CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Monday, July 29, 2019

Peekoni-nektariinipasta või midagi taolist

Neljale.

Keeda paras kogus makarone, sort omal valikul.
Samal ajal haki ja prae pannil umbes 150 g toorsuitsupeekonit. Lõika peekonile seltsiks 2-3 paprikat ja 2-4 (sõltuvalt suurusest) küüslauguküünt. Kui hakkab nagu juba küpseks saama, sega hulka 150-200 g määrdejuustu, minul oli Hiirte, aga kõlbab ka Merevaik, Kaval-Ants või ükskõik milline neutraalse maitsega määrdejuust, mis Sul kodus juhtub olema. Lõika viiludeks üks suurem nektariin (meil oli praegu valge viljalihaga sort), sega ka see pannile. Las soojeneb, kuni Sa makarone kurnad.
Sega kaste ja makaronid omavahel kokku. Söö. Võib juhtuda, et tahad natuke soola juurde panna.


See on nüüd tüüpnäide sellest, mis juhtub, kui mul on aega retseptides sorida, aga poes juba käidud ja ideid vähe. Võtsin mõne mõtte siit ja mõne sealt ja juhtus… Lillebror ütles, et suurepärane, Mees käskis üles kirjutada, mida ma täpselt tegingi. Legolas ei öelnud midagi, sest suu oli täis. Jõugu Juht oli taas kodust ära.

Sunday, July 28, 2019

Kukeseened ja tikrid

Sõstardega on nüüd ühel pool nii meil kui Vanaemal. Loodetavasti säilivad valminud produktid ilusti ja maitsevad hästi. Tikritega… veel ei ole. Otsustasin, et vähemalt kolm tikripõõsast enam uut kevadet ei näe. Nad paistavad kuidagi haiged ja igerikud niiehknii.

Kukeseened on ka juba purgis. Muist muidugi alles metsas ja küll ma neid veel juurde korjan, kui vihma tuleb. Mustikateni pole ma veel jõudnud, sest ükspäev tegi selg lihtsalt niisama, ilma põhjuseta UIH ja seda veel mitu korda hiljemgi, küürutamine ei ole seljale hea, kui see UIH teeb.

Käisid lausa kahed külalised, samal päeval, aga omavahel kokkurääkimata. Lillebrori Sõbra pere tuli mustikale (ja siis me grillisime) ja Jõugu Juhi Nimekaim (Lutsumajast ja Männimetsalt ja Tamme talust ja kuskohast veel) abikaasa ja pojakesega tuli jalgrattamatkale, parkis auto meie õue ja siis me pärast sõime natuke kooki ka. Oli ilus, mõlema perega. Tundsin, et Mehe ammune mõte meile Maja külge üks jaamakell paigaldada on tõesti hea, sest kolm kuni viis korda aastas oleks täitsa praktiline pargist vaadata, mis kell on. Jaamakell Maja küljes on hoopis rohkem meie moodi lahendus kui isiklik käekell või telefoni taskushoidmine, eks ole. Küllap meid hakataks siis kohalikuks raekojaks kutsuma… las kutsuvad, kui tahavad.

Jõugu Juht käis koguduse noortelaagris. Kõik laagrid ei lähe päris nii, nagu lapsevanemad loodavad. Lõpuks leppis ta Laenulapsega siiski ära, aga Semuga ma teda nüüd kooli alguseni kokku ei lase. Mõned kooslused on lihtsalt ja ühemõtteliselt halvad, pole midagi teha.

Perekondlikult käisime kaks korda ujumas. Kohaliku lähema järve alternatiivses rannas nimega "Kalda rand" on väga kena muruplats ja korralik parkla, mida seal teeääre-rannas kohe mitte ei ole... aga hirrrrrmus kivine põhi on ka. Kohaliku kaugema järve ehk Suure Järve ääres on üks poolsalajane koht, kus on teist aasta järjest olnud vesi lõpmata soe ja rahvast imevähe. Kive on võrdlemisi vähe ja õnneks ei asu see Kodavere kirik meie juurest üle mõistuse kaugel ka.

Legolas ja Lillebror käisid suvetrennis - treener tuli korraks Linna ja võttis Legolasega ühendust, kas eesti meister tuleb trenni? On tarvis harjutada, arvas treener, seekord ei esinenud Legolas meistrivääriliselt.

Nördisin Prismas kohutavalt, nähes sealseid aed- ja puuviljahindu. Põhimõtteliselt peaks juba alates aprillikuust üks või teine taimetoit odavamaks minema, sest on hooaeg ja nagu mulle üks müüja normaalse (loe: põldmarja-) jogurti kadumisel selgitas, on poe poliitika pakkuda klientidele alati soodsaimat kaupa. Metsmaasikajogurt ega vaarika-mustikajogurt ei ole ega saa kunagi olema põldmarjajogurti asendaja, aga tee sa seda poerahvale selgeks... Prismas on paprikal* ka praegu veebruarihinnad ja ega muud viljad ka õige, suvise hinnaga ei ole. Ma arvatavasti hakkan oma raha edaspidi mujale viima, sukkpüksid on ainuke asi, mida ma veel ainult Prismast (sest mujal seda sorti ei müüda) tahan osta… aga neid võib ju ühekorraga kümme-kakskümmend paari varuda, siis on jupp aega hooletu.

Vanaisa kõndis raamiga vahepeal päris kepsakalt. Kandis teinekord mitu sammu raami peos ega pidanud üldse vajalikuks seda maha toetada… kuni eile õhtul köögis libises või midagi. Täna lubas, et hakkab kohevarsti surema. Kuna ta on seda lubanud juba vähemalt kaksteist aastat, ei suhtu me olukorrasse vajaliku dramaatilisusega… või mida sa siin suhtud, kui olukord on, nagu on, ja sellega tuleb tulla toime nii, nagu saab.

Palun sallinõu - mul ei ole praegu musta salli valikutes. Kas teile tundub mõistlikum kududa üks must traditsioonilise mustriga sall, näiteks must piibeleht vms, või üks must mittetraditsioonilise mustriga sall? Siiani olid mustad nahkhiirekiri ja roosid, mõlemad täitsa mittetraditsioonilised. Valgete hulgas on pigem traditsioonilised, välja arvatud murtudsüdamekiri, aga see oli kõige raskem kiri kõigist ja seda ma, tänan väga, ei hakka enam kuduma, eriti mitte mustana. Või mõni Liina muster, näiteks? Nõuga on kiirepoolne, sest sügaval sügisel musta salli kudumine on rist ja viletsus, tahaks valge ajaga valmis saada, seetõttu peaks neil päevil ära otsustama ja alustama.
__________
*paprika juulilõpuhind on 1.50 või vähem kilo eest. Ja me ei räägi siin rohelisest paprikast!

Tuesday, July 23, 2019

Kuidas käia metsas

Lühike õpetus.

Tegelikult ma ei tea, kas olen sellest juba kunagi kirjutanud ehk mitte, aga kui olen ja te üles leiate, eks siis tuletage mulle ka meelde. Ja leidke erinevused.

  • Mine sinna metsa, mida tunned. Võõra metsa puhul liigu ettevaatlikult, väldi suure kiiruga autost/kaaslastest/teest eemale kappamist.
  • Selga võid panna, mis meeldib, eks Sa ise tead, kas tahad olla puugikindel, parmukindel, rästikukindel ja/või nähtav või mitte. Aga laetud akuga mobiiltelefon võta ilmtingimata kaasa! Isegi tuttavas metsas on võimalik kolme puu vahel ära eksida, ma olen proovinud. Kaasasolevad väikelapsed peavad küll erksalt riides olema ja vastutusvõimelise lapsevanema juures püsima! 
  • Seenekogumisnõuks sobib vitstest punutud korv. Või kui Sul seda ei juhtu olema, siis laastukorv. Ämber on hädalahendus, värviämber selge õnnetus ja kilekotti korjamise tulemus on seenejahu… ise tead, aga arukas see viimane lahendus küll ei ole. Marjadega on jällegi selline asi, et väga puhtalt korjates võib küll mustikad otse sügavkülmakarpi panna. Korv on küll ilus, aga natuke ebapraktiline. 
  • Auto pargitakse sinna ja ainult sinna, kus kellegi muu autot näha ei ole. Metsas võõra kõrvale parkida on lausa sündsusetu! Pealegi on paremat sorti seene/marjametsas privaatseid parkimiskohti piisavalt.
  • Äraeksimise puhul hõigates sobib hüüda "Ae!" või "Uu!". Niisama lärmata ei sobi ja seda tuleb õpetada ka kaasasolevatele lastele. 
  • Kui tekib häiriv tunne, et keegi suur vaatab Sind... siis on targem auto juurde minna ja ära sõita, kuskil põõsas on põder või karu ja nende meeleolu on teatavasti ennustamatu.
  • Seenekorjamise-nuga käib lühikese teraga, aga eks Sa ise tead. Samuti ei tea mina, kas seeni tuleb lõigata (nagu õpetas minu vanaema) või kõige täiega maa seest välja tõsta, nagu õpetas üks metsandusteaduste doktori proua. Tee, nagu Sinu teada õige on.
  • Pilvikute ja puravike vastu võiks olla niipalju lugupidamist, et ussitanud seente kübarad paned maha ikka õigetpidi, eks ole. Selili seenekübar on kole.
  • Looooomulikult ei aeta metsas maha prügi. Ja kui tekib vajadus minna tihedamasse võpsikusse khm… üksi olema, siis selle oleku produkt koos kasutatud paberiga maetakse ilusti sambla alla. 
  • Tuld võib metsas teha küll, kui on talv või muidu märg.
  • Iga ilmaga võib metsas telkida.
  • Igasugust taimestikku võib enda tarbeks kaasa võtta, kui mingi looduskaitse-alane seadus teistmoodi ei ütle.
  • Seenekorjamise asjus mine metsa teisel päeval pärast vihma või millal iganes pikema vihmaperioodi ajal. Pikema kuivaperioodi jooksul pole erilist mõtet.
  • Mustikate, maasikate ja pohlade asjus mine metsa siis, kui nad valmis on. Näiteks praegu on meiekandi metsas üle mõistuse palju mustikaid. 
Minge ka metsa!

Sunday, July 21, 2019

Oli see vast nädal

Mingis vanas humoreskis tõstatati küsimus, kas lehm või auto. Otsustati, et auto on parem, sest autoga saab hommikust süüa Assamallas, lõunat Käreveres, aga õhtuks jõuda… ma ei tea, Sirtsu sohu? Mis iganes kohanimed need olid. Jah, esmaspäeval ärkasime Magdeburgis, sõime lõunat Berliini all, aga ööseks jõudsime Poznani kanti. Ja teisipäev koitis meile juba Leedus… lõunat sõime kodus.

Käisin kaks korda metsas. On kukeseeni, natuke pilvikuid ja hirmus palju mustikaid.

Korjasin ära meie mustsõstrad ja nendest, mis üle jäid (suure osa korjasin põõsa juures otse kõhtu /kohmetu/), tegin mingit siirupilaadset toodet, kahasse Vanaema viimaste vaarikatega.

Harvendasin võpsikut, mis meie äraolekuajal oli kasvuhoonesse tekkinud. Tomatitaimed vajavad tõepoolest pidevat tähelepanu.

Meie Opel Corsa vist solvus uue auto toomise peale. Nüüd ootab ta Linnas, millal (arvatavasti) generaatori  asjus parandusse saab.

Viimistlesin seltskonna kaltsuvaipu. Nüüd on Jõugu Juhi toas põrandal tema isiklikult väljavalitud vaip. Veel viimistlesin kaks haapsalu salli, mis enne kevadlaata ühe ootamatu, hirmsasisulise telefonikõne tõttu viimistlemata jäid, sest tol õhtul oli kibekiiresti vaja minna leinatööd tegema.

Ignoreerisime edukalt suurkontserti. Pole nagu meie pere teema.

Olime Hansalaadal. Korraldus oli sel aastal allapoole igasugust arvestust. Ei antud rinnasilte ega kaelakaarte. Ei olnud erinevate piirkondade koordinaatoreid. Korraldajat (üksainuke vist oligi!) ei saanud mitte millegi alusel ära tunda. Ei olnud turvateenistust ega turvateenistuse telefoninumbrit - aga mis siis, kui mõni kakerdis oleks tülitama tulnud? Kohtade jagamisel valitses anarhia, selle tulemusena oli Kaubahoovi park, kus meie olime, tegelikult ülejäänud laadast ära lõigatud - üks sinna viivatest olulisematest teeotstest oli lihtsalt telke täis! Kaebamise peale ei muutunud midagi. Kujutage ette.

Hämmastaval kombel oli meil siiski ostjaid. Mul ei ole enam pruune kitsaid vaipu, raskusi on heleroheliste ja meresinistega. Juurde kududa on vaja üks must sall ja üks klassikaline piibelehesall, aga murtudsüdamesalli ma enam kuduma ei hakka, see on liiga ebainimlik muster.

Uuel nädalal korjan punaseid sõstraid ja teen neist… midagi. Ja võib-olla käin metsas, aga võib-olla on metsas liiga palav. Jõugu Juht läheb laagrisse ja puutalumees ähvardas veel ühe halukoorma tuua. See tähendab muidugi, et poisid peavad vehkima puid kuuri vedada.

Wednesday, July 17, 2019

Puhkusest veidi täpsemalt, teine osa

Niisiis, esmaspäeva varavarahommikul tuli takso meid lennujaama viima. Ka selle päeva sisustasime peamiselt ootamisega. Kõigepealt ootasime taksot, mis tuli tegelikult täpselt, aga me olime muidugi igaks juhuks varakult üleval. Siis ootasime lennukit. Gatwickis lennuki peale minnes hakkasin mina ka aru saama, miks mõned inimesed kohe põrmugi ei salli seda turvakontrollidesse mineku ja ootesaalide osa. Tõesti ei ole meeldiv. Baseli-Freiburgi-Mulhouse'i lennujaamas saime küll ainult mõne hetke Prantsusmaa pinnal oodata, kuni buss tuli, aga Baselis ühest raudteejaamast teise sõitmiseks bussi tuli ikkagi oodata. No ja õiges raudteejaamas rongiootamine oli ka... oeh. Ja Kölnis teise rongi ootamine. Gummersbachis vähemalt tuli meile vastu imetore väike vanaproua Lore, kes ka ootas, pilk pingsalt suunatud teise rongiotsa poole.

Lore juures sai süüa ja tuppa (Lore, nagu paljud Gummersbachi elanikud, elab mäekülje peal, nii et ühelt poolt läheks nagu keldrisse, aga teiselt poolt on täitsa täiskõrguses ja suurte akendega korrus - sellises kambris me olimegi) ja magada. Kuni hommikul valgeks läks, sest me olime kõik kambakesi ära unustanud, et Saksamaal kasutatakse pimendavaid ruloosid, mille allalaskmise nupp tuleb kõigepealt üles leida. Mehed, muide, saavad valges väga hästi magada, mina ei saa. Käisin siis igaks juhuks poes, Lore juurest on toidupoodi ainult natuke maad. Tegelikult pakuti meile pidulikult hommikusööki ka, aga seda üsna hilja, sest tegus 81-aastane saksa proua on tihti hõivatud, ka sel hommikul oli tal mingi sündmus või kokkusaamine või mis.

Järgnevad kaks päeva sisustasime auto otsimisega. Saksamaalt auto ostmine käib umbes nii, et kõigepealt tuleb Internetis auto või autod välja valida. Selleks sobivad autoscout.de või mobile.de või ebay Kleinanzeigen. Siis tuleb leida viis, kuidas huvipakkuva auto juurde pääseda. Kui tugipunktiks on Gummersbach, on pääsemine üsna komplitseeritud, peaaegu ükskõik kuhu ühistranspordiga sõitmine võtab tunni kuni kolm. Meie saime esimesel päeval kasutada Lore autot ja teisel päeval laenutasime auto, lapsed jäid Lore juurde telekat vaatama ja niisama olema, sest laenuauto oli Opel Adam, kus tagumine iste on küll ainult ilu pärast, inimesi sinna ei mahu. Autovaatamise käigus tuleb taluda mitmesegast uudishimu ja nalju teemal "Kolm last? Kas teil telekat ei ole?", sest sakslased ei suuda mõista, kuidas kellelgi saaks olla rohkem kui kaks last. Olen sattunud blogisabasse, kus naised tõsimeeli arutasid, milliseid tohutuid probleeme (nagu: esimene laps ei tunne ennast enam ainsa ja tähtsaimana, peab õppima jagamist ja nooremaga arvestamist) teise lapse saamine endaga kaasa tooks… Õnneks on ka sealmaal veel normaalseid inimesi, näiteks Puddingklecks. Veel tuleb autovaatamise käigus tutvuda mitmete türklastega, sest autoäri on suurelt jaolt türklaste käes. Mis teha.

Meie auto asus Duisburgis. Jumal tänatud navigatsioonisüsteemide eest. Parkimisplatsil seisis üks selline, nagu me võrgus sorides olime välja otsinud, aga hinnasilt näitas lausa kolmandiku võrra rohkem, kui meie teadsime. Kaupmees, joviaalne türklane Mustafa, kelle eluloost me paberitäitmise käigus umbes poole teada saime, teatas, et ta olla netis hindu alla lasknud, tal on praegu liiga palju autosid sees ja tahaks vähemaks saada, reedel sõidab puhkusele. Nunuh. Auto oli puhas ja viisakas. Mustafa ahelsuitsetamisest ei olnud märkigi. Aga prantslane. Ja kõik asjad muidugi vales kohas. Minu esimene küsimus oli, kuidas raadio vait käib, sest laenu-Adam oli manuaalkäigukastiga ja mina teatavasti juhin ainult automaatkastiga autosid, pole tarvis puruvõõra autoga võõras kohas sõites veel kellegi võõra inimese vadinat kuulata. Vaikima sunnitud raadioga auto liikus edasi ja tagasi. Rool keeras, pidur pidurdas. Sobib. Siis viisid Mustafa ja Kolleeg meid kuhugi Duisburgi linna numbrimärke ostma, sealmaal tehakse kõigepealt number ja siis võetakse auto arvele. Numbritöökoda pidasid muidugi türklased. Läks natuke aega, õnneks mitte väga palju, sest arvelevõtmise punktid on tavaliselt väga hommikused asutused, isegi vedas, et see konkreetne Zulassungsstelle kella kaheni lahti oli… Mees ja töökoja-türklane (Mustafa oli juba läinud) läksid numbrimärkidega ümber nurga arvelevõtmise punkti, mina tutvusin niikaua auto kasutusjuhendiga. Veel mõningase ootamise järel tuli Mees tagasi, sõitis mõlemad autod arvelevõtmise punkti juurde ja sealt anti meile luba liigelda. Kuuajane kindlustus koos numbrimärkidega maksis umbes 220 eurot, võeh.

Auto vastas meie nõudmistele peaaegu sajaprotsendiliselt - seitse kohta, automaatkäigukast, väikesepoolne läbisõit, uuem kui Corsa, oma suuruse kohta ökonoomne, puhas. Mina tahtsin, et istmed ei oleks nahast - ei olegi, riidega on -, Mees tahtis kliimaseadet ja püsikiiruse hoidjat. Ainult et prantslane ja hirrrrrmsasti üledisainitud. Isegi autolõhnastamise-pulkadele on eraldi suhvel! Neid me muidugi ei kasuta, igasugused lõhnakuused ja nende peenemad analoogid on võeh.

Ja siis sõitis Mees laenu-Adamiga ees ja mina Grand Picassoga järel. Ei saa päriselt öelda, et oleks nagu väga suure Corsaga sõitmine, sest nagu ma ütlesin, kõik asjad on vales kohas. Käigukang, käsipidur, tulede lüliti… Aga kohale jõudsime, kuigi mina sain sõidu ajal vähemalt kaks närvivapustust, neist ühe ootamatu rajavahetuse pärast ja teise kiirteed vahetades, nimelt tuleb Kölni all Gummersbachi suunas keerates läbida ühe auto laiune õrs üle tühjuse, aga mina ju kardan kõrgust!

Neljapäeval pidime minema koos ühe tuttava daamiga Kölni maeiteamida tegema. Daam Viola oli väga veendunud, et tuleb sõita rongiga, sest see on kiire ja mugav, autoga Kölnis on paha ja kallis. Esimene rong jäi vist kolmveerand tundi hiljaks. Selleks ajaks olime keskmiselt näljased, aga Viola ei olnud nõus Bäckereisse minema, sõime aasiapärast kiirtoitu. Vabandage, see ei kõlvanud süüa. Hirmus õline ja maitsetu ja koht ise oli ka kole. Kuna me kirikutorni minna ei tahtnud (kõrgusekartus, mäletate?), siis lootsis Viola meid katedraali uksest ka mööda ja suunas šokolaadimuuseumi poole kõmpima. Rheini kaldapealsel oli ülearu palju inimesi. Šokolaadimuuseum on võib-olla huvitav, aga jällegi, kõrgusekartusega inimesed sinna ei pääse. Sisse saab kas treppidest tühjuse kohal või klaasliftiga. Viola tundis ennast ebamugavalt, sest tema tehtud ilus plaan ei paistnud meile sobivat, ja meie tundsime ennast ebamugavalt, sest Violal oli ebamugav. Ka järgmist rongi tuli oodata, aga Viola poolt valitud minigolfi mängimise koha leidsime siiski õigeaegselt üles ja see asus ka märgatavalt sümpaatsemas linnaosas kui katedraali ümbrus. Ma ei tuleks eluilmaski selle peale, et puhkusel olles kuhugi mingit sporti tegema minna, aga näe, on inimesi, kes arvavad, et see võiks kellelegi meeldida. Selgus, et Mees ja Legolas on minigolfis tähelepanuväärselt head, mina ja Jõugu Juht tähelepanuväärselt viletsad. Ega ma ei viitsinud pingutada ka, sest ma ei näe selles mängus mingit mõtet. Tagasirong… jäi kõigepealt pool tundi hiljaks. Siis istusime jupp aega paigal, et vastutulevat rongi läbi lasta ja siis… teatati üks peatus enne Gummersbachi jõudmist, et upsi, rong on katki, palun minge maha ja vaadake ise, kuidas edasi saate. No me siis vaatasime, bussiga. Oli see vast päev!

Reede möödus mõnevõrra rahulikumalt. Hommikul hästi vara käisime Gumbala veekeskuses ujumas, see asus sõna otseses mõttes ümber nurga. Lõunat sõime armsate Carmeni ja Walteri juures, kes meid magustoidu asjus ka jäätist sööma viisid, õhtusöögiks oli Lore kutsunud külla veel mõned koguduse inimesed, keda me tundsime. Lastel oli igavavõitu, aga mis sellest, nad peavad harjuma. Oh oleks ainult neil kiiret arukamaks muutumist ja vanahärra Klausil pikka elu, et nemadki taipaksid kuulata Klausi mälestusi sõjajärgsest Berliinist!

Laupäeva hommikul käisime natuke poodlemas, teemal "uued püksid Mehele". Kella kahe paiku tuli veel üks pere, kes tahtis meiega midagi ette võtta. Peab ütlema, et on üpris väsitav igaühele uuesti rääkida, kuidas meil läheb ja üldse. Sõitsime selle perega - ema, isa, (arvatavasti) igavesti lapsemeelne 20+ poeg ja 17-aastane tütar, kelle isik tekitas meie puberteetikutes mõnevõrra elevust - kõigepealt vaatama üht päris sümpaatse keskajateemalist turgu. Natuke Hansapäevade moodi, aga pisem ja palju stiilipuhtam. Legolas leidis mitu vibulaskmise võimalust, aga sportvibu ja pikkvibu on ikka natuke erinevad asjad. Siis sõitsime edasi Panarbora loodusparki, kus tekkis mõningane segadus teemal "Mina kardan ka kõrgust, aga see pole üldse õudne…" Jah, sõber Ingo võib kõrgust karta küll, aga tema kardab omal moel, mina jällegi omal moel ja Lillebror hoopis omal moel. Leppisime siis nii, et lapsevanemad  joovad all kohvi, kuni lapsed üleval vaateid vaatamas käivad. Lillebror jõudis poole vaatetornini, siis oli tema jaoks kõik, aga vähemalt puuladvarada ta julges kõndida. Pärast käisime veel lahke pere juures kodus õhtust söömas. Mees grillis, suuremad poisid vaatasid häguselt naeratades peretütart ja vennastusid perepojaga (Jõugu Juht: "Ta on üle kahekümne, aga temaga on lahe, nagu oleks ta ka neliteist või kolmteist!"), mina ja Lillebror olime niisama ilusad.

Pühapäeva hommikul käisime muidugi kirikus. Kirikus on alati tore. Muu osa pühapäevast nii tore ei olnud, kuna meil puudus selge ettekujutus, kus tagasiteel ööbida, ja Lillebror kurtis käänuliste teede peal iiveldust, seetõttu jäi välja päris palju piirkondi. Lõpuks magasime hädapärases öömajas nimega Hotel City Inn Magdeburgi külje all. See on päriselt vana F1 hotell, mis on natuke üle värvitud ja saanud uue, mitte-psühhedeelse voodipesu. Olles teel punktist A punkti B ja tahtes ainult natuke aega magada, kõlbab see küll. Eriti, kuna ta on puhas, absoluutselt puhas ööbimiskoht.

Esmaspäeva hommikusöögi sõime Magdeburgi külje all Burgi linnas Clausewitzi kohvikus. Tegelikult asub see suuremas kaubanduskeskuses sees, pildid FB lehel on veidi eksitavad. Saiakesed olid head ja kohv täitsa joodav. Päevaplaani teine punkt oli külastada suurt kaubanduskeskust Berliini ringil. Muidu on see päris hea keskus, aga raamatupood on väike. Vähemalt saime korralikku jäätist ja mõned tavalisemad ostud ka tehtud. Ja siis… kujutage ette, saime vähem kui 24 tunniga koju. Mees sõitis ilma puhkuseta Poola läbi - uutel kiirteedel sõitmine ei väsita ka pooltki nii palju kui varasem külade vahel loksumine.

Tegemata jäi palju. Jäi jalutamata nunnudes linnakestes, sest pühapäevane ja esmaspäevane ilm ei kõlvanud kasutamiseks. Jäi käimata vanas lossis või kindluses, sest me pidime ju minigolfi mängima ja puuladvarajal käima (ma küll tunnustan häid kavatsusi, aga enne oleks võinud meie käest küsida, mida me tegelikult teha tahame). Jäi külastamata mõni vana kloostriaed, sest neid lihtsalt ei jäänud tee peale. Tegelikult jäi saamata see õige Saksamaa-puhkuse tunne, aga eks me seda oleme juba saanud kah küllalt, varasematel kordadel. Küll me mõnel järgmisel korral sõidame sinna, kuhu ise tahame, ja teeme neid asju, mida meile teha meeldib. Ja seda järgmist korda me ei kombineeri pikkade matkadega suurlinnas! Pealegi läheb mõni järgmine reis Prantsusmaale, siis jääb Saksamaa kenasti tee peale.

Sellel puhkuseosal erilisi järelmõjusid ei olnud peale otsuse kohe kiiresti tubliks hakata. Ma olen juba käinud metsas kukeseeni korjamas (eile õhtul) ja aias vaarikal ja riputanud esimese masinatäie pesu. Nüüd oleks aeg kohvi keeta ja valmistada puder, mida vaarikatega süüa. Ehk saab siis ka mehed voodist välja ja tegutsema.

Tuesday, July 16, 2019

Puhkusest veidi täpsemalt. Ja järelmõjud. (I osa)

Kunagi õige ammu otsustasime, et Lillebrori kümnenda sünnipäeva puhul tuleks minna perekondlikult Londonisse. Harry Potteri stuudio ja mis veel, eks ole. Alice ütles lahkesti, et tulgu me nende juurde (ma ei saa hetkel linkida, aga te teate niigi, kes on Alice). Ma natuke kahtlesin, kas ikka passib… aga tagantjärele tundub, et passis küll.

Jaanuaris ostsime piletid mitte plaanikohaselt maikuuks - sest märtsis äraminek oli liiga riskantne, kesse meil maja kütab? -, vaid juuliks, sest nii oli kõige soodsam. Ja mitte Riia-London-Riia ega ka mitte Tallinn-London-Tallinn, vaid Tallinn-London-Basel. Mees nimelt otsustas, et umbes 14 eurot nina pealt lenni- ja rongipiletite (Baselist Gummersbachi ka) eest on liiga soodne, et seda ära kasutamata jätta ja pealegi on meil uut autot vaja. Saksamaalt neid saab.

Siis juhtus Vanaisaga ja Vanaema alustas anumist teemal "Ärge minge kuhugi, ma maksan teile need piletid kinni!" Vaadake, minu meelest ei peaks ei noorem ega vanem põlvkond ennast oluliselt piirama, kui asjad on korraldatud ja olukord piisavalt turvaline. Korraldasime. Vanaisa, muide, kõnnib nüüd raamiga tasase pinna peal täitsa ilusti, aga Vanaema seisukoht, et inimene, kelle tervisel on midagigi viga, peab olema haiglas või hooldekodus, ei ole kahjuks muutunud. Olime julmad, Organiseerisime igasuguseid lahendusi ja teisipäeval, teisel juulil läksime ikkagi.

Kodust autoga Linna, kaasas üks väike kott inimese kohta, sest odavlend ju ja kesse teab, kuidas nad seal Easyjetis suhtuvad… Linnas jätsime auto Vanaema-Vanaisa hoovi, püüdsime aru saada uuest bussisüsteemist ja saime bussijaama kohe palju aega enne, kui buss välja läks. Seda puhkust võibki tegelikult iseloomustada ootamine. Ootasime busse, ronge, inimesi… oeh. Bussis oli igaühel personaalne ekraan, millelt võis vaadata filme ja mängida malet ja ma ei tea, mida veel teha. Mina vaatasin igatahes Peeter Pikk-Kõrva, puhtast uudishimust, sest üks õpetaja oli sellele väga negatiivset reklaami teinud. Ei olnud kehv film, täitsa keskpärane jänesemadin. Iseasi, kas Beatrix Potter ise sellist lugu planeeris… no aga Inglismaa oli ju täitsa teemakohane. Lapsed vaatasid vist igaüks ise asja ja Mees ka, ma ei tea, mida. Tallinna lennujaamas käisime söömas ja hakkasime aga jälle ootama. Ootamise käigus jõudsin mõelda, et iiiuu, ma lähen nüüd mugavustsoonist välja… ja siis lasti meid lennukisse ja seal oli täitsa tuttav lennukilõhn. Mugavustsoon tuli tagasi.

Gatwickis ootasime jälle natuke, kuni Alice ja perekond meile lahkesti vastu tulid. Nad on päriselus veel toredamad kui blogis.

Siis sai õhtu ja sai hommik ja sai raudteejaam ja sai Museum of London. Meie lapsed on näppimisemuuseumidega ära hellitatud, ega nad väga ei viitsinud süveneda. Aga võib-olla ongi nii, et teismelised ei viitsi väga vaadata ja uurida, tahavad rohkem actionit? Lillebror on veel ainsana sellises õndsas eas, et temale vitriinide juures asju seletada on puhas rõõm. Avastasime hulgaliselt vikerkaarelippe. Oeh, et meil nende puhkustega ka ei vea, minevaasta Amsterdamis oli sama teema üleval. Siis oli meil rongilemineku-kiire ja supisöömisekiire, sest Greta koolis oli avatud pereõhtu koos arenguvestlusega (see toimetati kiiresti ja korralikult ära, kuni meie meetri kaugusel Greta vihikuid imetlesime). Väga tore kool tundus ja väga tore süsteem. Lapsed jooksid kooliaias ringi ja said tasapisi tuttavamaks.

Järgmisel päeval sõitsime kohe mitme rongiga ja käisime Harry Potteri stuudiotes. Kas see on hinda väärt? Jah, kui olla fänn ja hinnata väga põhjalikult tehtud asja. Kas me sinna kunagi veel läheme? Eeee…. ei. Nüüd läheks kuhugi mujale, Kreekasse või Prantsusmaale või nii, ja sama asja eest teist korda suurt raha maksta väga ei tahaks. Tee peal põikasime - sest meil oli aega - sisse Holland Parki, mis oli üks väga ilus ja sümpaatne park, sinna võiks kohe edaspidigi minna, kui veel Londonisse satuks. Või mõnesse taolisesse kohta.

Järgmisel päeval sõitsime taas rongiga (kas te märkate siin teatud mustrit?), käisime vaatamas, kas kuninganna on kodus - oli küll - ja Science Museumis. Pärast kaotasime lapsed loodusmuuseumis korraks ära, aga suured lapsed, telefonid taskus, kadumine sai mõne minutiga klaaritud. Hirmsa nälja käes edasi vankudes leidsime mingi nurgapealse võileivaputka ja sõime. Et viiskümmend meetrit edasi oli peamiselt söögikohtadega ääristatud tänav, seda me muidugi ei teadnud. Lillebror sai teada, et chilli tähendab muumaailma keeles kohe kindlasti teravat kastet, aga see ei takistanud teda veel paaril korral pettumast. Vist selle päeva õhtul oli meile vajalik rong cancelled ja saime väheke seigelda. Tegelikult elab Alice kahe raudteejaama vahel, ainult et teise juurde on kehvem minna.

Laupäeval külastasime Kew Gardenit. Sinna tuleks aastane pilet osta ja igal kuul käia, siis ehk näeks ära kogu selle värvi- ja vormirohkuse, mille Jumal on taimeriiki loonud. Paraku olime selleks ajaks juba iga päev 25 000-30 000 sammu käinud (ütles Jõugu Juhi telefon), füüsiline vorm ei olnud enam parim võimalikest.

Pühapäeval pidime alguses Alice'i perega minema kuskile mõisahoonesse, aga ilm oli kehva. Käisime natuke poes, toidupoes ja eesti ostlejate mekas Primarkis. Oli soodne küll. Ja esmaspäeva hommikul kell viis tuli meile takso - lennujaama viima.

Tegemata jäi oi kui palju asju. Tädi Helgi jäi üle vaatamata, sest tema tütar arvas, et Helgi ei tunne enam meid ära. :( Miramisega jäi kohtumata, sest tema kodupaik oli ikka hoopis teises suunas. Alice'i kodu lähedal asuv mõis jäi külastamata, sest selle perepileti hind oli iiiiiiiiiiik. Eks me oleme neid losse näinud ka. Me ei käinud tegelikult mitte üheski Londoni peamises turistikohas sees. Seda saavad lapsed tulevikus ise teha, kui nad peaksid tundma suurt vajadust vaaterattaga sõita (Legolas tahtis) või vahakujusid vaadata või näiteks Sohos midagi uurida. Õuest pildistasime küll, sest üks valvepuberteetik tahtis teha selfit Big Beni või mõne muu taolise asjaga, et oleks ikka tõestus ka. Ben oli küll paraku tellingutes. Me ei joonud teed ega söönud kala krõbekartulitega.

Saime lõputult sõita erinevate rongidega. Lillebror toitis tuvisid nii Buckinghami palee ees, Kew Gardenis kui Holland Parkis, valides alati väikese grupi linde. Kohtasime sõbralikke hanesid, parte ja Alice'i aias siilikest. Viimasel õhtul saime Jostenilt kõrgeima tunnustuse osaliseks - ta tuli meile sülle. Kas ma seda juba ütlesin, et Alice, Pete ja Greta on päriselus veel toredamad kui blogis?

Järelmõjud tähendab seda, et ma kaalun meie voodipesude lõhnastamist - meil kasvab aias ju natuke lavendlit! Kindlasti istutame aeda veel natuke lilli. Tahan hakata tubliks ja meie kodu ka ilusaks teha, sest Alice'i juures oli kohe nii kena, et... Ja ehk me kohtume kunagi taas. Kuna Inglismaa ei ole ainult London ja selle ümbrus, tahan kunagi edaspidi veel sinna sattuda. Šotimaa, muidugi, ja Cornwall, aga miks mitte ka Yorkshire? Aga siis me võtame rendiauto ja Londonisse ei trügi.

Puhkusepohmelus

Puhkus iseenesest on alati kena, aga vaat see tagasitulek on üks õudne asi. Isegi kui tee on hea ja väga hea nagu nüüd Poolas on, jääb Poola ikkagi tee peale ja seda vältida ei saa kuidagi.

Võib-olla kirjutan täpsemalt siis, kui meie põhiarvuti elu sisse võtab. Hetkel keeldub ta tööle minemast, aga Mees, kes tema hingeelu kõige paremini tunneb, magab ärateenitud iluund.

Kassidel oli meid nähes midagi öelda. Palju ja häälekalt (jah, neil käisid toitjad).

Maja lõhnab nagu vana maja, mis on kaks nädalat lukus olnud.

Aias on oeh... umbrohi põlvini.

Ja mina ei suuda otsustada, kas minna rohima, tegeleda vajaliku kästitööga või võtta kaasa kena prantslane Grand Picasso ja minna metsa kukeseeneluuresse (Mees naeris enne magamajäämist selle mõtte üle ja küsis, kuidas ma kavatsen selle autoga puude vahel ümber keerata - no aga Corsa on Linnas ja ega see keeramine ikka hullem ei ole kui sada kilomeetrit üksi mööda Autobahni ilma igasuguse sisseelamise-ajata - hiljem seletan).

Must Mimi keeldub sülest lahkumast.

Nädalavahetusel on Laat ja mustsõstrad on valmis. Tikreid sel aastal õnneks peaaegu ei ole.