Mida laste suhtes teha ei tohi

Mina ei pea ennast suuremaks asjaks emaks. Kolm-pluss, loodetavasti.

Aga. Mõtisklesin siin, mis oleks paar asja, mis ei ole kuskiltpidi seadusega keelatud, aga mida minu meelest lastele teha ei tohiks ja mida mina oma lastele enda teada ei ole teinud...

Lubaduste murdmine. (jah, ma sain selle postituse algse idee mujalt) Minu tüüpvastus laste nurumiste peale on "Vaatame," või "Ma ei ole vastu, aga ma ei tea, kas seda saab teha." Meie lapsed nuruvad hilisõhtust filmi või lauamängu või sõbrale külla. Viimane on meie pere elukoha tõttu alati tarvis läbi mõelda, kas saab ja kuidas koju saab. Õnneks nad asju ega kuhugi minemisi väga ei nuru. Ma tean aga üht endist last, kes rohis peenrad ära, kuna lubati, et siis saab järve äärde... lapsevanem ütles pärast, et tema ei tea midagi ja järve äärde küll keegi neil päevil sõitma ei hakka. Parem on mitte lubada. Õnneks on lapsed ka küllalt suured, et seletustest aru saada ja aktsepteerida, et vahel vanemad lihtsalt ei jaksa.

Laste armumiste üle naermine. Tean jällegi üht endist last, kes kunagi emale elevil häälega pihtis, kui toredat vastassoo esindajat on ta kohanud... ema naeris lapse välja, et liiga noor ja üldse nii naljakas. Laps ei rääkinud emale enam mitte ühestki oma sümpaatiast, mitte kunagi enam. Ei küsinud, kuidas sümpaatiaga suhelda, ei kurtnud muresid. Meil... on õnnestunud jõuda üsna põhjalikku puberteeti nii, et puberteetikud räägivad, mida ja kuidas nad kellestki mõtlevad. Ja küsivad nõu, kuidas mõtlemisväärilise Isikuga suhelda. Võib-olla oli selle aluseks meie reaktsioon abieluettepanekule, mida ma pealt juhtusin kuulma, kui asjassepuutuv poisslaps oli kuueaastane. Kui ma õigesti mäletan, siis ma ütlesin pojale, et valik on hea, tütarlaps on igati meeldiv, aga kuueaastaselt on selle asja lõpliku äraotsustamisega veel natuke aega. Õnneks oskas lapsühik ise ka väljendada, et tahaks selle tütarlapsega abielluda siis, kui nad mõlemad suured on. Kõrvalepõikena - mulle hirrrrmsasti meeldib, kui laps, olgu väike või teismeline, oskab mõelda, et ühel päeval on ta täisealine ja siis võib tema elu olla hoopis teistsugune kui lapsena. Tööalaselt kohtan üsna sageli lapsi, kes ei oska justnagu üldse mõelda, et elu muutub vanuse muutudes.

Võõrastel täiskasvanutel laste naeruvääristamise lubamine. Ma kunagi kirjutasin Onu Väinost. ("Kas sul peigmeest ka on, hähähäää...") Mõne aja eest pöördus keegi meie perele päris võõras, aga ilmselt muidu kena inimene Lillebrori poole jutuga pruutidest. Sekkusin väga konkreetselt, kena inimene jahmus ja kohmetus, et lastega ju ikka tehakse sellist nalja... Nalja tehakse jah, aga selline jutt pole nali, vaid lapsele kohmetuse põhjustamine. Kohmetustunne, piinlikkus või häbi on asjakohased halva või (sada korda hoiatatud) ettevaatamatu käitumise puhul, mitte selleks, et täiskasvanud nalja saaksid. Eriti mitte siis, kui naljasaavad täiskasvanud on mõnevõrra vintis.

Nojah, ja purjusolemist vabandatavaks pidanud pole me ka mitte kunagi. Veinikultuur või sünnipäevalauas tervisejoomine on üks asi, pole küll meie kodu kombed, aga me ei saa minna võõrasse koju ja hakata ütlema, et koristage pudel laualt, sest meie, vabandage väga, oleme karsklased... aga me ei ole iial keelanud ühelgi lapsel imestada selle üle, miks kellegi tuttava lapse isa (või ema, või vanaisa) joob. Meie lapse asi ei ole minna võõrale lapsevanemale ütlema, et enda purjujoomine on häbiväärne asi*, aga takka kiitma ja lugupidamisevääriliseks pidama ta seda kindlasti ei pea. Siiamaani on nende alkoholiprobleemiga vanemate lapsed tundunud täitsa toredad, laps suhelgugi lapsega.

Mida teie põhimõtteliselt oma lastele teinud ei ole, mida seadus justkui lubaks, aga teie meelest ei ole ilus?


________
*tegelikult on. Enne purjujäämist oli ta kaine, ütles mu ema kunagi, ja ma olen selle koha pealt temaga täiesti nõus. Inimene peab oma piire teadma, alkoholi mittejoomine on väga lihtne. Ma olen seda teinud poolest teisme-east saadik (no päris lapsele ikka klaasi pihku ei surutud!).