CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, June 30, 2019

Juuli. Varahommik.

Või kuidas nimetadagi olukorda, kui oled kavatsenud magada vähemalt kella kümneni, aga kell 7.40 läheb uni ära? Ilma, et oleks välja puhatud või midagi.

Juulis juhtub väljamagamise-hommikuid loodetavasti ikka veel ja küllap mõnikord õnnestub ka kauem voodis püsida.

Veel juhtub juulis mitmeid kohtumisi uute ja vanade sõpradega.

Juhtub Laaaat.

Juhtub miski laager kellelegi lapsele.

Juhtub ujumist ja marjakorjamist.

Sel aastal juhtub kindlasti väga vähe moosikeetmist, minevaastaseid moose on veel küllalt alles.

Juhtub võib-olla mõnevõrra remonttöid, aga see on veel lahtine - alles paari päeva eest me ju lõpetasime Linnas, tahaks natuke hinge tõmmata.

Võib-olla juhtub uus auto.

Head juulit teile ka!

Esimene ametlik puhkusenädal ehk nädal, mil Unistaja sai uue bloginime

Unistaja on endiselt pigem aeglase tempo ja omas mõttes olemisega poiss. Ainult et... laupäeval juhtus. Ma olen nüüd Eesti Meistri Ema. Andsin Unistajale vägevate vibumeeste nimesid valida. Välek Vibulast ta ei teadnud. Robin Hood olevat titekas, Katniss Everdeen on ju naisterahvas (ütles Unistaja nördinult - vat sulle Paljulapselise Poliitiku soov kasutada sooneutraalseid nimesid), Legolas hädapärast kõlbas. Niisiis, lubage esitleda - Legolas!

Muid sündmusi juhtus muidugi ka. Koos Unistaja Legolasega olid võistlustel ja sellele eelnenud laagris ka Lillebror ja Lillebrori Sõber. Lillebror sai viienda koha, see tundub iseenesest päris hea, eriti kuna Lillebror ei ole pooltki nii pühendunud vibulaskja.

Jõugu Juht kutsus külla Sõbra. Selgus aga, et Sõber, kes on siin käinud ainult kesktalvel kottpimedas, vups autost valgesse tuppa, sattus elus esimest korda majja, kus akendest ühtegi muud elumaja ei paistagi, ja sai ägeda agorafoobiahoo või midagi sellist. Eks me teadsime ennegi, et Sõber päris standardne poiss ei ole, aga seda muidugi arvata ei osanud, muidu oleks Google Earthi abil tutvustanud või midagi. Isa tuli päästma, sest päästmine tundus olevat vajalik. Siis kutsus JJ külla Laenulapse, kes toimetab meil umbes nagu oma laps, ainult et ei kräunu nii palju. Laenulapsega sujus kõik ilusasti, nagu oligi oodata.

Saime umbes valmis hädaremondi Vanaema-Vanaisa majas. Umbes selles mõttes, et... võiks panna lisa-põrandaliistud, värvida aknaraamid ja kohendada üht või teist värviserva. Aga ausalt, enne oli hullem. 

Tutvusime ühe toreda projektijuhiga, kes Organiseeris Vanaisale kaks abilist - üks käib neli korda nädalas võimlemas ja vajadusel mingeid hommikusi esmatoiminguid tegemas, teine tuleb kord nädalas habet ajama ja pesema. Juhul, kui Vanaisa lubab, ta seda esimest ei tahtnud reedel alguses hästi lubada, aga siis olla Vanaema Häält teinud ja Vanaisa otsustanud ära kannatada. 

Sain valmis viienda viiulivõtmesalli. Kujutage ette! Täna oli kohe imelik kirikusse sõita ilma kudutööta. Nüüdsest ma jälle pühapäeviti ei koo, ja viiulivõtmesalle ei koo kohe mitu nädalat kindlasti. Selle asemel koon kevadel poolelijäänud kevadeöökirja, mis peaks tulema imeilus.

Veel jõudsin kaks (2!) korda metsas käia. Esmaspäeval saime Lillebroriga kahe peale karbitäie metsmaasikaid ja kolm kukeseent. Siis käis paras uputus üle ja reedel sain juba umbes 150 grammi kukeseeni. 

Tänu viiulivõtmesalli valmissaamisele tundub, et mul on nüüd kole palju vaba aega. Tähistasin seda küüslaugupeenra rohimisega. Mitte ilusaks, aga vähemalt on nüüd näha, et peenras kasvab küüslauk.

Kindlasti toimus veel midagi, mis praegu meelde ei tule. Aga kui ühes nädalas on koos kuldmedal ja kukeseened, siis on ju hea nädal olnud?

Wednesday, June 26, 2019

Pudemeid

Koos õietolmuallergiaga on saabunud traditsiooniline silmapõletik. Väga, väga ebameeldiv. Õnneks läheb see tõenäoliselt tolmuhooaja lõpuks iseenesest üle.

***
Unustasin täiesti kogemata kooli lõpuaktuse ära. Ega ma tavaliselt aktustel ei käigi, vaevalt et mõni laps tahab meenutada, kuidas ma neile taskurätti ulatasin. Aga vaatasin pärast pilte ja mõtlesin, et oeh... mõni vanem kohe üldse ei vaata, kuidas tema laps riides on - rahas küsimus kindlasti ei olnud, pigem selles, kuidas antud rõivaese noore inimese kehaga sobitub ja mida rõhutab. Kui rõhutab kõike seda, mida rõhutama ei peaks (näiteks teatud kutsikaümarus), siis on lõpuks lapsest kahju. Selles mõttes on muidugi lihtne, kui on poisid, sobiva ülikonna leidmine on kindlasti kordades lihtsam kui tüdrukuriiete tegumoodide ja materjalide virrvarris orienteerumine.

***
Vaatasin EBA pilte ka ja mõtlesin, et ise sellisele üritusele just riietusevaeva pärast minna ei tahaks, aga mingeid selgemaid piire tahaks blogile küll. Paraku olen ma suunamudimiseks liiga ebajärjekindel inimene. Või liiga vähe pühendunud. Aga midagi tuleks (tegelikult - ma tahan, mitte et pean) läbi mõelda ja kohandada... kui kiire läbi saab. Augustis või septembris.

***
Oleme alates tänasest moodne perekond üheainsa lapsega, sest nooremad kaks on laagris. Väga veider on.

***
Seesama üksainus laps tutvus tänaste uudiste valguses demokraatlike koolide ideega ja arvas, et see oleks lahe. Ma demokraatliku kooli teemasse kuigivõrd ei usu, küll aga vabaõppesse (unschooling). Ainult et meie riigis on kõige lihtsam elu siiski lineaarne - põhikool-gümnaasium-ülikool, igaüks sobivate eksamite ja lõputunnistusega. Äärmisel juhul võib kuskil kahe astme vahel mõne vaba aasta võtta, aga vähemalt esimest etappi ei saa kuidagimoodi vahele jätta või modifitseerida. Lisaks, jah, lisaks võib ikka üht-teist õppida, aga midagi täitsa ära jätta... vist ei saa. Riiklik õppekava lihtsalt nõuab, et põhihariduse hulka kuulugu näpuotsaga füüsikat ja keemiat, kaks võõrkeelt ja x kilomeetrit kaugushüppeid, ilma ei lubata. Ja kui lapsel ei ole millegi vastu selget kirge või andi, siis on noorena ühele või teisele ainele keskendumine natuke nagu libe tee.

***
Findus on taas meil käima hakanud. Eelmisel nädalal nägi ta ülivilets välja, täna, kui puugirohu manustamisest ongi nädal möödas - sest vahepeal lihtsalt ei saanud, teda polnud näha -, juba veidi parem. Vähemalt hakkab mahakratsitud karv tagasi kasvama. Mingi kõrvahäda on tal ka, aga sellega me ausalt praegu tegeleda ei suuda. Äkki on seal ka kratsimise küsimus.

***
Remont Vanaema-Vanaisa teisel korrusel on jõudmas viimasesse etappi. Kuna jasmiinivalge värv ähvardab otsa saada, ostsime täna potsiku soodusvärvi (teate küll, need poole hinnaga värvid, millel toonimine on nässu läinud)... vanaroosa sai. Nojah, siis tuleb nagu Farjeoni muinasjutus daami toast, et haldjas põtkis jalaga ja tuba sai roosa või valge või...

***
Vanaisa puhul on olukord niisugune, et... Kaalume hooldekodu küsimust. Homme küll peaks tulema tutvuma keegi meesterahvas, kelle amet ongi eakaid ja muiduhädiseid koduses elus toetada... näiteks kasida või midagi sellist. Kasimisteenust pakutakse miski projekti raames viis korda nädalas. Projektijuht juba käis, eksis alguses küll põhjalikult ära, sest ajas segi tänavanimed, aga kohale jõudnult oli täitsa sümpaatne ja toetav. Eks me homme näeme, mis edasi saab.

***
Ka sel aastal ei soovi mu peenrad porgandeid kasvatada. Ühes peenras tärkas üks, teises üheksa taime. Üheporgandipeenrasse külvasin nüüd suhkruherneid. Äkki neile sobib rohkem.

***
Mees otsib meile uut autot. Opel Corsa on väga hea auto, aga lastel hakkab tagaistmel kitsaks jääma. Mina tahan Sharani või Zafirat, Mees on valmis igasugusteks nähtusteks... viimati näitas mulle üht oinasarvedega Dodge'i, mille venda ma päeval parklas märkasin ja koledaks arvasin. Ameeriklased ei meeldi ja käetoega esiiste on selge rasvane miinus, käetoed takistavad autos kudumist ja on muidu ebamugavad.

***
eadööd.


Tuesday, June 25, 2019

Lugemine kontekstiga

Üks laps luges just äsja lõpuni raamatu "Põgenemine Auschwitzist". Jah, see on hirmus telliskivi, aga tegelikult väga ladusas keeles telliskivi. Oli kontekst… tundus lõpuks vajalik.

Sama laps ütles just täna söögilauas asju - mitte midagi hirmsat, aga ikkagi -, nii et ma andsin talle riiulist kätte Huxley "Hea uue ilma". Koos käsuga esitada küsimusi nende kohtade kohta, millest ta aru ei saa. Tundub, et on vaja.

Vaatasin raamatu väljaandmise aastat, küllap ma lugesin seda teost umbes samas vanuses. Ei usu, et kahjustab, aga ehk paneb mõtlema.

Sunday, June 23, 2019

Jaaninädal

Seekord asusime jaanitulelt kodu poole teele üsna täpselt südaöösel. Oli ilus ilm ja palju, väga palju toredaid inimesi.

Enne jaanipäeva jõudis juhtuda… et lapsed käisid mitu korda mina koos nendega üks kord ujumas. Ujuda oli tore, lastega koos… nojah. Teismelistele poistele paistab väga meeldivat kassipoegade ja kutsikate populaarne mäng "Tapa oma vend", asjassepuutuvatele emadele mitte nii väga. Järgmisel korral läheb nendega kaasa Mees.

Unistaja käis akne asjus nahaarsti juures. Sai diagnoosiks "harilikud vinnid" - tõepoolest, tema nahk on sel nädalal olnud kuidagi rahulikum - ja kohustuse ennast kolm kuud salviga määrida, siis tuleb minna ette näitama, kas mõjus.

Lillebror istutas oma pisikesse kasvuhoonesse tomatid. Kas sa neid kastsid ka, küsisin. Lillebror tegi ups. Nüüd me siis kastame kordamööda.

Jõugu Juht käis Sõbra juures ööbimas. Olevat käidud ujumas ja aidatud Sõbra emal maasikaid puhastada, moosi tarbeks.

Ka meie tegime moosi. Maasika-rabarberi-banaanimoosi ja maasika-toormoosi. Rohkem maasikamoose sel aastal ei tee, minevaastaseid on veel küllalt alles.

Suutsin perearstilt lõpuks välja hädaldada kangemad allergiaravimid. Ma ei julge maksimaalset võimalikku doosi kasutada - võib vist kuni 6 tabletti päevas vms -, võtan ühe õhtul ja teise hommikul, on sappmõru ja natuke ikka aitab ka.

Vanaisa sai haiglast koju, aga märgatavaid muutusi ei paista. Eks see elu lähebki tal ainult ühes suunas ja ausalt öeldes on saavutatud hetk, kus kergem hakkab ilmselt pärast matuseid. :S Ega see vana olemine niigi kerge ei ole, aga praeguseks on kogu tema elu puhas vaev, ka ümbritsevatele.  Püüame hakkama saada, üks päev korraga. Ega muud ju üle ei jää. Teisipäeval tuleb keegi sotsiaaltöötaja, ehk saame temalt mingit head nõu.

Remondirindel edeneb üsna hästi, tänan küsimast. Kodus on seeläbi muidugi kõik - nagu päris kõik - tegemata. Mis selle vastu ikka teha.

Haiglast kojutoomise hetkel andsin üle järjekordse viiulivõtmesalli, nagu selgus, Lillebrori Toredaima Klassivenna vanaemale. Eks see maailm ongi väike.

Kuna poiste poolt on viimasel ajal tulnud kummalisi juttusid sõpradega seoses ja isiklikel poegadel on ka … uudishimud, siis võtsin suuremad poisid jaanitule äärest puntrasse ja ütlesin, et nüüd räägime kiiresti tüdrukutest ja sellega seonduvast. Kiirloengus märkisin ära kolm punkti: 1) teismelised tüdrukud mängivad poistega ja naudivad võimutunnet, mida poisi elevus ja põnevus neis tekitab; 2) džentelmen naudib ja vaikib, tähendab, ära räägi oma armuseiklustest eakaaslastega, see ei ole ilus; 3) kuni su vanuse lõpuks on -teist, ära tee ühegi tüdruku seltsis mitte midagi, mida su vanaema ei tohiks pealt vaadata*. Selle viimase peale karjatas Semu ahastavalt: "Mida te olete talle rääkinud?" No ma ütleksin, et iga noor mees võiks elada oma elu nii, et ta ei peaks muretsema sellepärast, mida sõber võib edasi rääkida…

Maasikad küpsevad ja seeneluures on nähtud peotäit kukeseenenööbikesi.

_________
*vaadake, me oleme ikkagi kõik konservatiivsed kristlased. Meie mehed ongi enamikul juhtudel läinud ausalt valges pruudiga altari ette nii, et ei ole varem ilmaski naesterahvast kaesutanud. Pole olnud kuulda, et sellest kellelegi midagi halba oleks juhtunud, lapsed sünnivad ja naistel on õnnelikud silmad. Seda puhast südametunnistust ja ausat minevikku me soovime oma lastele ka.

Thursday, June 20, 2019

Ümberpööramine piiratud alal ehk kuidas toimub remont osaliselt möbleeritud tikutoosis

Ärge seda kodus järele tehke.

Või nojah, kui teil on ka remondiga kiire ja pole kola kuhugi panna... ega ma ei keela.

Meie Majas on Väga Suured toad ja siiamaani alati olnud luksus remonditav ruum täiesti tühjaks teha. Kuhugi ikka kõik mahub! No ja ise sees elades on aega. Ja õhku, palju õhku, kui laed on 3 meetrit ja veel natuke kõrged. Ja luksus öelda, et täna on palav, ma täna ei viitsi.

Vanaema ja Vanaisa majas on vaja kiirkorras remontida üks umbes 20 ruutmeetri suurune ruum, mis mängib kaht pisikest nurgeti koos tuba. Või midagi taolist. Sisse jäävad suur diivan, suur riidekapp, suur raamatukapp. Ja osa kotte-kodinaid-pudinaid ei ole veel välja tõstetud, sest kohta pole ja aega pole olnud ja... Täna leidsin kolakuhja otsast oma rahvariideseeliku. Kui keegi peaks vajama Rapla neiu värvides villast seelikut vööümbermõõdule 58 cm, siis me võime hinna teemal vestelda. Peki-Heini sinna seelikusse paraku enam ära ei mahu (kuigi usina salatisöömise ja kaalulangust soosiva ilmastiku - ma sulan selle sõna otseses mõttes* - tõttu olen kümne päevaga kaotanud umbes poolteist kilo).

Ei ole ruumi. Ja ei ole aega. Ruumi selles mõttes, et tõstame kõik tühjaks ja siis teeme kogu lae korraga ja siis seinad ja... ja aega selles mõttes, et ootame, kuni tapeet kuivab, seni edasi ei tee...

Laupäeval tõmbasin seinalt esimese tapeedi maha. Selgus, et tapeedi all on roosa krohv, mis tuleb kergelt silitades krõp-krõp-krõp maha... Pühapäeval, kuni mina Vanaema vanaisa juurde viisin, Mees mööbeldas ja pahteldas ja ma ei tea enam, mida ta tegi... igatahes tundus pahtel krohviaukudesse turvalisem valik kui tänapäevane betoonitüüpi krohv. Ainult et pahtlit tuleb panna õhukese kihina ja see tahab kuivada... ja siis tahab järgmine kiht kuivada.

Esmaspäeval oli mul aega. Kõigepealt pahteldasin seinu. Natuke. Siis lihvisin lae (me räägime siin praegu väiksemast poolest) ja värvisin esimese tiiru. Siis tegin portsu tapeediliimi, panin makulatuuri sinna, kuhu sai - ehk sinna, kus parajasti märga pahtlit ei olnud - ja siis värvisin laest teise tiiru. Ebaprofessionaalselt, muidugi, aga parem ikka kui päris ilma.

Teisipäeval oli aega vähem, aga sain uhkes üksinduses pahteldada ja mõned paanid tapeeti paika panna. Niimoodi pole ma veel elu sees tapeeti pannud, paanid selle järgi, kuidas parajasti märja pahtli vahel ruumi on... Ja muidugi on seal toredad lae- ja seinaõnksud ja muidugi tekkis ühte kohta kolme sentimeetri laiune püstipidine tühik...

Kolmapäeval vahetas Mees pistikupesasid (selle maja elektrisüsteem on muide vingem kui keskmisel saekaatril, aga jube ebaloogiline) samal ajal, kui mina tema ümber üritasin ühte seina panna makulatuuri ja teise neid puuduvaid tapeedipaane ja üldse... Siis värvis Mees uksi ja mina nikerdasin ikka tapeediga sinna kuhu sai... ja siis pani Mees Jõugu Juhi abiga kolmandiku põranda jagu parketti maha.

Täna mina teise seina tapeediga enam tuppa ei mahtunud, sest parkett. Sealtmaja eripära on piiiikad kitsad koridorid - oi, kui ma peaksin seal kunagi elama hakkama, milline seinalammutamine tuleks! Koridori ühes seinas oli juba kummut ja värvipurk ja pahtlinõu ja midagi veel... teise seinani jääva pinna peale mahtus täpselt ära tapeedialune ajaleherodu. Paanide pintseldamine oli muidugi omaette kunst... või kakerdamine. Samal ajal lõikas Mees parketti, roomas mööda põrandat, kopsis, mõõtis ja kirus, kui midagi nässu läks. Ega neis erikujulistes ruumides ei ole raske midagi nässu ajada. Ja siis... värvisin mina esimese seina esimese kihi. Mulle hästi meeldib värvitav tapeet, kui peaks mustrit kokku sobitama, siis läheks vist päris hulluks. Värvirulli tuli muidugi valvata nagu maeiteamida pilpa peal, et ei pritsiks ega tilguks ega midagi.

Teises toapooles tuli esimese tapeedisikutuse peale kohe palju krohvi seinast maja. Homme tõstavad mehed ja poisid kogu mööbli ümber (sest väiksemas pooles on nüüd parkett peaaegu lõpuni maas ja valmis), siis hakkame seal lammutama.

Sest vaadake, kui C tahab elada (kusagil) ja mina tahan, et keegi elaks (mu vanemate juures), siis on see kõik väga sobilik. Ei taha teenida mingit üüratut üüritulu - sest ehkki asukoht ja rõduga tuba ja peaaegu terve teine korrus võimaldaksid seda, on eesmärk hoopis muu - ega taevapärast vanainimeste käest maja kätte saada. Hoidku taevas selle eest, et peaks veel tolle majaga ka mässama hakkama! Ei, me lihtsalt kohandame natuke.

Üsna jube on küll Vanaisa asjades sorida ja otsida seda või teist asja, nagu pärandit vaataks üle, aga ta on ju veel täitsa elus... ainult et nojah, see elu ei võimalda tal enam endal suut midagi korraldada. "Peaasi, et isa keldris palju ümber ei hakka tõstma," ohkas mu ema täna mingil hetkel. Olin sunnitud talle meenutama, et isa ei lähe arvatavasti enam kunagi keldrisse, sest sinna viib väga, väga järsk ja pikk trepp, aga isegi homse kojutuleku korraldamine on paras peavalu - autost oma tuppa minekuks peab Vanaisa astuma üles kolmest laiast astmest. Raviarst ütles, et rulaatoriga on ta kakskümmend meetrit ikka kõndinud, aga trepp, eks ole. Asjadega on aga nii, et igasuguseid tööriistu ja tarvikuid jätkub meie poistele ja kõigile metalli- ja puutööhuvilistele lapselastele ka. Kui ühel päeval on selge, et mu isa seda kõike enam ise ei vaja... pärast matuseid, millal iganes need tulevad... küllap siis sorteerib Mees poiste seltsis ära, mis seal kõik on. Tundub olevat hirmus palju ja kõike.

____________
*praeguste ilmadega on neis remonditavates ruumides palav ja täielik õhupuudus (2.30 laed! plekk-katus!), sest tuuletõmme ei sobitu hästi kuivava tapeediga. Igaks juhuks mainin, et kui aknaid lahti saab teha, siis nii hull ei ole. Ja mingil põhjusel hakkan ma otsekohe higistama, kui tapeedipintsli või värvirulli kätte võtan. Isegi kahe kärutäie kompostimulla kolimise järel palava päikese käes ei voola higi niimoodi silma ja selga mööda alla ja... nagu remonti tehes. Mingi idiosünkraasia või midagi? Vist.

Sunday, June 16, 2019

Juuni teine täisnädal

Jasmiinid õitsevad nagu pöörased. Alates kolmapäevast korjame iga päev natukehaaval maasikaid. Täitsa suvine on olla.

Ka õietolmul on suvi - mina, juhm, unustasin paar õhtut järjest allergiatableti võtta (mul on ühe sordi tablett hommikul ja teise sordi oma õhtul) ja sain sellest aru alles siis, kui hommikuti lämbumistundega ärkama hakkasin. Eile lisandus ka allergia-peavalu, selline Schrödingeri kassipuuri põhimõttel - või siis Möbiuse lehe moodi? -, et nagu valutab hirmsasti ja samal ajal ei valuta üldse. Kui ma mõned päevad rohtudega korralik olen, siis vast saab vajaliku tolmutundetuse jälle kätte ja inimese moodi elama hakata.

Lõpetasin ära ja andsin tellijale üle ühe viiulivõtmesalli ja ühe piibeleht-lehel salli. Viimane läks kingiks ühele mu palvekaaslasele, sest tal oli sünnipäev ja see muster väga meeldis. Esimesega oli selline lõbus lugu, et haapsalu salli üleandmine on nagu narkodiileriga suhtlemine, saadakse kokku mingis kokkulepitud paigas, üksteist tuntakse ära mingite eelnevalt teadaolevate tundemärkide järgi (minu puhul: taevasinine karp; tellija puhul: nägi välja nagu rahvamaja juhataja mullu ja muiste), kaupa põhjalikult üle ei vaadata - no ega mina ei tea ka, kus see tulevane sallikandja elab, äkki toimus üleandmine tema akna all! - ja kõik on kuidagi… konspiratiivne.

Kudusin lõpuni kanga Vanaema telgedel. Oli see ikka kudumine! Nüüd on poole ruumi peal Mehe osavate käte abil esimene pahtliring ära tehtud ja loodetavasti saab homme selle poole ruumi lae ära värvida. Vanaema on ise mõnevõrra nutune ja hädine, sest igasugused koristamiskunstid on temast alati kauge kaarega mööda käinud ja tema teadmist mööda tuleb kõik asjad - kõik, absoluutselt kõik asjad! - alati alles hoida. Ta sai natuke šokeeritud, kui kuulis, et ma ei kavatse üldse enam mitte kunagi hakata kandma oma keskkooli lõpukleiti (mul oli 26 aastat tagasi puusaümbermõõt samasugune nagu pihaümbermõõt praegu, khm) ega tema noorepõlve-krimpleenkleiti, mis vaatamata minu teatud pekisusele rinnast kotitaks ja taguotsast oleks,,, noh, nagu Kim Kardashianil või nii, mul on emale üpris vastupidine kehaehitus. Pealegi, krimpleen, iiuu.

Käisime mõned korrad Lähedalasuvas Väikeses Kuurortlinnas Vanaisa vaatamas. Kuurortlinna haigla asub otse kohaliku supelranna kõrval… mina sinna tänase ilmaga ei oleks küll suplema läinud, rannas tundus olevat sõbralik küünarnukitunne. Vanaisaga on nii ja naa, eelmisel korral oli ta igatepidi pahur, täna käskis sammu eemale astuda, et näidata, kuidas ta seisab. Seisis kenasti kahe jala peal püsti, ei kukkunud ümber ega midagi. Rulaatoriga pidi natuke kõndima ka.

Suures kasvuhoones on tomatid õnnelikud, ühe väikese kasvuhoone asustasin ka ära. Oleks aega, siis oleks kõik muu juba ammu tehtud, aga näedsa, aega ei ole.

Mingil päeval oli hirmus äike. Jõugu Juht, keda äike kõige rohkem häirib, oli parasjagu üksi kodus. Tema-tublipoiss helistas ja küsis, mis juhtmeid tuleks seinast välja tõmmata… juhendamine muutus 50 minuti pikkuseks aruteluks, kuhu see välk seekord lõi. Olin parajasti arvuti taga ja sain talle selle lehekülje abil täpselt ette kanda, mis paigaga oli tegu. Igasuguseid põnevaid asju ikka mõeldakse välja.

Kõik lapsed käisid erinevates kooslustes kinos.

Meil käisid külas D&D Kosovost, kaasas ainult kuueaastane JS. Oli ilus. Kui ilm oleks soosinud õues söömist, oleks ehk olnud veel ilusam.

Vanaema sünnipäeva sisustasime tapeedirebimisega.

Nüüd on mul edasi kiire.

Friday, June 14, 2019

Kuidas ma noorena tööle ei saanud

Ritsik kirjutas. Ma räägin, kuidas minul asi oli.


Tegelikult sain ma kohe pärast keskkooli lõppu tööle, Saksamaale, lapsehoidjaks. Aga siis sai see aeg mööda ja kui ma Eestisse tagasi tulin, olid ülikooli eksamid juba läbi ja ega ma ei osanudki arvata, mida muud üks noor inimene eluga peale peaks hakkama.

Saksamaal teenitud raha - nii natuke, kui seda oli - panin panka ja mõtlesin, et uute ülikoolieksamiteni on aasta aega. Mida teha? Keeltekooli läksin prantsuse keelt õppima. Asi seegi. Natuke otsisin tööd ka.

Kõige lihtsamat lahendust ema ei lubanud - tema tütar ei tule kliinikusse katseklaase pesema! Või mida iganes seal pesema pidi, päris sanitaritöö see ei olnud, ikka mingid kemikaalid ja asjad, aga lihttöö ja küllap oleks ema kaudu tööle võetud.

Lapsehoidmisest, tänan väga, mulle natukeseks ajaks jätkus.

Noh, olid igasugused putkad ja nurgapealsed poed ja... müümine ei tohiks keeruline olla ega mingeid eriteadmisi vajada. Vähemalt mitte "kaks saia, üks piim" tüüpi ostude puhul.

Hamburgeriputkas olid imelikud tööajad ja ma omanikule vist eriti ei meeldinud, igatahes ta mind tööle ei tahtnud.

Mingis kirjatarvete poes - või mis see oligi, ikka ajalehekuulutuse peale ju kandideeriti tol ajal - pandi mind matemaatikaülesandeid lahendama ja vastama küsimusele, miks ma müüjaks tahan saada. Ülesanded olid umbes: "Kui ost maksab 1.70 ja klient maksab 10-kroonisega, siis milliste rahadega tuleb tagasi anda?" Nagu selle peale peaks mõtlema, kui kassas igasuguseid rahatähti piisavalt on! Kui ei ole, siis on niiehknii jama. No ja ega ma ei tahtnud müüjaks saada ka, lihtsalt tööd oli vaja. Ma ei mäletagi, mis sellest edasi sai.

Nurgapealses putkas püüdis omanik mulle korrutustabelit õpetada, sest ilmselgelt ei pidanud ma seda tema arvates oskama. See oli niikaua naljakas, kuni ta esitas nõudmise, et enne tööleasumist tuleb ikka mitu päeva harjutada, muidu ei õpi ära… Putka kaubasortiment oli vast 30-40 erinevat ühikut. Me rääkisime ilmselt erinevates keeltes. Ei, ma ei pidanud kaupa vastu võtma ega midagi, ainult leti taga kaupa ulatama ja raha võtma. Juhul kui seal olnuks mingeid nippe või kahtlasi kliente, ega ma seda poleks niiehknii selgeks saanud.

No ja siis oli skeemitajatädi. Või mis iganes. Paremal oli tal kohvik, vasakul käsitööpood. Sinna ma tegelikult pidingi abitööjõuks minema. Käsitööesemetel hindu peal ei olnud, sest siis saab välismaalastelt kallimat hinda küsida. Esimesel päeval pandi mind kohviku jaoks suppi keetma, mida ma ausalt ei osanud - ilma retsepti ja kaalu ja kõigeta! - ja teisel päeval aknaid pesema. Kohvikus käis kahe päeva jooksul kaheksa ja käsitööpoes kaks inimest või umbes nii. Kokkulepe oli, et mina müün käsitööd… tegelikult pidin ma hoopis muid asju tegema. Kuna mul oli Saksamaa perest juba kogemus, kuidas kirjalikust lepingust hoolimata igasugused lisaülesanded ja lisa-tööaeg tekivad, siis ilma lepinguta lisaülesanded mulle ei meeldinud ja nii ma sealt käsitööpoest ära lahkusingi. Ei olnud ilus kogemus.

Selleks ajaks oli juba sügav talv ja selge, et mõneks kuuks pole mõtet tööd otsida. Jätkasin pigem kaltsuvaibandust, ilmselt jäi sellesse perioodi ka mingile üritusele kootud kaheksameetrine vaip. Uurisin usinasti ülikooli pakutavat ja püüdsin ennast sisseastumiseksamiteks ette valmistada. Ja vist tegin mingeid usina ja tubli tütre asju ka nagu majapidamis- ja aiatööd. Siis tuli suvi ja eksamid ja siis ma olin… omadega sees. Ülikoolis sees. Aga see on hoopis teine lugu.

Iseenesest on niisugune sihitu moorimine tobe, aga veel tobedam oleks minu arvates olnud sihipäraselt niisama moorida. Mina jäin ripakile, sest mul puudus igasugune plaan. Tänapäeval pidavat olema noori inimesi, kellel on ripakilejäämine lausa plaanis. Seda ma oma lastele küll ei tahaks, kui mitte muu, siis tagantjäreletarkuse pärast - rumal ja kasutu aeg oli. Peale prantsuse keele tundide, nendest oli kindlasti kasu.

Thursday, June 13, 2019

Suvi murrab sisse

Mul pole tegelikult suve jaoks veel üldse aega. Käsitöötöö ja töötöö ja Vanaema ja Vanaisa ja üldse…

Aga üleeile õhtul korjasin meie aia esimesed maasikad.


Lupiinid ja jasmiinid õitsevad nagu segased. Ilm on peamiselt soe. Parmudele meeldib. 

Lapsi ei saa kuidagimoodi õhtul magama.

Täna õhtul lubasid tulla esimesed suvekülalised, küll mitte öömajale, aga muidu külla. Ega meil austerlastest saadik kedagi käinud ei olegi, sest lihtsalt ei jõua…! 

Võib-olla (kui vahepeal midagi paratamatut ei juhtu) tekib kuskil juuli lõpus mingi flow-periood. Kui saaks lihtsalt olla, käia metsas ja ujumas ja ei oleks kogu aeg kiire. Sest PLNi kohaselt on puhkuseni kiire, siis on puhkus - mis tuleb ikkagi tegus, mitte mingi rannasvedelemine - ja siis tuleb üks Laat. 

Nüüd on jälle kiire. 







Sunday, June 9, 2019

Tunnistused ja medalid ja palav

Sel nädalal hakkasid õitsema jasmiinid. Ja kurekellad, mis kasvavad meil täiesti kontrollimatult ja isetekkeliselt muru sees... no me sealt siis nüüd ei niida.

Kontrollitult kasvab nüüd mingi hulk tomatitaimi kasvuhoones. Mingi hulk ootab veel sinna viimist, töö jäi pooleli, sest oli liiga palav. Igasuguste muude asjade jaoks oli ka liiga palav.

Tegelikult oli liiga palav ka kooliolümpia pidamiseks, aga sellest hoolimata toodi meile koju kaks pronksmedalit, meeskonna-aladelt. Medaleid said Lillebror, kes südame asjus ei tohiks üldse eriti sporti teha, ja Jõugu Juht, kes sai kehalises kasvatuses kolmanda trimestri, vabandage, kolme*. Paraku ei hinda Kehalise Kasvatuse Õpetaja tunnis ei kotisjooksu ega kummikuheidet, aga selgus, et JJ on just neil aladel tugev. Eriti kotisjooksus, kooli FB lehel on fotojäädvustus sellest, kuidas JJ lillelise kotiga lausa lendab. Unistaja jällegi, kes tavaelus on pigem spordi- kui kirjandusemees, pälvis loovtööde võistlusel teise koha teosega "Kuidas minust sai vibulaskja". Eks palavus keerabki igasugused asjad pea peale.

Unistaja ja Lillebror osalesid Lillebrori klassilõpupeol. Juba kolmanda klassi tirtsukeste hulgas tekitab elevust klassivenna suur bassihäälne vend... oeh. Unistaja talus väiketüdrukute tähelepanu soliidselt.

Veel käis Unistaja kunstimuuseumis ja Lillebror väga toredal matkal. Eriti tore oli Jõe ääres märjaks saada.

Veel jagati tunnistusi. Nagu selgus, varem kui mõnel pool mujal, aga ainemahud on siiski kenasti kätte saadud ja läbitud… mis iganes asjaoludel need kuupäevad siis sellisteks kujunesid. Lillebror oskab asju peamiselt väga hästi. Unistajal esineb veidi puudujääke eesti keeles (ainus 4), Jõugu Juhil olid neljad-viied täpselt pooleks. Räägiti, et Lillebror saab endale uueks klassijuhatajaks Unistaja senise, aga Unistaja klassi võtab enda hoolde hoopis üks tõsine ja asjalik meesõpetaja. Siit etiketiküsimus, kas meesõpetajatele ka ikka lilli viiakse?

Vanaisa läks haiglasse. Oleme teda erinevates koosseisudes kolm korda vaatamas käinud. Eks see õendushoolduse osakond on nagu on, palatinaaber on... ütleme, et keerulises olekus, aga ta vähemalt ei suuda ise oma voodist lahkuda ega oska ka palju midagi rääkida. Vanaisa olevat juba kolmapäeval kahe kepiga palatiukseni ja tagasi kõndinud, see on tore, ta vahepeal ei suutnud üldse kõndida.

Vanaemal… on millegipärast just pühapäevad viletsamad päevad kui muud. Oeh.

Koguduse asjus oleme hilja õhtuni vestlusringides osalenud nii mina kui Mees, üks meist pidanuks minema ka täna… aga maised olukorrad tulid vahele ja on vaja sõna otseses mõttes midagi kaevust välja tõmmata. Küll mitte härga, aga vett... Eile õhtul kell seitse purunes nimelt meie veepump, arvatavasti mootorimähis või midagi. Õnneks olid kõik masinpesud selleks hetkeks valmis. Hetkel toimetavad mehed ja poisid uue pumba paikasaamise teemal õues, on lootust, et päris õhtul saab taas pesta ja tomatitaimi kasta. Eileõhtuse pumbadiagnostika käigus teostas Mees loodusvaatlusi ja loendas meie kurgedel kolm poega. Sobib.

Lastel on nüüd peaaegu kolm kuud koolivaheaega. Mida kõike sellega peale hakata, ei teagi. Uuel nädalal tuleb lapsevanematel ära osta Inglismaa rongipiletid (Alice, ae, mis ma täpsemalt tegema peangi?), tegeleda suuremal hulgal aianduse ja ema-vanemal suurema hulga käsitööga. Oleks tore, kui ei peaks tegelema üha halvastikäituva hambaga, mis aeg-ajalt nagu valutaks - kuigi see hammas ei saa üldse enam valutada -, aga tegelikult täiesti ideaalselt Ibuprofeenile reageerib, nii et mis iganes põletik seal igemetaskus või kuskohas on, on lootust sellest ilma kirurgilise sekkumiseta vabaneda. Ehk jaanipäeva paiku saab kiire läbi ja lubatakse vahepeal natuke hingata ka.

_________
*hinnatakse sooritust ja suhtumist. Sooritusega saaks JJ vabalt hakkama, aga suhtumiselt on ta samasugune põhimõtteline põhukott nagu mina, kui just spordiala väga ei meeldi. Enamik alasid kahjuks ei meeldi, tundub mulle.

Wednesday, June 5, 2019

Lühis

Anonüümseks jääda sooviv laps: "Eks ole, Venemaal võivad vanemad inimesed veel ikka öelda Peterburi kohta Moskva?"

Um.

Monday, June 3, 2019

Kuuseis vist

Eile arvas Vanaema asju. Täna oli juba rõõmsam ja rahulikum.

Siis kerisin uudsevaipu maha (kangast veel jätkub, tänan küsimast) ja telg tegi midagi… nii et tallalauad jäid vaipade vahele narmastesse kinni ja vähemalt kolm tutikat kaltsuvaipa vajab remonti enne, kui nad päriselt valmiski on saanud. Ärge muretsege, kui ma nendega olen saanud rahulikult tegeleda, siis te enam ei saa arugi, millised neist õgvendatud on. See rahulik aeg tuleb võib-olla augustis, aga novembris kindlasti!

Siis selgus, et Jõugu Juhi juunikuiseid trenniaegu on kõvasti nihutatud. Mina arvasin siiani, et trenniajad on asi, mis pannakse õppeaasta alguses jaanipäevani paika ja juunikuu puhul nendega midagi erilist ei tehta… Vibus jah, aga vibu puhul on trennikoht spordiala iseloomu tõttu muutuv ja seega on aegade nihe juba sügisel ette hoiatatud. Pinksis… pole nagu loogiline. Noh, küll me hakkama saame.

Siis sain kirja inimeselt, kellega peaksin nagu sama asja ajama. On võimalik, et tema ajab minu ja muude asjaosaliste teadmata hoopis vastupidist asja. Või ajan mina vale asja, ka see pole välistatud. Igatahes oli see kiri märkimisväärselt inetus toonis (õnneks lühidalt inetu!) ja ma asun homme seda asja uurima. Et kes meist siis vale asja ajab. Kui palju ma uurimisele eelneval ööl magan, seda muidugi ei tea, mulle ei meeldi nõmedaid olukordi ette teada ja nõme on see uurimine kahtlemata, kuna me mõlemad oleme omapoolses õige asja ajamises kindlad.

No ja uudsevaibarulliga võideldes tegi mu selg OIH. Ega kompostimulla kasvuhoonesse vedamine seda OIHi vähemaks ei võtnud. Nüüd ma taas kummardan ja kükitan vääääga ettevaatlikult.

Vähemalt on maailmas endiselt olemas pääsukesed, jahe mirabellikompott ja mustikalõhnaline seep!

Sunday, June 2, 2019

See nädal, kui korraline õppetöö ära lõppes

Nii oligi. Õppeaasta viimasel nädalal on plaanis igasugused väljaskäimised ja klassikoristamine ja kooliolümpia.

Kooliskäimisele kohaselt oli sel nädalal päris ebasümpaatselt jahe ilm. Minu ürgmets tomatid verandas ei lasknud ennast sellest segada. Uuel nädalal saavad nad kasvuhoonesse, mille Mees ja Jõugu Juht asjatundlikult peaaegu täiesti valmis sättisid. Lõplikust istutamisvalmidusest lahutab kasvuhoonet kompostimuld ja turbamuld, esimest ma täna mõned kärutäied viisin, aga siis sai jaks otsa. Homme on käru ja kompost loodetavasti ka veel alles.

Veetsin üsna palju tunde Vanaema ja Vanaisa majas kangast kududes. Kangast on rohkem, kui me karta oskasime… noh, ma siis koon homme ka.

Lillebror käis klassiga Suurel Munamäel ja Rõuge pesatornis. Munamägi oli põhjustanud pettumuse, polnud mingit kolmesadat meetrit ülesronimist! Aga lõunasöögikohas sai ta klassiga talvel liitunud lapsele öelda, kuidas eesti keeles kõlab see asi, mis tal taldrikus on. Klassivend Ali oli siis õpetajale öelnud, et tema tahhab ka! frii kar tu lid. Muidu saab see poiss juba ilusti eesti keelest aru ja puha, ainult aktiivset sõnavara veel napib.

Unistaja käis klassiga välismaal, Lätis. Ekskursiooni kõrghetk oli, tuntus mulle, lifti kinnijäämine, vähemalt sellest rääkis ta kõige põhjalikumalt.

Veel käisid Unistaja ja Lillebror võistlustel. Selgus, et Lillebror on juba mitu kuud hoopis teist sorti vibu lasknud kui meie arvasime… seda oleks ju võinud varem mainida, nüüd meil oli natuke aega mõnevõrra pahane segadus. Unistaja sai koha, mida ta on vist varem ka saanud. Lillebror sai koha, milletaolist meil vist varem keegi saanud ei ole... no aga juuni lõpus on vibulaager ja noorte meistrivõistlused, seal saab paremaid tulemusi saada. Kui see peaks nii minema.

Jõugu Juht… läks täna kirikust Laenulapse poole laenulapseks, homme saame ta vast tagasi. Ja omandas uue telefoni, tuues argumendiks, et senine telefon on liiga aeglane ka siis, kui on tarvis kuhugi helistada. Tõsi, minu omal on sama häda. Prioriteedid paigast ära, ei saa aru, et tema peafunktsioon on helistamine, tahab muudkui laadida seda mälu ja toda äppi…

Mees tegeles kirikuasjadega. Nii, nagu vaja on.

Vanaemal… oli täna vilets päev. Ja siis oli minul ka vilets. Elizabeth on kohe täitsa kadunud ja mitte ükski abi ega tugi ei kõlba. Küll me ise saame, pole meile siia mingit abi vaja… Küllap ta mõne päeva pärast leebub, ennegi on selliseid sõjakusehooge olnud, aga tobe on tegeleda sajaseitsmekümnendat korda teemadega, mis on juba läbi räägitud, heaks kiidetud ja tegelikult  Vanaema heakskiidust sõltumata head ja vajalikud. Kui ma ütlesin, et mina oma kodust nende juurde põetajaks ei koli* (jättes ütlemata, et praegunegi olukord on paras orjastamine), jäi sõjakust nagu vähemaks.

Homme on uus esmaspäev, küll me siis tegeleme homse vaevaga.

__________
*mu lapsepõlvekodus on all kolm tillukest ja üleval korrusel üks väheke suurem tuba. Meid on viis inimest, alumine korrus on Vanaema ja Vanaisaga ära sisustatud. Ausalt, sinna me ilma suurema ümberehitamiseta ära ei mahuks!