CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Tuesday, January 29, 2019

Alice Hoffman "Igapäevane nõiakunst" ja "The Rules of Magic"

Kui ma kunagi väga ammu päris noor olin, ostsin aeg-ajalt Varraku ajaviiteromaani sarja raamatuid. Kui tuju oli. Alice Hoffmani "Igapäevane nõiakunst" oli ilmselt parim neist, mis tol ajal ette sattusid.

Muidugi, raamatu pealkiri on eksitav. Sisust lähtuvalt võiks pealkiri olla hoopis "Argipäevade lumm" või midagi sinnakanti. Sest see raamat on lummav. Keele (tõlge on kerge tõlkekirjanduse üldisel foonil väga hea), suhteliinide ja kirjelduste poolest. Nõidumise osa (see ju niiehknii ei toimi) on pigem vaht tegeliku sisu ümber, tegelikult räägib see omal moel väga feministlik teos naissugulaste vahelisest kokkuhoidmisest, perekonnatraditsioonidest ja armastusest, mis on umbes sama paratamatu nagu päikesetõus. Võimalik, et see raamat tekitaski minus kõigepealt soovi elada vanas, ajalooga majas. Võimalik, et see raamat juhtis esimesena minu tähelepanu mustade kasside erakordsusele. Kindlasti oli see raamat üks neist, mille lugemine tekitas huvi aianduse vastu. Igatahes taastas see minu huvi Alice Hoffmani kui kirjaniku vastu, tema "White Horses" oli mõni aasta varem Saksamaal elades pihku sattunud ja osutunud mõnes mõttes veel lummavamaks kui nõiakunsti-raamat. Hoiatan, väga paljud inimesed vihkavad seda teost, mitte keele ja lähenemisnurga, vaid suhteliinide pärast. Nüüd on mul Hoffmani üsna mitu raamatut riiulis, aga kõik muidugi ei ole nii head, enamik viljakaid kirjanikke vist ei püsi läbi kõigi raamatute sama heal tasemel?

Igatahes oli mul paari nädala eest bussijaamas aega ja kuna ilm oli külm, otsustasin mitte juua sidruniteed, vaid käia raamatupoes. Nagu tavaliselt. "Rules of Magic" hakkas silma ja kuna lubati "Igapäevase nõiakunsti" eellugu, ostsin ära. Ega see pehmekaaneline väga kallis ei olnud, pealegi oli mul tulemas sünnipäev (minu kõrgeaususss…). Nojah. Hoffmani raamatute kollektsiooni sobib ta küll, aga muidu on see teos, vabandage, tarbetu. Mind ajab kurjaks, kui eelugu ja järellugu või nojah, samade inimeste loo erinevad osad omavahel ei klapi. Näiteks väidab üks raamat, et tädid mäletavad Sally ja Gilliani ema Regina metsikut noorpõlve, aga teisest raamatust jääb mulje, et tädid kohtusid Reginaga üldse viimati siis, kui see oli umbes kümnene… Ja nii edasi. Ei ole loogiline, et linnakeses hirmsasti armastatud arsti lesk on juba paar aastat hiljem alati vihatud-põlatud-kardetud nõid. Alati vihatud-põlatud-kardetud. Kirjanik oleks võinud oma vanema raamatu ise läbi lugeda, enne kui hakkas eellugu kirjutama…! Ka iseseisva raamatuna oleks ta... mitte üle kolme-plussi. Suhe tädi Isabelle'iga kujuneb kuidagi täiesti ebaloogiliselt, hea küll, Francese ja Jeti elulood oleks iseseisva raamatuna enam-vähem okei, aga Vincent, see kasutu, võluv, mõttetu Vincent ja tema absurdne eraelu… Vincent oleks võinud sündimata jääda, tundub, et tema isikus üritas autor taaselustada ja ära vabandada "White Horses"'is tegutsenud Silverit. Võeh.

Ühesõnaga, ma olen natuke nagu nördinud.

Mis puudutab esimese raamatu järgi tehtud filmi, siis ka see on nörritav - kui lähtuda minu filmifilosoofiast, et raamatu põhjal tehud film peab kindlasti olema illustratsioon raamatule, mitte režissööri või eiteakelle isiklik fantaasialend raamatu ainetel. Muidugi, näitlejate valik on suurepärane ja muusika täiesti õige, aga lugu ise ei ole enam see lugu, vaid midagi täiesti muud. Ja lumm on läinud, vahetatud vahukoorest pentagrammi ja muude tsirkusenaljade vastu.

Nõidumise võimalikkusse ma siiski, vabandage, uskuda ei kavatse. Kuigi ma pean musta kassi ja kasvatan muuhulgas lavendlit ja sidruntüümiani. Tädide musta seepi tahaks ka ja armastus on nii või teisiti maailma liikumapanevatest jõududest see kõige igavesem. Aga teie lugege midagi paremat kui see eellugu oli.

0 comments:

Post a Comment