CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Friday, May 31, 2019

Mõelda, et homme on esimene juuni!

Ja meil siin on üsna reaalne öökülmaoht. No aga ega ma Lillebrori poolt Loodusmajast saadud basiilikuid ei olegi veel õue istutanud.

Juunis:
  • käivad Unistaja ja Lillebror võistlustel;
  • istutan kasvuhoonesse miniürgmetsa tomatid;
  • osalevad kõik lapsed mingil kujul kooliolümpiamängudel;
  • saavad kõik lapsed tunnistused ja koolivaheajale;
  • tehakse hästi palju aiatöid;
  • koon maha ühe kanga kodus ja teise Vanaema-Vanaisa kodus (see, häbematu, on poole pikem kui alguses paistis… aga lootust on ikka!);
  • teeme nobeda remondi sealsamas kangamahakudumisekohas, tapeet ja värvid on olemas, Mees passib parasjagu üht parketioksjonit (muidu on nii, et kui C.-l üleval taskurätt maha kukub, mõtleb Vanaema all, mis MÜRTS see oli, see maja kostab nii hästi läbi);
  • saame puhkusele;
  • osaleme jaanipäeval;
  • koon valmis kaks ja annan tellijatele üle kolm viiulivõtmesalli (üks taheneb juba raamil), tähendab, koon umbes vahetpidamata;
  • panen purki rabarberikastme;
  • sööme mmmmmaasikaid;
  • käivad Unistaja ja Lillebror spordilaagris (jah, treener on Lillebrori südameasjadest teadlik);
  • läheme natuke nagu hulluks, sest kogu aeg on kole kiire. 
Vahepeal tegeleme veel muude selliste pisiasjadega, nagu Mehe Ülikool, Vanaisa haiglasolemine (taastusravi juba tuttavas kohas Kuurortlinnas), pliidipuud, suhkruherneseeme ja võimalik, et veel millegagi. Aga nüüd ma lähen magama, sest homme on laupäev ehk aiatööpäev ja pesupesupäev ja kudupäev, aga kõige tähtsamana kauamagamisepäev. eadööd.

Wednesday, May 29, 2019

Oeh

Täna veetsin õige mitu tundi Vanaema ja Vanaisa maja ülakorrusel kaltsuvaipu kududes. Selgus, et kangast on umbes kolm korda rohkem, kui me arvasime… õnneks on Mehel reedel õhtul koguduse juhatuse koosolek ja see kestab kaua, ma siis sel ajal muudkui koon. Et teljed ja muu kraam saaksid sealt välja ja C sisse kolida.

Vanaisa läheb esmaspäeval kolmeks nädalaks haiglasse, lubati pakkuda füsioteraapiat. Ehk on sellest kasu. Muidu oleme sel rindel ka palju saavutanud, täitsa nagu heaoluriigis elaks.

Vähem kui viie nädalaga on vaja valmis saada kaks (2) viiulivõtmesalli. Neist esimesest on jupike olemas, aga see on, pange tähele, jupike.

Tomatitaimed kasvatavad endiselt verandasse kohaliku tähtsusega ürgmetsa. Vähemalt ostis Mees täna portsu servamata lauda, millest kasvuhoonesse peenrakastid teha.

Aias ei ole meil ilmaski olnud nii hirmus kui sel aastal, sest kogu aeg on kiire või keegi haige või vihm. Maasikataimed ei lase ennast sellest segada ja õitsevad pööraselt.

No ja siis tuleb veel kooliaasta ära lõpetada ja üldse… kõike teha, eks ole.

Ja keegi peaks tegelema Inglismaa rongipiletitega. See keegi olen mina... ja see ei tule kohe kuidagi välja. Ma lähipäevil...

Ma nüüd lähen ja koon jooksuga edasi. Keegi võiks päevadesse tunde juurde kirjutada.

Monday, May 27, 2019

Kuidas mu perekonna supiarmastus äkitselt taastus

Üksvahe oli meil supisöömisega kehvasti. Nuriseti, paluti vähem panna. Siis annetas sõbranna portsu pastinaaki ja ma katsetasin pastinaagisupiga. Selline kena püreesupp, röstpirniga.

Selgus, et pastinaak meeldib meile ahjus valmistatuna, aga mitte supi sees. Et ma teen siis esmaspäeval kõrvitsasuppi, küsisin.

"Jaa!" kilkas Lillebror.

"Tee seda, kus peekon sees on!" arvas Unistaja (porgandisupp kõrbeda peekoni ja sõstraželeega).

"Mis supp see oli, punane, vürtsikas, natuke liha…?" arutas Jõugu Juht (indiapärane karriga tomatisupp).

"Borš on vist otsas?" küsis Mees.

Järsku armastas mu pere suppe kohe väga. Peaasi, et enam pastinaagisuppi ei anta. Kõrvitsasupp on hetkel pliidil, nädala lõpus vaatan, mis seis meil hapuoblikatega on, nendest saab nimelt ka suppi.

Sunday, May 26, 2019

Igasugused arengud on võimalikud

Seda ma nentisin neljapäeva õhtul planeeritust kohe palju hiljem kodu poole sõites. Perearsti nõuandetelefonilt öeldi, et auväärt iga ei ole veel diagnoos, kutsuge kiirabi. Kiirabi ütles, et täitsa terve vanainimene, ainult jalgu ei võta alla. Viime ta nüüd voodisse. Vanaisa ise jaksas ennast kätega ilusti ära toetada, aga jalgadest ei olnud tuhkagi kasu… ei ole siiani.

Põhimõtteliselt on võimalik, et saab õendushooldusele ja sealtkaudu mingid uuringud ja võimlemised ja ravi… ja hakkab jälle kõndima. On võimalik, et ei saa. Või et saab, aga ei ole kasu. Või et nojah, pole enam mingit hooldamist vaja. Igatahes me viisime talle reedel mitmesegaseid raskusi ületades mõningad vahendid natukegi inimväärilise elu säilitamiseks ka olukorras, kus kemps on kättesaamatult kaugel, ja homme hakkan taas tema perearsti püüdma.

"Kas teil siis enda juures ruumi ei oleks," küsis lahke kiirabitöötaja, "tal on ju varsti 24 tundi ööpäevas abi vaja." Paraku ei ole me 24 tundi ööpäevas kodus ja kuigi ruumi ruutmeetrite näol leiaks, ei ole need ruutmeetrid haigetoaks kohased. Anfilaadne ruumijaotus võis olla kohane 17. sajandil, kui õukond käiski pealt vaatamas, mismoodi mõisahärra potil istub, aga tänapäeva inimväärikus eeldab siiski magamiseks, pesemiseks ja tualetitoiminguteks teatud privaatsust. Siinkohal võiks muidugi pikalt halada müütide üle, et maamajades on alati hirmpalju vabu, sissekolimisvalmis omaette tube, või et eramajad on lõpmata suured, nii et sinna mahub korraga palju põlvkondi… aga need ongi ainult müüdid.

Pärast jaanipäeva, jah, siis elab nende maja teisel korrusel üks adekvaatne täiskasvanu, kes muidugi ei pea pesema ega potitama, aga oskab ehk nõu anda, kui meid käepärast ei ole, aga ärevus suureks läheb. Nagu neljapäeval oli, kui Vanaisa köögis taburetist mööda istus ja enam püsti ei saanud, aga ka pärast püstitõstmist (olime just lapsed trennist võtnud, saime kohe appi hüpata) jalgade peal püsti ei püsinud.

Tollesama teise korruse vabastamise nimel loobusin Kirikute Ööle minekust ja selle asemel kudusin õige pika jupi kangast hele-meresiniseks vaibaks. Sest sisse ei saa kolida enne, kui on tehtud remont, ja remonti ei saa enne teha, kui on tuba lage, ja tuba ei saa lagedaks enne, kui on kangas maha kootud. Nii et ma koon uuel nädalal seal ka kohe palju.

Kodustes tingimustes kudusin kah. Jõugu Juht pani enda toa jaoks vaibavärvid kokku, aga märkas siis üht kangapaku peale keritud eksemplari ja leidis, et seegi vaip on kena. Noh, eks me vaatame, kui vaibad maha lõigatud ja valmis, kumb talle rohkem meeldib. Oleks ka väheke imelik, kui vaibakuduja laps ei saaks endale tuppa valida just seda vaipa, mis kõige rohkem meeldib.

Kodustes tingimustes tegin veel aiatöid kohe nii, et higi tilkus ja lendav seltskond kahte lehte laiali… lendas. Paraku on ka minu kuumataluvusel teatud piirid, osa maasikapeenardest jäi uude nädalasse rohida. Mehed niitsid natuke muru - mitte et see praeguseks enam märgata oleks - ja panid mulle kokku ühe kena kasvuhoone. On vähemalt mingi lootus, et sinna tekivad peenrad ja peenardesse saab istutada tomateid, mis hetkel üritavad verandal tekitada väikest kohaliku tähtsusega ürgmetsa.

Jõugu Juht pani kokku oma uue voodi. Üsna ise pani. Veel käis JJ sünnipäeval, kus Kooli Kõige Viisakam Tüdruk olevat reeglitevastaselt talle püssiga kaela pihta tulistanud. Mulle need sõjamängu-sünnipäevad ei meeldi, no aga minevaasta olla sama laps pidu põgenemistoas pidanud, paljuke neil teismelistel ikka sünnipäevaideid on.

Unistaja sai teada eesti keele tasemetöö tulemuse - väga hea. Veel kirjutas Unistaja terve nädala lausehaaval kirjandit kevadest. Ei tule siit ei Agu Sihvkat ega Ottokar Dommat, mõnest looduspoeedist (Richard Roht vist?) rääkimata. Loovkirjutamine ei ole enamikul juhtudel Unistaja teetassike.

Lillebror oli paar päeva natuke nagu kõrvapõletikus, aga pärast esimese tableti võtmist see enam tema elu väga ei seganud.

Pühapäeval lõpetas Unistaja pühapäevakooli. "Mul oli natuke imelik seal ees seistes kõige pikem olla," arvas ta ise. Noh, keegi peab ju kõige pikem olema, ühtlasi oli ta ppk lastest ka kõige vanem.

Nägin eemalt, kuidas üks sõber vestles kauni noore emaga, kes tundus kangesti tuttav. Pärastine üleküsimine ja kontroll sotsiaalmeedia abil andis tulemuseks, et oligi tuttav, õpilane sellest imetoredast lennust, kes peaaegu kõik (no miinus J.-A. ja T., kes tunnis võimlesid laua all, laua peal ja pinkide vahel…) mulle väga meeldisid. Tundub, et läheb väga ilusasti ja Jumal on ta enda ligi saanud - see on tõeline arm ja suur tänupõhjus.

Rüüstasin rabarberipuhmaid Vanaema juures ja kodus ja... nüüd on meil kolm suurt karpi rabarberit sügavkülmas, talvel hea võtta. Järgmisel nädalavahetusel ehk keedan portsu rabarberi-sibulakastet. Õues lõhnavad sirelid jalustrabavalt ja õnnelikud pääsukesed laulavad nii, kuidas jaksavad. Räägitakse, et järgmisel nädalal algab juba juuni.

Friday, May 24, 2019

No teate!

Olen eluaeg arvanud, et spordiürituste koht on spordiväljakul või spordihoones. Linnatänavatele ega maanteele ei ole suurüritustel asja. Et ma ühtegi spordiüritust vajalikuks ei pea, on minu probleem, aga kui sport tavaliste inimeste elu takistama hakkab, siis… on see puhtakujuline sigadus.

Seekord suunati rattaralli või eiteamisasi  mööda Vanaema-Vanaisa kodutänavat. Otse loomulikult ei olnud selle kohta Tartu Postimehe kodulehel hommikupoole sõnagi, igatahes mitte nähtaval kohal. Nähtav koht peaks olema kõige esimene artikkel! Noh, nii, nagu hiljuti oli pidevalt mingi jutt kellestki Ott Tänakist - kes see taevapärast on ja miks Postimees arvab, et ma tema kohta midagi lugeda tahan?

Ja otse loomulikult keerasime meie Mehega, Vanaisale hangitud invavahendid autos - ma sellest kirjutan kunagi edaspidi, aga olukord on veel kehvem kui kuu aega tagasi -, sinna tänavasse just selle kinnipanemise hetkel. "Keerake vasakule!" viipas ja karjus ühtlaselt karvase peaga (ehk: kuidagi erakordselt habetunud) blond noormees, turvafirma logo selja peal. "Ei saa, mul on otse vaja!" hõikas Mees vastu. "Sõitke sealtkaudu!" Noormehe mõistusesse ilmselgelt ei mahtunud, et mõni inimene ei tahagi Staadioni-Sauna ristmikult Kroonuaia sillale keerata, vaid tahaks nagu… otse. Ja et otse on nii otse, et mujaltkaudu ei ole põhimõtteliselt olemas.

Siis tulid mingid vihmakuubedes mootorratturid, ratta peal silt "politsei", ja üks neist hakkas omakorda Mehe peale karjuma. Lausa RÖÖKIMA. Räuskama. Sõimama. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis numbrimärk oli 34 IJ ja räuskav meesterahvas sadulas erakordselt ebameeldiva ilmega. Muidugi, ega inimene, kes sinu peale lihtsalt niisama KISENDAB, ei paistagi tavaliselt kuigi kaunis. Veel vähem kaunis paistab inimene, kes RÖÖGIB su maailma kõige olulisema inimese peale.

Teatavasti peaksid politseinikud olema korralike inimeste vastu aupaklikud. Nende funktsioon on abistada. Samamoodi on teada, et Eesti politsei, eriti liikluspolitsei ei täida oma olemasolu eesmärki absoluutselt, vaid tegeleb abistamise asemel kahtlustamise ja karistamisega. Aga mitte sellest ma ei tahtnud… Ega Mees muidugi ka just väga sõbralik ei olnud, lausa vihane oli, sest esiteks oli temalt ära võetud õigus liikluseeskirjadele vastavalt sõita sinna, kuhu vaja, teiseks RÖÖKIS tema peale mingi jupijumal. Isegi kaks jupijumalat, ka see esimene karvik oli kõike muud kui viisakas*.

Ootasime päris kaua aega - selle ajaga oleksime jõudnud kohale ja invavahendid maha laadida, uuesti peale laadida ja otsa ümber keerata -, kuni hirmsa huilgamise saatel sõitis mööda pundar jalgrattureid. Mina üritasin niikaua saada telefoni otsa politsei infotöötajat, sest olukord oli selgelt pealekaebamist väärt. Infotöötaja teatas jahmunud häälega, et ükski politseinik küll niimoodi käituda ei saaks ja kui see tõõõõesti nii oli, tehku me avaldus Lõuna Prefektuurile. Selge, avaldust teha ei viitsi, see ei viiks suurt mitte kuhugi. Elukogemus on näidanud, et politseinike hulgas on igasuguseid inimesi. Mõned on väga toredad. Ja mõned… mõned üksikud… on noh, vastupidi. Aga ma otsustasin selle olukorra laulu sisse panna.

Kui me olime Vanaemale ja Lillebrorile sündmustest ülevaate andnud, arvas Lillebror, et ju see mees oli ahvist arenenud. Baptistilapsukeste naljad.

Kui ma üldse sain veel spordivaenulikumaks muutuda, siis täna see muutumine toimus. Minu Mehe peale ei karjuta.

Paaril varasemal korral, muide, on meid rallirajast siiski läbi lastud või palutud vaat nii kaua oodata. Viisakalt kohe algusest peale. Äkki see asi ongi nii mõeldud, et rajaäärsed viipajad peaksidki viisakad olema ja meile juhtus lihtsalt korraga kaks erakordset… Bergkvisti?
___________
*inimestele põhjendamatute ebamugavuste valmistamisel tuleks kõigepealt vabandada, et olukord on selline nagu on, ja siis anda infot ooteaja orienteeruvast pikkusest. Mitte alustada karjumisest ja käsutamisest.

Tuesday, May 21, 2019

PLNid

Esmaspäeval oli PLN täita kastpeenar, külvata sinna herned, võtta üles maasikataimed ühe kolleegi jaoks. Kududa valmis üks kollane vaip. Lõigata kilo kaltsuvaibamaterjali. Viimistleda üks viiulivõtmesall, tellijat teavitada. Kududa järgmist viiulivõtmesalli kohe hoolega edasi. Teha perekonnale süüa, riputada ja sorteerida pesu.

Teate, ma sain selle kõigega hakkama! Pluss toimetasin natuke õhtupoole kah aias, kuni mehed muru niitsid. Viimasest hankisin muidugi vägevad kihulasehammustused, aga kogemus on näidanud, et need ei jäta arme terveks suveks, ainult umbes jaanipäevani.

Teisipäeval ma olin tööl ja tegin tööasju, koduasjadest tegelesin ainult kudutööga.

Tänane PLN on kirjutada üks kiri, rohida maasikapeenrad (maasikad kolivad ka sügisel kasti, mina enam muudmoodi ei viitsi), kasta tomatitaimed, kududa Jõugu Juhi toa vaip, kududa viiulivõtmesalli, sõita lõunase bussiga Linna, käärida üks kangas, osaleda - ikka kududes - Erasmus-pluss projekti teemalisel koosolekul, valmistada üks kook, kududa võib-olla lõpuni aktuaalse salli keskosa. Kiri on kirjutatud ja saadetud. Ma nüüd lähen tomateid kastma ja siis õue.

Tubliolemine on tore, asjad Saavad Tehtud ja enesehinnang kohe kerkib.

Edaspidine PLN ongi usinaks hakata… see oleks üks hea harjumus, mida endale külge pookida, kas te ei leia? Kui nüüd ainult kuidagimoodi õnnestuks ilma putukatest fänniklubi osaluseta mõned kastpeenramaterjalid ette valmistada… Aga meil on ka sel aastal hulk õnnelikke priskeid pääsukesi, küllap nemad aitavad selle putukaküsimusega.

Teine PLN on usinuse käigus mõned kilod kaotada, taas omandada talje ja soovitud mõõtude taastamisel premeerida ennast mõne kena kleidiga (ma muide ei mahu enam oma ilusa helelilla kirikukleidi sisse ära, või noh, mahun hästitopitud vorstijupikesena - see peab muutuma!). Rüüpan tomatikastmise eel ja järel ise ka vett ja jätan küpsised rahule. See ehk aitab. Söö vähem, liigu rohkem… no ma püüan.

Sunday, May 19, 2019

Ometi ka midagi arukat

Tänase "Postimehe" Meie Eesti haridusartiklid tunduvad esimeste lõikude põhjal olevat ühed arukaimad, mida haridusest viimastel aastatel on kirjutatud (kui mõned Tiiu Kuurme artiklid välja arvata). Ma kahjuks lõpuni lugeda ei saa, aga ausalt, kui mul oleks mõni pood või kiosk mõistliku jalutuskäigu kaugusel, siis ma läheks lehte ostma.

Et õpilaste käitumisprobleemide ja motivatsioonipuuduse põhjuseks on väga sageli  puudulik kodune kasvatus.

Et koduülesanded kasvatavad iseseisvust ja vastutustunnet.

Et haridusvisioonide aluseks on idee, et kõik inimesed on hirmus toredad, targad ja heatahtlikud - aga päriselus ei ole ju!

Kui leht näpu vahele juhtub, lugege. Koolivaheajani on umbes kolm nädalat, aga juba septembris tuleb uus õppeaasta.

Kaheksa last on parem kui kolm. Mõnikord.

Sel nädalal võõrustasime niisiis viit last Austriast. Või kuivõrd lapsed - kõige nooremad olid umbes neliteist ja kolmveerand, kõige vanem kuusteist ja midagi veel, ja see kasv… Tähendab, kaks last, õde ja vend olid tõesti korvpallurikasvu ja hobi koras päriselt ka korvpallurid. Muud olid meie lastest ainult natuke pikemad.

Austerlastega oli tore... sest nad püüdsid olla tublikesed nagu ilmselt kõik vahetusõpilased. Ja me oskasime nendega rääkida! Ma ei ole kunagi süvenenud, kas mingi Austria murrak on olemas, või Viini murrak, aga igatahes pidin ma paaril korral paluma korrata… küllap mingi nüanss on, mis päris hochdeutschist erineb, häälduse mõttes.

Kahel õhtul käisid kõik metsas, hundijahil… üks Austria poistest sai selle käigus silma alla korraliku Kratzeri, koolivenna mahitusel, ilmselt mingi oksaga vehklemise käigus. Ühel õhtul tegime neile kiire 20. sajandi ajaloo tunni ja näitasime "Seltsimees lapse" filmi, mina tegin sünkroontõlget, niipalju kui jaksasin. Said aru küll, aga keegi õnneks nutma ei hakanud. Ühel õhtul käis kogu seltskond koguduse teismeliste õhtul ehk Juuniorides, kõik olla saanud Piiblit lugeda (erinevates keeltes) ja tutvunud kaljaga. Meie tutvustasime neile kohalikest toitudest kama ja kohukest. Neid ostsid nad ka kodumaale kaasa. Kahel päeval olid lapsed koolis või Organiseeritult Linna peal liikvel, aga laupäeval oli Mehel paraku migreenihoog või midagi, nii et nad pidid ise tegevust leidma. Mängisid kaarte ja tegid midagi, mida niimoodi ripakil olles tehakse.

Muuseumiöö ajaks oli Mehe migreen järele andnud. Käisime Palamusel, Jääaja Keskuses, KGB kongides, kus ma piltide pealt ühe Vanaisa sõbra (kes ealiste iseärasuste tõttu ka enam eriti väljas ei käi) leidsin, ja Eesti Rahva Muuseumis. Viimases kohtasime tunde järgi pooli projektiga seotud lapsi. Õpetasin ERMi häältekambris poistele ühest täishäälikust koosneva eestikeelse sõna "öö". Nüüd saan ma öelda, et olen ka ERMis käinud ja tänan väga, sinna ma rohkem ei lähe. Liiga kaootiline ja klaustrofoobiline oli kõik see paigutus ja väljapanek. Mulle meeldivad seinte äärde ritta pandud vitriinkapid palju rohkem. Normaalselt tundsin ma ennast ainult vaibanäitusel, mujal kohe üldse mitte. Pärast ERMi tahtsid lapsed veel külakiigele ja supermarkti kohukesi ostma, nii et laupäeva öösel vastu pühapäeva saime magada umbes viis tundi.

Süüa andsime neile lihapalle, karjasepirukat ja pannkooke. Viimaseid tegid nad ise. Hommikuks läks saia-saia-saia, laupäeval küpsetasin skoone, mis oli kohe väga mõnus mõte, lõhnas hästi ja maitses mõnusasti.

Opel Corsasse me muidugi ei oleks kümnekesi, Muuseumiööl üheteistkümnekesi (lisandus üks poiste koolivend) ära mahtunud. Mees rentis bussikese. See tähendas, et paljudel hetkedel sõitis minuga väikeautos üks kuni kaks last kaasas, aga mitte ka päris kogu aeg. Noh, saime hakkama.

Korraldusliku poole pealt juhtus taas see, mis meil ikka juhtub - ükskõik, millisesse koolilähedasse parklasse bussil palutakse tulla, pooltel kordadel tuleb buss ikka kuhugi mujale. Nii olevat buss hispaanlastega - sest hispaanlased ja prantslased olid ka (kõiksevingemadprojektidoomeitel) -saabunud kuhugi hoopis harva kasutatavasse parklasse ja hispaanlased siis ümber koolimaja peaust otsima asunud… aga samal ajal traavinud direktor ja vastutavad õpetajad teiselt poolt koolimaja neid otsima… ma ei tea, mitu tiiru nad niiviisi tegid. Vähemalt ärasaatmine toimus ilma igasuguse akadeemilise veerandtunnita, 9.15 pidi buss väljuma ja 9.17 kogunesime viimaseks lehvitamiseks, buss nimelt sõitis natuke aega ühes suunas, keeras siis otsa ringi ja sõitis sinnapoole, kuhu tegelikult vaja oli, Annelinna tänavad on kord juba sellised.

Lisaks austerlastele toimus midagi veel. Lillebrori tasemetööde hinded olid head ja väga head, Unistaja - aga see on siiski austerlastega seotud - jäi silma kellelegi Lenile, kes ei suutnud uskuda, et Unistaja (õlad! kohati bassihääl! Disney Tarzani lõug!) on alles 12, ja Jõugu Juht, nagu selgub, suhtleb saksa ja inglise keeles segiläbi, kui tarvis. Noh, vähemalt suhtleb ja see on peamine.

Õues on vahepeal saabunud suve moodi asi ja vannitoa põrandal on kuhjas viie inimese voodipesud. Kas te avate majutusasutuse, küsis õppealajuhataja. Noh, pesumajateenust oleks mul selle ürituse peale vaja küll. Õnneks on soe ilm ja tuul, vähemalt kuivab kõik kiiresti.

Wednesday, May 15, 2019

Rindeteated

Kolme tuppa on jaotatud magamiskohad kaheksale lapsele. Lillebror ja Unistaja magavad oma voodites, Jõugu Juht oma uuel madratsil (Mees ei hakanud täna voodipuslet kokku panema), ülejäänud seltskond kes kus.

Lihapalle oli umbes täpselt paras arv. Salatit oli ka paras kogus. Õunakook olevat sehr lecker.

Siis läks kogu seltskond metsa jalutama ja kadus nii kauaks, et ma hakkasin juba muretsema - aga nad lihtsalt nautisid ilusat Eesti metsa.

Siis krabistati ja itsitati ja just sel hetkel, kui Must Mimi ennast mulle elegantselt sülle keris, saabus delegatsioon pakkidega. Ilmselt olid vanemad igaühele portsu kingitusi kaasa pannud, mis tähendas, et meil on nüüd hulgaliselt Mozarti ja keisrinna Sissi piltidega komme ja muid asju. Noh, aitäh, aga ega me sellepärast siis…

Siis mängiti Lillebrori juhendamisel mingeid lastemänge. Tema on meil hetkel kõige julgem suhtleja. Kui nüüd järele mõelda, siis olid JJ ja Unistaja kümneselt ka.

Ja siis… rikkusin ma peo ära jutuga, et kell, sõbrad, on pool kümme, paluks hakata magama sättima, sest tõepoolest, meid on 10 inimest ja ainult üks vannituba… mis on pealegi kempsuga üheskoos. Kes tahab duši alla, mingu nüüd, ja üleüldse. Lillebror käis juba hambaid pesemas - kuigi mossitades - ja nüüd kadusid tüdrukud vannitoa suunas. Küllap nad saavad hakkama.

Me veel ei tea, kuidas homne päev täpselt kujuneb, aga küllap ta kujuneb. Mingil hetkel näitame neile näiteks "Kevade" filmi ja laupäeval on Muuseumiöö. Kole palju vaba aega tundub olevat nende lastega, ainult kaks päeva on projekti poolt sisustatud, õhtud ja terve laupäev on võõrustajate korraldada. No me vähemalt saame nendega rääkida!

Tuesday, May 14, 2019

Hoiakute põrkumised

Paari päeva eest toodi meile pliidipuid. Puutalunik tahtis minuga pärast koorma mahakallamist juttu ajada. Nojah, natuke aega kannatasin ära. Sain teada mitmesuguseid fakte ümberkaudsete inimeste kohta, selle kohta, kus puutalunik reisinud on ja selle kohta, mis maksab kange alkohol Ukrainas. Huvitaval kombel kirus ta paar lauset varem oma palgatöölisi, kes suure viinavõtmise tõttu tööd ei mõista teha.

Pärast arutasime seda asja natuke Mehega ja avastasime, et me kumbi tegelikult ei tea, mis viin või konjak Eestis - või kuskil mujal maailmas - maksavad. Ilmselt liiga vähe, muidu inimesed ennast purju juua ei jaksaks. Küllap ei tea ükski meie sõpradest ka neid hindu - kui keegi just oma lastele sageli viinasokke ei pea tegema.

Siis… lastele lugemisest ja kooliasjadest ma olen rääkinud. Eks ole. Mõni vanem tõuseb oma viie-miinuselise lapse kontrolltöö pärast pool kuus - et saaks lapsega enne kooli ilusti kõik üle korrata -, teine vanem ei vaevu last hommikul kooligi saatma ega huvituma, kas laps midagi omendab.

Ja praegu on meil siis see projekt (hakkan kohe koristama ja kasima!). Üks tubli vanem kirjutas klassi emade listis, et ikka kohe palju ja varakult peab ette valmistama… ja tänagi uuris juba, kes läheb vastu ja kuidas asjad käivad. Üks teine vanem kehitas õlgu ja arvas, et tema ei pea siin midagi korraldama, küll laps ise vaatab, kelle ta endale suhtlemiseks saab ja kuidas saab, teda lapse päevane tegevus ei huvita (nad ei majuta, aga laps on nii-öelda suhtlejana osaline ja minu meelest peaks lapsevanem koordineerima ja huvituma küll, laps on 13 või 14 või midagi sinnakanti, päris laps alles ju). Minu süda sai sellest muidugi ära murtud, aga mis sellest ikka, mul paindlik süda.

Ega vist muu ei aita kui armastada omasid nii kõvasti, kui see võimalik on... ja nii palju, kui nad lasevad. Mõni õnneks veel laseb, aga ma ei tea, mis me siis peale hakkame, kui Lillebror ka enam sülle ära ei mahu. Ma nüüd hakkan valmistuma Austria laste armastamiseks ka. Minu armastuse keel on toit. :)

Peatage maailm...

Tavaline hala.

Aed. Ja aed ja aed ja aed.

Kudutöö. Ja kudutöö nr 2 ja kudutöö nr 3.

Remonditöö ja mitte vähe - üks hea asi tuli juurde, aga see tähendab topelt remonditööd.

Päristöötöö ka, ma reedel näiteks tegin samal hetkel vähemalt nelja asja (kaks telefoni, FB vestlus ja kirjatöö) ja lisaks neile oli päeva jooksul veel kolm-neli asja, mis igaüks võttis oma aja.

Lastekasvatamise töö. Oeh.

Ja austerlased. Mingi PLN on olemas, aga täpselt selgub homme. Kui selgub. Lisaks tuleb valemisse veel üks poiste koolivend, kes tahab ka austerlastega õhtuti linna peal käia… meie siin ei käi õhtuti linna peal, kui me tuleme koju, siis me oleme kodus.

Ja kirikus on pühapäeval emmede kohvik, sinna tahaks koogi viia.

Ja trennist tuli info mingite lisavõistluste kohta… ma tundsin, et hakkan kohe karjuma, sest infot sai liiga palju.

Ja austerlaste tuppajuhatamise ajal me paneme sujuvalt, möödaminnes kokku JJ uue voodi (sest me täna seda veel kätte ei saanud) ja samal ajal tõstame möödaminnes garaaži homme saabuvad kasvuhooned (Mees tellis, mulle ja Lillebrorile) ja lapime sujuvalt, möödaminnes kuuri pliidipuid, mis meile eile toodi.

Ja vaja on leida parajad triiksärgid kahele lapsele, kes lähevad sel nädalal direktori vastuvõtule väga heade õpitulemuste asjus.

Loomulikult tuleb selle kõige vahelt tube koristada, süüa teha ja pesu pesta.

Vähemalt üüriliseteemalise karjumismatši Vanaisaga* me jätsime vastastikusel vaikival kokkuleppel ära.

Igale päevale on küllalt oma vaevast… Aga millegipärast kipub tulevaste päevade vaev kuidagi ähvardavalt suur tunduma.

Mõned tunnid hiljem.
Breakdown of the Närv sai mööda. Määrasin endale maharahunemiseks sokinõelumise - pesust oli tulnud rekordarv auklikke sokke.

Ühe lapse uuepoolsetes pükstes on auk, mis sai tekkida ainult kuhugi naela otsa kinnijäämise teel.
Samal lapsel on olemas kohane triiksärk. Õnneks on pükse ka veel.

Üks laps roomas mööda kõige koledamat põrandat, linnapükstes… ainsates allesjäänud linnapükstes. Kuna tegu oli Lillebroriga, siis me "poodlesime" kiiresti voodi all kastis ja omandasime lausa neli paari sobivas suuruses pükse, neist vähemalt üks paar tuttuued - ma kunagi ostsin igaks juhuks hulgi ja midagi jäi ilmselt seisma.

Findus käis puugieemalduses - puugirohi oli jah see asi, mis meelest ära läks. Seekordne saak oli kõigest 16 puuki. Findusele meeldis väga. Nurrh!

Lastetoad on peaaegu kõlbulikud, Mees toimetab tolmuimejaga veel üldkasutatavates ruumides.

Homme pesen põrandad ja käin tolmuharjaga üle kõrgemad sfäärid. Ja teen söögi. Ja vaatan elamise korralikult üle. Peab sobima, mis muud üle jääb.

Täna õhtul - kell on üheksa läbi - teen veel paar tunnikest kudutööd, panen pesema nõud ja pesud. Ja nagu selgus, pean plaasterdama Lillebrori pöidla, millega juhtus maeitea. Kas teil on ka nii, et laste vigastuste põhilised kategooriad on "maeitea", "temategi" ja "muleiolevalus"?
_________
*ärge pange üldse tähele, tal on hästikultiveeritud paranoia kõigi inimeste suhtes, kellega ta ei ole veresugulane või kes ei ole tema kunagine kolleeg. Vanaisa tervislik seisund kahjuks ei võimalda tal enam mingeid veenvaid argumente esitada, kas tuleb abistamisvalmis üüriline nüüd või õige varsti hooldekodu, noh, või see kolmas võimalus, mis paratamatult ühel päeval tuleb.

Sunday, May 12, 2019

On maikuu

Toomingas meie lauda taga lõhnab nii, et... kohe lõhnab. Putukad on ka ärevil ja jutukad, soovivad nii-öelda suust suhu suhelda…

Suurema osa nädala esimesest otsast kannatasin laadakülmetuse all. Aspiriin on ikka üks hea rohi. Sain valmis ja raamile esimese telltud viiulivõtmesalli. Emadepäeva puhul tegin aias rohimise-tiiru ja teotapmise-tiiru. Mind ei sega üldse teod, kes püsivad kuskil heinamaa peal või minugipoolest sügisel pilvikukübarate all - sealt saab neid maha pühkida. Paraku suunduvad kõik meie aiateod esimeste salatilehtede ilmumise jooksuga salatipeenrasse ja maasikate valmimise ajal muidugi maasikapeenrasse. Või umbes nii see tundub.

Jõugu Juht käis klassiga Päikeseloojangu Majas. Kas nad seal loojuvat päikest nägid, on kahtlane, sest umbes kogu aja sadas.

Unistaja käis siiski mitte ajaloo-olümpiaadil, vaid viktoriinil… meeskondlikul. Mitte, et enamik meeskonnast oleksid erilised meeskonnas tegutsejad, pigem vastupidi. Ei meeldinud, sest "Me kõik olime õppinud valesid asju!" pahurdas Unistaja. Jah, kuigi A-täht alguses oli õige, ei olnud Aleksander Suure õpetaja nimi siiski mitte Aristokrates…

Lillebror käis juustufarmis. "Seal oli sada korda ägedam, kui ma alguses arvasin!" arvas Lillebror. Suveniiriks toodi väidetavat hallitusjuustu, mis küll mitte ühestki küljest ei hallitanud.

Mees… valmistas mulle veel ühe kastpeenra ja sai muruniitja suvekorda. Seda on vaja, homme läheb suureks niitmiseks. Juhul kui ilm sobib.

Punane Findus tuli üle hulga aja külla. Hulk aega võib olla lausa mitu nädalat… igatahes eemaldasin ma tema pealt 38 erinevas priskusastmes puuki. Findus oli väga õnnelik. Homme ostame tema jaoks puugirohu.

Asooh, uue pliidi ostsime ja Jõugu Juhi uue voodi jaoks põhja, madratsile ei olnud parajasti autos ruumi. Kui austerlaste asjus bussi rendime, siis saab ka ülejäänud voodi ja madratsi ära tuua. Olemasolevasse voodisse aastast 1980 mahub JJ ära küll, aga see pidavat kriuksuma, kui ta külge pöörab, Noh, loodame, et uus voodi ei kriuksu.

Uue pliidi sisseküpsetamise käigus tõdesin, et poe-pärmitainas (et kiiremini saaks) ei kõlba mitte millekski. Maitset tal ei ole ja kerkib nagu kurivaim. Võimalik, et sellest saab teha kukleid. Rullida teda ei saa, hirmus kummine, ja see kerkimine… ah sellest ma juba rääkisin, jah, Suurem osa koogi pealt minemakerkinud kreemist ja moosist tuli söestunud kujul ahjupõhjast ikka lahti ka, nii et vähemalt alumina kuumutus töötab korralikult. Ma näitan homme ahjupõhjale veel ahjupuhastuskeemiat ka, äkki siis saab uuesti läikima.

Mees, Unistaja ja Lillebror valmistasid meie köögilauale lisaplaadi. Nüüd kipuvad mu laudlinad laua peale ära eksima, selline pulmalaua või näiteks Lancre kuningliku laua efekt tekib, ühest otsast teiseni annab asju ikka sirutada. Aga vähemalt ei pea ühtki Austria last taldrikuga tuppa suunama, see on tähtis.

Emadepäeva puhul eraldati mulle vananemisvastast kätekreemi, komme ja üks ilus maalitud ja tikitud pilt. Kirikus tähistati emadepäeva kolme beebi õnnistamisega. Kõiki olid tüdrukukesed, üks nunnum ja satsilisem kui teine. Väga ilus. :)

Võimalik, et oli midagi veel. Hetkel rohkem ei mäleta… Olgu teil ka mõni pööraselt lõhnav toomingas!

Friday, May 10, 2019

Me saame lapsed!

Tuleval nädalal saabub meile üks… poiss. Ja üks… tüdruk. Ja veel üks… poiss. Ja veel teine… tüdruk. Ja veel kolmas… poiss. See viimane on selles mõttes üllatusmuna, et tema planeeritud võõrustajaperes tuli mingi jama vahele ja me saime alles täna teada, et me võiksime põhimõtteliselt tema ka võtta. No me siis võtame.

Kõik Austriast. Viis last!

Ei, me ei ole majutusasutust avanud (nagu küsis õppealajuhataja). Meil on koolis lihtsalt selline imelik olukord, ma ei tea, mis asjaoludel, et hulk sobivas eas lapsi on just sel ajal Prantsusmaal, kui selle projekti lapsed tulevad. Ma ei ole ise ühegi projekti planeerimise juures olnud, ei tea, kas kuskil on olnud infosulg, ups või möödarääkimine, aga nii on ja seetõttu tuleb kooli juhtkonda abistada nii palju, kui võimalik. Pealegi saime me tänu valmisolekule suurt seltskonda vastu võtta valida, keda ja mida me tahame… me tellisime esialgu neli Austria poissi, aga sealmaal on vist mehi vähe, terves grupis on ainult kolm poissi, meile siis anti kaks ja kaks… ja lõpuks, nagu selgus, ikkagi see üllatuspoiss ka.

Mees rendib bussikese. Saksa keelt me räägime kõik. Laupäeval on Muuseumiöö. Austerlastel ei ole vabandust mitte suhelda nagu prantslane Tomil, sest meie saame aru neist ja vastupidi, ma loodan, ka. Me tuleme selle asjaga toime.

Üle tuleb lugeda olemasolevad madratsid ja muiduvoodid, tekid-padjad. Mõne teki võiks ilmselt juurde osta. Süüa teha mulle niiehknii meeldib.

Kaheksa last on parem kui kolm!

Thursday, May 9, 2019

Läheb küpsetamiseks!

Vana pliidi praeahju alumine kuumutus oli juba mõnda aega läbi mis läbi. Kui ma üldse küpsetasin, siis topelt kauem ja hoidsin koogivormi ikka allpool... et pealt ära ei kõrbeks, pöördõhk töötas ju endiselt ja eks ta sedamoodi ikka küpsetas ka. Aga vaevaliselt. Märjem kraam nagu pitsa või lehttainasaiad ei õnnestunud enam üldse, sest alt jäi kõik nätsuks. Kraadid olid niiehknii nihkes, maksimumkuumus oli vast 220.

Eile olime tulevanädalase Projekti asjus Linnas, poisid saatsime bussiga koju - et teevad koolitöid ja ilutsevad niisama. PLN oli enne Projekti asjus peetavat koosolekut käia poodides, kus võiks olla müügil mõni sobivas mõõdus voodi, mis enam-vähem JJ maitsele sobib - tema kušett aastast 1980 kipub kriiksuma, kui ta külge keerab. JJ põlgas pildi järgi ära metallvoodid ja mingisugused voodid veel. Tema tahtvat kaheinimesevoodit (milleks, küsin ma?) ja eelistatavalt sellist, kus on mingid voodikastid ja peatsis riiul ja... Jysk üht sellist müüb küll, aga see on tehtud saepuruplaadist. Majja sobib täispuit, nii on ja nii jääb.

Voodit polnud. Aega oli. Vaatasime niisama ühte kodumasinapoodi sisse. Siis, kuna tuli meelde, et pliidiga on jama, vaatasime teise. Ja kolmandasse. Pärast koosolekut ütles Mees, et läheme vaatame neljandasse ka.

Neljandas poes müüdi sama pliiti, mis meile kolmandas poes peaaegu meeldis, odavamalt kui kolmandas poes. Uurisime kohe põhjalikult, lõpuks ma ütlesin, et tegelegu Mees edasi, mulle see pliit põhimõtteliselt sobib. Müüja oli hästi sümpaatne mees, ei olnud pealetükkiv, ei püüdnud oma seisukohta peale suruda... Eks see ka loeb. Kuni Mees ja müüja hinna üle tingisid (sest kusagil netipoes müüdi sama eksemplari mitukümmend eurot odavamalt ja poes number kaks vist kah, aga pood number kaks pannakse varem kinni), silitasin mina Miele pesumasinaid. Kui Beko enam ei pese, siis... võib-olla.

Mees ja müüja jõudsid kokkuleppele. Mõlemal tundus olevat hea meel. Saime teada, et 60 cm laiune pliit koos ümbristega mahub Opel Corsasse üsna sentimeetripealt.

Kodus korjasin mina pesu, kuni mehed Maja ees upitasid... ja siis oli see pliit meil juba toas.

Täna õhtul läks suuremaks ubimiseks, sest vana pliit tuli eest ära saada, eemaldada ämblikuvõrgud selle tagant (kui sageli teie oma pliiditagust kasite?) ja uus pliit tuli paika panna. Loodimise ajaks läksin mina aeda maasikaid istutama, see tundus emotsioone tekitavat. Mis teha, kui koostööd peavad tegema kaks puberteeti ja üks väsinud pedagoog, kes ilmselt tunneb, et tööd ehk kuldset kannatust ei tohi koju kaasa võtta...

Kooki täna veel ei saanud, sest loodi sai see asi alles kell üheksa. Ja lisaks loodimisele tuleb praeahju kõigepealt tühjalt küpsetada. Tund aega! Selle käigus võib erladuda tossu... eraldus küll, kohe vägagi dekoratiivselt. Mõelge ise, praeahi läigib, lamp särab ja toss tõuseb... kohe vaatamisväärsus!

Homme saab rabarberi-maasikakooki (maasikaid tuleb osta). Pühapäeval saab lasanjet. Ma veel ei tea, mida laupäeval saab. Võimalik, et mõnel hommikul küpsetab ahi meile saiad valmis, sest kella tunneb ta ka. Kuidas keraamilist pliiti kasutada, ma veel või enam (sest Iirimaal mul oli keraamiline) ei mäleta, aga küllap õpin selle ka ära.

Jah, meile tohib millalgi sööma tulla. Pärast kahekümnendat, sinnamaani läheb elu Projekti tähe all. Me saame nimelt neli (4) Austria last!

Wednesday, May 8, 2019

On vaja

Ma ei saa seda öelda seal, kus kõik aru saavad, millest jutt. Ma ei tea, kes või kas üldse keegi sealtkohast  siia lugema satub. Aga ma lausa pean seda ütlema, muidu ei saa öösel magada.

Ärge pange tähele. Ta ongi selline. Mul pole ka retsepti, kuidas temaga ümber käia… ta ei väsi ega saa aru. Igiliikur, jah. Lihtsalt… kannatage ära, nagu kannatatakse ära orkaanid, maavärinad ja vulkaanipursked, ega nendega ka eriti muud teha ei saa, kui eest ära minna, kui õnnestub.

Huvitav, kas mul saab nüüd parem, kui ma selle segase asja ära avaldan?

...klõps...

Tuesday, May 7, 2019

Üks keele-episood Laadalt

Igapäevaelus pole mul vene keelega üldse mitte kusagil üldse mitte midagi peale hakata. No ja kuna see koolis niiehknii üldse külge ei jäänud, siis piidrubki minu vene keele oskus üksiku purje luuletuse kahe esimese reaga ja lausega "U tjootje karoova" või midagi sellist. Tavaolukorras ei kohta ma ka ühtki venelast, kes naatukenegi eesti keelt ei oskaks.

Laat ei ole tavaolukord. Sinna satub igasugust rahvast, eelkõige Peterburi ja Moskva turiste, kes on siiralt veendunud, et kõik, no absoluutselt kõik inimesed räägivad vene keelt. Muide, paari aasta eest üritas üks Peterburi sohvasurfar meile tulla, kirjutas igavesti pika oopuse vene keeles, kuigi minu profiilil oli selgelt kirjas, et vene keele oskus on nullilähedane. Vastasin päris mürgiselt, sest selline valeveendumus on ikkagi paras suurvene šovinism, leian mina.

Ühesõnaga, oli laat. Meie oma parimal kohal kohe tänavanurgal, väljapanek ilus… astuvad ligi kaks ebamäärases vanuses naist.

"Izviniite, gdje sdjess rõõnok*?"

Minul mõistus pahupidi, mis asi see rõõnok on? Äkki turg, aga kuidas sa umbvenekeelse inimese käest täpsustad?

"Rõõnok?"

"Nu daa, tam hruška!"

Vaat hruškast pole ma küll elu sees kuulnud. Mökk-mökk. Aitaks, kui natukegi aru saaks, mis asja nad tahavad!

"Nu skuljptjurr tam takoi, baljššoi!"

Hm, skulptuur saab ainult olla siga või Suudlevad tudengid. Siga on svinjaa, kuidas need tudengid võiksid olla...

"Svinjaa ili…?"

"Da, da, svinjaa, hruška! No gdje?"

Siis oli juba lihtne käega näidata. "Tudaa I naleevo, tam buudet."

Daamid olid tänulikud ja küllap nad leidsid oma rõõnoki ikka üles. Koos hruškaga, mida iganes see siis tähendas.

Aga ma mõne üksiku eksinud vene proua tõttu keelt ikkagi ära ei õpi. Enamasti küsivad nad vaiba- või sallihinda, seda ma oskan ja see on peamine. Vaat kui prantsuse keele… ja hispaania või portugali keele selgeks saaks, mmmmm…


_____________
*tekst kirja pandud nii, nagu minu meelest hääldatakse. Unistaja prantsuse keele õpetaja kirjutab neljandale klassile niimoodi prantsuse keele hääldust, mulle hästi meeldib seda lugeda ja mõistatada, näide: "oo, šaanz- elizee: o solej, su la plüi, a midii u a minüii, il ja tus kö vu vulee, oo šaanz elizee." Tundsite ära?

Sunday, May 5, 2019

Toimus kõik... ja ei midagi

Ma eriti ei mäletagi, mis nädala algusepooles toimus. Volbriõhtul sõitsime laste hämminguks mööda suurest hulgast tudengigruppidest ja selle peale tuli mulle kah meelde, et on vist volber. Küllap nad tähistavad seda ise, kui aeg tuleb. Meie volberdamise-aeg on igatahes möödas.

Töörahva pühal tegime vist aiatöid nagu ikka. Jõugu Juht käis sünnipäeval.

Reede hilisõhtul koju sõites palvetasin - sest mida muud teha, kui pime on, hing on ärev ja oled üksi roolis? - ja muuhulgas laususin sõnad: "Jumal, mitte seda ma ei mõelnud, kui palusin, et minust võiks sel päeval kellelegi kasu olla!" Üsna tihti palun ma hommikuti nii… ja hämmastaval moel läheb see enamasti ka tõeks. Aga et pärast päevatööd tuleb veel sõita leinatööd tegema, ei osanud küll ette arvata. Ja hoopis hämmastav on, et kui ühes peres on ahastus, šokk ja lein, läheb elu kõigis muudes peredes tavapäraselt edasi. Ühel päeval õpib ka praegu leinav pere oma olukorraga toime tulema… aga selleni viival teel olen valmis olema sõbra kõrval, igal hetkel, kui ta seda vajab. Ega teisiti ju ei saagi, eks ole?

Laupäeva hommikul kell kolmveerand viis äratas meid Valge Mini. Mitte et uni enne seda oleks olnud kuigi kosutav, ärev oli. Und aga oleks vaja olnud, sest päeval pidi olema Laat. Ja nüüd on Linna ettevõtluse osakond ilmselt tüdinud igalaadahommikusest platsilöömast, kohad määratakse varem ära ja see on ilus, sest nii saavad vähemalt need magada, kellel ei ole halvastikäituvaid kasse.

Kohe hommikul oli õnn ja rõõm - me saime oma sisseharjunud koha! Õnn ja rõõm jätkus ühe suuure veinipunase vaiba lahkumise puhul. Sügav veinipunane ei ole just populaarne värv ja 124 x 212 cm ei ole just populaarne mõõt*, seda toredam oli, et keegi selle ebahariliku vaiba kohe rõõmuga ära ostis. Head pehmet astumist, nagu ma neile tavaliselt soovin.

Päeva peale hakkas muidugi jahe. Või mis jahe, lausa jõlekõle oli. Nii külmal kevadlaadal me polegi varem käinud. Unistaja ja Lillebror käisid kinos soojas, Jõugu Juht oli kutsutud Laenulapse pereüritusele Laenulapsele seltsiks ja oli omadega rabas. Õnnistatud oli see laat sellegipoolest, kuna torm tuli alles õhtul, kui suurem osa allesjäänud kaubast juba autoga ära sõitis. Tormi kätte jäi kõigest umbes kakskümmend vaipa, haapsalu sallid, kogu laada-atribuutika, mina ja Unistaja. Vaibad ja sallid tegelikult märjaks ei saanud, aga vettinud telki üritan homme kuivatada. Unistaja tunneb ennast hästi ja minul pole ka viga, tänan küsimast. Enne tormi jõudsime näha iga laada kohustuslikke elemente nagu laadaloll, Targutav Tädi, Kes Midagi Ei Osta, ja Jalgrattaga Poiss. Neid oli seekord lausa neli, ja mulle tundus, et nad pärinesid kusagilt kaugemalt (ega nad enam poisid ka ei olnud, rohkem nagu tudengieas), muidu ei oleks nad ilmselt oma ratastega otse kõige suuremasse summa sukeldunud. Ristiisa pubi ees nimelt on niigi kitsas, sest pubiterrassid, ja mingil põhjusel oli terrasside vastas suhkruvatilett… Umbes selle koha peal nägin ära ka blogija Henry. Esileedi ja Noorsand näevad väga head välja, kaksikud, hm, ei paistnud isa kõrval välja. Ega ma blogi põhjal ei ole osanud arvata, et Henry nii vägev mees on. Muid kohalikke VIPe silma ei torganud, sel aastal ei pidanud ma ebameeldivate poliitikute eest vaibakuhja taha peituma ega midagi. Muide, pilt meie letist oli Tartu Postimehe laadagaleriis kohe esimene.

Pühapäeval oli muidugi suure väsinudolemise päev. Mehed ja lapsed vaatasid telekat ja mina sain valmis suurema osa esimesest tellitud viiulivõtmesallist. Olen otsustanud ajutiselt loobuda põhimõttest pühapäeviti mitte teha tööd, mille eest mulle makstakse - muidu ei saa see tellitud töö osa ilmaski valmis!

Uuel nädalal saab loodetavasti ajutine talv mööda, tekib paar kastpeenart ja JJ läheb klassi väljasõidule. Rappa, kus ta on viimase kümne kuu jooksul juba neli korda käinud.


_________
*70 x 180, beež, roosa, kollane või roheline on kõige populaarsem vaibamõõt ja -värv, voodi ette.

Wednesday, May 1, 2019

Töörahva pühal

Keegi kiitis FB-s Nostalgilise Tartu grupis, et küll oli see esimene mai pidulik päev, kohe kahju, et tänapäeval õhupallidega paraadi ei ole ja jäätist ei müüda… Noh, lugupeetud vähemusrahvusest nostalgitseja, jäätist müüakse Eesti Vabariigis hetkel aastaringselt, õhupalle ka ja esimeses mais enamik inimesi küll muud erilist ei näe, kui et töölt saab vaba päeva.

Ühtlasi on esimene mai kuu esimene päev. PLNid.

Vähemalt üks laps käib sünnipäeval. Üks laps käib öömatkal koos Laenulapse perega. Üks laps käib klassiga kuskil jahimajakeses niisama olemas. Üks laps käib välismaal, Lätis. Võimalik, et kusagil käiakse veel.

Meil käib külas neli Austria last, ööbimisega ja puha.

Lapsevanemad veedavad päeva Laadal ja püüavad selle käigus mitte puruhaigeks jääda.

Lapsevanem ema ei koo enne Laata enam sentimeetritki kangast! Pärast Laata koob kohe palju, et saaks kangasteljed ükskord ka mujale liigutada.

Lapsevanem isa alustab muruniidutööd ja loodetavasti teeb igasuguseid muidki kodumajanduslikult vajalikke töid.

Töörahva püha meil muu kui kaua magamisega ei tähistata.

Üritame töö- ja kooliasjus olla töö- ja koolilainel. Kuidas see peaks võimalikuks osutuma, keegi veel ei tea. Maikuu on teatavasti vabaduse-eelne kuu, tekib tunne "hea meel, et hing sees".

Ahsoo, kaks last teevad tasemetöid. Meil ei ole põhjust sel teemal muretseda. Võib ka juhtuda, et mõni laps kutsutakse direktori juurde edukate vastuvõtule. Sel teemal muretsen siis, kui asi reaalseks läheb. Ja üks laps osaleb ajaloo-olümpiaadil. Kui see olümpiaad ainult Vana Kreeka peale tuleb, siis on sellel mõtet, muidu… kogemuse saamiseks võib ju ikka ära käia.

Kuna suvi käis aprillis ära, pole erilist ilmaõnnistust loota… aga paluks sooja vihma, välja arvatud laadapäevaks. Siis on vaja ilusat sooja ja kuiva ilma, mida ilmateenistus kuidagi lubada ei taha. Ehk nad veel parandavad oma otsuseid...