Kõigepealt jäi haigeks Legolas. Esmaspäeval käis veel koolis, aga õhtul kodus ei pannud köha pärast enam suudki kinni. Siis hakkas kurguvalu kurtma Jõugu Juht. Tema jäi ametlikult haigeks neljapäeval. No ja mina ise… võtan mitmendat päeva peapaksust ja nohust olemist aspiriiniga maha. Lillebror on reibas, Mehel valutab selg.
Kooliasjus on nii, et Lillebror osales klassiga maailmakoristamisel. Oli leitud kolm autorehvi ja mingi auto kapott. Suuremate poiste olemasolu tõttu aga saame vist oktoobris taas kaks (vist) last. Prantsuse poisslast! Täpsemalt ei tea veel midagi, sest… vist keegi ei tea.
Õpetajate koolituse asjus oli lastel üks e-õppepäev. Mida suuremad selle käigus õppisid, ma ei tea, aga Lillebror õppis, kuidas Kahooti kokku panna - ülesandeks oli koostada tunnikontroll, Mees siis näitas, kuidas seda nutivahenditega teha.
Peaaegu tervena osales Legolas Viljandis Noorte Piiblipäevade avapaugul. Olevat olnud tore. Jõugu Juht jäi paraku koju kurku valutama.
Mees luges läbi oma järgmise magistri-kodutöö ülesande ja katkus juukseid. Nii ülesande sisu kui nõutud esitamisvorm ei õpeta mitte midagi peale põlguse antud aine koostaja vastu. Miks, oh miks nõutakse pedagoogidelt oskust toota mõttetut teksti? Mees ei ole jutukirjanik, tema õpetab ruutvõrrandit (no või mida iganes matemaatikas parajasti vaja on) ja sealjuures hästi õpetab, lähtuvalt iga erilisema õpilase vajadustest ja nii edasi, linnukese pärast tekstitootmine on puhas piin ja ajaraisk. Arvatavasti on samal kursusel nii mõnigi kehakultuurlane või bioloog, kes tahaks lihtsalt… noh, õpetada ja õppida, kuidas seda paremini teha, mitte hm, jama ajada.
Vanaemaga on raske. Väga raske. Unustab hirmsasti ja on segaduses. Viimati sekkus ta oma ülikannatliku üürilise eraellu nii, et ma ütlesin kohe tõsiselt-pahaselt, et nii ta teha ei tohi, selleks pole tal õigust, ja läksin uksest välja. Selle peale helistas Vanaema mulle pool tundi hiljem ja teatas, et teda pole iial elus nii räigelt sõimatud. Ma oskan sõimata küll, aga siis ma kasutan hoooopis teisi sõnu... Guugeldasin teovõimetuks tunnistamise kohta ja sain teada, et olukord ei ole veel piisavalt hull (piisavalt hull on siis, kui maja põlema paneb vms). Tuleval nädalal panen endale psühhiaatri juurde konsultatsiooniaja kirja, äkki antakse nõu. Olgu või piimanõu.
Täiesti ootamatult käisime Mehega teatris. Kolleeg pakkus pileteid, temal olla tervisemure, ei saavat ise minna. Ma siis ostsin need piletid ära. Tagantjärele on hea meel, et me lastega ei läinud. Muidu on "Hüljatud" päris kena etendus (eriti meeldis mulle, kui Jean Valjean magava Mariuse kohal palvetas), aga bordellistseeni lõpus on kaks või kolm minutit, mis on põhimõtteliselt lubamatud. Võikaid asju saab ka vähemvõikalt näidata, praegune lahendus lausa nõuab, et etendus oleks alla 21-aastastele keelatud. Plusspoole pealt oli Eponine ja oli Gavroche. Eriti Gavroche. Ja midagi oli ikka raamatust ka säilitatud, mitte et ma mäletaksin, mis raamatus Javert'iga juhtus... aga nii põhimõtteliselt. Ega ei ole lihtne kolmeköitelist raamatut kolmetunniseks etenduseks ära pigistada.
Lugesin... no ma loen kogu aeg, aga seekord juhtus üks omasuguste seas eriline raamat. Camilla Grebe "Koduloom" on muidugi kole lugu, mõrvad on ikka koledad. Aga. Erinevalt peaaegu kõigist muudest tänapäevastest skandinaavia kriminullidest, mis mulle pihku on juhtunud, puudub selles raamatus täielikult pornograafia ja koledaid sõnu on ka väga vähe! Sellest hoolimata on kõik olemas, alguses segane ja põnev, lõpuks selge. Ja just praegu guugeldasin, üks väga tõsiselt võetav kirjandusõpetaja (kes vististi kogub põrsaid) on seda kirjanikku ka tõsiseltvõetavaks nimetanud. Nii et mul ehk ei olegi väga nihkes raamatumaitse. :)
No comments:
Post a Comment