Sunday, June 2, 2019

See nädal, kui korraline õppetöö ära lõppes

Nii oligi. Õppeaasta viimasel nädalal on plaanis igasugused väljaskäimised ja klassikoristamine ja kooliolümpia.

Kooliskäimisele kohaselt oli sel nädalal päris ebasümpaatselt jahe ilm. Minu ürgmets tomatid verandas ei lasknud ennast sellest segada. Uuel nädalal saavad nad kasvuhoonesse, mille Mees ja Jõugu Juht asjatundlikult peaaegu täiesti valmis sättisid. Lõplikust istutamisvalmidusest lahutab kasvuhoonet kompostimuld ja turbamuld, esimest ma täna mõned kärutäied viisin, aga siis sai jaks otsa. Homme on käru ja kompost loodetavasti ka veel alles.

Veetsin üsna palju tunde Vanaema ja Vanaisa majas kangast kududes. Kangast on rohkem, kui me karta oskasime… noh, ma siis koon homme ka.

Lillebror käis klassiga Suurel Munamäel ja Rõuge pesatornis. Munamägi oli põhjustanud pettumuse, polnud mingit kolmesadat meetrit ülesronimist! Aga lõunasöögikohas sai ta klassiga talvel liitunud lapsele öelda, kuidas eesti keeles kõlab see asi, mis tal taldrikus on. Klassivend Ali oli siis õpetajale öelnud, et tema tahhab ka! frii kar tu lid. Muidu saab see poiss juba ilusti eesti keelest aru ja puha, ainult aktiivset sõnavara veel napib.

Unistaja käis klassiga välismaal, Lätis. Ekskursiooni kõrghetk oli, tundus mulle, lifti kinnijäämine, vähemalt sellest rääkis ta kõige põhjalikumalt.

Veel käisid Unistaja ja Lillebror võistlustel. Selgus, et Lillebror on juba mitu kuud hoopis teist sorti vibu lasknud kui meie arvasime… seda oleks ju võinud varem mainida, nüüd meil oli natuke aega mõnevõrra pahane segadus. Unistaja sai koha, mida ta on vist varem ka saanud. Lillebror sai koha, milletaolist meil vist varem keegi saanud ei ole... no aga juuni lõpus on vibulaager ja noorte meistrivõistlused, seal saab paremaid tulemusi saada. Kui see peaks nii minema.

Jõugu Juht… läks täna kirikust Laenulapse poole laenulapseks, homme saame ta vast tagasi. Ja omandas uue telefoni, tuues argumendiks, et senine telefon on liiga aeglane ka siis, kui on tarvis kuhugi helistada. Tõsi, minu omal on sama häda. Prioriteedid paigast ära, ei saa aru, et tema peafunktsioon on helistamine, tahab muudkui laadida seda mälu ja toda äppi…

Mees tegeles kirikuasjadega. Nii, nagu vaja on.

Vanaemal… oli täna vilets päev. Ja siis oli minul ka vilets. Elizabeth on kohe täitsa kadunud ja mitte ükski abi ega tugi ei kõlba. Küll me ise saame, pole meile siia mingit abi vaja… Küllap ta mõne päeva pärast leebub, ennegi on selliseid sõjakusehooge olnud, aga tobe on tegeleda sajaseitsmekümnendat korda teemadega, mis on juba läbi räägitud, heaks kiidetud ja tegelikult  Vanaema heakskiidust sõltumata head ja vajalikud. Kui ma ütlesin, et mina oma kodust nende juurde põetajaks ei koli* (jättes ütlemata, et praegunegi olukord on paras orjastamine), jäi sõjakust nagu vähemaks.

Homme on uus esmaspäev, küll me siis tegeleme homse vaevaga.

__________
*mu lapsepõlvekodus on all kolm tillukest ja üleval korrusel üks väheke suurem tuba. Meid on viis inimest, alumine korrus on Vanaema ja Vanaisaga ära sisustatud. Ausalt, sinna me ilma suurema ümberehitamiseta ära ei mahuks!

2 comments:

  1. Nutitelefon ei ole telefon. See on arvuti, kus on väike äpp ka helistamiseks. Ses mõttes on ehk Su telefoniga ka kõik korras ja prioriteedid on teil lihtsalt erinevad (nagi minulgi siin omaga...). Ma sain sellest kõigest väga teravalt aru, kui ma eelmisel suvel pidin telefoni suunama ja selleks pool tundi otsinguid teostasin. Lõpuks leidsin võimaluse telefoniäpi seadetest mitte seadme enda seadetest nagu nupukatel telefonidel kombeks. Väga selge ja terav arusaamine nutitelefonide olemusest jõudis kohale :D

    ReplyDelete
  2. Jah, õnnetuseks on mul tõsiseltvõetava telefoni asemel see... arvuti. Mille nutifunktsioonidest kasutan ma täpselt üht - piltide meileile või FBsse saatmine. Tahaks päris telefoni, millega saab pilte teha ja neid meilile saata ilma igasuguste lisahädadeta nagu bluetooth vms, aga selliseid ju ei ole. :(

    ReplyDelete