sai just kinnitust. Minu elus on inimene, kellest isegi mõtlemine, rääkimata tema teemal vestlemisest või hullem veel, temga kohtumisest mõjub nii, nagu oleksin kohtunud Azkabani dementoriga. Tekib tunne, nagu ei suudaks ma enam mitte kunagi elus rõõmus olla.
Jah, ma olen selle asja oma hingehoidja ja Jumala ette maha pannud.
Ei, ma ei saa öelda, et see asi oleks lahendatud või lõpetatud. Kas üldse kunagi.
Vähemalt siin ja praegu ei ole minu ümber ühtegi dementori ega muud kolli. Ja palderjanitablett on juba sisse võetud, loodetavasti annab see mulle parema une. Mingi koguse küpsetusšokolaadi võtsin kah sisse, oli vaja. Esmaspäevast hakkan võimlema, sest Peki-Heini.
Õues on miinus kaksteist.
No comments:
Post a Comment