Kolmekuningapäeval

Mingeid tähti ma taevas ei täheldanud. Kuningatega on kah siinkandis raskusi. Küll aga on sel nädalal tehtud pauku ja tolmutatud ja käidud sünnipäeval ja...

Vana-aastaõhtuks väljakuulutatud lauamänguõhtu õnnestus. Arvesse võttes, et kutse sai saadetud hästi paljudele üheteistkümnendal tunnil, oli meil täpselt paras arv külalisi. Miinus üks pere, kus naispool oli päeva jooksul haigeks jäänud. Kaks daamide kodugrupi daami ja Lillebrori Sõbra Pere täies koosseisus mahtusid ilusti ära ja tundub, et oli tore. Algklassilaste seltskond hoidis omaette, suuremad mehed hoidsid omaette ja TT-d (kes on veel väga väike mees, kaheaastane) ja Unistaja kui vahepealne mees mängis minu ja ülejäänud naisterahvastega "Ticket to Ride"'i. Kõik peale TT mängisid midagi ja said ka midagi süüa. TT leidis harja ja kühvli ja koristas õnnelikult mõnda aega pliidiesist. Umbes kell pool üksteist tehti pauku ja lapsed said kogemuse, et mitmelasulist potsikut et tohi toestamata jätta. Küllap see põõsas paraneb, mis raketiga pihta sai. Oli suur hoidmine ja kohane õppetund, aitäh.

Siis aga läksid külad Linna, silla peale rakette vaatama, ja meie mõtlesime ka minna, Vanaema-Vanaisa juurde üleskorrusele… aga JJ sai puberteedihoo ja jäi üksi koju. Kell 23.52 helistas ta natuke nutuse olemisega ja kurtis, et elekter oli ära läinud… ja nii me uut aastat vastu võtsimegi, Lillebror ja Unistaja vahtisid rakette, mina rääkisin Vanaemaga millestki, Mees juhendas JJ-d telefoni teel, kuskohas korke ja faase ja asju kontrollida. Kui me tunnike hiljem koju jõudsime, istusime lastega murelikult köögilaua ümber küünlavalgel ja arutasime mingit majanduspoliitikat või midagi taolist (igatahes sügavmõtteline jutt oli), kuni Mees õuekilpi kontrollis. Öö tuli selles mõttes ärev, et arvatav alajaama rike küll parandati, aga eks meil vilkusid tuled selle käigus mitu korda ja Mees käis vaatamas, kas teises Maja otsas ka vool on, meil on elu mitme faasi peal... hommikuks said kõik kolm faasi tagasi. Aga nii ma alustasin uut aastat üleajavate pesukorvidega, ei tahtnud külalistele vannituppa meie (puhast) ihupesu vaatamiseks pesurestile panna, aga uusaastaööle planeeritud pesupesu jäi elektrilistel põhjustel ära.

Veel on toimunud suurme pahteldamine ja lihvimine. JJ toa lagi on peaaegu värvivalmis ja mina kibelen hirrrrrmsasti makulatuuri paika panema. Võib-olla homme.

Kitse ehk kuuse saime toast välja, aga Mehe kirjutuslauda õigesse kohta pole veel saanud.

Veel käisime Mehega mõlemad tööl. Eks seda tuleb ka sel aastal teha.

Eile hilisõhtul olin mina juba voodis ja Mees just pessu minemas, kui ta mind hüüdis… nõudekapis oli olnud krabin ja ukseavamise peale vaadanud vastu hiir. HIIR. Kaelushiir, kui täpne olla. Taldrikute otsas (ja hiired ei pese kunagi jalgu!). Kassid olid külma ilma tõttu toas, aga Valge Mini arvas, et pole hiirepüüdmise tuju, ja must Mimi oli kättesaamatult ahju otsas… nii et meil on nüüd suur virn pestud taldrikuid ja teine virn taldrikuid, mis veel ootavad oma masinakorda, ja arvatavasti üks vabajooksuhiir kuskil toas.

Tänavarahommikul oli Mehel ülikoolis miski seminar. Ta ikka käib seal ka, jah. Seni käisin mina Vanaemaga poes ja lapsed murdsid lund rookides labida ära… pärast lehvitasime voodis lesivale Vanaisale. Enne jumalateenistust ajasin kiriku vahemises ümmarguse lauaga ruumis salliäri, üks tõsine mees ostis piibeleht-lehel salli oma auväärsesse ikka jõudvale emale. Pastor lipsas korraks toast läbi, aga ei löönud templiskaubitseja lauda ümber ega midagi. Ju siis ei olnud tema meelest tegu piisava liigkasuvõtmisega.

Kodus anti ahjukütmist ja šnitslit ja siis tuli tagasi minna, sest põgenemistoas peeti Laenulapse sünnipäeva. Lapsevanemad said seniks linnaloa, kasutasime seda aega poodlemiseks. Raamatupoes tutvusin Mehe klassivenna elulooraamatuga (mitte et Mees oleks piisavalt vana, et temavanustest tavaliselt elulooraamatuid kirjutataks, aga kõnealune klassivend lõpetas oma kuulsust toonud karjääri ja hakkas kaluriks… siis peeti sobivaks raamat ära kirjutada) lootuses leida vanu klassipilte… ja seal ta oligi, terve-klassi-pildi peal lihtsalt üks viltuste silmade*, heleda juuksepahmaka ja koleda dressipluusiga poiss, ainult poiste pildil lausa nimeliselt ära mainitud, et vasakultesimene… endiselt heledad juuksed, viltused silmad ja kole dressipluus. Nagu sel ajal vist peamiselt kanti. Nii et mul on kuulus mees, raamatu ära märgitud ja puha.

Ja siis me käisime apteegis ja apteegist saadut Vanaemale koju kätte viimas… ja Vanaema ütles, et see hommikune Vanaisa suunas lehvitamine võis põhimõtteliselt olla viimane, Vanaisa plaanivat eelseisval ööl surema hakata. Peaaegu 86-aastaselt pole selles midagi imelikku, aga ega selleks, et keegi ära sureb, ei olda vist kunagi lõpuni valmis. PLN oli küll selline, et kevadel, kui enam lund ja jääd ei ole, saab ta jälle natukehaaval aias käia, verandatrepist ikka alla ja üles saab, käetugedega aiatoolidki said neile ostetud… Eks ta selgub, kas suremisejutt on seekord** tõsi või mitte. Igatahes ei ole kerge olla kõrges eas… ega kõrges eas inimeste laps.


__________
*ma ei tea, kellelt need - minu meelest - kergelt idamaise lõikega põsesarnad pärit on, aga need olid täpselt ühesugused Vanavanaemal, Teisel Vanaemal, Mehel ja Jõugu Juhil. Nagu suvel selgus, on samasugused sarnad ka Mehe Onutütrel, kes on põhimõtteliselt minu kadunud ämma veidi kergekaalulisem ja noorem koopia. Võtke heaks või pange pahaks, välimus ja iseloom ja kõik. Ämm olevat talle muidugi ka nime pannud…
**mu isa on viimased kümme või rohkem aastat lubanud ära surra, ma millalgi ostsin suvise tumeda seelikugi valmis, et sünniks sooja ilmaga matusele minna… me oleme selle mõttega juba natuke nagu kohanenud või nii.