Puhkus iseenesest on alati kena, aga vaat see tagasitulek on üks õudne asi. Isegi kui tee on hea ja väga hea nagu nüüd Poolas on, jääb Poola ikkagi tee peale ja seda vältida ei saa kuidagi.
Võib-olla kirjutan täpsemalt siis, kui meie põhiarvuti elu sisse võtab. Hetkel keeldub ta tööle minemast, aga Mees, kes tema hingeelu kõige paremini tunneb, magab ärateenitud iluund.
Kassidel oli meid nähes midagi öelda. Palju ja häälekalt (jah, neil käisid toitjad).
Maja lõhnab nagu vana maja, mis on kaks nädalat lukus olnud.
Aias on oeh... umbrohi põlvini.
Ja mina ei suuda otsustada, kas minna rohima, tegeleda vajaliku kästitööga või võtta kaasa kena prantslane Grand Picasso ja minna metsa kukeseeneluuresse (Mees naeris enne magamajäämist selle mõtte üle ja küsis, kuidas ma kavatsen selle autoga puude vahel ümber keerata - no aga Corsa on Linnas ja ega see keeramine ikka hullem ei ole kui sada kilomeetrit üksi mööda Autobahni ilma igasuguse sisseelamise-ajata - hiljem seletan).
Must Mimi keeldub sülest lahkumast.
Nädalavahetusel on Laat ja mustsõstrad on valmis. Tikreid sel aastal õnneks peaaegu ei ole.
No comments:
Post a Comment