Alice Hoffman "Igapäevane nõiakunst" ja "The Rules of Magic"

Kui ma kunagi väga ammu päris noor olin, ostsin aeg-ajalt Varraku ajaviiteromaani sarja raamatuid. Kui tuju oli. Alice Hoffmani "Igapäevane nõiakunst" oli ilmselt parim neist, mis tol ajal ette sattusid.

Muidugi, raamatu pealkiri on eksitav. Sisust lähtuvalt võiks pealkiri olla hoopis "Argipäevade lumm" või midagi sinnakanti. Sest see raamat on lummav. Keele (tõlge on kerge tõlkekirjanduse üldisel foonil väga hea), suhteliinide ja kirjelduste poolest. Nõidumise osa (see ju niiehknii ei toimi) on pigem vaht tegeliku sisu ümber, tegelikult räägib see omal moel väga feministlik teos naissugulaste vahelisest kokkuhoidmisest, perekonnatraditsioonidest ja armastusest, mis on umbes sama paratamatu nagu päikesetõus. Võimalik, et see raamat tekitaski minus kõigepealt soovi elada vanas, ajalooga majas. Võimalik, et see raamat juhtis esimesena minu tähelepanu mustade kasside erakordsusele. Kindlasti oli see raamat üks neist, mille lugemine tekitas huvi aianduse vastu. Igatahes taastas see minu huvi Alice Hoffmani kui kirjaniku vastu, tema "White Horses" oli mõni aasta varem Saksamaal elades pihku sattunud ja osutunud mõnes mõttes veel lummavamaks kui nõiakunsti-raamat. Hoiatan, väga paljud inimesed vihkavad seda teost, mitte keele ja lähenemisnurga, vaid suhteliinide pärast. Nüüd on mul Hoffmani üsna mitu raamatut riiulis, aga kõik muidugi ei ole nii head, enamik viljakaid kirjanikke vist ei püsi läbi kõigi raamatute sama heal tasemel?

Igatahes oli mul paari nädala eest bussijaamas aega ja kuna ilm oli külm, otsustasin mitte juua sidruniteed, vaid käia raamatupoes. Nagu tavaliselt. "Rules of Magic" hakkas silma ja kuna lubati "Igapäevase nõiakunsti" eellugu, ostsin ära. Ega see pehmekaaneline väga kallis ei olnud, pealegi oli mul tulemas sünnipäev (minu kõrgeaususss…). Nojah. Hoffmani raamatute kollektsiooni sobib ta küll, aga muidu on see teos, vabandage, tarbetu. Mind ajab kurjaks, kui eelugu ja järellugu või nojah, samade inimeste loo erinevad osad omavahel ei klapi. Näiteks väidab üks raamat, et tädid mäletavad Sally ja Gilliani ema Regina metsikut noorpõlve, aga teisest raamatust jääb mulje, et tädid kohtusid Reginaga üldse viimati siis, kui see oli umbes kümnene… Ja nii edasi. Ei ole loogiline, et linnakeses hirmsasti armastatud arsti lesk on juba paar aastat hiljem alati vihatud-põlatud-kardetud nõid. Alati vihatud-põlatud-kardetud. Kirjanik oleks võinud oma vanema raamatu ise läbi lugeda, enne kui hakkas eellugu kirjutama…! Ka iseseisva raamatuna oleks ta... mitte üle kolme-plussi. Suhe tädi Isabelle'iga kujuneb kuidagi täiesti ebaloogiliselt, hea küll, Francese ja Jeti elulood oleks iseseisva raamatuna enam-vähem okei, aga Vincent, see kasutu, võluv, mõttetu Vincent ja tema absurdne eraelu… Vincent oleks võinud sündimata jääda, tundub, et tema isikus üritas autor taaselustada ja ära vabandada "White Horses"'is tegutsenud Silverit. Võeh.

Ühesõnaga, ma olen natuke nagu nördinud.

Mis puudutab esimese raamatu järgi tehtud filmi, siis ka see on nörritav - kui lähtuda minu filmifilosoofiast, et raamatu põhjal tehud film peab kindlasti olema illustratsioon raamatule, mitte režissööri või eiteakelle isiklik fantaasialend raamatu ainetel. Muidugi, näitlejate valik on suurepärane ja muusika täiesti õige, aga lugu ise ei ole enam see lugu, vaid midagi täiesti muud. Ja lumm on läinud, vahetatud vahukoorest pentagrammi ja muude tsirkusenaljade vastu.

Nõidumise võimalikkusse ma siiski, vabandage, uskuda ei kavatse. Kuigi ma pean musta kassi ja kasvatan muuhulgas lavendlit ja sidruntüümiani. Tädide musta seepi tahaks ka ja armastus on nii või teisiti maailma liikumapanevatest jõududest see kõige igavesem. Aga teie lugege midagi paremat kui see eellugu oli.

Oh mida küll väikese Tiigriga teha, ei teagi...

Kirjutasin juba jupp aega tagasi, täna tuli meelde. Mõnikord ongi sellised lootusetud olukorrad. Kui kellelgi on nõu anda, siis ma võtan hea meelega vastu, nii pesu- kui piimanõu.

***

Olles täielikus teadmatuses idamaade looma-aastatest, ei vihja ma mitte ühegi konkreetse aastaga seotud lastele. Pealkiri pärineb hoopis "Puhhist", vististi peatükist, kus üritatakse Tiigrit ümber kasvatada ja see lõpeb (mõnes mõttes) täieliku fiaskoga, ümberkasvataja hoopis ise saab õppetunni.

Raamatus selgub, et Tiigril on veel mõni märkamata jäänud tugev külg ja et ta iseenesest on ikkagi heasüdamlik kuju, ainult et Jänese standardite jaoks mõnevõrra liiga muretu, äärmisest sportlikkusest rääkimata.

Päriselus ja tavakoolis  võib kah juhtuda, et mõne tiigrikese puhul selgub jutuajamise käigus, et tugevaid külgi on ikka... aga mõne puhul ei selgu ka, tundub, nagu laps olekski poolearuline*. Just arutasime õppealajuhatajaga, et mõni sell ongi niisugune piiripealne, kinni pole nagu kuskilt hakata, aga midagi on temas ilmselgelt nihkes... ja see nihestumine põhjustab mitmesegaseid probleeme.

Koolisüsteemi on kokku pannud ikkagi Jänesed ja Kängud Ruu jaoks, praeguseks on küll kohandatud kõike toimetulemiseks nii Puhhi (väga väikese aruga karu) kui Notsuga (no vaadake, kuidas ta oma emotsioonidega toime ei tule ja rumalate mõtetega kaasa läheb), aga endiselt ei ole ette nähtud, et süsteemis osaleks Tiiger. Iiahitega saame siin omaette hakkama küll või vajadusel suuname nad lastepsühhiaatritele. Öökull paraku jälgib kõike oma kabinetist ja aeg-ajalt huikab mõne mittetoimiva seadusemuudatuse. Vähemalt Tulnvarsad, Jaagularid, Elevantsid ja Pusad-Susad ületavad mingi diagnoosikünnise, nii et neid on võimalik suunata parematesse õppetingimustesse.

Aga need Tiigrid, oeh... Rõõmsad, muretud, täiesti süüdimatud... ja millegipärast esineb neid ainult keerukate pereolukordade puhul. Kas toimub kodus ainult karistamine ilma igasuguse tunnustamiseta või on seal ainult üks täiskasvanu, kes oma üksiolemise-frustratsiooni ühel või teisel moel lapsele suunab... või on tegu lihtsalt erakordselt koostöövõimetute vanematega (et mitte midagi täpsemat öelda). Või on kõik kolm samas komplektis koos, ka seda tuleb ette.

Tiigreid on vähe, õnneks... aga mida küll väikese Tiigriga peale hakata?

Istub siin, imeilus, suured silmad, räägib ilusasti oma mõtetest, oleme isegi sõbrad... ja siis läheb ta tagasi oma düsfunktsionaalsesse peresüsteemi (ja düsfunktsionaalsete perede üks ühine omadus on minu meelest, et nad on väga tõrksad abi, nõuannete ja nõudmiste suhtes) ja igasugune koolist saadud abi või toetuse hulk jookseb nulli. Nagu mingisugune amneesialiik, magab öö ära ja hommikuks on kõik puhtaks pühitud. Ainult et see ei ole tavaolukordade heas mõttes "oli täna mis oli, homme on uus päev", vaid selle asja negatiiv. Täna räägime ilusti, päev lõpeb heas meeleolus, aga homme hommikul tuleb ta jälle täpselt samade probleemidega, mis juba eilegi olid.

Ja siis tuleb ühel hetkel veel puberteet peale.

Ega meil neid Tiigreid palju ei ole, aga mõni ikka kooli peale ära eksib... ja nende üldine omadus on siiski heatahtlikkus. Tiigrid ei kiusa sihipäraselt, ei õelutse, ei püüa meelega õpetaja tööd raskeks teha... see lihtsalt juhtub, Tiiger ehvastab täitsa kogemata inimesi jõkke... või lampe palliga katki... või unustab koolikoti kuhugi puu alla ja seetõttu ei saa kodutöid teha ja järgmisel päeval on tal tunnis igav, igavust tuleb millegagi täita.

Iga Tiiger vajaks üht Kängut, kes talle armastusega kalamaksaõli söödaks, ja Ruud, kellest saaks ustav kaaslane... aga minust või klassijuhatajast piisavat asenduskängut ei saa, kodus aga Tiigril seda pole. Ja siis ta tulebki kooli, see meie Tiiger, ja teeb asju. Aga kodune kängupuudus ei ole reeglina piisav, et pöörduda lastekaitsesse või kuhugi mujale, sest kui lapsel on püksid jalas ja peres auto olemas, milles siis probleem, ütleb meie ülekoormatud lastekaitse. Armastust pole millegagi mõõta.

Eks me püüame, iga päev, üks kosutusrohu ports korraga. Ehk saab.
________
*see on minu viimase aja sõna nende kohta, kellel ei ole selgesti eristuvat hariduslikku erivajadust, aga kes ei paista üleüldse mitte kunagi aru saavat, mida neile räägitakse või kuidas maailmas asjad käivad. Kõik, mida peaks olema õppinud lasteaias jne. on neile justkui täiesti teadmata.

Kole külm ja rutiinivaba

Kui lapse sünnipäev on lapsevanema sünnipäevast kaks päeva varem, siis igasuguste tähistamistega kujuneb paratamatult nii, et tähistatakse eelkõige last. Tundub mulle. Ega ma isiklikku vanemakssaamist väga kõrgelt ei hindagi.

Sel nädalal sai Jõugu Juht 14 ja mina kohe paar päeva hiljem natuke rohkem kui 14. Kniks. Jõugu Juht sai sünnipäeva puhul elu esimese popipäeva-külmapüha, sest keegi pidi kodus ahju kütma ja kraane keerama. Veel sai ta lubaduse, et tuleb Märt Saare uus raamat koos pühendusega. Esemelistest asjadest mikrofoni ja miski tiiviku arvuti jaoks, mõlemad monteeris ta ka õnnelikult külge… tiiviku kohe nii valesti, et arvuti langes koomasse. Paar tundi elustamist Mehe poolt ja ta töötab jälle… aga JJ õppis, et iga juhet ei tohi kohe esimesse ettejuhtuvasse pessa pista.

Mina sain sünnipäeva puhul Mehelt lubaduse, et märtsis tuleb meil teatriskäimise-deit. Sobib. Veel sain mitmeid kallistusi, natuke kommi ja ühe poliitikukätlemise ühelt õpilaselt, keda ma paraku üldse ei armasta. No aga ega see lapseke ei pea teadma, et tema ümber, suurel määral temast endast sõltumatuna toimuv tants teemal "hirmus palju kära ei millestki" on kõik täiskasvanud lõpmatuseni välja vihastanud?

Hoopis tähtsamatest sündmustest on toimunud suur seinavärvimine (villid peos!) ja põrandaklikkimine (Mees lõi endale haamriga sõrme pihta) ja Jõugu Juht on juba neli ööd oma toas maganud. Esialgu küll madratsiga, sest esineb puudujääke põrandaliistu ja voodijalaaluse vildi osas, samuti pole veel kardinaid ja poolt mööblit… aga vähemalt ei ole enam kuskil pahtlitolmu ja põrand on ilus. Homme pildistan selle peal kaltsuvaipu. Bordüür on ka seinas, selle kleepimine oli rist ja viletsus ja põhjustas ühel hetkel väga ebadaamiliku röögatuse… aga õnneks keegi ei kuulnud. Eks ta sellepärst nii raske töö oligi, et ma seda tööd üksi tegin.

Veel toimus sünnipäevapidu. Ma püüdsin küll sel aastal astuda kodus väljas peopidajate parteisse, aga JJ keeldus kindlalt minu poolt pakutud võimalusest minna sõpradega nädala sees pitsat sööma. Kodus peopidamine on täitsa okei, kui korraga ei ole käsil suurem mööbeldamine (meil oli!) ja remont (meil oli!) ja torustiku päästmine õudse külma (-26 käis ära) eest, millega kaasnes (minul) isevõetud kohustus öösiti kell kolm üles tõusta, et masinas pesu vahetada - pesumasin on eelviimane ühik veetoru peal, mis enne toidab kempsu ja vannitoavalamut ja dušši, kolmetunnise tsükliga hoiab veepumba erksa ja torud jäävabad. Nii et lisaks tapvale väsimusele on mul sel nädalal olnud ka hirmus palju väga puhast ja väga märga kaltsuvaibamaterjali, seljariietest meil nii palju masinatäisi järjest ei tule.

Aga pidu ise oli kena. Poole väiksem kui JJ lootis, aga ikkagi täitsa tore, arvas asjaosaline ise. Koos köögis istuvate lapsevanemate ja TT-ga 19 inimest. Suured poised tegutsesid omaette, erivajadustega poiste paar leidis omaette tegevust (on juhtunud, et kahel JJ sõbral on sarnase eripäraga väikevend, kes juhtumisi on omavahel parimad sõbrad), Lillebror ja Lillebrori Sõber kiibitsesid suurte poiste sabas ja TT ajas oma asja, peamiselt sõi, tatsus ringi ja täitis mähet.

Täna käisime Vanaema ja Vanaisa pool selle nädala sünnipäevi tähistamas. Pitsaga, maitses küll. Kas tuleval pühapäeval on põhjust sama laua taga Vanaisa sünnipäeva asjus istuda, veel ei tea, elu käib üks päev korraga, mõistus ja seisukohad on täitsa olemas, sööb ja jõuab õigel ajal kempsu, aga tasakaaluga on kehvad lood. Suvel ilmselt ehitame nende juures esimesele korrusele lisavannitoa, sahvri asemele, invaliidikohaselt istmega. Lapsed mõõtsid ruumi ära, mahub dušialus ja mahuvad torud, ventilatsiooni- ja kanalisatsioonivõimalus on täitsa olemas. Ei oleks see esimene köök, kust otse pesuruumi saab. Hetkel igaks juhuks seda asja tegema ei hakka, talviti on isal niigi tuju paha, mingi ehitamise peale (niiskus! appi!) võib ta uue insuldi saada. Paraku tuleb öelda, et ootame ära, kas kevadel enam vajadust on.

Otsustasin ära veebruarikuu hea harjumuse. Mitte koristamine. Hoopis eelarve, poenimekirja, toiduplaani ja igapäevase kuluaruande tegemine. Sellega on meil hetkel natuke kehvasti. Alustan seda homse põhjaliku külmkapi-inventuuri ja menüükoostamisega. Sööme kohe terve kuu eelkõige seda, mida on, ja ostame juurde ainult seda, mida me tegelikult ka ära sööme.

Nüüd ma lähen ja koon ülejäänud õhtu otsa Lillebrorile sokki, sest villaste sokkide kriis on meil kohe tõsiselt käes. Süüa ei tee, eilsest on näkse ja kooki ja minu arusaamist mööda on lapsed kurguni pitsat täis. Homme hakkan jälle tubliks ja kütan ja kütan ja kütan.

Kuidas me pahandame

Ehk täpsemalt, mis sõnadega.

Mina ühele lapsele: "Kui sa hommikul üles ärkad ja keegi täiskasvanu ei ole öelnud, et tuleb üles tõusta, ja sinu vennad veel magavad, siis pead sa olema vait nagu vatitups!"

Mees teisele lapsele: "Sa ei ole ju siit puhastanud, ma näen, et siin serva peal on seesama tolm, mis seal enne oli!"



Oeh.

Kellele ma hääle annaks?

Räägitakse, et tulevad valimised. Kuna Ritsiku juures ei tohi igaks juhuks öelda, kes meeldib, ütlen ma siin. Niiehknii otsustab igaüks ise.

Meie oleme traditsiooniliselt valinud Isamaad. Ükskõik mis selle partei nimi siis ka parajasti juhtus olema. Nimelt kandideeris selle nimekirjas kunagi ammu meie pere lemmikhambaarst, kes kahjuks ealiste iseärasuste tõttu (89 aastat ja 4 päeva) enam hambaarstitööd ei tee. Siis kandideeris Vend Professor, kes on minu tutvusringkonnast kõige kohasem inimene presidendiametisse, aga tema ka sel aastal ei kandideeri. Kunagi vahepeal kandideeris keegi tuttav veel. No ja kadunud ämm oli ka mingitel kohalikel valimistel selle partei partnerpartei nimekirjas, ja nüüd töötab Mees Isamaa ühe kunagise tuntuima nime pojaga koos… Isiklikud sidemed on primaarne, aga ega nende seisukohtadel reeglina ka palju viga ei ole.

Aga siis ma vaatasin siitkandi kandidaatide nimekirju ja muutusin nukraks, sest traditsioonilist tuttavat valida ei ole, ei traditsioonilises ega mõnes muus erakonnas. Linnas oleks vähemalt paar tuntud nime, kes mulle oma väljaütlemiste poolest üldiselt meeldivad, üks kirjutas lehes paari nädala eest nii hea artikli, et temaase võinuks lausa armuda… aga meie oleme praegu Majja sisse kirjutatud, tähendab, tuleb valida miscite endiste vallavanemate vahelt vms.

Muud erakonnad on kah… võta üks ja viska teist. Keskerakond on teadagi võeh. Et see Mehe kunagine kursusekaaslane ometi sisse ei saaks… Sotsid on ka... sotsid. Me ei ole kindlasti vasakpoolsed. Reformierakonna rikkus kauaks ajaks ära nähtus, mida mina nimetan "Rõivase režiimiks". Öäk. Kes veel olemas on... uuemad erakonnad ei ole meie teema. No ja see-keda-ei-tohi-nimetada ütleb kohati küll täitsa õigeid asju, aga ütlemise vorm ja parteijuhtide isikute ebasümpaatsus ei lähe kohe mitte. Mina usun ikkagi, et asju saab ka ilma skandaalideta ajada.

Nii et valimiste päeval võtan Isamaa kohaliku nimekirja lahti ja vaatan, kelle peale näpp jääb. Tegelikult on mul tugev tunne, et mina kui üksikinimene ei saa kohe kuidagimoodi riigi valitsemise kohta midagi öelda, mingu see hääl siis kuhu tahab ja kui ta andmata ununeb, noh, mis sellest siis ikka, on ennegi juhtunud.

Tolmuahv

Kõigepealt ma tegin igasuguseid muid asju. Muuhulgas värvisin ära viimase otsa seinte pärisvalgest osast ja pesin aknad seestpoolt, sest üks Jõugu Juhi toa akendest ei käi praegu üldse lahti, teine käib teatud mööndustega ja õues oli kell pool kümme -17'C.

Siis ma hakkasin põrandat kasima. Harjaga läks hästi. Tolmuimeja oli kolmes tükis, kaks leidsin üles, kolmanda asjus helistasin Mehele (sest tema imejat viimati kasutas). Nagu poet Pampuškinil, täiesti loogiliselt võtmed suhkrutoosis, toos kummutisahtlis, aga kummut loomulikult rõdul… või midagi sellist. Otse loomulikult oli imeja kolmas detail tolles kastis, kus olid Mehe dokumendimapp ja mingid raamatud ja... kõige all. Aga üles leidsin!

Siis… lakkas imeja imemast, paraku ei saanud ma sellest õigel ajal aru. Tolmukoti katkiminek tolmuimemise ajal on konkurentsitult kõige tolmusem sündmus, mis saab olla. Miks ta katki läks, ma ei tea. Kes oli taasakasutatava koti niimoodi kokku pannud, et kokkupanemise kohas oli silmale nähtamatu avaus, ma ka ei tea. Igatahes oli mul lõpptulemusena väga tolmune tolmuimeja ja kogu tolm kõikjal, kuhu see kuulub, nagu Karlssonil.

Jah, ma käisin korduvalt filtreid õue kloppimas ja tühjendasin tolmukoti ära ja panin selle õigesti kokku… ja kallasin imejat vales kohas olevast tolmust tühjaks. Vahepeal juba imes eeskujulikult ja tagant filtri vahelt tuli ka täitsa läbipaistvat õhku, aga see ei olnud pidev. Valmis eluruumidesse ma teda igatahes veel ei luba.

Märkimisväärselt nördinuna värvisin teist korda üle seinad (jasmiinivalge, tähendab, üksi otsa vaadates valge, aga laevalge kõrval ikka väheke teist tooni) ja pesin värvirulli ja -aluse. Kogu tolmutants kulutas ajakavast umbes tund aega tühja. Aga värvimine sai selleks korraks läbi. Mina olen ka läbi.

Nüüd ootan, millal SOS-kreem kätenahka imendub (nagu paber, mitte nahk, vaat mis tolmuahvimine teeb), siis hakkan tegema lasanjet, mida homne sünnipäevalaps sünnipäevasöögiks soovis. Homme ei ole ju aega.

Aga tolmuimejaga võitlevad ja lastetoa raamaturiiulit Jõugu Juhi Toa Ukseks muudavad õhtul mehed! Parketiklõpsamise juurde ma võin appi minna, see on lõbus ja mitte nii tolmune.

Oma tee leidmisest

Hiljuti sattusin vestleme ühe meie koguduse mehega. Et ta tore inimene on, seda ma teadsin ennegi, ja et tal miski tervise-omapära on, seda ma teadsin kah… aga et me tegelikult eriti tuttavad ei ole, seda ma teadsin muidugi ka.

Tuli jutuks, et tema ei saa alati pühapäeval kirikusse, sest tööl tuleb olla. Vahetus algab eiteamiskell öösel. Mida sa teed, küsisin. "Ma olen kojamees," vastas tema. "Ma enne olin koos J.-ga (teine tore terviseomapäraga mees kogudusest) Lõunakeskuses, lükkasin kärusid, aga see mulle ei istunud, päev otsa sees, hakkasin lõpuks inimesi kartma, nüüd mulle nii meeldib! Saan õues värskes õhus olla ja muudkui töötan!" "Jaa," oskasin mina, kes ma igapäevaselt tööposti otsas tänan Jumalat, et mul on võimalus töötada soojas ja valges, koristaja poolt ärkasitud toas, järele kiita: "Näed kohe, kui tööd teed, et midagi saab jälle tehtud!" Sest lumerookimine (väikeses koguses) ja näiteks tapeedikleepimine meeldivad minulegi, iga liigutusega toimub nähtav muutus, see on väga rahuldustpakkuv.

Mis tervisehäda sel mehel on, pole ma küsinud ja pole minu asigi. Peaasi, et ta on aus ja hea inimene ja oma tööd tehes eluga rahul.

Üks teine kogudusevend on, nojah, Professor. Küllap saab temagi oma majaesise ise puhtaks lükatud, kui vaja, aga peamiselt teeb ta tööd ikkagi soojas ja valges ruumis, suhtleb inimestega ja kirjutab-kirjutab-kirjutab. Tema tee on selline.

Siis on veel üks mees, kelle elust ma palju ei tea, aga vaevalt et ta oma pikkade muusikusõrmedega müüri laduma läheks, liiga väärtuslikud on need sõrmed ja nagu ma aru olen saanud ja laste kohta hiljuti ajaleht kirjutas, keerleb nende peres kogu elu muusikategemise ümber, ainult noorim laps esialgu veel pilli ei mängi, ealised iseärasused. Kas sellele teele viis anne, kirg või isa visadus - isa, juba lehes mainitud laste vanaisa olevat kõigi oma kaheksa lapsega muusikakoolis käinud, ütles ta mulle ühes kohvilauavestluses -, mina ei tea, aga ilmselgelt on see tee hea.

Veel ühe mehe tee on viinud kaugele ja lähedale ja käänuliselt... ja tegelikult olen ma endiselt natuke kuri, et pedagoogiharidusega, parimas õpetaja-eas mees oma õpetamiseandi garaažis raiskab, aga vähemalt jätkub tema õpetamiseandi mõnikord pühapäevakoolile ja mõnikord jumalateenistuse juhatamiseks, ehk ühel päeval läheb ta taas ka klassi ette, konkreetse sõnaga meesõpetajaid on õuuuuudselt vaja… aga selline kahtpidine tee - argipäeval garaažis, pühapäeval kirikus - on ilmselt tema jaoks praegu kohane.

No ja siis on Mees. On plaaninud üht ja proovinud teist ja kõige rõõmsam on ta tegelikult täiskasvanuid õpetades, aga ega praegu igapäevaselt klassi ees seistes ja oma ületehnologiseeritud (kas see võiks olla sõna?) koolimajas õpetajaid sealse liigse tehnika alal toetades on ta ka päris õnnelik, ainult et magamata. See viimane viga paraneb ehk alles siis, kui lapsed iseseisvalt liikuma saavad, arvatavasti mitte enne nelja aastat ja ühte päeva (siis on JJ 18 ja tohib loodetavasti ise autot juhtida, hakkab varahommikuti vendi ja ennast ise kooli organiseerima). Küllap kehtib see Rooma kirja 12. peatüki kirjakoht: "Aga meil on meile antud armu järgi erinevaid  armuande: olgu prohvetliku kuulutamise and, mida kasutatagu usu mõõtu mööda; olgu teenimine, mis toimugu teenimisametis; olgu keegi õpetaja, siis toimigu ta õpetajaametis; olgu keegi hingehoidja, siis toimigu ta hingehoidjaametis; kes teistele jagab, andku siira südamega; kes teist juhatab, olgu innukas; 
kes on hoolekandja, olgu oma ametis sõbralik."

Ju käib see Piiblisalm ka praktiliste elualade kohta. Olgu kojamees, siis toimigu ta kojamehena, kui see on temale kohane tee. Ja mis on kohane, see teeb ka meele rõõmsaks.


***
Ja võitlevatele võrdõiguslastele: mulle tulid praegu lihtsalt järjest erinevad mehed meelde, saaks tuua näiteks ka naisi, kellest mõni on valinud emduse, mõni karjääri ja mõni ühendab mõlemaid igati heal viisil. Aga minu tänane tee on teistsugune kui pikkade, sooliselt tasakaalustatud postituste kirjutamine. Olen nüüd piisavalt üles ärganud ja tarvis on päris asju teha.

Ja valgus sai!

Selles mõttes, et kui siiani oli JJ to laes selline hädaabilamp:

siis nüüd on selline. JJ ise valis (vanemate poolt etteantud summa ulatuses) suurest Rootsi päritolu mööblipoest, suvel. Mitte midagi fäänsit, me ei usu fäänsidesse lampidesse, see lamp peaks kaugemas tulevikus (kui JJ üles korrusele kolida saab) ka minu kudukambrit valgustama ja töötegemise-ruumi on ta minu meelest vägagi uhke.

Lisaks lambi lakkekinnitamisele on toimunud järgnevad remonttööd: tapeet on seinas ja lagi värvitud kaks ja veerand korda. Lisaveerand siis lambi vahetust lähedusest, et saaks valge päevaga juhtmed ära kinnitada. Seina ülemine osa on värvitud pool korda, sest täna väidetavalt siledaks lihvitud seinaosa värvima minnes avastasin enda suureks nördimuseks, et sile pind näeb nagu natuke teistmoodi välja. Nördimust väljendasin peaaegu (sest ei olnud päris röögatus) ebadaamiliku kiljatusega, mis ajas mehed kohe liikvele ja tegutsema. Nii et praeguseks on esmaselt avastatud, lisapahteldatud ja kiirlihvitud pind juba esimese värvikihi saanud. JJ toa ahjuke kütab oma aktiivsematel hetkedel nii, et mul kippus pahtel lae all pahtlilabida külge ära kuivama... Igatahes tuleb täna veel lihvimist ja värvimist nii laes kui seina peal, loodan saada esimest korda värvituks ka seinad, tähendab, tapeedi.

Peale remondi on olnud veel mitmesegaseid sündmusi. Jõugu Juht ja Lillebror tegelesid nädala kõige märjemal päeval talispordiga. Lillebrori kehalise-kelgutamine möödus tavapäraselt, aga JJ arvas, et räätsamatkale enam ei läheks, pole päris tema teema. Emasse, mind ka üldse rabad ei köida.

Unistaja teatas, et eile sobinud särk on hakanud väikeseks jääma. Siis ma heitsin kohvitassi kohal natuke aega meelt. Kui Mees pärast Linnast helistas, et on suutnud sujuvalt ära unustada kaks üksteise järgi planeeritud koosolekut, mille asjus peab ta päris õhtuni Linna jääma, tuvastasin kiiresti H&M-i kodulehelt mõistlike särkide ja kampsunite olemasolu, sõitsin lõunase bussiga Linna ja suutsin hankida tervelt neli normaalse välimusega riideeset. Ilmselt tuleb kohevarsti hakata meeste S-suurust katsetama.

Kell kolm pärastlõunal näeb maailm meie juures bussipeatuses muide välja nii:

Mõtlesin, et kui mõni muuilma blogija on võtnud aastaplaani igal kuul õppida ära millegi kodus valmistamine või käsitööoskus, siis mina võiksin ju võtta ette igal kuul tekitada juurde üks hea harjumus. Esialgu kodumajandamise teemal, kui harjumuste-ideed otsa saavad, siis vaatab edasi. Selle kuu harjumus on vaieldamatult valge lina laua peal. Järgmisel kuul, hm, midagi koristamisega? See tundub küll võimatu…

Lugesin siit ja sealt. Raamatutest avaldas negatiivses mõttes muljet W. Bruce Cameroni "Koera elu mõte". Selles mõttes, et kui koerad päriselt ka nii mõtlevad nagu kirjanik arvab, siis peaksid nad olema eriliselt rumalad loomad. Kahjuks ei mäleta, mis kohas ma seda tundsin. Õnneks ei oska keegi koerte käest küsida, mida nad tegelikult mõtlevad… ja koerte reinkarnatsiooni ma ka ei usu.
Blogi-ilmas tekkis ühel hetkel tunne, et võeh. Isiklike suhete ja teadmiste tõttu võeh. Või nojah, mõte "oh sa rumal, rumal laps". Ma nüüd enam ei loe seal, kus see mõte mul tekkis.

Nojah, ja ontlike inimeste kombel kirikusseminemise asemel on meil täna tööpühapäevak. Ma lähen tunnikese pärast taas sein peale ja Mees läheb lae alla… ag siis on tuba ehk homme õhtuks parketivalmis. Meil on nimelt hetkel esiku riidekapi ees 18 ruutmeetrit parkette virnas, aga mu kasukas on kapis ja ilmateade ähvardab miinus kahekümnega...

Mida laste suhtes teha ei tohi

Mina ei pea ennast suuremaks asjaks emaks. Kolm-pluss, loodetavasti.

Aga. Mõtisklesin siin, mis oleks paar asja, mis ei ole kuskiltpidi seadusega keelatud, aga mida minu meelest lastele teha ei tohiks ja mida mina oma lastele enda teada ei ole teinud...

Lubaduste murdmine. (jah, ma sain selle postituse algse idee mujalt) Minu tüüpvastus laste nurumiste peale on "Vaatame," või "Ma ei ole vastu, aga ma ei tea, kas seda saab teha." Meie lapsed nuruvad hilisõhtust filmi või lauamängu või sõbrale külla. Viimane on meie pere elukoha tõttu alati tarvis läbi mõelda, kas saab ja kuidas koju saab. Õnneks nad asju ega kuhugi minemisi väga ei nuru. Ma tean aga üht endist last, kes rohis peenrad ära, kuna lubati, et siis saab järve äärde... lapsevanem ütles pärast, et tema ei tea midagi ja järve äärde küll keegi neil päevil sõitma ei hakka. Parem on mitte lubada. Õnneks on lapsed ka küllalt suured, et seletustest aru saada ja aktsepteerida, et vahel vanemad lihtsalt ei jaksa.

Laste armumiste üle naermine. Tean jällegi üht endist last, kes kunagi emale elevil häälega pihtis, kui toredat vastassoo esindajat on ta kohanud... ema naeris lapse välja, et liiga noor ja üldse nii naljakas. Laps ei rääkinud emale enam mitte ühestki oma sümpaatiast, mitte kunagi enam. Ei küsinud, kuidas sümpaatiaga suhelda, ei kurtnud muresid. Meil... on õnnestunud jõuda üsna põhjalikku puberteeti nii, et puberteetikud räägivad, mida ja kuidas nad kellestki mõtlevad. Ja küsivad nõu, kuidas mõtlemisväärilise Isikuga suhelda. Võib-olla oli selle aluseks meie reaktsioon abieluettepanekule, mida ma pealt juhtusin kuulma, kui asjassepuutuv poisslaps oli kuueaastane. Kui ma õigesti mäletan, siis ma ütlesin pojale, et valik on hea, tütarlaps on igati meeldiv, aga kuueaastaselt on selle asja lõpliku äraotsustamisega veel natuke aega. Õnneks oskas lapsühik ise ka väljendada, et tahaks selle tütarlapsega abielluda siis, kui nad mõlemad suured on. Kõrvalepõikena - mulle hirrrrmsasti meeldib, kui laps, olgu väike või teismeline, oskab mõelda, et ühel päeval on ta täisealine ja siis võib tema elu olla hoopis teistsugune kui lapsena. Tööalaselt kohtan üsna sageli lapsi, kes ei oska justnagu üldse mõelda, et elu muutub vanuse muutudes.

Võõrastel täiskasvanutel laste naeruvääristamise lubamine. Ma kunagi kirjutasin Onu Väinost. ("Kas sul peigmeest ka on, hähähäää...") Mõne aja eest pöördus keegi meie perele päris võõras, aga ilmselt muidu kena inimene Lillebrori poole jutuga pruutidest. Sekkusin väga konkreetselt, kena inimene jahmus ja kohmetus, et lastega ju ikka tehakse sellist nalja... Nalja tehakse jah, aga selline jutt pole nali, vaid lapsele kohmetuse põhjustamine. Kohmetustunne, piinlikkus või häbi on asjakohased halva või (sada korda hoiatatud) ettevaatamatu käitumise puhul, mitte selleks, et täiskasvanud nalja saaksid. Eriti mitte siis, kui naljasaavad täiskasvanud on mõnevõrra vintis.

Nojah, ja purjusolemist vabandatavaks pidanud pole me ka mitte kunagi. Veinikultuur või sünnipäevalauas tervisejoomine on üks asi, pole küll meie kodu kombed, aga me ei saa minna võõrasse koju ja hakata ütlema, et koristage pudel laualt, sest meie, vabandage väga, oleme karsklased... aga me ei ole iial keelanud ühelgi lapsel imestada selle üle, miks kellegi tuttava lapse isa (või ema, või vanaisa) joob. Meie lapse asi ei ole minna võõrale lapsevanemale ütlema, et enda purjujoomine on häbiväärne asi*, aga takka kiitma ja lugupidamisevääriliseks pidama ta seda kindlasti ei pea. Siiamaani on nende alkoholiprobleemiga vanemate lapsed tundunud täitsa toredad, laps suhelgugi lapsega.

Mida teie põhimõtteliselt oma lastele teinud ei ole, mida seadus justkui lubaks, aga teie meelest ei ole ilus?


________
*tegelikult on. Enne purjujäämist oli ta kaine, ütles mu ema kunagi, ja ma olen selle koha pealt temaga täiesti nõus. Inimene peab oma piire teadma, alkoholi mittejoomine on väga lihtne. Ma olen seda teinud poolest teisme-east saadik (no päris lapsele ikka klaasi pihku ei surutud!).

Küsimusi

Täna hommikul teatas üks kiiresti kasvav laps: "See särk hakkab mulle väikeseks jääma." Paistis jah varrukatest napp.
Hoidsin kohvijoomise vahele peast kinni ja mõtlesin, kuhu poodi ometi peaks vaatama, et leida ühevärvilisi (eelistatud toonid sinine-punane-roheline-hall-must-valge), pikkade varrukatega, ilma igasuguste kirjade ja piltideta T-särgi tüüpi särke poistele suuruses 164/170? Rimis olen väga harva näinud suuruseni 158/164 ja need kõik alati ka ära ostnud. Muidugi peaks särgid maksma vähem kui 10 eurot tükk ja soovitatavalt asuma kuskil Tartu kesklinna poes. H&M?

(Vaatasin praegu igaks juhuks H&M-I kodulehele. Mis mõttes on neil vähemalt netipoes müügil täiesti normaalse välimuse ja normaalse hinnaga lasteriided? On nad nüüd mõistlikuks hakanud või mis? Minu üsna kauaaegne kogemus selles poes pettumisest on tekitanud märkimisväärse skeptilisuse ja tavaliselt ei tule ma selle pealegi, et võiks sealt poisteriideid vaadata, niiehknii on müügil ainult jubedus. No igatahes… ma lähen homme või ülehomme lootusrikkalt poodi. Äkki on neil isegi suurte poiste kampsuneid, mis ei oleks lõpmata koledad?)

***

Lugesin just kõigi tarkuste allikast Perekoolist puuviljateemat. Et nädalas kümmekond kilo puuvilja ära süüa olevat 4-liikmelises peres normaalne. Meid on 5 ja ma küll aru ei saa, mis puuvilja need inimesed muudkui söövad.

Tähendab… suure osa puuvilja hind ei kannata kriitikat, küpsusaste ka mitte. Näiteks hurmaal on minu meelest tavaliselt kaks olekut - toores ja üleküps, nende vahele jääb umbes minutijagu söödavat hetke. Ja kui see minut juhtub olema öösel või tööpäeva keskel, kui keegi teda ära ei söö…?

No ja me oleme pirtsud. Minu vanemate keldris on mitu kasti meie aia õunu. Ema laseb neil mädaneda, sest need ei olevat nii head... eile ostsin talle 10 (!) euro eest kolm kilo poeõunu, sest need kõlbavad süüa. Endale koju me sellise hinnaga õunu eluilmaski ei osta, Paulared on tegelikult küllalt hea õun, arvan mina kui kauaaegne õunapõlgur*. Lapsed ei söö kodus ei kodu- ega poeõuna. Mina ei hooli melonitest, lapsed söövad igaüks kaks-kolm viilu, siis on isu otsas ja teine pool melonit läheb hukka. Mees eelistab üldse banaane või maasikaid - koduseid, suviseid. Küpset pirni sööb ka, aga need on talvel samamoodi tihti toored või siis jällegi veeldumas, kui see ainus küpsuseminut mööda läheb.

Kust poest te saate korralikku ja mõistliku hinnaga, tähendab, vähem kui 1.50 kilohinnaga puuvilja? Ja kui selle leti juures juba olla, siis ka aedvilja? Mul on tunne, et kesktalvel külmal ajal ongi valikutes Paularedi õunad ja kergelt tohletanud otsaga porgand või umbes nii.

Eile käisin poes, koos varasemast jäänuga on meil hetkel kodus kobar banaane (aga see on natuke liiga suhkrune kraam jah), peotäis mandariine, paar apelsini ja kaks sidrunit. Ja Lillebror näiteks on see laps, kes sööb õhtuseks näksiks meelsasti toorest kartulit või porgandit.

Sügavkülmast sulatan maasika-toormoosi ja üleeile tegin kooki mustikate ja sõstardega. Ja esikus kompotikapis on ikka veel suur hulk koduvalmistatud mirabelli- ja ploomikompotti, aga need pole vast ikka päris need vitamiinid…

_________
*mingil imelikul põhjusel ei kannata ma muud õuna kui küps Martsipan või midagi samaväärset, kõik teised sordid tunduvad üle mõistuse hapud. Aga toorest sidrunit, jah, aitäh, andke siia.

Hakkasingi tubliks!

Pesu on kuivamast korjatud ja sorteeritud.
Järgmine masinatäis kuivama riputatud.
Potililled kastetud.
Hommikusöögilaud koristatud.
Kilo kaltsumaterjali lõigatud.
Kõik ahjud köevad.
Jõugu Juhi toaseinale on kleebitud 11 täispikka paani tapeeti. Siis sai valmistehtud liim otsa.
Kui hästi läheb, saab ülejäänud tapeet ka veel täna seina. Umbes teist niipalju tööd tuleb veel teha, aga nüüd on rohkem nikerdamist, suuri paane on vast 5, pluss aknaalused ja uksepealsed ja need kitsad ribad siin ja seal servades, kuhu täislaiuses paan ei mahu.
Harry Potteri Stuudiotesse minemise (kohalesõit pluss piletid ise) eelarvega tegeletud.
Meile paar autonäidist leitud ja Mehele lingid saadetud, las vaatab kohvipausi ajal… Tähendab, Mees ostis eile õhtul lennupiletid ära, aga me läheme planeeritust hoopis muul ajal ja hoopis teistmoodi ja kui Jumal lubab, toome reisi pealt auto kaasa.

Nüüd lähen segan kõiki ahje.
Siis toon kuurist korvitäie katuselaaste nädala tulehakatuse tarbeks.
Siis keedan mingit sorti supi ja küpsetan mingit sorti koogi. Sellest, mida on, sest ega neid uuemaid ja kabedamaid autosid ka väljamaal ilma rahata ei anta, me oleme nüüd taas kokkuhoidlikud.

Siis loodetavasti tulevad mu mehed koju ja siis me pärast sööki teeme igasuguseid vajalikke asju, tapeet ja remont ja lumerookimine ja.
Ja kui ma eriti tubli olen, siis me läheme õhtul õigel ajal magama. Utoopilised unistused ei ole keelatud.

Niisama

Igapühapäevaõhtused mõtted:
"Homme on esmaspäev. Uus päev! Uus nädal! Uus! Küll ma siis hakkan tubliks!"

Igaesmaspäevahommikused mõtted:
"Määh… Ja veel määh."

Vähemalt siis on määh, kui ilm on pime ja hall, võib-olla päikesega oleks natuke rohkem energiat. Aga ma nüüd kohe hakkan küll tubliks ja teen midagi, mida tegelikult ka on vaja teha. Siis on need asjad tehtud ja alati on hea tunne, kui midagi on Tehtud. Kui seal akna taga valgeks ka läheks...

Aru Anne

Remondirindel läheb nii, et suurem osa minu kolmapäevsest nördimusest põhjustas veel suuremat nördimust, tulles kuivades seina pealt lahti. Arvatvasti oli viga liimis, võimalik, et oli teine vana, ega ma kuupäeva ei vdanud, ka tapeediliimil on best-bifoor. Laupäeval kleepisin uuesti ja rohkem, see ports on nüüd viisakalt seina küljes kinni, peamiselt täitsa kuiv, ega ole ilmutanud mingit huvi kuhugi liikuda. Homme hakkan tapeeti panema.

Mujal on nii... nagu on. Nimelt algas taas kooooool. Oleme püüdnud taaskohaneda koolipäevade rütmiga. Ei ole mõnusad need varahommikud, oi, kuidas ei ole! Ega õhtutega olukord parem ei ole, siis oleme kõik väsinud. Tõsi, laste esmaspäevase viisaka käitumise eest tänamine pani nad kukalt sügama ja andis paar rahulikumat õhtupoolikut, eks me ise ka otsisime, kuidas neile leida produktiivset ja samas mitte-kontimurdvat tegevust. Kui läheb valgemaks, läheb kindlasti ka paremaks, saab lapsed õue jalgpalli mängima ajada või midagi. Praegu läheme pimedas, tuleme pimedas… Talv, noh.

Lillebror käis lumetuubitamas ja oli tagasi tulles täitsa rõõmus ja kuiv. Lumepüksid on üks igavesti hea leiutis.

Unistaja sai portsu hindeid, kui muusika "A" välja arvata, olid need kõik täpselt ühesugused. Sobib.

Jõugu Juht sai ka portsu hindeid, sealhulgas ootuspärasest palli võrra kehvema hinde geograafia kontrolltöö eest. Selgus, et oligi olnud väga raske teema.

Mees kulutas suurema osa laupäevast mingile õpetajate infopäevale. Miks sellist asja ei saa koolivaheajal ära korraldada, mina aru ei saa.

Mina… nojah, olin seina peal.

Kassid püüdsid paar hiirt. Pole teada, kas käsimikseri juhtme näris harjakapis läbi mõni praeguseks hukatud hiir või keegi nende suguvõsast, aga hetk enne mikseri seinapistmist avastada, et juhtme isolatsiooni vahelt turritab mingit metalli välja, on mõnevõrra ehmatav kogemus. Nüüdsest kontrollin kõigi kodumasinate juhtmeid enne seinapistmist! Küllap Mees suudab mikseri ära parandada, kui aega saab. Seni klopin koogitainast käsitsi.

Veel mööbeldasime elutoas, vähemalt on Mehe kirjutuslaud nüüd õiges kohas ja ma olen ennast selle pihta juba ära löönud. Kahe riiuli jagu raamatuid on tolmuimetud ja ootavad, millal riiulid õigesse paika saavad. Kangesti tahaks JJ toas ka mööbeldada, aga selleni läheb veel nädal või paar.

Keerasin just korraks Mehe poole - ta näeb ka läpakaga seal laua taga väga soliidne välja. Vaja oleks sellist laualampi, siis oleks veel soliidsem.

Valge laudlina projekt edeneb, kui esimesel nädalal kuluski ära kõik seitse lina, siis nüüd peab laudlina keskmiselt kaks päeva vastu. Sobib. Tavaliselt näeb see lina-asi välja nii:

Võib-olla veidi vähem kortsus… aga kohvitassis istuv kohvipuuke on kindlasti keset lauda, kuni mingid natuke põnevamad lilleseded tekivad ja kohvipuu päikesepoolse akna alla kolib. Seni, ma loodan, et kõlbab nii.

Need head hetked

Ehk just äsja oli üks selgelt hea hetk. Ema seisukohast. Muidu esineb neid ikka ka, aga kõigi puhul ei ole ma arvuti ligi, et kohe ära märkida.

Telefon piniseb... jääb vait. Ütleb, et vastamata kõne Jõugu Juhilt. Nunuh, mõtlen mina, helistaks tagasi, äkki ikka oli midagi. Esimese asjana, enne, kui JJ jõuab jah või noh öelda, kuulen Lillebrori vadinat - tema käis täna lumetuubitamas ja siis nad JJ-ga läksid siit koolimaja juurest sama bussiga Vanaema suunas teele.

Juba üks ilus asi oligi ära. JJ ja Lillebror ei ole viimasel ajal kuigi lähedased sõbrad, sarnase iseloomu suur miinus on sarnased iseloomuvead, mis muidugi põrkuvad. Aga nagu kuulda, vanemate silme alt eemal saavad läbi küll.

Räägime, selgub, et JJ sõrm oli lihtsalt valesse kohta läinud, nutitelefonide häda... ja siis kuulen, kuidas JJ hõikab: "Lillebror! Lillebror, ära hüppa lumehunnikusse!"

Pole vaja ise telefonis kasvatadagi, lapsed kasvatavad üksteist ise. :D On ju teada, et keegi ei rõõmusta märgade püksisäärte või lund täis saabaste üle, eriti kui saapad saab alles õhtul hilja (reedene päev, puutööring põhjustab hilist kojujõudmist) pliidi kõrvale kuivama. Ja et märjakssaanud jalgade otsene tulemus nohu on üks hirmus haigus, seda teavad kõik samuti. Ikka tahavad teineteist pragamisest või haigustest säästa.

Muide, lingil räägitud vestluses mainitud Klassivend on siiamaani Jõugu Juhi Parim Sõber ja arvatavasti läheb JJ talle ka täna küll. Aga nüüd me lepime sedasorti asju kokku palju lühemalt ja ilma igasuguse ninalurinata.

ÕRR

Hoopis teisel ja inimestest täiesti sõltumatu õrr.

Makulatuur Jõugu Juhi tuppa. Lõpuks ometi, eks ole. Vana tapeet on kohati kõvasti seina küljes kinni, mitte ühte lahtist serva ega mulli ega midagi. Hea küll, las need tükid siis jäävad sinna alla, sein lainetab niiehknii, meie maja eripära…

Kleebin, ikka lätsti Postimees ja lataki Maaleht… ja siis… poole seina pealt… on Mull. Võimsad mullid väga siledaks silutud ajalehe all. Niiskuse peale on kõik need lahtivõtmatud tapeediservad lahti löönud ja koos ajalehega seinast eraldunud.

Pool seinatäit kleepetööd läks aia taha. On ju ÕRR?

Meenutab olukorda aastal 1998, kui linnakorteris ütles mu isa, et köögiseina vana värv on igaveseks seinas, seda maha ei saa, värvigu ma rahulikult üle… ja esimese värvirulliviipe peale tuli vana värv krõp-krõp-krõp maha, jäädes tükikestena värvirulli külge kinni. Samast kohast pahtlilabidaga kraapides ei tulnud ikka midagi maha. Ma isegi saan aru neist inimestest, kes vanade majade seinad palgini paljaks kraabivad, krohv ja kõrkjamatt (vihkan!) ja puha.

No aga nüüd on loodetavasti kolmandik tuba makulatuuritud. Oleks rohkem teinud, aga selle tapeedijama tõttu oli motivatsioon madal ja valmistehtud liim sai ka otsa. Homme õhtul vast teen järgmise jupi.

No ja kujutage ette, kui oleks päris tapeeti hakanud otse seina kleepima, kogu meie kallilt saadud Rauhfaser oleks untsus olnud… Makulatuuriga on ikka parem. Lätsti Postimees, lataki Maaleht.

Jätkulood

Minu kogemus on, et tihtipeale on õhtu hommikust trgem… või õhtu targem eelmisest õhtust.

Hiir.
Eile õhtul olin just magama jäämas, kui Mees küsisi, kas kassid said õue. Sid küll. "Hiir laamendab köögis!" Mida iganes hiir tegi, Mees laskis musta Mimi tuppa. Hiir oli selle ajaga sisenenud prügikotti, Mimi ei pääsenud prügikotti… Keset ööd saabus Mimi meie magamistuppa kinnipüütud hiirt ette näitama. Mees kupatas ta koos hiirega minema, hommikuks oli ukse taha jäetud hiir, jalad taeva poole püsti, üks esikäpp ahastavalt välja sirutatud… Millegipärast meenutas see mulle kõige rohkem seda maali, ainult et hiir oli, mitte revolutsionäär, ja muidugi ilma vannita.

Vanaisa.
Tema suguvõsa meestel on kombeks surra ilma erilise eelneva hoiatuseta. Nii et kui ta väg hädine on, siis on suremahakkamine tegelikult ebatõenäoline. Nii oligi. Täna oli ta poolest päevast riidesse pannud ja laste sinnajõudmise hetkeks oma toa ja köögi vahet jalutanud, ikka viis meetrit ühes ja viis teises suunas. Eks ma ütlesin ka telefonis, et ta peaks liikuma, muidu saab äketse uue insuldi, tal kipuvad veresooned umbe minema, kui veri liiga aeglaselt käib, liikumine tõstab natuke vererõhku ja üldse. Aga kussa liigud, kui liikumine on raske ja õues lumi ja libe, tuleb jalutada toas, niipalju kui ruumi on.

Kasvatusküsimused.
Asjassepuutuv laps oli kojujõudmise hetkeks oma tegudest aru saanud, oli veest vaiksem ja rohust madalam, tegi nohinal koolitööd ära ja asus olukorda parandama. Ilmselt saab parandatud, aga lisatöö on lisatöö. Ja lisa-aeg. Nüüd istub arvutis, aga tänasel päeval tal niimoodi üle poolteise-kahe tunni ekraaniaega ei tule. Ma arvan, et selliseid töiseid õhtaspoolikuid tuleb talle veel tekitada, siis ehk esineb lühiseid ajus ka harvemini. Ehk ongi hea, et mina oma suure ärrituse üksipäini ära pidasin. Vabandamine ja madala profiili hoidmine näitavad pealegi, et süda on lapsel õiges kohas, oma vigadest arusaamine pole täiskasvanutelgi kerge - veel üks õnnistus, mida järgmisel korral loendada, kui peaks mingi olukord tekkima. Ehk nüüd mõnda aega olukordi ei teki… Mitte et nende esinemises mingit korrapära saaks loota.

Vähemalt...

Kui on tõsised kasvatusküsimused… või nojah, avastad tõsiste kasvatusküsimuste veel tõsisemad tagajärjed* ja võtad ette pool tundi korralikku ulgu, üksi kodus, keegi ei kuule…

… siis lõpuks hakkad ikkagi õnnistusi loendama. Palun lubage mulle see hetkeline sabakergitus, te ei kuulnud, mis häält ma enne tegin ja ei kuule ka, kuidas ma täna pärastpoole kindlasti veel nutan. Korraks on ülestõstvat sabakergitust vaja.

• Ma olen toimunust hoolimata daam, kes jääb oma põhimõtetele kindlaks.  
• Toimunust hoolimata olen ma abielus äärmiselt lugupidamiseväärilise ja väga targa mehega, kes näeb igapäevaelus hea välja, olemata samal ajal siidikäpp**.
• Meil on igapäevaselt valge lina laua peal ja kõik lapsed oskavad pisikesest peale süüa noa ja kahvliga.
• Kõik mu lapsed on võimelised ilma virinata sööma tervislikku ja mitmekesist toitu, kaasa arvatud keedetud köögiviljad ja roheline salat. Räägitakse, et suur osa noori seda kunsti ei valda.
• Mitte keegi, keda ma lähemalt tunnen, ei kasuta minu kuuldes vandesõnu. Eriti mitte ükski meessoost isik.
• Vähemalt mõni mu lastest tunneb ennast tänaval spordiriideid kandes ebamugavalt või harjumatult.
• Kõik mu lapsed oskavad kanda triiksärki ja jooniste abiga siduda lipsusõlme (läheb harva vaja, seetõttu ei ole oskus veel kinnistunud).
• Kõik mu lapsed tunnevad ennast alates 9. eluaastast vähemalt ühes võõrkeeles vabalt. Põhikooli lõpuks oskavad nad kolme võõrkeelt.
• Kui hästi läheb, on nad põhikooli lõpuks ka kirjaoskajad. Seda ei saa öelda isegi paljude noorte ajakirjanike kohta, keskmisest 16-aastasest rääkimata.
• Kõik mu lapsed õpivad eakohaselt hästi ja väga hästi. Neil on hea funktsionaalne lugemisoskus ja kooliasjadega teadaolevalt suuremaid probleeme ei ole. 
• Räägitakse, et mu lapsed oskavad võõraste täiskasvanute juuresolekul viisakad olla.
• On lootust, et ühel päeval lülitub neil kõigil ka aju sisse. (praegu tundub mõtlemisfunktsiooniga olevat raskusi, räägitakse, et see on ajutine, ealine iseärasus) 
• On lootust, et meie poolt neile peale (kaela?) määritud õhuke kultuurikiht on siiski piisavalt kleepuv, et jääb eluks ajaks püsima ja ka aeg-ajalt väljendub. Rohkem ma praegu veel loota ei julge, vt eelmine punkt.
• Enamikul päevadel ei pea ma nende tegude, käitumise ega millegi muu pärast ei natuke ega palju nutma.
• Lõpuks ma annan ikkagi andeks, see on emade amet. Või nojah, armastus on see, kui ei pea kunagi andeks paluma. (tahaksin küll väga, et hävitustöö autor oma teost ja selle tagajärgedest aru saaks ja enam mitte kunagi sedasorti rumalusi ei teeks… selle jaoks peaks ta aju tööle lülituma, aga see kipub neil päevil olevat pidevas lühises)

Aga täna… ma panen õhtuseks kasvatusküsimuste klaarimiseks taskurätikud valmis. Sinnamaani teen ma midagi muud kui seda, mida kavatsesin teha, sest 1) toimunud hävitustöö takistab plaanitud tegevuste tegemist ja 2) pole nagu tuju. See miski muu tegevus toimub Mehe heaolu suurendamiseks ja laste heaolu tõstab ainult väga kaudselt. Tundub nagu õiglane, et vahetult pärast sigaduse ilmsikstulekut sigadusetegija elukvaliteedi tõstmise heaks asju ei tehta?

Niipalju siis stressivabaks emaks hakkamisest… no aga kui täna ei õnnestu, siis proovin homme uuesti.

Ja miks ma selle üles kirjutasin - et te ei arvaks, et meil on kõik ainult käsikäes mööda päikeselist aasa kepslemine ja Bullerby. Vahel on kehvad päevad ka.
_________
*mitte midagi sellist, mida tavapäraselt selles eas võiks arvata, aga täna ja praegu minu jaoks puhtakujuline hävitustöö laiemas mõttes kodukujunduse teemal, just nimelt kasvatusküsimuste tagajärjel tekitatud. Kodukujundus on minu jaoks ülioluline teema.
**andke andeks, aga ma ei saa aru meestest, kes ei tea, kumbapidi haamer pihku käib. Nagu ma ei saa ka aru naistest, kes ei oska nööpi ette õmmelda. Saate aru, eks see on kujund, mitte soopõhine tööjaotus - inimene peab oskama oma kätega midagi teha, olgu see siis ristpiste või keevitamine, mis iganes talle meeldib ja välja tuleb.

Kolmekuningapäeval

Mingeid tähti ma taevas ei täheldanud. Kuningatega on kah siinkandis raskusi. Küll aga on sel nädalal tehtud pauku ja tolmutatud ja käidud sünnipäeval ja...

Vana-aastaõhtuks väljakuulutatud lauamänguõhtu õnnestus. Arvesse võttes, et kutse sai saadetud hästi paljudele üheteistkümnendal tunnil, oli meil täpselt paras arv külalisi. Miinus üks pere, kus naispool oli päeva jooksul haigeks jäänud. Kaks daamide kodugrupi daami ja Lillebrori Sõbra Pere täies koosseisus mahtusid ilusti ära ja tundub, et oli tore. Algklassilaste seltskond hoidis omaette, suuremad mehed hoidsid omaette ja TT-d (kes on veel väga väike mees, kaheaastane) ja Unistaja kui vahepealne mees mängis minu ja ülejäänud naisterahvastega "Ticket to Ride"'i. Kõik peale TT mängisid midagi ja said ka midagi süüa. TT leidis harja ja kühvli ja koristas õnnelikult mõnda aega pliidiesist. Umbes kell pool üksteist tehti pauku ja lapsed said kogemuse, et mitmelasulist potsikut et tohi toestamata jätta. Küllap see põõsas paraneb, mis raketiga pihta sai. Oli suur hoidmine ja kohane õppetund, aitäh.

Siis aga läksid külad Linna, silla peale rakette vaatama, ja meie mõtlesime ka minna, Vanaema-Vanaisa juurde üleskorrusele… aga JJ sai puberteedihoo ja jäi üksi koju. Kell 23.52 helistas ta natuke nutuse olemisega ja kurtis, et elekter oli ära läinud… ja nii me uut aastat vastu võtsimegi, Lillebror ja Unistaja vahtisid rakette, mina rääkisin Vanaemaga millestki, Mees juhendas JJ-d telefoni teel, kuskohas korke ja faase ja asju kontrollida. Kui me tunnike hiljem koju jõudsime, istusime lastega murelikult köögilaua ümber küünlavalgel ja arutasime mingit majanduspoliitikat või midagi taolist (igatahes sügavmõtteline jutt oli), kuni Mees õuekilpi kontrollis. Öö tuli selles mõttes ärev, et arvatav alajaama rike küll parandati, aga eks meil vilkusid tuled selle käigus mitu korda ja Mees käis vaatamas, kas teises Maja otsas ka vool on, meil on elu mitme faasi peal... hommikuks said kõik kolm faasi tagasi. Aga nii ma alustasin uut aastat üleajavate pesukorvidega, ei tahtnud külalistele vannituppa meie (puhast) ihupesu vaatamiseks pesurestile panna, aga uusaastaööle planeeritud pesupesu jäi elektrilistel põhjustel ära.

Veel on toimunud suurme pahteldamine ja lihvimine. JJ toa lagi on peaaegu värvivalmis ja mina kibelen hirrrrrmsasti makulatuuri paika panema. Võib-olla homme.

Kitse ehk kuuse saime toast välja, aga Mehe kirjutuslauda õigesse kohta pole veel saanud.

Veel käisime Mehega mõlemad tööl. Eks seda tuleb ka sel aastal teha.

Eile hilisõhtul olin mina juba voodis ja Mees just pessu minemas, kui ta mind hüüdis… nõudekapis oli olnud krabin ja ukseavamise peale vaadanud vastu hiir. HIIR. Kaelushiir, kui täpne olla. Taldrikute otsas (ja hiired ei pese kunagi jalgu!). Kassid olid külma ilma tõttu toas, aga Valge Mini arvas, et pole hiirepüüdmise tuju, ja must Mimi oli kättesaamatult ahju otsas… nii et meil on nüüd suur virn pestud taldrikuid ja teine virn taldrikuid, mis veel ootavad oma masinakorda, ja arvatavasti üks vabajooksuhiir kuskil toas.

Tänavarahommikul oli Mehel ülikoolis miski seminar. Ta ikka käib seal ka, jah. Seni käisin mina Vanaemaga poes ja lapsed murdsid lund rookides labida ära… pärast lehvitasime voodis lesivale Vanaisale. Enne jumalateenistust ajasin kiriku vahemises ümmarguse lauaga ruumis salliäri, üks tõsine mees ostis piibeleht-lehel salli oma auväärsesse ikka jõudvale emale. Pastor lipsas korraks toast läbi, aga ei löönud templiskaubitseja lauda ümber ega midagi. Ju siis ei olnud tema meelest tegu piisava liigkasuvõtmisega.

Kodus anti ahjukütmist ja šnitslit ja siis tuli tagasi minna, sest põgenemistoas peeti Laenulapse sünnipäeva. Lapsevanemad said seniks linnaloa, kasutasime seda aega poodlemiseks. Raamatupoes tutvusin Mehe klassivenna elulooraamatuga (mitte et Mees oleks piisavalt vana, et temavanustest tavaliselt elulooraamatuid kirjutataks, aga kõnealune klassivend lõpetas oma kuulsust toonud karjääri ja hakkas kaluriks… siis peeti sobivaks raamat ära kirjutada) lootuses leida vanu klassipilte… ja seal ta oligi, terve-klassi-pildi peal lihtsalt üks viltuste silmade*, heleda juuksepahmaka ja koleda dressipluusiga poiss, ainult poiste pildil lausa nimeliselt ära mainitud, et vasakultesimene… endiselt heledad juuksed, viltused silmad ja kole dressipluus. Nagu sel ajal vist peamiselt kanti. Nii et mul on kuulus mees, raamatu ära märgitud ja puha.

Ja siis me käisime apteegis ja apteegist saadut Vanaemale koju kätte viimas… ja Vanaema ütles, et see hommikune Vanaisa suunas lehvitamine võis põhimõtteliselt olla viimane, Vanaisa plaanivat eelseisval ööl surema hakata. Peaaegu 86-aastaselt pole selles midagi imelikku, aga ega selleks, et keegi ära sureb, ei olda vist kunagi lõpuni valmis. PLN oli küll selline, et kevadel, kui enam lund ja jääd ei ole, saab ta jälle natukehaaval aias käia, verandatrepist ikka alla ja üles saab, käetugedega aiatoolidki said neile ostetud… Eks ta selgub, kas suremisejutt on seekord** tõsi või mitte. Igatahes ei ole kerge olla kõrges eas… ega kõrges eas inimeste laps.


__________
*ma ei tea, kellelt need - minu meelest - kergelt idamaise lõikega põsesarnad pärit on, aga need olid täpselt ühesugused Vanavanaemal, Teisel Vanaemal, Mehel ja Jõugu Juhil. Nagu suvel selgus, on samasugused sarnad ka Mehe Onutütrel, kes on põhimõtteliselt minu kadunud ämma veidi kergekaalulisem ja noorem koopia. Võtke heaks või pange pahaks, välimus ja iseloom ja kõik. Ämm olevat talle muidugi ka nime pannud…
**mu isa on viimased kümme või rohkem aastat lubanud ära surra, ma millalgi ostsin suvise tumeda seelikugi valmis, et sünniks sooja ilmaga matusele minna… me oleme selle mõttega juba natuke nagu kohanenud või nii.

See dementoriasi...

sai just kinnitust. Minu elus on inimene, kellest isegi mõtlemine, rääkimata tema teemal vestlemisest või hullem veel, temga kohtumisest mõjub nii, nagu oleksin kohtunud Azkabani dementoriga. Tekib tunne, nagu ei suudaks ma enam mitte kunagi elus rõõmus olla.

Jah, ma olen selle asja oma hingehoidja ja Jumala ette maha pannud.

Ei, ma ei saa öelda, et see asi oleks lahendatud või lõpetatud. Kas üldse kunagi.

Vähemalt siin ja praegu ei ole minu ümber ühtegi dementori ega muud kolli. Ja palderjanitablett on juba sisse võetud, loodetavasti annab see mulle parema une. Mingi koguse küpsetusšokolaadi võtsin kah sisse, oli vaja. Esmaspäevast hakkan võimlema, sest Peki-Heini.

Õues on miinus kaksteist.

Iseseisvusest ja rahast ja üldse

Kirjutavad siin teised ümberringi, kas ja kuidas peaks pereelu olema ja kas ja kuidas peaks naised tööl käima.

Ma lühidalt arvaksin nii: täpselt nii, nagu perele tervikuna sobib ja kuidas omavahel kokku on lepitud. Nii ongi õige.

Pikemalt.

Esiteks, minu jaoks on alati olnud müstika, mis eriline väärtus peaks olema Omateenitud Rahal. Raha on raha, vahet ei ole, kas ma sain selle palga, kingituse, lotovõidu või lihtsalt tänavalt kaheeurose leidmise näol. Peaasi, et ausal teel saadud, mitte kellegi käest vägisi ära võetud. Nii et see kahandab minu jaoks raha pärast töölkäimise võlu tugevalt.

Teiseks, minu suhtefilosoofia on selline… piibellik. Ei ole vist eriline üllatus. :) Ma tsiteerin ka oma lapsevanematele seda kohta, kus mees jätab maha oma pere ja hoiab naise poole… sest olles loonud püsisuhte, on loodud ja arendamisel täiesti uus kooslus, mille huvid on kõrgemad kui indiviidi huvid (lugupidamisevääriline näide: üks mees tahtis väga kole hirmsasti minna rahuvalvemissioonile. Kuu enne missiooni tekkis suur armastus… viis varustuse tagasi ja vabandas, tema jaoks on suhe tähtsam. Suhte hetkeolukorda ma ei tea, puutume üliharva kokku, aga paari aasta eest olid nad igatahes veel ilusti koos ja kasvatasid ühiselt lapsi… too minematajäänud rahuvalvemissioon oli millalgi üheksakümnendatel), samuti tähtsamad kui ükskõik millise muu koosluse huvid. Ka lastega peres on vanemate suhe esmatähtis, kui vanemad on korras, siis on lapsed tavaliselt ka korras. Ärge nüüd siinkohal fantaseerige, et ma propageerin väikelaste üksijätmist, et vanemad saaksid restorani minna, saate aru küll, vastutus ja muude inimestega arvestamine kuulub elementaarselt asja juurde, aga nii pikemas perspektiivis on omavaheline suhe esmatähtis.

Ja kolmandaks, püsisuhe tuleb luua läbimõeldult ja mõlemapoolse eluaegse plaaniga. Siis on asja untsumineku tõenäosus palju väiksem kui ainult esmase armumise põhjal kokku elama asudes. Armumine on üldse üks õnnetu asi, üks muidu tore isa põhjendas mulle kunagi, miks ta lastel on kuuekuune vanusevahe: "Ma armusin lihtsalt nii hullusti ära…" Ma loodan, et kõik tuttavad lugupidamiseväärilised mehed närivad sellises olukorras kodus omaette nuttes patja või midagi taolist, kuni üle läheb, sest saate isegi aru, et muidu saab väga haiget keegi, kes ei ole midagi tõsiselt paha teinud.

Jahjahjahjah, ma tean, et eluaegne plaan ei pruugi õnnestuda, on igasuguseid tegureid, aga abielu vajab arendamist ja selle jaoks näiteks meie pastor küll arutleb kihluse-eelsetel päevadel noorte paaridega, kuidas need paarid on oma tulevase ühise elu üle mõelnud ja kas üldse on mõelnud. Iseenesest võiks selline asi olla kohustuslik, samuti võiks täiskasvanuks olemise juurde kuuluda kohustus asju läbi rääkida ja arutada, mulle tundub, et hästi paljud täiskasvanud elavad oma elu ilma igasuguse läbimõtlemiseta, lihtsalt niisama. Aga mitte sellest ma ei tahtnud…

Meil oli alguses PLN, et Mees teenib raha ja mina majandan kodus. Siis kujunes nii, et Mehest sai õpetaja. No ja te teate, kui palju õpetajad teenivad… või ei teeni, eks ole. Mina läksin täiskohaga tööle. Siis me saime lapsed. Ja siis… läksin ma Lillebrori kõrvalt esialgu poole, aasta pärast täiskohaga tööle tagasi, sest nii ju peab. See oli Unistaja sotsiaalselt ebaküpsena koolipaneku kõrval teine kõige halvem asi, mis ma oma lastele teinud olen. Siis tulid igasugused kriisid ja katastroofid ja neli aastat tagasi küsisin ma ennast poole koha peale. Tahtsin päris ära, aga Mees arvas, et igaks juhuks võiks ikka poole kohaga… ja õppealajuhataja arvas ka... ja siis ma nutsin natuke ja andsin järele. Kuna meil enam gümnaasiumi ei ole ja minu juures on alati käinud palju esimene-teine kooliaste pluss gümnaasium, on pool kohta selles mõttes paras ka, et ilma gümnaasiumita ongi mul tööd vähem. Võimalik, et mõni popim ja noortepärasem psihholoog sobika ka kolmanda kooliastmega premini, kes teab. Aga ka mitte sellest ma ei tahtnud…

Nojah. Siis kuivasid kollitused äketse kokku ja Mees teenis mõnel kuul kohe täitsa võimatult vähe. Vahetult enne riiklikku heldust kolmelapseliste vastu oli meil mõnel kuul ametlik sissetulek  - minu poole koha palk pluss lastetoetus - 621 eurot kuus, Mehe kollituste rahad laekusid paaril korral ka mõningase hilinemisega või siis, kui pikem kollitus läbi sai... Sel ajal maksime ka Mehevenna võlgu (ka sellest ma ei tahtnud, aga see oli igakuiselt 191 eurot, praeguseks on asi ühel pool). Nagu te märkate, oleme siiani elus ja muud hirmsat sellest ajast ei sündinud, kui et mõningased säästud on siiamaani taastamata. Küll saab.

Vajadusel olen mina Mehele raha üle kandnud, sest see, mida teenin mina, pole minu meelest mitte minu, vaid meie raha. Ja ma küsisin praegu Mehe käest, tema teenistus on ka meie raha, mitte tema isiklik. Meil on kummalgi enda pangaarve, aga me maksame sealt arveid vastavalt kokkulepetele ja suuremaid oste arutame läbi. Või luksusoste, noh näiteks… ma leian, et minule uus soe mantel oleks suurem ja luksusost korraga, mul on täiesti funktsionaalne talvemantel ja külmema kui miinus kümne puhuks kasukas, pluss üks ebapraktiline valge villane mantel, millest ma pole ammu proovinud, kas see selga läheb, aga nüüd on lapsed nii suured, et ma neid enam süles vedama ei pea... aga muidugi ei tahtnud ma ka sellest.

Minu ja Mehe eluga on muidugi nii, et meie kokkusaamine oli minu meelest küll vedamine… aga Jumala arm ka. Tookord, umbes täpselt 18 aastat tagasi ei olnud me veel kristlased, aga nende esimeste selgeksrääkimiste ja rääkidajulgemiste päevade ajal oskasin juba paluda Jumalalt, et me teeksime õigeid asju. Tundub, et tolles hetkes toimis. :)

Igatahes olen ma puhtalt iseenda kogemusele tuginedes täiesti veendunud, et paarisuhte rahade ja töölkäimise asjade korraldamine on selle paari enda asi, aga mitte ükski väikeste laste ema (või ka isa... kui perele niipidi passib) ei tohiks minna tööle sellepärast, et ühiskond seda temalt ootab, kui süda ütleb tegelikult, et vaja on olla kodus. See, kas väikeste laste vanemad käivad tööl või on kodus, ei ole tegelikult mitte kellegi asi. Kuni kodus on leib laual ja kõik muugi olemas (ma ei mäleta, kas ma olen kirjutanud kunagi sügisel Perekoolist loetud elementaarsest elustandardist, mille kohaselt peab igal lapsel olema üks-kaks tuba, pere peale minimaalselt kolm autot, vähemalt kaks korda aastas tuleb käia perega kusagil Aasias või Floridas rannapuhkusel ja nii edasi… kui ei ole, siis kunagi kirjutan, see ei ole meie standard, sest mulle ei meeldi Aasia) ja kedagi kõrvalist otseselt ei koormata. Muide, meie nendel kõige hõredamatel aegadel toimetulekutoetust ei taotlenud, kuigi sõbrad soovitasid - meil oli sügavkülm täis, säästukontol pisut raha, tuttav hambaarst veel töötas (Mees jällegi pakkus talle 24/7 arvutiabi, iga ilmaga) ja laste kiire kasvuperiood ei olnud õnneks veel alanud. Küll aga peaks igal inimesel olema mingisugune ametioskus ja Paber, mis selle olemasolu tõestab. Kui ühel päeval lähiaastatel peaks juhtuma nii, et igasugusest kasvatusest hoolimata löövad mõnel pojakesel ja kellelgi tütarlapsel teismelised hormoonid üle pea kokku ja... ups, triibud - sest on kuuldud lugusid olukordadest, kus noortel pole enam aega Püha Kondoomi peale mõelda ega midagi, alles pärast imestavad, et ise ka aru ei saa, kuidas "see" juhtus… -, siis ma leian, et on minu kui lapsevanema, ühtlasi värske vanavanema asi abistada, et mõlemad noored vanemad saaksid beebide arvust hoolimata oma koolid lõpetatud ja hariduse kätte. Ööklubisse mineku ajaks peab noor lapsevanem ise lapsehoidja hankima, teises linnas intensiivselt õppimise perioodiks võib lapse vanaema (ja vanaisa!) juurde sisse kolida, kui tarvis. Mitte et ma arvaksin, et mu pojad tulevikus oma abielusid lahutama peaksid, aga inimesel peab olema valik. Tahan, käin tööl, tahan kasvatan kodus lapsi, tahan, vahetan töökohta. Ilma Paberita on see viimane paljudel juhtudel kindlasti vaevaline ettevõtmine.

Ma nüüd maksan ära laste bussipiletid ja uue kuu söögirahad. Ausalt, ei tea, kas see läheb peretoetusest või omateenitud rahast, aga hetkel on seda vaja teha ja järelikult ma seda teen... sest minul on ARNOsse ja Linna bussipiletisüsteemi sisselogimine hetkel lihtsam kui Mehel. Tema jällegi maksab võib-olla neil päevil meie Londoni-piletid, sest seda kunsti oskab tema paremini.

2019. Eesmärgid.

Kõigepealt muidugi soov.

Õnnistatud uut aastat kõigile püsi- ja juhulugejatele! Olgu teil samal ajal aasta hiljem põhjust rahuloluks ja vaikseks tänuks!



Laenulapse Ema, väga lugupidamisevääriline ja arukas naisterahvas, rääkis mulle just hiljuti, mis oli olnud tema isikliku firma eesmärk 2018, astaks. Selle sai  kokku võtta ühelauselisse palvesse: "Jumal, hoia ja juhi minu firmat." Ja nii läkski, oli hoidmine, juhtimine, head kliendisuhted ja lahendatud probleemid - kui neid oli.

Mulle sellised üleüldised hoidmise-juhtumise palved meeldivad küll, aga mõnes asjas tahaks natuke detailsemalt.

Niisiis, eesmärgid.

Kodumajandamine.

• Iga päev olgu valge lina laual.
• Olgu olemas ja kasutusel toidu- ja poeskäimise plaan.
• Igal nädalal tuleb midagi koristada, aasta jooksul tahan luua sel teemal mingi korra ja süsteemi.
• Nõudepesu- ja pesusüsteem jätkub nii, nagu on, olemasolev harjumus on hea.
• Uute retseptide katsetamine on tähtis!
• Retseptidega on vaja Süsteemi (alustasin siin paari päeva eest).

Aed.

• Uus kasvuhoone, (vähemalt osaliselt) avatava katusega.
• Kastisüsteem kasvuhoonevälise aedvilja jaoks.
• Eemaldada vähemalt üks ebasümpaatne puu.
• Istutada vähemalt üks puu, mis meeldib.
• Lillebrorile rohkem peenrapinda!

Remont ja ehitus.

• Jõugu Juhi tuba valmis!
• Sanitaarremont väikeses esikus, mingi parem lahendus seinale, kuhu puid tuues vastu põrgatakse (sanitaarremondi otsene põhjus).
• Mõned pisemad nakitsemised siin ja seal.
• Võib-olla tuulekastid katuseserva alla (vaata punkti Raha).

Lapsed.

• On ära teeninud rahumeelsema ema.
• Vajavad kindlasti olukorrakohast abi ja tuge kooliasjades.
• Käivad igaüks vähemalt ühes kristlikus ja võib-olla mõnes huvipõhises laagris.
• Saavad osaleda nii paljudel üritustel, kui vähegi võimalik.

Abielu.

• Mees on ära teeninud igakülgse naisepoolse abi ja toe ja rahumeelsuse. 
• Kui nii võtta, siis on naine Mehe poolt sama asja ära teeninud, aga seda ei sa ma ometi enda eesmärgiks seada. :)
• Aasta jooksul võiks abikaasad käia vähemalt kuus korda kahekesi õhtul väljas või väljasõitudel (meie elukoha eripärast tulenevalt tundub seda palju!).

Raha.

• Kõik arved ja maksud saagu makstud nii, nagu senini.
• Kirikule kümnisemaksmine peab jätkuma oma loomulikul viisil. Lõpuks kuulub kogudus ju koguduse liikmetele ja imelik oleks iseendi jaoks kogutavatelt rahadelt/tarbitavatelt hüvedelt kokku hoida.
• Käime vähemalt ühel kaugemal (London!) ja vähemalt kolmel Eesti-sisesel reisil (näiteks ei ole lapsed mitte kunagi käinud tõsisemalt Haanjamaal, lapsed ja Mees pole käinud Hiiumaal… midagi taolist. Tegelikult loeb Teise Vanaisa mitmepäevane külastamine ka, suvel.).
• Kogume raha ja ostame ära kas uuema ja kabedama auto või tuulekastid Majale. Või mõlemat. 
• Panen korralikult kirja, kuhu raha täpselt läheb ja kuskohast ta tuleb.

Käsitöötöö.

• Käime tavapärastel laatadel ja vähemalt kahel senikäimata laadal ka. Räägitakse, et Vanamõisa laat on hea koht, näiteks. Lapsed on nii suured küll, et neid saaks suveajal lausa ööseks omapäi jätta, tuleksid toime.
• Käärin ja koon ühe või kaks Väga Laia kangast, seejärel mõned kitsamad. Sest nii on loogiline. Tahan seda teha kohe esimesel võimalusel, loodetavasti märtsis. Ruumiküte on üle hinnatud niiehknii.
• Koon haapsalu salle ka edasi, teen ära pildid ja pisikese poekese.
• Sissetuleku-eesmärke ei sea, selleaastane eesmärk läks kolinal põhja. Tuleb nii, nagu Jumal õnnistab.

Tegelikult… on nii, nagu on, ja tuleb see, mis tuleb. Aga palvetada võime ikka, et oleks juhtimist, hoidmist ja õnnistamist. Sama soovin teile ja, kaasa arvatud need, kes eestpalveid kardavd. :)