CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Saturday, August 31, 2019

Tort otsas, pidu otsas, suvi otsas...

Suure Suvelõpupeo järgne koristamine teeb alati kuidagi melanhoolseks. Sest pärast Legolase sünnipäevapidu ongi meil suvi ametlikult otsas… isegi kui päris-sünnipäevaks 26 kraadi sooja lubatakse. Noh, nagu see, et kevad algab alati kurgede saabumise päeval. Siis on rõõm. Täna on kahjuvõitu, et homme on juba september ja Õpetajatele Lillede Viimise Päev.

Suvel jäi üht-teist tegemata. Olime küll Saksamaal, aga päriselt Saksamaa-puhkust ei saanud, selle asemel oli autojaht ja Organiseeritud elu. Ilusaid ilmu oli, aga õues hommikust me ei söönud, lõuna- ja õhtusöögist rääkimata. Pooled aiatööd ja hoidistetegemised on tegemata, osa neist jääbki tulevaastasse. Või millal aega juhtub olema. Meres on ujunud ainult Lillebror ja Legolas, sest meie mereääres-käimise ajal oli ilm teiste jaoks liiga külm. Iseenesest ei peaks suvedele tegelikult nii suurt tähtsust omistama… eks muudki aastaajad on omamoodi head (ma ei räägi siin porist, külmast ja libedast). No ja sel aastal lubatakse taas päris sooja septembrialgust. Sobib.

Septembris kohaneme kõigepealt kooliga. Võtame teadmiseks fakti, et Jõugu Juht peab kevadel tegema prantsuse keele arvestust. Legolas ja Lillebror harjuvad uute õpetajatega, Lillebror ka hinnetega ja prantsuse keelega.
Käime Linna sügislaadal. Ma täna õhtul ei mõtle selle peale.
Osaleme Õunaõuepäevadel. Ka selle peale ei ole ma veel valmis mõtlema.
Tunneme rõõmu Teadlaste Ööst.
Arvatavasti käib keegi laps mõnel sünnipäeval.
Ka Mees käib sünnipäeval, meesteõhtul lausa.
Võib-olla teeme õunamahla.
Keedame borši.

Sunday, August 25, 2019

Veel on suvevaheaeg

Isegi kui emad juba kooliriideid ostavad ja õppealajuhatajad uusi lapsi vabadele õpilaskohtadele jaotavad.

Viimane otseselt meie perekonda ei puutu, meil jätkavad kõik sel aastal samades kooslustes. Esimene aga küll. Eduka poodlemise tulemusena on peaaegu kõik hädavajalik olemas, veel on puudu Jõugu Juhi spordi- ja vahetusjalatsid ja kindlasti mingi ports koolitarbeid. Aga kõigil poistel on jalgapanemiseks pükse (H&M, 9.99 paar) ja igapäevaseks selgapanemiseks pehmeid ühevärvilisi särke (Takko, 5.99 tk) ja ontliku triiksärgi sai särgihädaline laps ka (New Yorker, oli vist 8 eurot, aga ma täpselt ei mäleta). Sepa turu Kinglandi poest said ühele poisile ekstra šikid tumesinised kingad ja teisele mingid tennisemoodi asjad vahetusjalatsiteks. Lillebrorile ostsin tavalised mustad kingad Prismast (24.95) - seda mudelit on meil kuni väljakasvamiseni kõik poisid kandnud ja see on minu meelest kõige parema hinna-kvaliteedi suhtega poisslaste tänavaking. Eriti arvesse võttes asjaolu, et neljanda klassi tänavakingad käivad lisaks rahulikule jalutamisele ja mõningasele kiirustamisele ka mänguväljakul, juhuslikku palli löömas ja täitsa kogemata puu otsas ja kevadeks on asjassepuutuv noormees neist ilmselt lootusetult välja kasvanud.

Veel käisime juuksuris. Täpsemalt, mina vaatasin pealt, kuidas Legolas ja Lillebror täiesti nudiks pügati. Lillebror on siiani olnud ju päris pikkade juustega laps, viimati olid tal lühikesed juuksed kolm aastat tagasi… nüüd on kohe ekstra nudi. "Kõrvad läksid juustelõikamisest suuremaks," arvas asjaosaline ise. Ega nad varem eriti välja ei paistnud jah. Legolas jäi ilma paksust blondist pahmakast. Õnneks kasvavad juuksed tagasi.

Kodusemast elust on meil nüüd oma tomatid. Noh, natukehaaval. Ja oma ploomid, hetkel kollased, aga lillad on kohe-kohe küpsemas. Korjasin täna suure karbitäie mustikaid sügavkülma - neid on metsas endiselt hirmus palju.

Alustasin musta kodukudusalli. Liina Langi Ingridi kirja, seda olen ma ammu (Liina saatis selle lahkesti kursuslastele, nii et on ammu olemas) mõelnud kududa, aga pelgasin keeruliseks. Ei ole keeruline, hoopis loogiline on! Kui saab kasutada väljendit "kudusin ahnelt", siis nii see täpselt oligi. Järgmisele laadale see sall siiski valmis ega kaasa ei saa, sest aeg läheb muude asjade peale. Keegi peab maasikapeenrad kasti tõstma ja ühe pojakese ära sünnipäevatama ja kõik kolm pojakest kooli saatma ja üldse.

Koduvälisemas elus sisaldus väljasõit rohelusse. Kolm aastat tagasi käisime poistega neljakesi samas kohas, täitsa kogemata juhtus nii. Seekord me ei mänginud Puhhi laevamängu ega vaadanud röövikuid. Rahvast oli oluliselt rohkem, koguduse töötegijad nimelt koos valitud pereliikmetega (ilmselt, et kellel oli huvi ja aega kaasa tulla). Käisime sõitmas jõelaev Lonnyga ja saime muuhulgas teada palju huvitavat jäälindude perekonnaelust. Kohalikust metsikust faunast nägime peamiselt kalu, üht haigrut ja üht askeldavat oravat. Pidasime piknikku sellega, mis kellelgi kaasas oli - nagu ikka oli laud rikkalik. Asjapulgad pidasid külaseltsi majas nõu, suuremad lapsed käisid ronimas, mina ja veel mõned asjapulkade abikaasad veetsime aega õues väiksemate laste ja ühe väga kena kassi seltsis. Kass oli üsnagi Josteni nägu, korralikult kaelarihmastatud ja väga sõbralik. Hiljem viidi meid kuskile lastelaagri moodi paika sööma ja selgus, et suure näljaga võin ma kamavahtu süüa küll… aga ma järgmisel korral jätan siiski võtmata. Vaatamata aga ei jäta vanu maju, kui neid näidatakse - nimelt olevat Taevaskoja lastesanatoorium oma algses vormis olnud meie koguduse misjoniprojekt (enne sõda, muidugi) ja nii tekitati meil võimalus selles väga räämas, aga ülipõnevas vanas majas ringi vaadata. Laused nagu "Siin on muidugi veekahjustus," ja "Koridori paremas servas ei tohi käia, põrand võib järele anda," ju lausa kutsuvad uurima ja avastama! Kui imetoreda suvelaagrimaja või suguvõsamaja või midagi muud sellist vaimustavat sellest saaks, kui selle keegi ära remondiks… /ohkab/

Igaks juhuks: postituses sisalduvad firmanimed ei ole siia pandud koostöö ega reklaami tõttu. Viitan neile ainult isikliku poodlemiskogemuse kirjeldamiseks.

Thursday, August 22, 2019

Olukord lasteriietega

Tegime inventuuri. Poisid pugesid riietesse sisse ja riietest välja ja jäid nii mõnelgi juhul poole tee peal kinni.

Tulemus: ühel lapsel on olemas püksid, särgid ja spordijalatsid. Kingi ei ole. Teisel lapsel on olemas üks (1) paar hädapärast parajaid pükse ja kingad. Särke ei ole. Kolmandal lapsel on olemas triiksärk. Ei kingi, ei pükse, ei pikavarrukalisi T-särke. Lühikesed püksid, T-särgid ja sandaalid on igapäevases kasutuses, tänu sellele on jooksvalt selge, et nende hulgas on parajaid… aga koolitundi ju lühikestes pükstes ei minda, aktusest rääkimata?

Eks ma umbes kartsin ka, et niisugune asi tekib, aga um...

Kaks vanemat poissi on praeguseks praktiliselt ühesuurused. Eks homme näeb, kas tuleb hakata tutvuma saledate ja väikeste meeste pükstega või sobib veel suurus 170. Ülemise otsa jaoks on mõlemal vaja meeste S-suurust, ma oletan. Kuigi juulikuus Primarkis ja Kik'is (Saksamaal) oli näha, et meeste S ja poiste suurima suuruse vahel on teinekord tühimik, mida vähemnõudlikud emad täidavad ilmselt dressidega. Mina ei ole vähenõudlik ema.

Oeh.


Sunday, August 18, 2019

Mugavustsoonidest väljumine

Eks ole, auto on ikka parem kui lehm… esmaspäeval olime alles Kuurortlinnas, vahepeal kodus ja reede õhtul juba Paldiskis.

Nimelt oli sel nädalal kõrgekskiidetud Vanamõisa laat. Et nii palju inimesi (nagu Linna kevad- sügis- ja Hansalaadal, tunde järgi mitte rohkem) ja nii palju ostlejaid… Kah nagu tavaliselt mõnel Linna laadal. Ei rohkem. Kaltsuvaibakudujaid oli aga oikuipalju ja üks päris professionaalse olemisega pitsikuduja ka.

Pitsikuduja tundus tore. Loodan, et tal läheb oma sallide-rättide-kleitidega hästi.

Kaltsuvaibakudujate hulgas oli armsa Miramise armas ema, vähemalt üks naiskäsitööselts, "õnnenööbiga" vanaproua ja vabandage, kõigist vaipadest kõige vähem minu maitsele vastavad vaibad. Ja nutsakud ja satsid ja pudipadi. See viimane siis, mõjus, nagu eee Aafrika turg oleks plahvatanud vms. Mitte et ma oleksin kunagi elus Aafrika turgu näinud. No aga küllap on inimesi, kellele tema looming meeldib, ja kodusid, kuhu sellised esemed passivad. (muist pudipadi oli tegelikult väga kvaliteetsest toorainest, ei oleks tohtinud nii odavalt müügil olla. Kui teda kunagi veel kohtan, siis ütlen, et hinnaku oma pudipadikaupa kõrgemalt.)

Nii et Vanamõisasse me tuleval aastal kindlasti ei lähe, liiga kaugel ja seetõttu tuleb liiga kallis ettevõtmine.

Aga Paldiskisse sattusime me nii, et Mees tahtis eelmisel õhtul kohale sõitaja kuskil sealkandis ööbida. Meie vaatepunktist on Paldiski piisavalt Vanamõisa lähedal, pealegi olid võõrastemaja arvustused väga head. See oli tõsi, Adamsoni võõrastemaja on täiuslikult puhas, kõik vajalik on olemas, auto (koos laadale mineva kaubaga!) sai parkida kohe akna alla, pood on kolme sammu kaugusel, söögitegemiseks köök on kah okei… ja hotellipidaja tuli meile vastu koduselt toasusside väel, ta pidavat elama maja ülemisel korrusel. Ainult eesti keelt ei rääkinud, no aga mis sellest.

Tegime linna peal ka väikese autotiiru ja otsisime merepoolse otsa kah üles. Selgus, et merepoolne ots pakkus muljeavaldavat päikeseloojangut, pilvedega (aga ma arvan, et seda igal kellaajal ei näe), Pakri panka ja paari selfitavat inimest. Piinlik küll, aga minu jaoks tuli sealkandis mingi tõsiseltvõetava pankranniku olemasolu täieliku üllatusena. Ega ma muidugi kunagi Eesti geograafiasse süvenenud ei ole ega sealpool käinud kah ole, välja arvatud umbes seitsmeaastasena Kloogarannas, kus minu mäletamist mööda pole mingit pankrannikut, liiv oli. Tundus nii kena, et sinnakanti võiks kunagi lausa perega minna.

Kuni mina ja Mees laadal rügasime või mere ääres romantilised olime, olid Lillebror ja Legolas Piiblilugemise laagris, aga Jõugu Juht täitsa üksi kodus, esimest korda elus öösel. Ei olevat väga hirmus olnud. Veel kasutas JJ esimest korda elus pesumasinat ja nõudepesumasinat, sai hakkama küll. No eks ma instrueerisin enne äraminekut ka.

Laagrimuljed olid muljeavaldavad, Legolasel olevat olnud üliäge mentor ja Lillebror sai karja uusi sõpru pluss endast nooremaid praktilistes tegevustes juhendada - noh, nad on mõlemad vanad laagrihundid, samas kohas õige mitu korda käinud. Legolase jaoks oli see kindlasti viimane lastelaager, tulevaasta läheb juba noortesse või meeskonnaliikmeks (olevat kutsutud), Lillebror läheb võib-olla tulevaasta veel.

Valmistasin 14 purki mirabellkompotti, korjasin meie aia esimesed kollased ploomid ja lõikasin tänase salati sisse ka esimesed meie aia tomatid.

Tuesday, August 13, 2019

Suvitamine. Ja mis veel juhtus.

Igapäevablogimisse tuli paus, sest käisime vahepeal natuke suvitamas. Või nojah...

Ilmateade lubas Kuurortlinna kuiva, vahelduva pilvisusega ilma. Pilvisus oli tõesti vahelduv, aga kuiv ilm kestis kõigest umbes 24 tundi. Tegelikult ma ei tea, mis öösel õues toimus, ma üritasin magada.

Esimesel õhtul käisid kaks vähemarukat last ka ujumas. Vesi oli vist veidi soojem kui õhk, vähemalt tuulest soojem ei olnud raske olla. Meretuul on tore küll ja lained veel toredamad, aga see meretuul võiks püsida merepinna lähedal ja inimeste ümber kaari teha... pea hakkas natuke valutama, kui ma ootasin, millal vesirotte rätikutesse saab mähkida.

Teise päeva hommikul oli lootus, et ehk ikkagi on ilm ka ilmateadet lugenud ja läheb päeva peale soojemaks... kui me olime jalutamas käinud ja püüdsime parajasti Teist Vanaisa motiveerida koos meiega sööma tulema, hakkas sadama. Sadamine ei läinud põrmugi paremaks, Vanaisa kaasa ei tulnud. Vanaisa soovitatud Umberto-nimelisse restorani ei olnud võimalik pääseda - keegi oli sinna viiva trepi asemele paigaldanud redeli, millekski muuks ei saa niisuguseid asjandusi nimetada. Pealegi jälestan ma kogu hingest, kui söögikoht nimetab ennast "restoks". See on sõnavärd kõige puhtamal kujul. Läksime hoopis Portaali nime kandvasse sööklasse. Kassapiiga oli sama pahur nagu ilm õues, süüa nad seal teha ei oska - üksainus sõna: hapukapsasalat! - ja noad-kahvlid olevat imelikud, arvasid lapsed, aga söök tuli kiiresti ja ei maksnud palju. Ja võib-olla oleks minu kreeka salat olnud isegi hea, kui seal oleks olnud tomatit nii palju kui paprikat, salatit kah nii palju kui paprikat, aga imelikku jogurtikastet üldse mitte. Ma nimelt ei armasta põrmugi ei toorest paprikat ega jogurtikastet. Eks me järgmisel korral läheme kuhugi mujale.

Läheme vähemalt tivolisse, olime lastele lubanud. Ootasime päris jupp aega, kuni vihm üle jäi. Ja siis veel natuke, et tivoli taheneks. Lapsed läksid kõigepealt üksmeelselt ühe loksuti peale, tulid õnnelikena maha... ja siis hakkas vihma sadama. Või õigemini, VIHMA SADAMA. Üks karussell oli katusega, suuremad poisid said sinna, Lillebror keeldus. Meil oli kuus piletit. Ootasime karusselli serva peal kõõludes ära, kuni suuremad oma tiiru ära tegid. Üks väike mõistlik tüdruk kisendas kogu tiirutamise ajal valjusti, ma oleksin kah seda tema asemel teinud, õnneks ei sunni keegi mind loksutite ja karussellide peale. Selgus, et piletiga ei saa nöörist auhinda tõmmata ja Lillebror annetas oma ülejäänud pileti hoopis vanematele vendadele. Need arutasid natuke aega voolavas vihmas, mida teha... siis läks Legolas kõige jubedama loksuti peale. Sellega edasi-tagasi kiikudes ei saanud ta kaela mitte ainult otse sadavat vihma, vaid ka kogu vett, mida loksuti suutis kinni püüda. Järgmiseks päevaks kuivasid kõik tema riided siiski ära, aga mul oli hea meel, et meil käterätikud autos olid, sellist vesirotti kohtab harva.

Kolmandal päeval viisime Legolase ja Lillebrori Piiblilugemise laagrisse. See jäi praktilisel moel kodutee peale. Jõugu Juht läks Sõbra poole. Meie Mehega käisime enne kojutulekut läbi Tamme talust, saime kastitäie tumepunaseid mirabelle - ja neid jäi sinna veel kilode viisi!

Ja siis... toimus kuduMurphy. Õige mitmendat korda juhtub nii, et mina koon mingi materjali enam-vähem otsa ja arvan, et selle värviga on nüüd mõneks ajaks korras... ja siis tuleb suuuuur tellimus täpselt sellele värvile! Veetsin tunnikese garaažis sorteerimata materjalis tuhnides. Üht soovitud toonidest tuleb siiski värvida, õnneks on mul väga hea riidevärvipood ja -sort teada.

Homme õmblen kevadeöökirjalist salli, lõikan maha portsu kaltsuvaipu, teen natuke mirabellikompotti ja kui viitsin, käin metsas kah. Tegelikult on mul veel viimast nädalat puhkus.

Saturday, August 10, 2019

Igapäevablogimine 10

Laupäev.

Kudu.
Alustasin laada- ja linnakuduks klassikalise piibelehesalli. Üks selline peab ikka kogu aeg olemas olema.

Kohvikus.
Kuna umbes kolm küla edasi peeti kohvikutepäeva, otsustasime välja sööma minna. Esimese valitud kohas öeldi, et ainult üks šnitsel on veel alles, peate minema suppi sööma. Suppi, vabandage, saan ma kodus ka süüa… Teise koha nimi oli vist Metsaääre Meestekohvik ja sealne menüü oli paljutõotav ja hästilõhnav. Burger olevat olnud hea. Pitsakaste oli ebaõnnestunud, khm… ja muidugi kadus hea šašlõki valmistamise kunst koos Tädi Nelliga (ma sain lapsepõlve jaanipäevadel täiusliku šašlõkiga natuke nagu ära hellitatud). No aga tegelikult oli see meie esimene kodukohvikus käimine ja iseenesest polnud üldse paha. Boonusena pakuti batuuti (lisatasuga), võimalust vaadata tülpinud ilmega küülikuid ja kunagi enne meie kohalejõudmist ka vibulaskmist. Mulle tundub alati hästi tobe, kui kuskil hakatakse Legolast põhjalikult õpetama, et see on siin vibu ja nool käib niipidi… Aga ega näo järgi aru ei pea saama, et ta Eesti meister on.
Magustoitu käisime söömas meie lemmikkohvikus, mis seekord tegutses kohvikupidaja kodus. "Miks me kohe alguses siia ei tulnud?" küsis Jõugu Juht natuke haleda häälega. Nojah… ma tahtsin päris kodukohvikut ka näha. Külm šokolaad lastele siiski ei maitsenud, aga lihapirukaid oleks Legolas ja Lillebror ilmselt võinud sööma jäädagi. Ja ilus oli seal, parkimisplatsi servas higelsuur sipelgapesa ja puha.

Igapäevablogimine 9

Reede.

Kudu.
Õmblesin kokku ja raamisin tuisukirjalise salli. Selle salli keskosa oli valmis kujul oodanud ligi aasta aega, mul lihtsalt ei tekkinud hetke ja vaba lõnga, et talle äärepitse kududa. Vaba lõnga ei olnud selles mõttes, et kogu sall peab olema samast partiist, aga väikesed kerad said otsa ja suure pooli küljes olid viiulivõtmesallid või siis midagi muud…

Tervis.
Üks lastest kurtis siin juba pikemat aega jalavalusid. Alguses ajas ta need ema poolt nõutud kingakandmise kaela - kui mul oleks igapäevaselt tossud jalas, siis ei valutaks kindlasti mitte midagi! -, järelikult oli kurtmine kahtlane. Ega ta tegelikult kuigi sageli ei kurtnud ka, mõnikord harva mainis, kui jalatsiteemaline vingvingviu parajasti päevakorral oli. Londonis aga kõndisime me 25000 - 30000 sammu päevas, lapse enda poolt valitud suvejalatsitega, ja siis ütles laps, et asi on ikka päris tõsine. Perearsti juures nägin mina ka, et sellise kujuga jalalabasid pole eriti varem nähtud. Perearst arvas, et ortopeedile aja saamiseks läheb kolm-neli kuud… anti kohe, küllap oli keegi aja ära öelnud. Tehti peen tallauuring ja otsustati, et tegu on lampjalgadega, paluks hakata tallatugesid kandma. Nende asjus tuleb veel kokkusaamisi, siis tuleb ka küsida, mis sorti jalatseid kandma peab. Kingade kandmine kiideti heaks. :)

Loomad.
Oleme juba ammu plaaninud rikastuda kassipoja võrra. No aga meil oli reis ja siis lähevad lapsed laagrisse ja siis tuleb Legolase sünnipäev, kuidas sa selle mäsu sisse kassipoega võtad, eks ole. Pealegi pole ükski pakutav kassipoeg ka päris see õige tundunud. Lillebror oli õues ja nägi heina sees pisikest saba. Saba küljes oli olnud hallitriibuline kassipoeg, kes jooksnud ära vana pirnipuu poole… aga seal pirni all algab kõrge rohi, nii kõrge, et metskitski ei paista õieti välja. Kui see on siitkandi uus kiisu ja tal ei ole head kodu, küllap me siis varsti näeme seda kassipoega veel.

Thursday, August 8, 2019

Igapäevablogimine 8

Neljapäevast.

Aias.
Tutvusin meie aia esimese peaaegu küpse tomatiga. Kuna tegu on kirsstomatiga, siis suurt salatit temast esialgu ei saa.

Linnas.
Kunagi Ajal Enne Lapsi tavatsesin kartuleid osta turult, sama müüja käest. Nüüd, palju aastaid hiljem, ostsin… ikka samalt müüjalt, ainult et tema tundis minu ära, mina teda mitte, proua on aastatega alla võtnud. Kenad kartulid olid.

Rahast.
On imelik, kuidas ka kuu aega hiljem mõjub autoost. Olles ostnud midagi mitme tuhande eest (kui järele mõelda, siis on see auto meil kinnisvara kõrval kõige kallim kunagi ostetud asi üldse, Corsa puhul oli liising, seda polnud niimoodi korraga tunda), no ja pärast reisi ka... on rahadega üsna hõredasti. Kõige vajaliku jaoks muidugi jätkub, aga mingeid spontaanseid suuremaid oste ikka ei tee. Ühest küljest tundub mingi suvaline saja euro kanti minev summa, näiteks 78 eurot ehitusmaterjalide või seitsme inimese nädala toidu eest üsna pisike. Mis see siis ka ära ei ole. Teisest küljest on kogu aeg häiriv tunne, et tegelikult meil ju ei ole raha. Sest kui enne reisi oli täis purk ja nüüd on tühi purk… mis see pangaarve siis ikka loeb, eks ole.
Nii need autorahad meil olidki, viiekümneste kaupa - sest suuremaid rahatähtgi meile tavaolukorras kätte ei satu -  purki kogutud ja reisi ajal Mehe põuetaskus. Automüüja Mustafale sobis küll.

Igapäevablogimine 7

Kolmapäevast.

Kudu.
Nördisin lausa erakordselt. Olin just lõpetanud oranžide vaipadega sellesse kangasse, kui leidsin riiuli alt nurgast, kus poleks tohtinud olla tükikestki materjali, kasti oranžide keradega. Igaüks muidugi ise ooperist ja õige mitu just sellised, mille õigeaegne leidmine oleks võimaldanud juba rullis vaipu mõnikümmend sentimeetrit pikemaks kududa… ÕRR. Vaat sellepärast mul ongi vaja materjalikogust kontrolli alla saada, ostab neid vaipu siis, kes ostab, siis, kui ostab.

Köögis.
Hommikusöögiks valmistasin skoone. Laenulapsele meeldisid need nii väga, et ta palus oma emal minult retsepti küsida.

Aias.
Laenulapse vanemad maitsesid tundmatut tumepunast luuviljalist ja arvasid, et see on vast punane ploom, kaevaku me ta õunapuu kõrvalt välja ja istutagu üksipäini teise kohta, siis läheb magusamaks. Mnjah, kõnealuse puu puhul peaks olema kaasas meetrise läbimõõduga mullapall… Jääb ära.

Kristlastest.
Laenulapse Emaga tuli jutuks kristlastes pettumine. On minulgi hoopis teisest kontekstist ja keskkonnast paar näidet, kes on kurtnud, kui väga ebapüha on üks või teine kristlane. Siinkohal sobib meelde tuletada meie autoparandaja abikaasa sõnu ajal, mil ta polnud veel abikaasa… lähedaseks sõbraks saaminegi oli vist noatera peal (autoparandaja ise kunagi kirikus rääkis): "Kristlased ei ole paremad kui teised inimesed, aga neil on parem." Ei ole jah paremad, ega pääste ja/või ristimise järel kogu vana loomus päevapealt ära ei kao. Varasematest halbadest harjumustest ja vääradest vaadetest lahtisaamine võtab aega ja isegi pärast mitutkümmet aastat koos Jumalaga käimist on inimesed ikka erinevad - kes tõsisem, kes lustlikum, aga ühine joon on  - vähemalt meie koguduse vanematel ja kogenumatel -, et neil on Armastus. See armastus, millest Paulus siin räägib. (palun jätame kõrvale need üksikjuhtumid, kes ainult väidavad, et nad kristlased on, olles tegelikult… maeiteamis, usuhullus on ikka hoopis teine asi) Armastuse ja armu läbi inimene muutub. Enesekasvatus on olemas kirikust väljaspoolgi, aga mulle tundub, et nii mõnelgi juhul on selle eesmärk saada edukamaks, julgemaks, efektiivsemaks… See ei ole kuigi keeruline ja ei pruugi võtta palju aega. Olla parem inimene on väga, väga raske… aga koos Jumalaga läheb see paremini. Lootusrikkamalt, näiteks.

Wednesday, August 7, 2019

Igapäevablogimine 6

Teisipäevast.

Aias.
Korjasin tühjaks meie mirabellilaadse puu. Pisikesed tumepunased marjad, täitsa öko. Väike kausitäis sai.

Metsas.
Mustikaid on endiselt. Seened võib ära unustada.

Lapsed.
Nelja poisi jalgrattamatkale saatmine meenutab polaarekspeditisooni väljasaatmist. Lõpuks nad läksid... ja siis tuli paduvihm. Tulid tagasi, tahenesid, läksid uuesti. Kokku sõitsid oma 40 kilomeetrit, kaasa arvatud Lillebror oma väikese rattaga.

Lugesin.
Primo Levi "Kas see on inimene". Neid koonduslaagriraamatuid on muidugi päris palju, aga see konkreetne keskendub teistest rohkem inimlikkuse kaotamisele. Või säilitamisele, sõltuvalt ohvrist. Kui ainult see Lääne pool ka Venemaa vangilaagrite kohta sama palju raamatuid saaks lugeda...

Tuesday, August 6, 2019

Igapäevablogimine 5

Esmaspäevast.

Lapsed.
Laenulaps on meil, teadmata ajaks. Võrreldes meie lastega on ta ikka üle mõistuse arukas ja rahulik noormees.
Õppisime Laenulapsega saksa keelt, tal olevat lüngad. Kui ma tema saksa keele õpikut nägin, siis ma enam ei imesta… terve see õpik on ise üks lünk. No nii algeline, et hirmus kohe. (on kolm aastat õppinud)

Kirikus.
Toimus aruteluõhtu lastetöö teemal. Mees läks, sest ta on juhatuses, ja mina läksin, et nii igaks juhuks… kui seal peaks olema keegi, kelle nime ei tohi nimetada (ei ole muide koguduse liige, aga korraldab keerulisi olukordi), et siis ma ütlen, mis ma sellest asjast arvan. Ei olnud. Oli hoopis natuke üllatav kooslus kenasid inimesi, kes said oma seisukohti jagada ja iseenesest oli päris huvitav.

Kudu.
Sain valmis kevadeöökirjalise salli keskosa. On täitsa võimalik, et see sall tuleb meiega Vanamõisa laadale kaasa.
Kangakudu edeneb ka, eile oranžikirju vaip lõpuni ja kõrbekassivärvi vaip natuke. Täna koon edasi.


Monday, August 5, 2019

Igapäevablogimine 4

Pühapäevast.

Lapsed.
Pühapäeval saime kohe hommikul lapse ja see laps on meil nüüd esmaspäeval ka. Laenulapse, tema ülejäänud pere käis teises linnas teenistusel ja Laenulaps oli siis meie hooles nii kirikus kui õhtul kodus. Viimast ei olnud otseselt vaja (kirikusseviimist natuke oli, sest Laenulaps elab kirikust kaugel), aga meie lapsed tahtsid ja Laenulaps ise vist tahtis ka. Neli poissi on parem kui kolm.

Loomad.
Nägime jõleloom rebast lõkkeplatsi juures. Noor rebane on. Kuidas teda täpselt igaveseks minema peletada, veel ei tea.

Vanaema-Vanaisa.
Oeh. Vanaisa liigub ringi ja saab asjadest aru. Vanaema liigub nagu varemgi, aga ei saa asjadest üldse mitte kuidagimoodi aru. Elizabeth on ikka kadunud. Võimalus, et tema ise mäletab valesti, ei ole valikutes… kui tema mäletab, et öeldi reede, siis järelikult oli reede! Oeh veel.

Kirik.
Kirikus on ikka tore. Isegi kui Vend Professor mikrofonist mööda räägib (see oli suunatud täpselt tema vasaku kõrva poole) ja tuleb keskenduda igale sõnale, et aru saada, mida ta räägib. Väärt jutt oli, loomulikult. Lillebror kurtis kirikuteel iiveldust ja oli tõesti näost kuidagi kollane… siis saabus Lillebrori Sõber ja iiveldus läks hetkega üle. Sõpradest on ikka palju abi.

Köögis.
Tegin õhtusöögiks ahjukana ja õuna-purukooki Vanaema aia õuntest. Ilmselt sobis. Järgmisel korral tuleb küll paremini planeerida ja väiksem sidrun osta, seekord oli väga suur sidrun, mille kanasse toppimine oli veidi raskendatud.

Sunday, August 4, 2019

Igapäevablogimine 3

Laupäeval (kirja pandud pühapäeval kiriku ja õhtusöögi vahel).

Kudu.
Kudusin meetrijagu pruunkarupruuni vaipa. Selliseid sellesse kangasse rohkem ei tule!
Kui hästi läheb, siis saab kevadeöökirjaga sall varsti valmis.

Aias.
Korjasin K. jaoks paar kilo tikreid. Tikritega on nüüd kõik, mina olen rahul.

Kodumajandamine.
Triikisin üheksa laudlina. Muid asju muidugi ka.

Lugesin.
Margit Prantsuse "Minu Iisrael" on vist üks parimaid raamatuid "Minu-" sarjas. Tekib kohe ettekujutus, kuidas nad seal elavad ja töötavad ja sabatit peavad (ja sabatiajaks valmistudes kempsupaberi sorti vahetavad, sest rebimine olevat ka töö).

Titesõnumid.
Lähemalt - Eesti ägedaim pulmafotograaf võib nüüd ümber harjutada beebifotograafiks.
Kaugemalt - sõbrad Hannoveri külje alt on nüüdsest viiekesi. Loodame, et blogisse hakkab tekkima artikleid teemal "reisimine beebiga".

Saturday, August 3, 2019

Igapäevablogimine 2

Eilsest.

Köögis.
Keetsin kõrvitsasuppi, mis osutus mõruks. Igaks juhuks me seda ei söönud. :( Õnneks oli värskelt küpsetatud saia ka. Aiast korjasin poolteist kilo tikreid, millest osa menetlesin tikrikreemiks - nagu sidrunikreem, aga tikritega. On vaja veel teha inimkatseid laste peal, kas seda on mõtet rohkem teha, mulle meeldis hästi.
Otsustasin, et meie vana puuviljakorv on väikeseks jäänud (mahutab kaks banaani, ühe kõhna virsiku ja mõned verevaesed viinamarjad). Tekitasin Mehe Vanaemalt (ehk Vanavanaemalt) päritud, põhja-aluse haakristiga kausist puuviljakausi. Laste puuviljatarbimine kasvas hüppeliselt, sest äketse oli kõik olemasolev silma all.
Sorteerisin läbi oma purgikaanekarbid. Mulle meeldib, kui kõik sama sordi hoidis on samasuguses (või peaaegu) purgis ja sama kaanega. Avastasin, et ilusa pildiga või üldse ilusad ekstra ostetud kaaned lähevad rooste ja koledaks palju rutem kui poest purgiga kaasatulnud kaaned. Eks kasutamine muidugi mõjutab ka. Tekkis üks vaba karp ja kole palju lärmakat prügi.

Kudu.
Taas paar meetrit pruunkarupruuni vaipa. Eesmärk on vähendada olemasoleva vaibamaterjali kogust äramahtumiseni etteantud pinnale.

Lugesin.
Daisy Goodwini "Victoria" on üle hulga aja taas üks täiesti minu tüüpi raamat. Tõestisündinud lugu ja põnevalt kirja pandud. Mulle, kes ma Inglismaa ajaloost ja igasugustest poliitilistest mängudest häbiväärselt vähe tean, üks väga huvitav lugemine. Ja ärge öelge, et armastusloo osa on ebausutav, vati sees hoitud kuningannaplika oligi nagu küps õun, valmis kukkuma esimesse väljasirutatud pihku… ja samamoodi vati sees kasvanud printsipoiss valmis kohusetundlikult kõrvuni armuma esimesse neiusse, kellele musi tohib anda.

Vaatasime.
Kuna meil peamiselt vaadatakse mürtsufilme ja multikaid, sundisin lapsed vaatama "Minu pirakat Kreeka pulma". Minu (ja Mehe) meelest on see üsna süütu, eriti kui igasuguste muudega võrrelda. Osade naljade jaoks on poised muidugi liiga noored, Lillebrorile käis suurem osa huumorit üle pea, aga keelenali (selle lõigu tagumises pooles) võeti muidugi naerukrampides vastu. Pärast märkisid poisid väärikalt, et olevat labane olnud. Nunuh, ega koos vanematega romantilist komöödiat vaadata ongi piinlik, kui oled omadega parajasti ägedas puberteedis. Paari aasta pärast vaatame jälle midagi taolist, sagedamini ma neid ei sunni.

Friday, August 2, 2019

Igapäevablogimisest

Siin on üks blogi, mis mulle meeldib - noh, kui blogija päevapoliitilised seisukohad kõrvale jätta, aga ega ma tema tööalaseid jutte ka lugeda ei viitsi. Aga idee poolest on tore, inimene paneb igapäevaselt kirja, mis tema meelest on väärt maailmaga jagada. Võiks proovida? Tänasest pole veel midagi rääkida, aga eile oli selline päev.

Aias.
Puhastasin vaarikaplatsist jupikese. Tuvastasin paljudel tomatitel kuivmädaniku. Guugel ütles, et liiga niiske ja tahavad väetist. Inspekteerisin kollaseid tikreid. Midagi sealt saab. Maitsesime esimese vilja senituvastamata, isetekkinud puust, mis sel aastal esimest korda vilja kannabki - mingi mirabelli ja ploomi vahepealne (ka suuruselt), tumepunane, hõrk.

Ehitus.
Mees koristas kantseleid. Õhtul avastas, et keegi pakub teisel pool Linna tasuta telliskive - meie ehitus- ja remondiplaanid on hetkel muutunud, kuna veranda toestamist võimaeiteamida ei saa enam edasi lükata, veranda ripub põhimõtteliselt katuse küljes. Telliskive oli kohe palju, äravajunud vundamendipostide asendamiseks passivad hästi. Käisime päris õhtul kahe auto ja kahe suurema poisiga (tõstejõud) järel.

Kudu.
Kuna kuduruum siiski hetkel remonti ei lähe (vt eelmine lõik, veranda), ajasime nädala alguses üles järjekordse kanga. Kudusin paarimeetrise pruunkarupruuni vaiba.

Köögis.
Õhtusöögiks pakuti kana aedviljadega ja riisi. Marineerisin paprikat, neli purki sai.

Lapsed.
Tänu õhtusele kivijärelkäimisele sai kumbki suurem poiss pooltunni kummagi lapsevanemaga omavahel olla. Eks sedagi on vaja. Lillebror harjutas samal ajal üksi kodusolemist, kass kaenlas. Kassid on praegu tavapärasemast sagedamini tubasel režiimil, kuna vibud toodi trennist koju ja Lillebror ja Legolas harjutavad laskmist. Kui Legolas uhkelt teatas, et laskis noole saepuruplaadist (paks, tihe!) läbi, lubasin ma hakata teda Detrituseks kutsuma. ("In contradiction to his species preference, his weapon of choice is not a club, but rather a converted siege-crossbow. Originally, this fired a blunt-but-enormous metal bolt, but after further modifications he made it to shoot a large bundle of wooden bolts at once and renamed the bow as the 'Piecemaker'(c.f. Colt Single Action Army, also known as the Peacemaker). Due to the various forces they are under, the bolts, once fired, quickly become an expanding cloud of high-speed burning wooden shrapnel, resembling less a crossbow and more a blunderbuss. The first time it was fired, it removed several archery targets, the bunker wall behind them, and a flock of seagulls directly above Detritus. Samuel Vimes appreciates its intimidation factor, but otherwise discourages its use except under extreme circumstances. As Vimes himself put it after a single shot from Piecemaker ripped a castle's gates to shreds, "Ye, Gods, Detritus. That's not a weapon. That's a national emergency." Vimes also once had to 'remind' Detritus that "When Mr safety catch is not on, Mr Crossbow is not your friend." ")
Lillebror luges neljandat Potterit ja kurtis, et plaani järgi peatüki lõppu jõudes oli järsku nii põnev, et ta kohe pidi edasi lugema. Mis ma talle rääkinud olen, eks ole.

Juhuslik pilt - ei ole eilsest, aga sobib siia lõppu, kuna neljas Potter…
Jõuluballi lauakaunistus või misasi - Potteri stuudios näeb tohutult palju detaile, mida filmis iial ei märka. Ja Madame Maxime'i kostüüm võrreldes muudega. Maxime'i mänginud näitlejanna on tegelikult minuga ühepikkune, aga filmis olevat kasutatud kedagi korvpallurit kehadublandina. Nojah, ega neid poolhiiglasi eriti palju ringi ei liigu.

Thursday, August 1, 2019

Ootamatult saabus august

Selle aasta juulit nagu ei olnudki - loogiline ka, ise ju kolasime pool kuud ringi, ega see aeg tavalise kuu arvestusse ei lähe! Nii jäigi juuli kahenädalaseks.

Augustis tuleb ära teha kõik see, mida juulis ei jõudnud, pluss tavalised augustiasjad ka. Oeh.

  • Tuleb käia Kuurortlinnas ja Meres ujumas. Ilmast sõltumatult.
  • Tuleb viia kaks nooremat last laagrisse ja mõelda välja, kuidas nad sealt tagasi saavad, sest vanematel
  • tuleb viimasel laagripäeval olla senikäimata Laadal.
  • Tuleb käia koguduse suure tiimi väljasõidul. See on küll rohkem lust kui kohustus, ma usun.
  • Tuleb pidada Suur Suvelõpupidu.
  • Tuleb teha remonti ja ehitada. Või lammutada. Õnneks teevad seda peamiselt mehed.
  • Tuleb teha hoidiseid, näiteks täna marineerin paprikat.
  • Tuleb kududa kangast ja valmis saada kaks (2) salli. Mis neist seista lasta, ühel on vaja kududa äärepits, teasel natuke rohkem, aga laadale kaasa võiks nad võtta küll.
  • Tuleb mõelda kooliasjade peale, aga seda alles kuu lõpus!
  • Tuleb hakata tubliks. Ma tänavarahommikul juba proovisin, polnudki nii kole, aga mitu ruutmeetrit vaarikaplatsi sai umbrohuvabamaks.
Kindlasti on midagi veel. Nüüd tuleb valmistada kohvi ja keeta putru, sest mu mehed magavad muidu päeva maha. (kell on pool üksteist)