Jää sõbraks alati...

Et siis sõbrapäev. Tööasjus saabus kohe esimese tunni jooksul üks noormees (rõhutan igaks juhuks, et mitte minu isiklik laps), kes oli otsustanud südamedaamile kingituse teha ja arvas kaasasoleva klassivenna kuuldes siiralt ja südamest, et iseenesest võiks sellele tütarlapsele kingitusi teha ja temaga koos aega veeta terve elu. Mnjah, ilmselt on armumine eakohaselt intensiivne ja samal ajal väga tuuline ja nii süütu, kui üleüldse veel saab. Tegu on väga noore kavaleriga. Ikka juhtub. Ja kesse teab, mis sellest asjast viie-kuue aasta pärast saab?

Siis olid õpetajate kohvikus lae all õhupallisüdamed ja jagati suurepäraseid pulgakooke ja oldi üldse sõbralikud.

Siis toimus maja peal miski amorpost ja midagi ilmselt veel. Üks laps tuli koolist pabersüdamega, mille peale olid klassikaaslased pidanud tema kohta midagi head ütlema. Ainult head. Ega muudmoodi ju ei tohikski?

Ja siis me tulime koju, olles eelnevalt poest ühe tordi ja natuke šokolaadi ostnud. Ja siis ma istusin siia meili lugema… ja tuli tõeline sõber. Imbus teiselt poolt monitori vaikselt kohale, tasa-tasa oma sametkäppadel… üleni prügisena. Keskpõrandal meil kindlasti nii must ei ole, Mimi oli käinud püherdamas kuskil raskesti ligipääsetavas kohas kapi all või maeiteakus. Tema arusaamine sõprusest on selline ja ma arvan, et see on ilmselt üks kõige lihtsamaid sõpruse vorme. Ole sõber sellega, kes sinu eest hoolitseb ja kui ta sulle vahel juhtub kogemata peale astuma, siis anna mõningase sabavonksutamise järel ikkagi andeks. Ja too talle surnud hiiri, porikäpakesi ja kasuka sees kõikvõimalikku sodi. Küll tema ka kõik andeks annab.

Sest päris tõsiselt, kuidas saaks mitte olla sõber sellise suurepärase isiksusega?

Pilt on mõned aastad vana, aga Mimi ei ole oluliselt muutunud.

Tegelikult ma armastan oma inimsõpru ka. Olen tänulik iga päriselusõbra ja iga blogisõbra eest kõigil päevadel, mis aasta sisse mahuvad. 

Aitäh.