Friday, January 11, 2019

Need head hetked

Ehk just äsja oli üks selgelt hea hetk. Ema seisukohast. Muidu esineb neid ikka ka, aga kõigi puhul ei ole ma arvuti ligi, et kohe ära märkida.

Telefon piniseb... jääb vait. Ütleb, et vastamata kõne Jõugu Juhilt. Nunuh, mõtlen mina, helistaks tagasi, äkki ikka oli midagi. Esimese asjana, enne, kui JJ jõuab jah või noh öelda, kuulen Lillebrori vadinat - tema käis täna lumetuubitamas ja siis nad JJ-ga läksid siit koolimaja juurest sama bussiga Vanaema suunas teele.

Juba üks ilus asi oligi ära. JJ ja Lillebror ei ole viimasel ajal kuigi lähedased sõbrad, sarnase iseloomu suur miinus on sarnased iseloomuvead, mis muidugi põrkuvad. Aga nagu kuulda, vanemate silme alt eemal saavad läbi küll.

Räägime, selgub, et JJ sõrm oli lihtsalt valesse kohta läinud, nutitelefonide häda... ja siis kuulen, kuidas JJ hõikab: "Lillebror! Lillebror, ära hüppa lumehunnikusse!"

Pole vaja ise telefonis kasvatadagi, lapsed kasvatavad üksteist ise. :D On ju teada, et keegi ei rõõmusta märgade püksisäärte või lund täis saabaste üle, eriti kui saapad saab alles õhtul hilja (reedene päev, puutööring põhjustab hilist kojujõudmist) pliidi kõrvale kuivama. Ja et märjakssaanud jalgade otsene tulemus nohu on üks hirmus haigus, seda teavad kõik samuti. Ikka tahavad teineteist pragamisest või haigustest säästa.

Muide, lingil räägitud vestluses mainitud Klassivend on siiamaani Jõugu Juhi Parim Sõber ja arvatavasti läheb JJ talle ka täna küll. Aga nüüd me lepime sedasorti asju kokku palju lühemalt ja ilma igasuguse ninalurinata.

No comments:

Post a Comment