On üks dementorinimene, kelle lapsekasvatusteooria järgi oskab laps käituda halvasti ainult siis, kui lapsevanem on talle seda sihipäraselt õpetanud. Tema enda lapse kohta me siinkohal midagi ei ütle, pole nagu ilus.
Juba umbes kaks aastat püüab see isik mulle kõigi käepäraste kanalite - kaasa arvatud tema arvates minust kõrgemal positsioonil asuvate inimeste -, kaudu selgeks teha (ja ei aktsepteeri ainsatki selgitust, eimillegi eest vabandamist või veenmist), et minu laps, kes õnnetuseks on mingil määral tema lapse sõber, on minu poolt väga halvaks kasvatatud. Tal on lausa kahju, et mu lapsel on selline ema, kes teda teisi solvama õpetades tema surematut hinge hävitab jne. "Väga halb" ja "solvamine" on tavaline poisikeste lõõpimine, minul on selle koha pealt juba päris paks nahk. Endiselt, me ei ütle midagi asjassepuutuva teise lapse kohta.
Lõpuks jõudis täpsem info toimuvast ka minu lapseni. Tema kommentaar: "Olen solvunud, et Dudley ema arvab, et ma iseseisvalt ühtegi solvangut ei suuda välja mõelda. Kui madalale ma peaksin laskuma, et ta uskuma jääks, et ma suudan ka omal algatusel kedagi solvata?"
Ma arrrrmastan oma lapse sarkasmi. Muidugi on väga kahju, et ta üleüldse mingite võimumängude keskmesse on kistud… aga ma ise moorisin kogu jampsis tänavarahommikul ja tundsin esimest korda kahe aasta jooksul selle isiku suunas tõelist raevu. Karistus ei jäänud tulemata, ka paar tundi hiljem on surmaväsimus peal. Vähemalt südames ei ole praeguseks enam valusid. Sellest järeldus: vihastamine on väga ebatervislik. Tuleb valida, kes üldse vihastamist väärib.
No comments:
Post a Comment