Tuesday, April 16, 2019

Kolmapäeva hommikul

Mehed on kõik seal, kus nad peaksid olema. Kes tööl, kes koolis, kes valmistumas taas kaheksajalga mängima.

Mina olen kohevarsti ka seal, kus ma peaksin olema, tähendab, pesu riputamas. Päeva PLN sisaldab endas kudutööd päikese käes - kas ma olen rääkinud, et mul on nüüd magamistoas akna all tugitool, mida me Valge Miniga vaheldumisi kasutame ja kuhu paistab päike peale? -, kangakudutööd nii, et kangas õhtuks maha ja uus üles aetud saab, söögitegemist ja võimalik, et õhtupoole, kui mehed kodus, ka mingeid aiatöid. Söögiks tehakse näiteks hmm, hispaania omletti salatiga ja magustoiduks dampfnudelneid ploomikompotiga? Võib-olla. Tegelikult peaks tomatitaimekesed ka ära pikeerima, enne kui nad lõputult pikaks venivad. Aga mitte, palun, kell kolmveerand üheksa hommikul.

Maailmas toimuv ja viimasel ajal toimunu tekitab endiselt emotsioone, aga mis neist ikka… Kui midagi ära märkida, siis neil päevil sai kinnitust minu veendumus, et vähemalt üks omal alal tunnustatud eestlane - see, kes kõigist kõige edukamalt mitte midagi ei oska - on erakordselt rumal (ma ei pane linki, kes teab, see teab). Minul oli esmaspäeva õhtul telerist vist N24 uudiseid vaadates - sest Mees avastas Postimehest ja Lillebror tahtis jälgida - täpselt sama tunne nagu 9/11 kaksiktornide hävimist vaadates. Kuigi kogu sündmus oli ju hoopis teistsugune… aga absoluutse katastroofi pealtnägemise tunne oli ikkagi. Ja enese väiksuse ja võimetuse tunne.

Veel on juba ammu jahmatanud mind ühe tuttava, lausa (vist endise) palvekaaslase avaldused sotsiaalmeedias. Tekib tahtmine talle öelda, et ole hea inimene, otsusta ära, kuhu sa tahad kuuluda… aga ei ole päriselt minu asi öelda, pealegi ma põhimõtteliselt ei salli vaidlemist, milleni see ütlemine kindlasti viiks. Aga selle inimese pärast on ka kurb.

Kodusematest asjadest veel - ilm on täpselt selliseks muutunud, et ahjukütmine on nagu liig, aga ilma kütmata on nagu kõhe. Ja riidesse panna ei oska, peale Lillebrori pole meil praegu vist kellelgi ühtegi kevadsügisjopet ega mud sedasorti hilpu, hea, et kingad saime. Pealegi on hommikuti miinuskraadid. Rõõmu teevad muidugi kured ja kannikeste õitsemine.

Koolivaheajani on jäänud poolteist päeva.

Ja nüüd - naine, võta kausitäis pesu ja kobi õue. See osa maailmast võiks veel paigas ja turvaline olla.

No comments:

Post a Comment