseks. Juhul kui ilm sobib.

Punane Findus tuli üle hulga aja külla. Hulk aega võib olla lausa mitu nädalat… igatahes eemaldasin ma tema pealt 38 erinevas priskusastmes puuki. Findus oli väga õnnelik. Homme ostame tema jaoks puugirohu.

Asooh, uue pliidi ostsime ja Jõugu Juhi uue voodi jaoks põhja, madratsile ei olnud parajasti autos ruumi. Kui austerlaste asjus bussi rendime, siis saab ka ülejäänud voodi ja madratsi ära tuua. Olemasolevasse voodisse aastast 1980 mahub JJ ära küll, aga see pidavat kriuksuma, kui ta külge pöörab, Noh, loodame, et uus voodi ei kriuksu.

Uue pliidi sisseküpsetamise käigus tõdesin, et poe-pärmitainas (et kiiremini saaks) ei kõlba mitte millekski. Maitset tal ei ole ja kerkib nagu kurivaim. Võimalik, et sellest saab teha kukleid. Rullida teda ei saa, hirmus kummine, ja see kerkimine… ah sellest ma juba rääkisin, jah, Suurem osa koogi pealt minemakerkinud kreemist ja moosist tuli söestunud kujul ahjupõhjast ikka lahti ka, nii et vähemalt alumina kuumutus töötab korralikult. Ma näitan homme ahjupõhjale veel ahjupuhastuskeemiat ka, äkki siis saab uuesti läikima.

Mees, Unistaja ja Lillebror valmistasid meie köögilauale lisaplaadi. Nüüd kipuvad mu laudlinad laua peale ära eksima, selline pulmalaua või näiteks Lancre kuningliku laua efekt tekib, ühest otsast teiseni annab asju ikka sirutada. Aga vähemalt ei pea ühtki Austria last taldrikuga tuppa suunama, see on tähtis.

Emadepäeva puhul eraldati mulle vananemisvastast kätekreemi, komme ja üks ilus maalitud ja tikitud pilt. Kirikus tähistati emadepäeva kolme beebi õnnistamisega. Kõiki olid tüdrukukesed, üks nunnum ja satsilisem kui teine. Väga ilus. :)

Võimalik, et oli midagi veel. Hetkel rohkem ei mäleta… Olgu teil ka mõni pööraselt lõhnav toomingas!

Friday, May 10, 2019

Me saame lapsed!

Tuleval nädalal saabub meile üks… poiss. Ja üks… tüdruk. Ja veel üks… poiss. Ja veel teine… tüdruk. Ja veel kolmas… poiss. See viimane on selles mõttes üllatusmuna, et tema planeeritud võõrustajaperes tuli mingi jama vahele ja me saime alles täna teada, et me võiksime põhimõtteliselt tema ka võtta. No me siis võtame.

Kõik Austriast. Viis last!

Ei, me ei ole majutusasutust avanud (nagu küsis õppealajuhataja). Meil on koolis lihtsalt selline imelik olukord, ma ei tea, mis asjaoludel, et hulk sobivas eas lapsi on just sel ajal Prantsusmaal, kui selle projekti lapsed tulevad. Ma ei ole ise ühegi projekti planeerimise juures olnud, ei tea, kas kuskil on olnud infosulg, ups või möödarääkimine, aga nii on ja seetõttu tuleb kooli juhtkonda abistada nii palju, kui võimalik. Pealegi saime me tänu valmisolekule suurt seltskonda vastu võtta valida, keda ja mida me tahame… me tellisime esialgu neli Austria poissi, aga sealmaal on vist mehi vähe, terves grupis on ainult kolm poissi, meile siis anti kaks ja kaks… ja lõpuks, nagu selgus, ikkagi see üllatuspoiss ka.

Mees rendib bussikese. Saksa keelt me räägime kõik. Laupäeval on Muuseumiöö. Austerlastel ei ole vabandust mitte suhelda nagu prantslane Tomil, sest meie saame aru neist ja vastupidi, ma loodan, ka. Me tuleme selle asjaga toime.

Üle tuleb lugeda olemasolevad madratsid ja muiduvoodid, tekid-padjad. Mõne teki võiks ilmselt juurde osta. Süüa teha mulle niiehknii meeldib.

Kaheksa last on parem kui kolm!

Thursday, May 9, 2019

Läheb küpsetamiseks!

Vana pliidi praeahju alumine kuumutus oli juba mõnda aega läbi mis läbi. Kui ma üldse küpsetasin, siis topelt kauem ja hoidsin koogivormi ikka allpool... et pealt ära ei kõrbeks, pöördõhk töötas ju endiselt ja eks ta sedamoodi ikka küpsetas ka. Aga vaevaliselt. Märjem kraam nagu pitsa või lehttainasaiad ei õnnestunud enam üldse, sest alt jäi kõik nätsuks. Kraadid olid niiehknii nihkes, maksimumkuumus oli vast 220.

Eile olime tulevanädalase Projekti asjus Linnas, poisid saatsime bussiga koju - et teevad koolitöid ja ilutsevad niisama. PLN oli enne Projekti asjus peetavat koosolekut käia poodides, kus võiks olla müügil mõni sobivas mõõdus voodi, mis enam-vähem JJ maitsele sobib - tema kušett aastast 1980 kipub kriiksuma, kui ta külge keerab. JJ põlgas pildi järgi ära metallvoodid ja mingisugused voodid veel. Tema tahtvat kaheinimesevoodit (milleks, küsin ma?) ja eelistatavalt sellist, kus on mingid voodikastid ja peatsis riiul ja... Jysk üht sellist müüb küll, aga see on tehtud saepuruplaadist. Majja sobib täispuit, nii on ja nii jääb.

Voodit polnud. Aega oli. Vaatasime niisama ühte kodumasinapoodi sisse. Siis, kuna tuli meelde, et pliidiga on jama, vaatasime teise. Ja kolmandasse. Pärast koosolekut ütles Mees, et läheme vaatame neljandasse ka.

Neljandas poes müüdi sama pliiti, mis meile kolmandas poes peaaegu meeldis, odavamalt kui kolmandas poes. Uurisime kohe põhjalikult, lõpuks ma ütlesin, et tegelegu Mees edasi, mulle see pliit põhimõtteliselt sobib. Müüja oli hästi sümpaatne mees, ei olnud pealetükkiv, ei püüdnud oma seisukohta peale suruda... Eks see ka loeb. Kuni Mees ja müüja hinna üle tingisid (sest kusagil netipoes müüdi sama eksemplari mitukümmend eurot odavamalt ja poes number kaks vist kah, aga pood number kaks pannakse varem kinni), silitasin mina Miele pesumasinaid. Kui Beko enam ei pese, siis... võib-olla.

Mees ja müüja jõudsid kokkuleppele. Mõlemal tundus olevat hea meel. Saime teada, et 60 cm laiune pliit koos ümbristega mahub Opel Corsasse üsna sentimeetripealt.

Kodus korjasin mina pesu, kuni mehed Maja ees upitasid... ja siis oli see pliit meil juba toas.

Täna õhtul läks suuremaks ubimiseks, sest vana pliit tuli eest ära saada, eemaldada ämblikuvõrgud selle tagant (kui sageli teie oma pliiditagust kasite?) ja uus pliit tuli paika panna. Loodimise ajaks läksin mina aeda maasikaid istutama, see tundus emotsioone tekitavat. Mis teha, kui koostööd peavad tegema kaks puberteeti ja üks väsinud pedagoog, kes ilmselt tunneb, et tööd ehk kuldset kannatust ei tohi koju kaasa võtta...

Kooki täna veel ei saanud, sest loodi sai see asi alles kell üheksa. Ja lisaks loodimisele tuleb praeahju kõigepealt tühjalt küpsetada. Tund aega! Selle käigus võib erladuda tossu... eraldus küll, kohe vägagi dekoratiivselt. Mõelge ise, praeahi läigib, lamp särab ja toss tõuseb... kohe vaatamisväärsus!

Homme saab rabarberi-maasikakooki (maasikaid tuleb osta). Pühapäeval saab lasanjet. Ma veel ei tea, mida laupäeval saab. Võimalik, et mõnel hommikul küpsetab ahi meile saiad valmis, sest kella tunneb ta ka. Kuidas keraamilist pliiti kasutada, ma veel või enam (sest Iirimaal mul oli keraamiline) ei mäleta, aga küllap õpin selle ka ära.

Jah, meile tohib millalgi sööma tulla. Pärast kahekümnendat, sinnamaani läheb elu Projekti tähe all. Me saame nimelt neli (4) Austria last!

Wednesday, May 8, 2019

On vaja

Ma ei saa seda öelda seal, kus kõik aru saavad, millest jutt. Ma ei tea, kes või kas üldse keegi sealtkohast  siia lugema satub. Aga ma lausa pean seda ütlema, muidu ei saa öösel magada.

Ärge pange tähele. Ta ongi selline. Mul pole ka retsepti, kuidas temaga ümber käia… ta ei väsi ega saa aru. Igiliikur, jah. Lihtsalt… kannatage ära, nagu kannatatakse ära orkaanid, maavärinad ja vulkaanipursked, ega nendega ka eriti muud teha ei saa, kui eest ära minna, kui õnnestub.

Huvitav, kas mul saab nüüd parem, kui ma selle segase asja ära avaldan?

...klõps...

Tuesday, May 7, 2019

Üks keele-episood Laadalt

Igapäevaelus pole mul vene keelega üldse mitte kusagil üldse mitte midagi peale hakata. No ja kuna see koolis niiehknii üldse külge ei jäänud, siis piidrubki minu vene keele oskus üksiku purje luuletuse kahe esimese reaga ja lausega "U tjootje karoova" või midagi sellist. Tavaolukorras ei kohta ma ka ühtki venelast, kes naatukenegi eesti keelt ei oskaks.

Laat ei ole tavaolukord. Sinna satub igasugust rahvast, eelkõige Peterburi ja Moskva turiste, kes on siiralt veendunud, et kõik, no absoluutselt kõik inimesed räägivad vene keelt. Muide, paari aasta eest üritas üks Peterburi sohvasurfar meile tulla, kirjutas igavesti pika oopuse vene keeles, kuigi minu profiilil oli selgelt kirjas, et vene keele oskus on nullilähedane. Vastasin päris mürgiselt, sest selline valeveendumus on ikkagi paras suurvene šovinism, leian mina.

Ühesõnaga, oli laat. Meie oma parimal kohal kohe tänavanurgal, väljapanek ilus… astuvad ligi kaks ebamäärases vanuses naist.

"Izviniite, gdje sdjess rõõnok*?"

Minul mõistus pahupidi, mis asi see rõõnok on? Äkki turg, aga kuidas sa umbvenekeelse inimese käest täpsustad?

"Rõõnok?"

"Nu daa, tam hruška!"

Vaat hruškast pole ma küll elu sees kuulnud. Mökk-mökk. Aitaks, kui natukegi aru saaks, mis asja nad tahavad!

"Nu skuljptjurr tam takoi, baljššoi!"

Hm, skulptuur saab ainult olla siga või Suudlevad tudengid. Siga on svinjaa, kuidas need tudengid võiksid olla...

"Svinjaa ili…?"

"Da, da, svinjaa, hruška! No gdje?"

Siis oli juba lihtne käega näidata. "Tudaa I naleevo, tam buudet."

Daamid olid tänulikud ja küllap nad leidsid oma rõõnoki ikka üles. Koos hruškaga, mida iganes see siis tähendas.

Aga ma mõne üksiku eksinud vene proua tõttu keelt ikkagi ära ei õpi. Enamasti küsivad nad vaiba- või sallihinda, seda ma oskan ja see on peamine. Vaat kui prantsuse keele… ja hispaania või portugali keele selgeks saaks, mmmmm…


_____________
*tekst kirja pandud nii, nagu minu meelest hääldatakse. Unistaja prantsuse keele õpetaja kirjutab neljandale klassile niimoodi prantsuse keele hääldust, mulle hästi meeldib seda lugeda ja mõistatada, näide: "oo, šaanz- elizee: o solej, su la plüi, a midii u a minüii, il ja tus kö vu vulee, oo šaanz elizee." Tundsite ära?

Sunday, May 5, 2019

Toimus kõik... ja ei midagi

Ma eriti ei mäletagi, mis nädala algusepooles toimus. Volbriõhtul sõitsime laste hämminguks mööda suurest hulgast tudengigruppidest ja selle peale tuli mulle kah meelde, et on vist volber. Küllap nad tähistavad seda ise, kui aeg tuleb. Meie volberdamise-aeg on igatahes möödas.

Töörahva pühal tegime vist aiatöid nagu ikka. Jõugu Juht käis sünnipäeval.

Reede hilisõhtul koju sõites palvetasin - sest mida muud teha, kui pime on, hing on ärev ja oled üksi roolis? - ja muuhulgas laususin sõnad: "Jumal, mitte seda ma ei mõelnud, kui palusin, et minust võiks sel päeval kellelegi kasu olla!" Üsna tihti palun ma hommikuti nii… ja hämmastaval moel läheb see enamasti ka tõeks. Aga et pärast päevatööd tuleb veel sõita leinatööd tegema, ei osanud küll ette arvata. Ja hoopis hämmastav on, et kui ühes peres on ahastus, šokk ja lein, läheb elu kõigis muudes peredes tavapäraselt edasi. Ühel päeval õpib ka praegu leinav pere oma olukorraga toime tulema… aga selleni viival teel olen valmis olema sõbra kõrval, igal hetkel, kui ta seda vajab. Ega teisiti ju ei saagi, eks ole?

Laupäeva hommikul kell kolmveerand viis äratas meid Valge Mini. Mitte et uni enne seda oleks olnud kuigi kosutav, ärev oli. Und aga oleks vaja olnud, sest päeval pidi olema Laat. Ja nüüd on Linna ettevõtluse osakond ilmselt tüdinud igalaadahommikusest platsilöömast, kohad määratakse varem ära ja see on ilus, sest nii saavad vähemalt need magada, kellel ei ole halvastikäituvaid kasse.

Kohe hommikul oli õnn ja rõõm - me saime oma sisseharjunud koha! Õnn ja rõõm jätkus ühe suuure veinipunase vaiba lahkumise puhul. Sügav veinipunane ei ole just populaarne värv ja 124 x 212 cm ei ole just populaarne mõõt*, seda toredam oli, et keegi selle ebahariliku vaiba kohe rõõmuga ära ostis. Head pehmet astumist, nagu ma neile tavaliselt soovin.

Päeva peale hakkas muidugi jahe. Või mis jahe, lausa jõlekõle oli. Nii külmal kevadlaadal me polegi varem käinud. Unistaja ja Lillebror käisid kinos soojas, Jõugu Juht oli kutsutud Laenulapse pereüritusele Laenulapsele seltsiks ja oli omadega rabas. Õnnistatud oli see laat sellegipoolest, kuna torm tuli alles õhtul, kui suurem osa allesjäänud kaubast juba autoga ära sõitis. Tormi kätte jäi kõigest umbes kakskümmend vaipa, haapsalu sallid, kogu laada-atribuutika, mina ja Unistaja. Vaibad ja sallid tegelikult märjaks ei saanud, aga vettinud telki üritan homme kuivatada. Unistaja tunneb ennast hästi ja minul pole ka viga, tänan küsimast. Enne tormi jõudsime näha iga laada kohustuslikke elemente nagu laadaloll, Targutav Tädi, Kes Midagi Ei Osta, ja Jalgrattaga Poiss. Neid oli seekord lausa neli, ja mulle tundus, et nad pärinesid kusagilt kaugemalt (ega nad enam poisid ka ei olnud, rohkem nagu tudengieas), muidu ei oleks nad ilmselt oma ratastega otse kõige suuremasse summa sukeldunud. Ristiisa pubi ees nimelt on niigi kitsas, sest pubiterrassid, ja mingil põhjusel oli terrasside vastas suhkruvatilett… Umbes selle koha peal nägin ära ka blogija Henry. Esileedi ja Noorsand näevad väga head välja, kaksikud, hm, ei paistnud isa kõrval välja. Ega ma blogi põhjal ei ole osanud arvata, et Henry nii vägev mees on. Muid kohalikke VIPe silma ei torganud, sel aastal ei pidanud ma ebameeldivate poliitikute eest vaibakuhja taha peituma ega midagi. Muide, pilt meie letist oli Tartu Postimehe laadagaleriis kohe esimene.

Pühapäeval oli muidugi suure väsinudolemise päev. Mehed ja lapsed vaatasid telekat ja mina sain valmis suurema osa esimesest tellitud viiulivõtmesallist. Olen otsustanud ajutiselt loobuda põhimõttest pühapäeviti mitte teha tööd, mille eest mulle makstakse - muidu ei saa see tellitud töö osa ilmaski valmis!

Uuel nädalal saab loodetavasti ajutine talv mööda, tekib paar kastpeenart ja JJ läheb klassi väljasõidule. Rappa, kus ta on viimase kümne kuu jooksul juba neli korda käinud.


_________
*70 x 180, beež, roosa, kollane või roheline on kõige populaarsem vaibamõõt ja -värv, voodi ette.

Wednesday, May 1, 2019

Töörahva pühal

Keegi kiitis FB-s Nostalgilise Tartu grupis, et küll oli see esimene mai pidulik päev, kohe kahju, et tänapäeval õhupallidega paraadi ei ole ja jäätist ei müüda… Noh, lugupeetud vähemusrahvusest nostalgitseja, jäätist müüakse Eesti Vabariigis hetkel aastaringselt, õhupalle ka ja esimeses mais enamik inimesi küll muud erilist ei näe, kui et töölt saab vaba päeva.

Ühtlasi on esimene mai kuu esimene päev. PLNid.

Vähemalt üks laps käib sünnipäeval. Üks laps käib öömatkal koos Laenulapse perega. Üks laps käib klassiga kuskil jahimajakeses niisama olemas. Üks laps käib välismaal, Lätis. Võimalik, et kusagil käiakse veel.

Meil käib külas neli Austria last, ööbimisega ja puha.

Lapsevanemad veedavad päeva Laadal ja püüavad selle käigus mitte puruhaigeks jääda.

Lapsevanem ema ei koo enne Laata enam sentimeetritki kangast! Pärast Laata koob kohe palju, et saaks kangasteljed ükskord ka mujale liigutada.

Lapsevanem isa alustab muruniidutööd ja loodetavasti teeb igasuguseid muidki kodumajanduslikult vajalikke töid.

Töörahva püha meil muu kui kaua magamisega ei tähistata.

Üritame töö- ja kooliasjus olla töö- ja koolilainel. Kuidas see peaks võimalikuks osutuma, keegi veel ei tea. Maikuu on teatavasti vabaduse-eelne kuu, tekib tunne "hea meel, et hing sees".

Ahsoo, kaks last teevad tasemetöid. Meil ei ole põhjust sel teemal muretseda. Võib ka juhtuda, et mõni laps kutsutakse direktori juurde edukate vastuvõtule. Sel teemal muretsen siis, kui asi reaalseks läheb. Ja üks laps osaleb ajaloo-olümpiaadil. Kui see olümpiaad ainult Vana Kreeka peale tuleb, siis on sellel mõtet, muidu… kogemuse saamiseks võib ju ikka ära käia.

Kuna suvi käis aprillis ära, pole erilist ilmaõnnistust loota… aga paluks sooja vihma, välja arvatud laadapäevaks. Siis on vaja ilusat sooja ja kuiva ilma, mida ilmateenistus kuidagi lubada ei taha. Ehk nad veel parandavad oma otsuseid...

Tuesday, April 30, 2019

Natuke poliitiliselt ja rohkem moekriitiliselt

On paiku, kuhu dressipluusiga minnakse. Seenemets, kartulipõld, loomulikult spordisaal (-väljak, -võistlused jne). On paiku, kuhu dressipluusiga kindlasti ei minda, kui on võimalik valida mingi muu riietus.

Mulle on meie presidendi riietevalik siiani pigem meeldinud. Enam ei meeldi. Riietega meelsust väljendada saab ka elegantsel moel. Ekstravagantsel, kui tarvis.

Ehk siis: president saab arvatavasti presidendipalka. Ei tohiks olla võimatu leida kibekähku üks siidimaalija või rätsep, kes maalib sõnumiga salli või õmbleb suurekirjalisest riidest pluusi. Riidele on minu teada võimalik ka maalida… või kirjutada, käsitsi ja ilusasti, paari päevaga saab valmis, kindlasti kuivavad tänapäevased värvid ruttu. On meelsus näidatud, kodumaine käsitöö toetatud ja daamiks jäädud. Pusaga valitsemise-kohas (ma isegi ei tea, kus täpselt see dressipluusisündmus oli!) käivad õpilased ekskursioonil ja võib-olla öisel-õhtusel ajal koristaja. Eks asjassepuutuv proua peab ise otsustama, kumba ta kehastas.

***
Vaadake, igaühel peab olema missioon. Minu missiooniks tundub olevat võitlemine igasuguste dresside kandmise vastu. Igas vormis, kõigis paikades, kus vähegi sobib midagi muud kanda. Võite seda nimetada tuuleveskitega võitlemiseks, miks mitte.


Sunday, April 28, 2019

Soe koolivaheaeg

Taas on koolivaheajanädal kuidagi märkamatult mööda läinud.

Esmaspäeval viisime Vanaisa arsti juurde. Hommikupoole, kuni Mees kollitusega tegeles, kasisin natuke Vanaema ja Vanaisa elamist. Sai puhtam küll. Ilmselt kasingi ma seal nüüdsest ise. Vanaema nimnelt usub Cif-i nimelise vahendi kasutamisse, aga ta lahjendab seda umbes 1:10 ja siis imestab, et puhtaks ei lähe. Ja nad kasutavad kohutavalt palju õli, mis pritsib ja te ausalt ei taha teada, millised pliiditagused plaadid olid.

Unistaja veetis mõned ööd Nimekaimu juures… ja sattus koos sellega kirjandusest kohatud poistekampade parimate traditsioonide järgi ka mujale ööbima. Ma poleks iial arvanud, et pean oma 12-aastaselt pojalt küsima, kus ta ööbida kavatseb… ja veel vähem arvanud, et kuulen vastuseks: "Ma veel ei tea." Kell, muide, oli üheksa õhtul! Tegelikult on kõik ööbimiskohad teada ja usaldusväärsed poistesõbralikud pered.

Teisipäeval viis Mees Vanaisa veel korda arsti juurde, sest röntgenipildi põhjal ei olnud alust hiljutist fraktuuri välistada vms.

Kolmapäeval ootasime, kuni Mehel tööpäev läbi saab, ja käisime sipsti Teise Vanaisa juures Kuurortlinnas. Ilm tundus väga soe, aga kuna meie käik oligi sipsti, ei külastanud me merd ega muid vaatamisväärsusi peale Kaubamajaka Rimi, jäätise ja koogi asjus.

Neljapäeval… sain ma kastpeenra number üks ja olin väga õnnelik.

Reedel valmistati vist kastpeenar number kaks, kui ma õigesti mäletan. Suuremad poisid käisid juuniorides ja Mees samal ajal koguduse juhatuse koosolekul. Meie Lillebroriga käisime samal ajal Vanaema Juhani puukooli viimas ja Gardestist seemneid ostmas… ja korraks meil kodus ka, sest Vanaema ei saa siia eriti muudmoodi, aga tahaks tulla. Kõndimisega on tal raskused. Eks meie aed ole ka parasjagu suur… aga ikkagi. Tee peal selgus taas, et Vanaema ei mäleta mõnd asja üleüldse, aga mõne asja kohta mäletab, et sellest on kunagi räägitud. Mida räägiti, ta ei tea. Oeh. Mehe koosolek venis väga pikale, me poistega istusime autos ja arutasime muuhulgas ümberlõikamise küsimust, mis jäi segaseks. Ma pean selle asja endale igaks juhuks selgeks tegema, piibellikust seisukohast ja tänapäeva Euroopa meditsiini seisukohast, äkki tuleb veel kunagi jutuks.

Laupäeval… valmistati kastpeenar number kolm! Külvasin peenrasse number kaks porgandeid. Number kolmega tegelen homme, sest laupäeval ütles mu selg väga selgelt, mida ta järjekindlast kompostivedamisest arvab. Minevaastasesse salatipeenrasse külvasin taas salatit. Lillebror valmistas endale isikliku peenra, võõrasemade ja maasikate jaoks. Ja oli väga õnnelik, kui ma ütlesin, et ta võib seda laiendada kuuskedeni… see maa on paraja kartulipõllu suurune, laiendagu, kuni tuju on.

Vaatasin üle laste inglise keele töövihikud. Neid õpetajad väga detailselt ei kontrolli. Leidsin läbivaid vigu, klassikat ja mõne ootamatu lahenduse ka. Näited: "I'm board." "The desert was delicious." "He merried my aunt." "Marry Christmas!" Õnneks oli laps, kes ümberlükkamise-tõlkelauses oli kasutanud sõna knocked laiendina mitte over, vaid up, juba küllalt teismeline, nii et mul õnnestus see kogemata ilmunud väljend ruttu ära seletada. Hirmus on see inglise keel, hirmus! Eriti kuna peamiselt kuuldakse ja nähakse ikka seda ameerikalikku slängi, mitte mingeid vanainglise traditsioonilisi väljendeid...

Pühapäeval oli pühapäevasem kui tavaliselt. Kirikus oli tore nagu ikka, aga pärast kirikut, poodi ja Vanaema-Vanaisa ülevaatamist - Vanaisal ongi muide neljanda nimmelüli murd, valuravi ja rahulikult olemine, ega seal muu ei aita - läksime külla Peaaegu Täiuslikku Kollasesse Majja, mida täiusest lahutab endiselt vaid ahju puudumine. On väga ilus, kui majaperemees tervitab külalisi uksel sõnadega: "Tere, me juba ootasime teid!" On väga ilus, kui kööki (mille poole ma tõmbun nagu kõik Pratchetti nõiad ja muidu vanad naised loomulikul moel) kostab elav muusika. On väga ilus, kui printsess näitab värskelt maniküüritud küüsi ja veel mitte teadlikult printsess tõsiste ümmarguste silmadega otsa vaatab. Ja on väga ilus, kui mõni hetk enne kavatsetud äraminekut viis poissi (2 x 14, 2 x 12, 1 x 10)  lõpuks ühise tegevuse leiavad. No me olime siis veel. Ja muidugi on väga ilus, kui on võimalik tutvuda noore emaga ja tema kolme pojaga, kellest üks tundus sabaaluse-uurimise põhjal siiski tütar. Kassipojad! Aitäh.

mahavõtu jaoks

TWWTMYZK

Friday, April 26, 2019

Ma isegi ei nõua ülestunnistust

See õel ja pahatahtlik inimene, kes lisas sessinatse blogi Blog.tr.ee lehele, võtku see sealt nüüd otsekohe palun maha ka, igaveseks. Minu käest ei küsitud ja nii EI TOHI! Mul käib siin niigi küllalt trolle ja muid tegelasi, tänan väga.

Oleks võinud vähemalt ennast tutvustada ja küsida, kas mulle see meeldib. Kellegi konkreetse isiku blogilistis olla meeldib, aitäh. Mujal mitte.

Lisaja omaette nurgas häbenema ei pea, aga paluks edaspidi sellist asja mitte korraldada.


Thursday, April 25, 2019

Täitsa ilma virinata ka midagi

Ma olen vist armunud.

Mees ja poisid valmistasid mulle esimese kastpeenra loodetavasti paljudest ja see on nii tore...! Loodetavasti on see 54 porrulauguvuntsikese meelest ka tore. Roovilattidest naelte väljakiskumine on muidugi minu uus omapärane hobi, aga mis siis. Juba asustatud peenra jaoks läks neli pikemat ja kaks lühemat roovilatti. Ma vist lähen ja kisun veel mõned naelad välja, homme hommikupooleks lubati vihma, siis ei tee õues suurt midagi.

Kui neid peenraid rohkem saab, siis näitan pilti ka.

Wednesday, April 24, 2019

Mureolukorra anatoomiast, natuke

Kunagi ürgammu haridust omendades käisin ma mingil kursusel, kus lahkesti ära seletati, kuidas inimesed probleemide puhul käituvad, kuidas seda nimetada ja kes kogu selle teooria välja mõtles. Kuna teoreetilist osa pole elus rohkem tarvis läinud, olen ma kõik nimed ja nimetused muidugi ära unustanud, aga praktikas on sellel kõigel muidugi palju rakendust olnud… välja arvatud siis, kui asjaosaliseks olen ma ise. Kingsepad pidada ka paljajalu olema, kui vanasõnu uskuda.

Igatahes on minu elus praegu kokku saanud isiklikke probleeme absoluutselt mittelahendav inimene - mina - ja aktiivselt lahendada püüdev inimene - see teine pool. Minul on kombeks suhtlemisraskuste või ühise keele mitteleidmise puhul vajadusel vabandada - kui mul jätkub mõistust sellest vajadusest aru saada või kui keegi seda mulle lahkesti ütleb - ja mõnda aega eemale hoida. Peaaegu kõik lähedasemad ja kaugemad tuttavad on umbes sama sorti, tundub mulle. Igatahes ei otsi paljud, kellega ma sellistest asjadest olen rääkima juhtunud, konkreetset lõpetust, mis kogu eelneva häirumise tühistaks, pigem astuvad eemale ja võtavad vähemalt mõneks ajaks ettevaatliku hoiaku. Enamiku inimeste puhul ilma vaenuta.

Muide, olen siin oma murelikkuses moorinud ja otsinud hoolega vihkamist ja kättemaksuhimu enda seest - ei ole! Tahaks kas aega tagasi keerata või lihtsalt ära unustada, et keerulised olukorrad on olnud, ja unustamise järel ilusti eluga edasi minna. Ja varasem kogemus näitab, et kui ma ühe või teise inimesega mõnda aega kokku ei puutu või ainult pealiskaudselt suhtlen, siis saab tõesti mingil hetkel alustada nii-öelda puhtalt lehelt ja rõõm on tagasi. Ja valmidus vajadusel koostööd teha või midagi sellist*.

Kui aga üks pool on minemakõndija, taanduja, aga teine pool muudkui tahab klaarida ja klaarida, oma tingimustel, ja klaarimist peale surub… Siis kerkib probleem uuesti üles, eks ole. Minu poolt on asi ühel pool, ma ootan, et minu vastu oldaks möödaminev-ükskõikne-viisakas, lihtsalt eemalt teretamine on tore… aga selle asemel tahetakse rääkida. Ja aeg-ajalt tundub, et enne lahkarvamuste teket valitsenud olukorra kohest taastumist! Tunded võivad muidugi olla petlikud ja sellises olukorras pole neist mitte mingisugust kasu, pigem vastupidi.

Sellisel juhul kuluks tõesti ära keegi ülemuse positsioonil inimene, kes ütleb, Kuidas Asjad Peavad Olema. No aga kesse kahe täiskasvanud inimese puhul, kelle jaoks on ilmselgelt erinevad isikud autoriteetsed, peaks selline inimene olema? Õigemini, keda niisuguse jamaga vaevama peaks? Ei passi ju!

Tegelikult ma kahtlustan, et olen osaline niinimetatud õpikujuhtumis erinevate probleemilahendusstiilide põrkumisest. Nagu lasteaias, ausõna, naeruväärne!

Tutvustasin asjassepuutuvale teisele poolele kunagi kuuldud mõtet, mis mulle hirmsasti meeldib - "Mina ajan oma asja ja sina ajad oma asja. Kui me mõnes asjas kokku saame ja ühise keele leiame, siis on see tore. Kui me aga teineteist ei mõista, siis pole sinna midagi parata." Ta ütles, et see talle meeldib. Mulle nii meeldib, et talle meeldib. Praegu tundub, et me jääme paljudes asjades eriarvamustele**, aga kui me sellega hakkama saame - ja mina  küll tavaliselt saan hakkama -, ja peaksime veel kokku puutuma, siis võiks olukord maha rahuneda. Kuni järgmise olukorrani, juhul kui seda peaks tulema. Kahjuks on valemis rohkem muutujaid kui kaks - inimsuhete puhul on peaaegu alati -, aga ma paluksin edaspidi mingi ebaolulise või kergesti taandatava teguri rolli.

Selle öisel ajal kirjutatud oopuse mõte on, nojah, et kui keegi Truudest Blogilugejatest peaks kunagi sattuma sarnasesse olukorda, et üks asi muudkui vindub ja vindub ja ei haju, kuigi mõlema poole poolt on nagu mingi valmisolek asju korda saada olemas… äkki trehvab teile ka teist erineva probleemilahendusstiiliga inimene, kelle puhul ongi väga raske mõista, mis imeasja ta ometi tahab. Äkki ei tahagi midagi ja Sina tood oma aktiivsusega tahtmatult probleemi üles? Või jällegi tahab pidulikku punktipanemist, nii veider kui see ka ei tundu? Ega meil kellelgi rohkem mõistust peas ei ole, kui Jumal andnud on ("Kristiina Lauritsatütar").

________
* tuleb meelde üks tööalane kokkupuutumine, kus teine pool minu peale karjus - oi, kuidas karjus! - Siis tuli midagi… suvi või… igatahes läks mitu kuud mööda. Ega meil ei olnudki vajadust tihedalt suhelda, kokkupuutumine oligi napp. Aga kokkupuutumisi on olnud ikka ja jälle ja kõik on hästi. Tema võtab mind nii, nagu ma olen, ja mina võtan teda nii, nagu ta on. Armastusega. Ja me teeme koostööd, kui vaja. Ei olnud lapsevanem, kui te täpsemalt tahate teada, ja minu tegevus või tegematajätmine ei olnud üldse vale, no aga kui ta sai oma mujalt korjatud frustratsiooni minu peale välja elada, mis siis. Olin küll natuke aega jahmunud ja solvunud, aga see läheb ju üle.
** minu elus on nii suur hulk inimesi, kellega meil on palju olulisemates küsimustes eriarvamused, et üks rohkem või vähem ei muuda suurt midagi. Eriarvamused ei tähenda tülisid ega vaidlusi, väga paljudel juhtudel pole üldse vajadust neid teemasid üles võtta.

Monday, April 22, 2019

Minu Patronused

Olen vist varem ka maininud, et minu elus on... dementor. Keegi märkis servast, et tal oleks nagu kiusaja vaim… noh, teate küll, need kurjad vaimud Piiblist, seakari ja puha. Mina ei ole õige seda mõtet kinnitama ega ümber lükkama ega seda asja üldse kuidagi kommenteerima, muidu läheb õeluseks. Üleeilsest saadik olen ma jälle pidanud olukorraga tegelema ja ei ole mõnus… hing on tegelikult sees, aga ninasarviku alla jäämise tunne on küll. Hullude eest pole keegi kaitstud, ütlen ma selle kohta. Ja kui ma mõtlen, kuidas veel paar armast inimest on sama ninasarviku poolt trambitud saanud - süütult muidugi -, siis on ekstra jube*.

Must Mimi tuli ja tegi nurr. Valge Mini tuli ja tegi nurr. Võtsin lahti minevaastaste puhkusepiltide kausta, et äkki on mõni ilus pilt näidata… pealegi on meil õues juba peaaegu suvi. Kahjuks puhkusepiltide hulgas midagi head ei olnud, liiga udused või on kogu kamp nägupidi näha (ja ma ikka veel püüan teha nägu, et me oleme siin anonüümsed… jäägu mulle see illusioon, eksju). Aga piltide peal oli peale laste ja Mehe teisigi kalleid inimesi ja pisar tuli silma, kui nende headus ja heldus taas meelde tulid.

Ja tundsin, et... ma olen Patronustega nii väga õnnistatud. Ei ole üks ega kaks ega kuus (Mees ja lapsed ja kassid). On väga, väga paljud. On emmede palvegrupp. On head kolleegid. On lapsed tööl, kes mind kallistavad või niisama sädistama tulevad, kui mind näevad. On sõbrad koguduses ja sealt väljaspool, kristlased ja mittekristlased. On ka mõned armsad Truud Blogilugejad.

Tähendab, ma sain praegu perepiltide kirjutuslaual hoidmisest aru, aga kuidas kogu seda sajapäist (vähemalt!) seltskonda ühele pildile ära mahutada? Või kõigepealt, kuidas neid kõiki kokku saada? Muist ju teises ilma otsas (Alaskal näiteks)!

Igatahes olen ma teile kõigile väga tänulik. Lihtsalt selle eest, et te olemas olete. Aitäh.
___________
*me keegi ei ole vastuhakkajad, eriti mitte absurdile. Meie jaoks on loomulik halbadest olukordadest lahkuda ja püüda need ära unustada, aga praegu on nii, et see inimene tuleb lihtsalt järele, ükskõik kuidas ja kui kaugele püüad minna.

Kuidas Vanaisa arsti juures käis

Kodust saab autoga hästi minema, sest majaukse ja auto vahele jääb ainult paar meetrit kõnniteed. Perearsti juurde on juba märgatavalt keerulisem pääseda, sest Gildi polikliinik on mõeldud väga tervetele inimestele. Autoga ligi ei saa või kui saab, siis on see komplitseeritud. Mees parkis nii ukse lähedal kui sai ja upitas Vanaisa autost välja. Mina istusin rooli taha ja läksin autot parkima. Lutsu raamatukogu taguses parklas on vaba koha eluiga loetud sekunditega… kohutavalt vedas, sattusin õigesse kohta ainsa auto juurde, mis sealt parasjagu lahkus. Kui ma kasutaksin gife, siis oleks siin praegu gif "Jääaja" Scratist Ülimat Tõru nähes või mingisuguse eriliselt maia ilmega suuresilmse närilise pilt. 

Kui mina arsti ukse taha jõudsin - looooomulikult on Vanaisa perearst kõige trepist kõige kaugemas kabinetis -, olid Mees ja Vanaisa juba sisse läinud. Pälvisin kulmukergituse õelt, kes eesruumis istus, aga ta uskus küll, et ma sisseläinud väga vana mehe tütar olen… Vaadati selga, mis hirmsasti valutas, ja kuulati kopse. Vanaisa oli riides nagu sibul - kõige all vähemalt üks, aga võimalik, et mitu alussärki, triiksärk, kampsun, pintsak. Võimalik, et midagi veel. Vähemalt ei olnud need kihid omavahel mingi salviga kokku määritud nagu Ankh-Morporki kõige auväärsemal kirjakandjal ("Postiteenistus", loomulikult Pratchett). Anti saatekiri röntgenisse ja vereproovi ja kästi homme helistada. Tähendab, kui perearstil on usk sellesse, et patsient homme veel oma analüüside vastu huvi tunneb, siis see patsient veel surema ei hakka, eks ole?

Röntgenisse minekuks tuli kõndida tagasi trepi ligi ja oodata. Lift võttis kõigepealt peale kaks muud inimest ja püüdis seejärel kõigepealt Vanaisa ja siis mind ukse vahele jätta. Ma homme kaeban perearstile ka, et liftil on midagi viga. Röntgeni uks oli kutsuvalt lahti ja nii nad Mehega kahekesi sisse läksidki, Mees riietumise puhuks assisteerimas. Õnneks ei olnud vaja kõiki riideid ära koorida, küllap muidu oleks kaua läinud. Ka röntgeniõde ei saanud aru, mis asja mina seal ajan. Ega need eakad seal vist saatjaskonnaga ei käi… Gildi polikliinikus peab ka lifti peale minekuks mitu astet trepist ronima ja kuidas me nende kiiitsastes koridorides ratastooliga oleksime õiendanud, mina ei tea. Ratastooli oleks muidu soovi korral kasutada saanud küll, öeldi registratuurist lahkesti.

Pärast röntgenit oli vaja pikalt puhata. Õnneks ei olnud vereimemise koht trepikäigust kaugel ja trepini tuli ju niiehknii minna, sest lift. Verevõtmine kestis kaua, aga vajalik kogus saadi siiski kätte. Siis tulid Mees ja Vanaisa uksest välja - mina teatavasti minestan verd nähes ära - ja mina kappasin trepist alla, et auto ära tuua. Ka seekord vedas tohutult, vasakpöörded käisid sipsti ja Mehe sõnul oli Vanaisa just jõudnud ennast invaliidikoha sildi vastu ära toetada, kui ma juba autoga saabusin. Seal õues võiks ka üks pink olla, juhuks kui polikliinikusse veel mõnd kõrges eas ja kergesti ümberkukkuvat inimest tuleb viia. Pingid seinte ääres olid küll puhas õnnistus. 

Kodus läks Vanaisa otse voodisse, aga oli endiselt täitsa kontaktivõimeline ja suutis ennast väljendada. Mäletas isegi, et puudega inimese kaart (võimisseeon) asub pintsakutaskus ja üldse. Eks näeb, mis homme röntgeni ja vere kohta öeldakse. Peaasi, et päris voodihaigeks ei jääks. Ja tänulik, et ilm oli ilus ja Vanaisa selle ekspeditsiooni vastu pidas. 

Sunday, April 21, 2019

Suur nädal

Oijah. Maailmas on toimunud sündmusi, mis ei oleks tohtinud toimuda. Meil siin kodumail on natuke parem, aga mõni äramärkimist mitteväärviv asi tuleks siiski ära märkida… ja mõni märkimist vääriv asi loomulikult ka.

Esmaspäeva õhtul olime kurvad ja šokeeritud. Kõigepealt luges Mees lehest ja siis vaatasime jahmunult telekast ka. Täna hommikul luges Mees ka lehest… aga seda me mujalt pole vaadanud, kõrges eas inimese lahkumine on siiski mingil hetkel loomulik paratamatus ja kuna meil isiklik kontakt kahjuks puudus, siis… ohkame ja elame edasi.

Perekondlikult ei ole lahkumisi veel toimunud, Vanaisa küll ähvardab surema hakata, aga tal kohe kuidagi see ei õnnestu. Homme püüame ta perearsti vastuvõtule viia.

Mitte kurva, vaid äärmiselt ebameeldiva sündmusena juhtus täna… ütleme, et kokkupuutumine. Ma pole siiamaani palderjani võtnud, see on hea märk. Aga kui nüüd teha järeldusi selle kohta, mida ma tegelikult kuulamast keeldusin (ja mul oli selleks täiesti muu põhjus, miks see hetk kohe üldse ei sobinud, aga ega ta ju ei küsi, kas sobib või kas mul äkki mõni muu teema hinge peal ei ole...)… meelevaldseid järeldusi… siis saaks asja kokku võtta niimoodi, et pastoriharidusega inimene võttis häiruda sellest, et ma oma pastori juures hingehoidlikul vestlusel julgesin käia. Kelle muu poole ma peaksin siis pöörduma kui mitte inimese poole, kes on mulle rohkem kui pastor, sest on sõber ka, ja rohkem kui sõber, sest on pastor ka? Ükskõik millise vaimuliku probleemiga, millega ma ise toime ei saa, ja probleem oli ikkagi ka vaimulik, mitte ainult inimlik (võõrastav, vaenulik ja valelik kindlasti ka). Igatahes jama jätkub, eks me seda näeme, kui suurel skaalal.

Aga märkimist väärivatest asjadest…

Jõugu Juht pälvis väga hea hinde loodusõpetuse kontrolltöö eest. Sellega on tõestatud, et hiljutine viletsavõitu esinemine bioloogias - sama õpetaja! - on õpilase huvi ja valmistumise küsimus, mitte võimetus õpetaja nõudmisi täita. Veel käis JJ laenulapseks Sõbra juurde. Koos oli käidud ujumas ja... kui ma siis edasi ei küsinud, oli JJ solvunud, miks ma huvi ei tunne. Noh, ma tegelikult usaldan, et JJ saab Sõbraga väga hästi koos hakkama ja mis seal ikka aru pärida…

Unistaja käis Nimekaimu pool ja laekus siis koos Nimekaimuga meile. Toimus mõningane kultuurivahetus, nimelt on Nimekaim elus vähe kohanud nõudepesumasinaid ja Vanaisa Siberimaa-lugu oli talle täiesti tundmatu maa. No ju siis tema peres ei ole sellist tausta olnud. Meil jällegi oli pallimängimine raskendatud, sest pall oli lössis ja pallinõel kadunud, sest erinevalt Nimekaimust ei ole meil jalgpallifänne. No aga ta on sellegipoolest tore poiss. Ja kui korraga oli meil neli poissi, siis oli mul taas tunne, et vaat niimoodi peakski olema.

Lillebror käis kiriku lastepäeval ja sünnipäeval üksteise otsa. Üritas jooksuga läbi lugeda Harry Potteri kolmandat osa, kiitis, et algus on naljakas, aga ei jõudnud kuigi kaugele. Noh, Londoni-reisini on aega (PLN muutus, läheme suvel, mitte praegu) ja eks ta selleks ajaks ikka loeb läbi.

Istutasin pottidesse ümber suure hulga tomatitaimi. Õues istutasid mehed ümber kaks noort tammepuud. Ühiselt istutasime aeda kaks taralõnga, kaks mustikat, ühe musta mooruspuu, ühe sireli ja kolm valgete õitega põõsast, millest üks oli kontpuu ja teiste nimesid ma ei mäleta… mingi van midagi, aga mitte van Damme... Lillebror vast teab. Põõsaid sai nii palju, sest Rimis oli allahindlus ja Mees läks väheke hoogu.

Kaubanduses käisime ka Jõugu Juhi kevadsuvisügisjope asjus. Õige mitmed joped on toodetud poistele, kellel ei ole õlgu! Midagi muud ei oska ma sellest asjast arvata, nagu soolikad olid tal seljas. Lõpuks saime ühe jope, kus JJ ja minu maitse enam-vähem kokku said. "Sügiseks on see kindlasti väike," arvas JJ süngelt. Nojah, aga kui see kõige paremini sobis… Ja kes saab lapsele kasvamist keelata.

Suure Reede pärastlõuna veetsin tegelikult pühadele ebasobiva, aga elu mõtte üle järelemõtlemist soosiva tegevusega. Nimelt valmistasin ette portsu roovilatte, millest saavad minu peenrakastid. On üsna eriline tunne kiskuda välja sada kakskümmend aastat vanu naelu, millest enamik võinuks ilmselt teist niikaua veel laaste paigal hoida… kui need laastud poleks ise sealt ümbert ära kõdunenud. Naelatõmbamist jätkub veelgi, sest see on aeglane töö.

Uuel nädalal loodan teha kohe palju kudutööd. Ja saada mulda porgandiseemned (keegi peaks need muidugi kõigepealt ostma, khm…).

Friday, April 19, 2019

Huvitavad ööd (unenäoblogimine)

Suurel Reedel ei passi tegelikult nalja teha. No aga kui see nali juba paar päeva tagasi ära juhtus…?

Kõigepealt tegid mehed ühel tuuletul õhtul lõket. Sodi oli tarvis ära põletada, loomulikult. Aiavoolik ulatub ilusti lõkkeaseme ümber kerra, kui tarvis, ja vesi tuleb kah, kui tarvis. Pärast tuppa minnes sussitati lõke kenasti maha. Nii nagu peab. Öösel ärkasin igaks juhuks. Magamistoa aknasse paistis… päris suur lõke. Ei sobi! Tõmbasin vatid selga, olin tänulik teed valgustanud täiskuu eest ja avastasin, et eemalt tundus põlemine kohe hästi palju suurem. Koha peal oli… neljaharuline küünlajalg, ei muud. Mängisin siiski priitahtlikku pritsinaist ja kastsin söed kustu ja tuha märjaks.

Tagasi voodis läks uinumisega aega… ja hetk pärast uinumist torgati mulle näkku palju valgeid kõditavaid vurre. NURRH! Ainult kassi voodist mahalükkamine aitas, siis ta solvus ega püüdnud enam suhelda.

No ja kui ma lõpuks magama jäin, osalesin mingil põhjusel segases eksituste komöödias, kus oli kohutavalt palju kappe. Alles siis, kui järjekordse laoruumi uksest sisenes Jaan Willem Sibul, taipasin, et tegu on operetiga "Viini veri"... Ainult sellest ma aru ei saanud, kelle abikaasa või armuke ma pidin olema.

Hirmus! Pole siis ime, et pool järgmist päeva olin nii väsinud, et... Et oleksin hea meelega olnud hoopis surnud.

Ja järgmisel ööl sain päranduseks lipsu ja elujagu saatmata armastuskirju kelleltki enda väitel osaliselt mustlasverd Tiidult. Ma ei ole enda teada ühegi Tiiduga isegi mitte kohvi joomas või jalutamas käinud…

Peaks hakkama arvet pidama, kas napakad unenäod tulevad mingi regulaarsusega, täiskuu puhul või nii, või on need lihtsalt minu aju eripära, mida juhtub siis, kui juhtub. Kahtlustan viimast.

Tuesday, April 16, 2019

Kolmapäeva hommikul

Mehed on kõik seal, kus nad peaksid olema. Kes tööl, kes koolis, kes valmistumas taas kaheksajalga mängima.

Mina olen kohevarsti ka seal, kus ma peaksin olema, tähendab, pesu riputamas. Päeva PLN sisaldab endas kudutööd päikese käes - kas ma olen rääkinud, et mul on nüüd magamistoas akna all tugitool, mida me Valge Miniga vaheldumisi kasutame ja kuhu paistab päike peale? -, kangakudutööd nii, et kangas õhtuks maha ja uus üles aetud saab, söögitegemist ja võimalik, et õhtupoole, kui mehed kodus, ka mingeid aiatöid. Söögiks tehakse näiteks hmm, hispaania omletti salatiga ja magustoiduks dampfnudelneid ploomikompotiga? Võib-olla. Tegelikult peaks tomatitaimekesed ka ära pikeerima, enne kui nad lõputult pikaks venivad. Aga mitte, palun, kell kolmveerand üheksa hommikul.

Maailmas toimuv ja viimasel ajal toimunu tekitab endiselt emotsioone, aga mis neist ikka… Kui midagi ära märkida, siis neil päevil sai kinnitust minu veendumus, et vähemalt üks omal alal tunnustatud eestlane - see, kes kõigist kõige edukamalt mitte midagi ei oska - on erakordselt rumal (ma ei pane linki, kes teab, see teab). Minul oli esmaspäeva õhtul telerist vist N24 uudiseid vaadates - sest Mees avastas Postimehest ja Lillebror tahtis jälgida - täpselt sama tunne nagu 9/11 kaksiktornide hävimist vaadates. Kuigi kogu sündmus oli ju hoopis teistsugune… aga absoluutse katastroofi pealtnägemise tunne oli ikkagi. Ja enese väiksuse ja võimetuse tunne.

Veel on juba ammu jahmatanud mind ühe tuttava, lausa (vist endise) palvekaaslase avaldused sotsiaalmeedias. Tekib tahtmine talle öelda, et ole hea inimene, otsusta ära, kuhu sa tahad kuuluda… aga ei ole päriselt minu asi öelda, pealegi ma põhimõtteliselt ei salli vaidlemist, milleni see ütlemine kindlasti viiks. Aga selle inimese pärast on ka kurb.

Kodusematest asjadest veel - ilm on täpselt selliseks muutunud, et ahjukütmine on nagu liig, aga ilma kütmata on nagu kõhe. Ja riidesse panna ei oska, peale Lillebrori pole meil praegu vist kellelgi ühtegi kevadsügisjopet ega mud sedasorti hilpu, hea, et kingad saime. Pealegi on hommikuti miinuskraadid. Rõõmu teevad muidugi kured ja kannikeste õitsemine.

Koolivaheajani on jäänud poolteist päeva.

Ja nüüd - naine, võta kausitäis pesu ja kobi õue. See osa maailmast võiks veel paigas ja turvaline olla.

Sunday, April 14, 2019

Palmipuudepühal, ka olmeliselt

Sel nädalal oleme ostnud viis (5) paari jalatseid, neist kolmed Jõugu Juhile. Täna hangitutega läks ta umbes otse poest Sõbra poole. Selgus, et ketsid on tänapäeval hägustunud üldmõiste ja JJ mõtles hoopis kabedamaid tenniseid. Palun, nendega võib kuivema ja soojema ilmaga käia küll. Ka seekord valis ta poest kõige ilusamad tennised, vähemalt kusagil puutuvad meie maitsed veel kokku.

Täna hommikul tundus, et lisaks jalatsitele peame sel nädalal ostma ka uue nõudepesumasina… aga kuni mina käsitsi kaheksa tassi ja portsu taldrikuid pesin (miks selgub masina katkiolek alati siis, kui on kogunenud suurem hulk musti nõusid, mida pesta?), jõudis Mees masina taas töökorda seada. Tõeline eesti mees!

Õnnetumalt läks ühe punase villase soki ja Mehe peaaegu uue valge "Sangari" särgiga. Absoluutne klassika, eks ole. Keegi lastest oli soki tekikoti või maeiteamille sisse ära peitnud ja... Särgi viime sõbrapoodi, Mehele ei sobi roosa (täiesti ühtlane!). Soki ma harutan üles, sest meie majas pole kedagi, kellele see enam jalga läheks.

Seni teadmata, kas õnnetult või ikka natuke õnnelikult ka on läinud meie autoga, millel hakkas neljapäeval üks ratas hirmsasti logisema. Hetkel seisab auto Vanaema-Vanaisa hoovis, sealt saab ta vast kokkulepitud päeval remondikohta veeretada… Meie sõidame Vanaisa Citroeniga, mis on veel väiksem kui Opel Corsa.

Vanaisale kutsusin reedel igaks juhuks kiirabi, sest tundus, et tal jälle üks näpoool ei liigu kõneldes… Kiirabiarst ütles, et pole siin mingit insulti (tore) ja käskis perearstiga suhelda. Perearst jällegi käsib kiirabi kutsuda, temal eakate jaoks aega ei ole (Vanaema tõlgendus). Ma homme helistan ise ja küsin, kuidas selle perearstiabiga tegelikult on, pole üldse kindel, kasVanaema on olnud siiani nõus perearsti juttu lõpuni kuulama.

Ilusa ilma puhul tegime natuke aiatöid ka. Täpsemalt mängisin veel oksapurustajaga ja Mees vingutas mootorsaagi. Nüüd on teadaolevad peenemad oksad otsas ja mulle tulevaste peenarde vahele oksapuru küllalt… ja nii mõnedki jämedamad roikad ja lausa palgid pliidipuudeks lõigatud.

Lillebror käis klassiga teatris. Oli olnud naljakas ja tore, aga see Karlsson oli kogu aeg nii paha ja tegi meelega pahandust…! Eriti nördinud oli Lillebror, et Karlsson tahtis piiluda, kuidas see tüdruk seal musitab… Vrd Jõugu Juht samas eas - nördis, sest Eesti Rahva Ennemuistsetes Juttudes tegid kõik kavalad ja targad kangelased kuritegusid, muudkui varastasid vanapaganatelt võluasju ja... Nagu vennad või nii.

Viiulivõtmesalli kudumist ärgitanud inimene vaimustus ja jagas sallipilti laiali… ma nüüd koon natuke aega viiulivõtmesalle. Upsi.

Tegelikult juba eelmisel nädalal jõudis Helmepesast kohale minu nahkhiireklamber, millega ma nüüd tänumeeles ja rahulolevalt kodust väljas käin. Hästikäituv, vagune nahkhiir juustes on ju väga tore asi. Elus hiir vaevalt et paigal püsiks ja patsi koos hoiaks.

Kirikus ootasin teenistuse järel Meest ja Unistajat, kes olid veel kusagil teisel korrusel liikvel… ligi astus Laenulapse Vend, kes on, ütleme, mittestandardne laps. Vaatas mulle hoolikalt alt üles  otsa ja teatas: "Sa oled ilus!" No aitäh. Mis selle peale muud ikka öelda.

Saturday, April 13, 2019

Hanekarjatamise tulemus ehk mitu närvirakku läheb kingapoes?

Hane-ema käis tänavakingade asjus kohe mitmes poes ja tuvastas, et Lorenzo (vist) nimelistel muidu ilusatel kingadel on veider sisetald, Caprice on jalas perfektne, aga kõigi mudelite puhul kas liiga väike või liiga suur, Tamaris ei paku tutvutud poodides üldse sobivaid mudeleid, aga Jana küll. Ja Jana suurus 37 on natuke suurem kui Caprice'i 37, aga selgelt väiksem kui Caprice'i 38, mis mul jalas hirmsasti loksus. Said siis ühed Mary Jane'ide tüüpi Janad, millel jalas üldse mingit kaalu ei ole. Tuleval nädalal lubati soojemat ilma, eks ma siis proovin, kas nad poest väljaspool ka head on.

Hanepoegadega oli aga nii, et noorem hanepoeg Unistaja vaatas esimeses poes ainult hästi kitsaid mudeleid, istus siis maha ja arvas, et tema jaoks seal kingi pole. Vanem hanepoeg Jõugu Juht vajas tegelikult nii sisejalatseid kooli kui tänavakingi. Esimeste suhtes olime juba enne poodiminekut kokkuleppele jõudnud - mina küsisin, kellel poistest on tema meelest kenad jalatsid, tema mõtles, ütles, vaatasin möödaminnes ära… Teistega läks aga nii, et meie jalatsimaitse ei puutu enam mitte kusagil kokku. Jõugu Juht tahab ketse, soovitatavalt firmalt Vans. Vaatasin praegu, mis need maksavad… Pool kuni üks haapsalu salli.

***

Öösel korraks üles ärgates mõtlesin, miks ma spordiajalatsite kandmist nii õudseks pean. Välja mõtlesin. Kui mina olin päris noor ja hakkasin inimesi enda ümber rohkem tähele panema, kandsid asisemad poisid tänavakingi. Spordijalatseid kandis rahakas põhjakiht. Teate küll, üheksakümnendad, Kappa dressid ja miskid tossud… Noh, need kahtlasel viisil raha hankinud tüübid, kellega üks uptown girl tegemist ei teinud, esiteks oli kole ja teiseks hirmutav. Õigemini, alguses sosistasid teised plikad, et need dressides tüübid on kahtlased, hiljem oli juba usaldusväärsest allikast (sõbrannadelt) saadud info kinnistunud… Aga need noormehed, peamiselt tudengid, keda needsamad sõbrannad ja noh, mina ka vaatamisväärseks pidasime, käisid tubases-klubises-kevadises olekus kombinatsioonis triiksärk-teksad-kingad. Jahedamal puhul kampsun või pintsak. Noorespõlves nähtu ja mõeldu mõjutab ikka palju…

***

Tagasi kingapoodi, Jõugu Juhile meeldisid ühed jalatsid, mille pealsematerjal vihmasemal päeval varbad kohe märjaks teeb. Neid me ei lubanud. Siis põlgas ta ära kõik - nagu absoluutselt kõik, ja valik oli suur - sportlikuma lõikega kingad ja mokassiinitüüpi kingad, klassikalistest kingadest rääkimata. Lõpuks õnnestus mul talle ühed kummitallaga kingalaadsed asjandused jalga suruda, mille ta armulikult ära lubas osta. No aga kirikusse ja kevadel aktusele ja kuhugi lipsumasse kohta veel ei minda ketsiga, kingamoodi asjad peavad olema, muidu mina ei mängi!

Sisejalatsiteks valis ta õnneks poe kõige ilusamad tennised. Vähemalt selle koha pealt sai hea.

Järgmisel nädalal hakkame ketse jahtima, sest tuleb koolivaheaeg, mil tahaks sõpradel külas käia, ja miski üritus Laenulapsega ja mingi klassiasi, kus on ketsid täitsa omal kohal ja... Ja sügiseks kasvab ta neist sallihinnalistest jalatsitest niiehknii välja. Oeh.

Kuni mina JJ-ga piike murdsin, askeldasid Mees ja lahke müüjanna Unistaja jalgade kallal. Leiti kõige laiema liistuga mudel, klassikaline tänavaking, sobis. Jumal tänatud.

Selle kõige vahepeale jõuti mulle teha märkusi igasuguste emalike ütlemiste (nt. "Minu meelest olete te väga ilusad poisid,") pärast, sest inimesed äkki kuulevad ja mõtlevad eiteamida, kakelda ja üldse… tekitada isegi kahe poisiga käies tunne, et mul on kaasas Tillud Vabamehed. Ühel päeval saab puberteet läbi - kogenumad lubavad - ja see on uskumatu, kui toredad mehed neist võivad saada… sest kõigest hoolimata vilgub loomulik hea iseloom mõlemal läbi. Jumala armust, ma usun. Armu läbi elame me puberteediaja üle ka.

Aga keegi oli neil päevil punase villase soki keeranud heledatesse riietesse ja pannud valgesse pesukorvi… ja täna ma riputasin siis nöörile muuhulgas Mehe kõige uuema algselt valge olnud särgi, mis läheb ilmselt otseteed kaltsu või sõbrapoodi, sest roosade särkide suhtes on mul väga konkreetne ja ravimatu lapsepõlvetrauma. Eks see särkide roosaksvärvimine pidi ühel päeval juhtuma niikuinii, hämmastaval kombel ei hakanud värv oluliselt külge ei laudlinadele ega muudele esemetele. Ma koon juurde veel ainult valgeid villaseid sokke ja kuna Vanaema enam ei koo, siis… aga Vanaema ja Vanaisaga on muidugi eraldi teemad. 

Wednesday, April 10, 2019

Hanekari

Või ma ei tea, kas kolm kingatut hanepoega on kari? 

Suuremad poisid on üksmeelselt sügisel ostetud tänavakingadest välja kasvanud. Reedel võtame rahakoti puuga selga ja läheme närve kulutama kingi ostma, eesmärgiga leida jalatsid, mis oleksid ühekorraga sündsad ja kõige vähem ebamugavad. Ja sobiksid sinna aina ahtamaks jäävasse punkti, kus minu ja laste maitsed natukenegi omavahel kokku saavad. Kuna mina olen valmis oma maitset nihutama õige pisut sportlikumaks - aga botaseid ei kanta meil mujal kui sporti tehes endiselt, öäk -, siis on ehk lootust.

Mina käisin küll pühapäeval minevaastaste kevadsügiskingadega kirikus, aga ega need ilmselt kaua vastu ei pea. Guugeldasin teie poolt - aitäh - sügisel lahkesti pakutud firmasid. Mitte ükski neist, no ausalt mitte ükski ei tooda naiste tänavakingi, mis minu maitse ja riietumisstiiliga kokku läheksid!

Saksa keeles on minu kingade nimi "pumps", vist inglise keeles ka. Mitte Muumitrolli Pumps, vaid nojah… kontsaga kingad. Aga konts ei tohi olla kõrgem kui 4 sentimeetrit ja liist peab olema kitsas ja värv, palun, peaks olema üleni must, ma ei salli mujal kui suvesandaalil pealsete ja talla/kontsa värvierinevust. Ja mitte kõige vähematki blingi ega läiget, palun, aga väike pealsematerjalist lips või muu sedasorti asi võib olla. Ahsoo, ja konts peab olema eraldi, mitte paks tald, mis sujuvalt kontsaks üle läheb! "When Harry Met Sally" Sally on minu pealt maha kirjutatud, ausalt.

Üle kümne aasta elus püsinud talvesaapad, mis uutena maksid pool varandust, aga mida jalga pannes on mul endiselt tunne, et jalg läheb hästiistuvasse pähklikoorde, kannavad nime Caprice. Natuke nooremate töölkäimise-vahetusjalatsite (mugavad ja ilusad, aga õue ei kõlba, sest on lahtise kannaga) nimi on Tamaris. Mõningase guugeldamise tagajärjel sain teada, et need ja umbes kõik muud silmajäänud kinganimed käivad ühe emafirma alla. Tähendab… kui hästi läheb, eks ma siis jätkan sama kontserni toetamist. Korra eelmisel nädalal juba üritasin, aga ei tulnud välja, sest Tamarise ilmselt minevaastased, allahinnatud Mary Jane'id olid Kaubamajas ainult piisikeses mõõdus. 

Kui need kingafirmad ainult madala ja päris kõrge kontsa vahel vahepealset kõrgust ka tunnistaksid… Tuleb arvatavasti võimatu missioon, aga kesse teab, äkki õnnestub.