Teisipäevast.
Aias.
Korjasin tühjaks meie mirabellilaadse puu. Pisikesed tumepunased marjad, täitsa öko. Väike kausitäis sai.
Metsas.
Mustikaid on endiselt. Seened võib ära unustada.
Lapsed.
Nelja poisi jalgrattamatkale saatmine meenutab polaarekspeditisooni väljasaatmist. Lõpuks nad läksid... ja siis tuli paduvihm. Tulid tagasi, tahenesid, läksid uuesti. Kokku sõitsid oma 40 kilomeetrit, kaasa arvatud Lillebror oma väikese rattaga.
Lugesin.
Primo Levi "Kas see on inimene". Neid koonduslaagriraamatuid on muidugi päris palju, aga see konkreetne keskendub teistest rohkem inimlikkuse kaotamisele. Või säilitamisele, sõltuvalt ohvrist. Kui ainult see Lääne pool ka Venemaa vangilaagrite kohta sama palju raamatuid saaks lugeda...
No comments:
Post a Comment