Tuesday, February 26, 2019

Teisipäevane tusameel ehk vebruariiti tuleb tarvitada, kuni veebruari jätkub.

Juba hommikune telefonikõne Vanaemaga tegi mind väga õnnetuks. Temal on viimastel nädalatel kombeks ükskõik millist kuskil kohatud vähegi sobivas vanuses tunduvat meest seostada mingite minu kunagiste koolikaaslaste või veel hullem, kavaleridega. Ta on selle üle ühtelugu väga elevil ja kui mina tema elevust ei jaga, vaid iga uue "avastuse" peale aina pahasemalt reageerin, siis solvunud. "Aga Reedakene, see mees, kes meile puid toob, PEAB olema sinu koolivend, tema nimi on ju Lauri* ja ta on selline pikk…" või "See mees ütles, et ta elab vaat tolles linnaosas /kus 25 aasta eest kõige odavam üür oli/, see PEAB ju olema too sinu kavaler aastast 1995..." Minu väide, et kõrgharidusega tippspetsialist, minu teada pereisa ei jää aastakümneteks elama tudengipõlve hädaabi-üürikasse, ei pädenud.

Siis järgnes üritus, kus kuulajaid ühendas peamiselt sügav piinlikkus- ja pettumustunne. Halastuse mõttes ma ei täpsusta, mis ja kuidas, aga… Omad olid igatahes kohviapusi ajal väga rahulolematud ja segaduses.

Mina ja veel keegi pääsesime vihma käest räästa alla, sest pidime osalema järgneval erisündmusel hoopis teises asutuses… aga esimesed 10 minutit pidime kuulama moraalijutlust ja kriitikat teemadel, mille kohta tagantjärele tahaks kangesti öelda, et kulla inimene, mis imeasja pärast te seda juttu MEILE räägite? See ei ole üldse meie asi ja mis tähtsust see siin ja praegu omab? Õnnetuseks olime mõlemad selles hetkes liiga pahvid, et midagi vastu öelda. Lõpptulemusena ei olnud ka sellel sündmusel mingit praktilist tulemust. Nii küündimatut tööpäeva pole mul ammu olnud.

Kodused patronused väheke abistasid, aga lõpuks võtsin ikkagi palderjani. Prantsuse vahetuslapsel olevat kassiallergia, aga rohud kaasas - mida see tegelikult tähendab? Meie kodu on kassidest igas suunas läbi imbunud! Lillebrori peokutsetele pole vastanud umbes nagu mitte keegi peale ühe lapse, kes kindlasti ei saa. Kurk ikka natuke valutab ja ma ei suuda isegi raamatulugemisele keskenduda.

Lõpuks diagnoosisin endal vebruariidihoo. Eks varsti saab veebruar läbi ka, ega märtsis enam vebruariiti põdeda ei sünni, eks ole.


Ja et mitte ainult vinguda…
Leidsin eile ühe absoluutselt suurepärase raamatu. Sally Andrew "Mõrvade ja armastuse retseptid". Nagu "Viis neljandikku apelsini", aga oluliselt kergem. Või "Nagu šokolaadi keeduvesi", aga palju ontlikum. Või mingi teos, mida ma ei suuda paika panna, aga mida lugedes tuleb ka silme ette köögis ringi tatsutades köögiviljapuhastamise vahele rahulikult juttu vestev tädi: "Tükelda viis paprikat… Jenny oli muidugi üle küla tüdruk, selles ei saanud kahelda, aga temal endal jätkus silmi ainult…" Ja nii edasi. Mis raamat see ometi on?

Ja kui palju me ikka Lõuna-Aafrika kirjanikke lugeda saame? Kui mõrvad ja/või humoorikad armulood ja/või söögitegemine ei meeldi, siis kogu see kohaliku elu ja looduse kohatine sissepikkimine on ikkagi väärtus omaette. Kuigi see, kuidas Tannie Maria vastab noormehele, kes soovib oma tütarlast välja kutsuda, on täiesti… puhas kuld. Ja ikkagi olen ma mingit sarnast väga mõnusat raamatut kunagi lugenud. Või ikkagi "Nagu šokolaadi keeduvesi", ainult et intiimstseene vahele jättes?

_________
*ma ausalt kahtlustan, et 40-50-aastaseid pikemat kasvu Laurisid on veel. Oleks siis Orlando või Helmut või midagi see nimi...

No comments:

Post a Comment