Eile arvas Vanaema asju. Täna oli juba rõõmsam ja rahulikum.
Siis kerisin uudsevaipu maha (kangast veel jätkub, tänan küsimast) ja telg tegi midagi… nii et tallalauad jäid vaipade vahele narmastesse kinni ja vähemalt kolm tutikat kaltsuvaipa vajab remonti enne, kui nad päriselt valmiski on saanud. Ärge muretsege, kui ma nendega olen saanud rahulikult tegeleda, siis te enam ei saa arugi, millised neist õgvendatud on. See rahulik aeg tuleb võib-olla augustis, aga novembris kindlasti!
Siis selgus, et Jõugu Juhi juunikuiseid trenniaegu on kõvasti nihutatud. Mina arvasin siiani, et trenniajad on asi, mis pannakse õppeaasta alguses jaanipäevani paika ja juunikuu puhul nendega midagi erilist ei tehta… Vibus jah, aga vibu puhul on trennikoht spordiala iseloomu tõttu muutuv ja seega on aegade nihe juba sügisel ette hoiatatud. Pinksis… pole nagu loogiline. Noh, küll me hakkama saame.
Siis sain kirja inimeselt, kellega peaksin nagu sama asja ajama. On võimalik, et tema ajab minu ja muude asjaosaliste teadmata hoopis vastupidist asja. Või ajan mina vale asja, ka see pole välistatud. Igatahes oli see kiri märkimisväärselt inetus toonis (õnneks lühidalt inetu!) ja ma asun homme seda asja uurima. Et kes meist siis vale asja ajab. Kui palju ma uurimisele eelneval ööl magan, seda muidugi ei tea, mulle ei meeldi nõmedaid olukordi ette teada ja nõme on see uurimine kahtlemata, kuna me mõlemad oleme omapoolses õige asja ajamises kindlad.
No ja uudsevaibarulliga võideldes tegi mu selg OIH. Ega kompostimulla kasvuhoonesse vedamine seda OIHi vähemaks ei võtnud. Nüüd ma taas kummardan ja kükitan vääääga ettevaatlikult.
Vähemalt on maailmas endiselt olemas pääsukesed, jahe mirabellikompott ja mustikalõhnaline seep!
No comments:
Post a Comment