Monday, September 30, 2019

Esmaspäevaselt

Päris hommikul sain suures rõõmus ja tänumeeles koristada ühe khm, hunniku. Ja panna kiisule uue söögi. Kass käib läbi, mis õnn ja rõõm. Oli juba hirm, mis siis saab, kui ühest otsast ei lähegi midagi sisse ja teisest otsast välja ka ei tule. Eile õhtul, muide, oli kiisu nõus kordamööda mitu süle läbi muhvitama. Ainult nime tal endiselt ei ole.

Hommikupoole käime vistrike asjus Legolasega arstil. Nenditi, et olukord näeb välja parem kui varem, kästi salviravi jätkata. Olukord näeb tõesti parem välja.

Lõuna paiku viisin arsti juurde oma ema. Vanaema nimelt maandus eelmise nädala teisipäeval õnnetute asjaolude kokkusattumise (komistas, libises) tõttu maasikapeenrasse ninuli ega saanud enam kuidagimoodi püsti. Me siis Jõugu Juhiga kahekesi ubisime, aga selle käigus panin tähele, et Vanaema parem kehapool allub tema plaanidele kehvemini kui vasak. Perearst siiski täna midagi eriakordselt erilist ei leidnud, luges sõnad peale, et 80+ ei ole 40 ja paluks aiatöödega piiri pidada. Vanaemaga ükskõik mille koostegemine on ettevõtmine, mis võtab oma olemusest sõltumatult kaks korda rohkem aega kui oleks loogiline.

Siis ma jätsin auto (ikka selle suure) Linna Mehele ja tulin ise bussiga koju. Bussikuduks oli kaasas must Ingrid.

Kodus oli midagi asja kaminasaali - alguses ma pisikiisut ei näinudki, arvasin, et ju ta kuskil kapi all redutab - ja kostis Krabin. Kiisu oli roninud Lillebrori lillelauale ja vaatas kardina varjus aknast välja. Tubli kass, oskab ka ronida. Süli sobis, aga mahapanemise peale mindi kohe otse pesasse.

Sain kirja ikka endisel teemal. Et üks inimene ka ei väsi! Varsti on küsimus, kas minna selle jampsiga lõpuni välja kasvõi enda töökoha hinnaga (sest psühholoog ei tohi öelda seda ja seda ja seda, ütleb proua Probleem, ja kuna mul selline haridus on, siis ei tohi ma ka eraeluliselt üldse mitte kunagi lihtsalt inimene olla, näiteks ära väsida vms)… või minna ise hulluks. Viimane ei tundu kuigi tulemuslik ega isiklikku heaolu suurendav. Töökoht, vabandage, ei ole kodu suurepärasest kollektiivist hoolimata minu identiteedi osa ega minu heaolu säilitamiseks hädavajalik asi.

Avastasin, et meie selleaastane ainus kõrvits oli ilmselt siiski külmavõetud. Pehmeks on teine läinud toas, kummiseks ja pehmeks. See oli vist Maheaed, kes kõrvitsaid müüb, peaks ühendust võtma. Kapi otsas ikka paar tükki võiks olla.

Vaatasin kooli sisevõrku - isiklikud lapsed on saanud mitu "viit". Sobib. (et mitte uhkusest puhevil olla)

Nüüd olen otsusekindlalt tänulik keedupoti ja punase paprika eilse soodushinna eest. Täna pakutakse meil kollase paprika suppi punasest paprikast ja mis kooki ma teen, seda ma veel ei tea. Eilne krõbekoorikuga kodusai (leivaküpsetaja küpsetab eeskujulikult) kadus nagu niuhti.

2 comments:

  1. Mis salvi kasutate? Hea, kui aitab.
    Sarikirjutajal on ilmselt vaimne häire, aga selle teadmisega pole vist midagi peale hakata..

    ReplyDelete
  2. Tead, ma ei tea, mis salvid need on, mingi antibiootiline retseptiravim.

    Sarikirjutaja kohta võime arvata mida iganes, aga juriidilises mõttes pole tõesti millestki kinni hakata ja inimlikult ütlemist ta vastu ei võta. Momendil otsib ta liitlasi mu kolleegide hulgast, pole teada, et oleks leidnud. Peame palvet, muud ei oska.

    ReplyDelete