Kas te olete märganud, et eesti keeles on nende kolme sõna erinevus ainult esitähes? Nagu see lastefondi või misasja reklaam "_nnetus" - vaata ise, kas paned algusesse a või õ...
Aga sisu peale mõeldes…
Seadus käib kõigile. Ühtemoodi, kirvega. Olgu liiklus või pärimisõigus või ma ei tea, maksuamet. Õnnetuseks tähendab "kõigile ühtemoodi" erandjuhtudele halba, sest erandid ei ole ette nähtud. Isegi kümme käsku, mis peaks olema täiuslik seadus, ei näe ette olukorda, kus inimene peab tapma nõrgema päästmiseks - või vähemasti ei ole seal kohe juures lisapunkte, mis nõrgema päästmise vajaduse kohta käiksid. Ja meie igapäevaelu on seadustega aetud umbes sama keeruliseks nagu juutide käsuõpetus, tundub mulle.
Teadus käib umbes nagu kah kõigile, aga väidetavalt on selle vabanduseks statistika ja uurimused. Ma usun teaduspõhisusse kindlasti, kui tegu on füüsika ja keemiaga, ühesõnaga, elutu maailmaga. Või kuidas seda peaks nimetatama. Aga elusorganismidega… Eriti meditsiini ja sotsiaalteaduste puhul tuleks lähtuda eelkõige…
...headusest. Headuse all mõtlen siin ja praegu iga üksikjuhtumiga tegelemist üksikjuhtumit tundma õppides ja sellel juhtumile antud olukorrast lähtuvalt parima lahenduse otsimist. Eelkõige meditsiinis, hariduses ja sotsiaalvaldkonnas. Sest inimeste ihud ja mõtted ei ole standardsed.
Täpsemalt. Praegu kirjutab leht ühest meditsiiniharidusega mehest, kes olevat pühendunud kristlane ja sama pühendunud ravimivastane ja väitvat, et arstidele on aastaid valetatud. Noh, ma olen ka kristlane, aga ebamäärase kurguvaluga kontrolltööd kirjutama läinud lapsele andsin ikkagi mingid (varem äraproovitud) lutsukad kaasa ja kuumakotiga pimesoolepõletikku ravida ei püüaks. Või midagi sellist. Küll aga on arstidele ja kõigile meditsiinitöötajatele valetamine (ja ainult sellepärast ma toda meest üldse mainisin), kui neid pannakse uskuma, et kõigi inimeste kehad toimivad standardselt ja patsient ei tea ise üldse mitte midagi. Olen üsna mitmeid sellise suhtumisega arste kohanud ja kahtlustan, et see ei ole neil kõigil kuskilt tühjast kohast tulnud kiiks, vaid ongi… õpetus. Ühel juhul sain ma standardse ravimise tagajärjel üsna ebameeldiva allergilise reaktsiooni - noh, nüüd ma vähemalt tean, et diklofenakki paluks mitte pakkuda, paha hakkab -, teisel juhul, kui muidu sümpaatne arst keeldus minu varasemat kogemust uskumast, lõpptulemusena südamelihase põletiku, sest antibiootikumid ei saa ega tohi olla esimene valik, keha tuleb ikka ise ka mõne asjaga toime… Nii oli arstile õpetatud. Ja taolisi, standardipõhise valesoovituse või -ravi juhtumeid on tutvusringkonnas teisigi olnud, õnneks mitte ühtegi fataalset, niipalju kui mina tean. Hakka või hiina meditsiini uskuma, nemad seal vist ravivad individuaalsemalt kui meil siin.
Või mnjah, mul on tööl praegu üks juukseid katkuma panev olukord*, millele koolivälised nõustajad pakuvad standardset, seadus- ja teaduspõhist lahendust. Kuigi on näha, et pakutud lahendus ei anna tulemusi, puudub seaduse ja teaduse järgi võimalus mingeid muid meetmeid rakendada. Pole (enam) ette nähtud. Kui ma alles töötama hakkasin, siis võimaldas seadus, ja teadus näitas, et toimib, aga näe, praeguseks on uus teadus… mille järgi ei ole selle konkreetse lapse ja pere olukorda olemas. Kuni aga piisavalt palju probleeme tekib - sest ega see pere päris unikaalne ka ei ole -, et seadust tagasi muuta, jõuab see konkreetne laps palju vanemaks saada ja endale päris palju paha teha. Aga paela jalga panna ei saa, seadus ei luba. Ühe teise pere puhul paar aastat tagasi, hoopis teistsuguse olukorraga võitlesime terve õppeaasta, et lapsele saaks abi. Lõpuks läksid üks meie maja töötaja ja üks otsustaja enam-vähem rinnutsi kokku, sest seadus… Meie maja töötaja võitis, kuna keeldus enne lahenduse saamist lahkumast. Laps sai lõpuks abi, aga mis hinnaga…?
Või see hiljuti sotsiaalmeediast ja maeiteakust veel läbi lipsatanud murekiri, kus täisealist erivajadusega tütart hooldavalt emalt nõutakse täpset aruannet tütre toetuste kasutamise kohta. Miks ei tohi ühe perena elavaid inimesi vaadata kui üht leibkonda, kus pesu käib samas masinas ja leib samas kapis ja leiva ostmiseks kulutatav raha samast rahakotist? Või nojah, meile lähemalt, miks ei tohi abieluinimesed enam ühiselt tulusid deklareerida? Või miks sai kümmekond aastat tagasi üks armas pangateller (ta oli hiljem mõnda aega meie kooli lapsevanem, tõesti armas inimene) peaaegu närvivapustuse, kui ma ütlesin, et meie peres tegeleb pensionifondide jms kraamiga meespool, sest meil on tööjaotus? "Aga... aga…" kokutas armas pangateller, "teie abikaasa ei tohi ju teie rahadest mitte midagi teada!" Ilmselt seadus, aga mitte mingit headust ehk usku, et täiskasvanud inimesed teevad ise kokkuleppeid, mis neile sobivad.
Ainult et... mina võin siin omaette targutada, palju tahan, aga head lahendust ei tea. Teadus ei saa võtta arvesse kõiki võimalikke erisusi. Seadus saab seda veelgi vähem, aga headus… et headus toimiks, peab ta mõnel juhul olema ebateaduslik ja ebaseaduslik, tundub mulle. Ja nii me pusime põlve otsas, võttes vastu otsuseid, mille peale Keegi Täpne Inimene silmi pööritaks, aga loodame, et Täpne Inimene ei saa teada… või õnnestub Täpseid Inimesi ümber veenda, nagu selle õnnetu lapse asjus Hääletegemisega paari aasta eest oli. Tähendab, koolis me õpetame konkreetset last, mitte seaduse järgi ette nähtud standardõpilast. Sotsiaalsetes asjades toetame inimest, mitte standardkodanikku (õnneks on koolis see sotsiaaltöine pool ka vabam kui lastekaitses või "sotsis", kus rahad liiguvad). Ja arsti juurde minnes... nojah, ideaalis võiks arsti juurde jõuda enne viimast meeleäraheidet, kus veel on võimalik arstiga ühiselt arutledes jõuda õige raviskeemini. Või vähemalt usaldusväärse arsti leidnult temast kümne küünega kinni hoida.
Enam ei targuta, lähen riputan pesu. Viie inimesega tuumperekonnas on ikkagi veel võimalik läheneda individuaalselt, seaduse ja teaduse pärast eriti muretsemata. Ma loodan.
____________
*palun mitte valesti aru saada, on kuulda olnud, et taolisi asju juhtub enam-vähem igal aastal igas Linna tavakoolis, meie pole ainus. Mehe koolis, ilusasti remonditud majast hoolimata. Meie kõrvalmajas. Selles koolis, mis praegu remondis on. Iga olukord on erinev, aga igaühe puhul tuleb leida lahendus, et saaks abi see laps ja tuge kõik asjaosalised. Kui see võimalikuks osutub.
No comments:
Post a Comment