Novembri kalender on tühi

Kui september kadus kuhugi ära ja oktoober oli ootamatult intensiivne, siis novembris nagu ei olekski midagi toimumas. Noh, peaaegu.

• Pakume Mehe sünnipäeva puhul mõningatele sõpradele süüa. Sünnipäev oli küll juba ära, aga me oleme seda esimesel advendil ka pidanud, külaliste kutsumiseks sobib iga vabandus.
• Lillebror osaleb klassi üritustel.
• Legolas käib sünnipäeval.
• Lillebror ja Legolas "lasevad punkte" ja selle põhjal saavad teada, kas ja kes neist osaleb detsembris võistlustel.
• Oleme kokkuhoidlikud... um, talvesaapad on ikka ostmata. No aga nii põhimõtteliselt.
• Koon väga hoolega kangast. Kudukambris on juba väga külm, tahaks enne päris talve kanga maha saada. Hetke teema on lllloosa. 
• Üldse valmistume jõululaadaks Lossis. Lubati anda koht lossiproua magamistoas nagu minevaastagi.

Murphy seaduste kohaselt on küll alati nii, et esimesel kuupäeval meeldivalt tühi kalender täitub ülehelikiirusel eiteamillega. Loota võib ikkagi. 

Muide, jõululaada teemal - üks proua kunagi küsis, kas ma lumehelbeid ka koon, kuuseeheteks. Hetkel tundub, et nende töö-hinna suhe saaks olema liiga imelik... aga mis teie arvate, kas oleks mõtet katsetada? Praegu veel täpselt jõuaks peotäie tekitada, ega need vast mingi massikaup ei ole. 

Külm on

Nagu igal aastal saabus meile talv täiesti ootamatult. Selles mõttes talv, et viie lumehelbe paksune kirme Maja põhjapoolses küljes ei sula päeva jooksul ära ja köögiakna taga on kõige soojem kraad olnud 1,1'C. Mis siis, et päike paistab.

Laste talvesaapa-olukord on üle vaatamata. Arvatavasti vajab uusi saapaid vähemalt üks lapsühik.
Kinnastega on kehvasti, hommikul Mehele otsisime - ei ole midagi sobivat, on ainult päriskülma ajaks, paksud, nahast.
Hunnik puid on kuuri vedamata (khm, poisid).
Villaste sokkidega on sellestsaadik ikaldus, kui Vanaema enam ei koo. Ja tema ei koo, sest ei oska enam.
Aiavoolik on ikka õues ja seal on vist mingi jääsupp ka sees.
Ja ma ausalt ei tea, kas veepump on soojustatud või mitte…

Õnneks ei tule talv reeglina mauhti ja suurelt, vaid astub tavaliselt isegi viisakad paar sammu tagasi. Näiteks - äkki ei tule kohetäna veel paks lumi? Ja äkki tulevad veel mõned tõsiseltvõetavad plusskraadid? Foreca lubab küll jah mõne päeva pärast pluss seitse, aitäh, andke siia. Siis saaks ilusti pumba üle vaadata ja puid kuuri vedada ja aiavoolikuga toimetada ja puha. Igal aastal varem on saanud, küllap saab seekord ka.

Aga torm ja öine miinuskraad jahutasid Maja kohe korralikult maha. Kütan hoolega. Villased sokid on eri paarist, keda see ikka huvitab… Menüüs on ahjuvormid ja kuumad supid. Pleede, mille sisse mähkuda, on kohe palju. Ainuke asi, mille suhtes ma täitsa nõutu olen, on tee.

Mingil meile teadmata põhjusel on poodide sortimendist kadunud enamik teesorte, mida meie peres juuakse. Rooibos apelsiniga (ilma kaneeli, vanilli või millegi muu taoliseta!), mis on minu meelest umbes nagu ainuke joodav tee, on täitsa ära kadunud. Mehe lemmik "Kaminabend" Teekanne firmalt sai ka hiljuti otsa ja pole enam poes näha olnud. Laste eelistatud metsamarjateesid aeg-ajalt näeme, aga peamiselt on poodides müügil erinevad musta tee sordid, must tee natukese lisandiga (enne tuleb tee tökatiks leotada, kui lisand maitset hakkab andma) ja roheline tee. See viimane maitseb nagu muru, tänan, ei. Olukord on teerindel umbes sama hull nagu 1997. aasta novembris Iirimaal Westporti "Super Value" poes, seal oli ka sadat sorti musta teed, aga mitte midagi joodavat. Kui iirlaste puhul saab asja selgitada kultuuriliste erinevustega, siis siinkandis nagu mitte. Või on rooibos muutunud väljasurevaks liigiks või mingite Euroopa Liidu seaduste tõttu teda Eestisse enam ei tooda?

See on muidugi veel üks väga hea põhjus, miks korraks vupsti näiteks Düsseldorfis käia - kindlasti müüakse seal kusagil head teed. Ilmselt on siiski odavam otsida üles mõni kohalikum teepood ja vaadata, mis neil seal on. Isegi kui see tähendaks - ja tõenäoliselt tähendabki - kõrvalekaldumist optimaalselt töö-pood-Vanaema-kodu trajektoorilt. Urr.

Ma lähen nüüd ja teen pliidi alla ka tule.

Kuidas kanamamma kohustuslikku kirjandust laenutas

Suuremate poiste võimatutest raamatutingimustest ma juba kirjutasin. Lugemiskontrolli tähtaeg läheneb. Raamatuid polnud.

Mees sai mind autos oodata (muidu ei ole piisavalt parkimisaega ja tänane ilm ei kutsunud jalutama). Sukeldusin riiulite vahele.

Lillebror vajas "Käru-Kaarlit", see oli lihtne - kuigi lastekirjanduse riiulid ei olnud päris nii loogilised, nagu mina arvasin. Küllap kogenumad raamatuotsijad saavad neist paremini aru.

Kogu niinimetatud noortekirjandus oli ühes paigas. Väga riiulirohkes paigas, kus eristumine toimus ainult autori perekonnanime ja rahvusliku kuuluvuse alusel - et kas eestlane või väliskirjanik.

Pöördusin raamatukoguhoidja poole, lugesin ette pika nimekirja tingimustest ja et minu arusaamist mööda ei ole tarvis, et kindlasti eestlasest autor oleks… Lahke raamatukoguhoidja asus mulle ikka eesti autoreid soovitama. No ei läinud mitte!

Üks teos oli küll paari aasta eest välja antud, aga tegevus toimus sovhoosiaja lõpus või umbes nii - ei ole tänapäevane. Teises olevat olnud tegelaste hulgas nii poise kui tüdrukuid, ma lappasin kolmveerand raamatut läbi, siis leidsin Sigridi, Anneli ja eeee näiteks Liisbeti vahelt ühe Kristoferi ka. Ühe repliigiga. Kolmas oli Keräneni jalgpallisaaga - mu lapsed teatavasti ei salli jalgpalli põrmugi. ja nii edasi. Jõugu Juhil oli meeles õpetaja soovitus, Kiiri Saare Punamütsikese-lugu… tüdrukutele küll, jah, aga mitte

Ütlesin lahkele raamatukoguhoidjale aitäh, aga me olemegi imelikud, ja lahkusin nelja raamatuga.
Vahepeal oli välja pimedaks läinud.

Legolas valis "Teise ringi südame" ja Jõugu Juht "Sada tundi ööd". Terviseprobleemid, elundisiirdamise eetika ja siirdamisobjekti sisemised dilemmad on kohe kindlasti tänapäeva noorte probleem. Selles mõttes, et kui Silvia Truu oma Indreku-sarja kirjutas, siis küll kellelegi midagi ei siiratud või kui, siis üli-üliharva. Samuti on kodust ärajooksmine ja ootamatu elektrikatkestus täitsa aktuaalsed teemad, eriti see viimane. Ega paljud tänapäeva inimesed ei oskagi hakkama saada, kui elekter mõneks tunniks ära läheb (meil, tänan küsimast, seekord ei läinud, aga mu kolleegil oli üle 24 tunni ja Võru linnas, lugesin netiavarustest, mõnelpool lausa 7 tundi, milline kohutav ja väljakannatamatu kriis…).

Ma tõesti loodan, et kirjandusõpetajale sobib. Varuks on veel "Tere tulemast eikuhugi", sest pagulaskriisi teemaga on tänapäeva lapsed loomulikult kursis, ja "Kui härra Koer hammustab". Seda viimast ma ise veel lugenud ei ole, aga tundub paljutõotav. Ja vaimse tervise eripärad on kohe kindlasti probleem, millega tänapäeva noored kokku puutuvad - ei pea olema isiklik kogemus, aga kõik tunnevad arvatavasti kedagi, kes tunneb kedagi, kes on Asperger või elab ATHga või millegi muu sellisega. Miks mitte Tourette'i sündroomiga? Küllap on nemadki toredad inimesed.

Taasleidsin öökulli

Umbes kolmkümmend aastat tagasi oli meil ilusate vihiku- ja õpikuümbrispaberitega ikaldus. Nii, nagu tol ajal küllap enamusel. Tumedakirju paberi peale ise midagi joonistada ei olnud erilist mõtet, kleepse ei olnud saada - olid mingi kolhoosi suvepäevade kleepsud (või umbes nii) ja mingite mikimausidega. Mitte eakohased ega ilusad.

Vanaema käsitööraamatute hulgas oli üks piiisike raamatuke. Ilma kaanteta, teadmata vanuses. Ristpistemotiividega. Tähestik, kroonid, lohed. Ja nunnu väike öökull. Millimeetripaberit oli, peenikese otsaga vildikaid ka (Tädi Hildi Ameerikast? Või letialune kaup? Kesse enam teab…). Joonistasin millimeetripaberi tükikestele mitmeid pisikesi öökulle ja kleepisin need siis oma õpikupaberitele. Kohe ilusam sai. Öökull oli minu märk.

Eelmisel nädalal avastasin vaimustava blogi. Ristpiste on mulle alati meeldinud, aga liigagi palju olen sõbrapoes näinud neid ilusaid pilte, mida keegi on hoole ja armastusega tikkinud… ja mida järeltulijad enam põrmugi ei vaja. Pealegi ei ole tikkimise ajal võimalik lugeda. No aga kui ikkagi paneks ise mingi sampleri kokku… Sampler on nimelt käsitöötegija oskuse näitaja, selline alpimise asi… aga Ajal Enne Lapsi Lübeckis Ööbiku tänaval proua Margretil oli ukse küljes tikitud teretulemast-kirjaga lips ja see oli ilus. Iseenesest võiks meil ka olla mingi teretulemast-pilt, tikitud… või siis mingi ilusa Piibli kirjakohaga keskel, ilus raam ümber. Sest palju pudipadi mulle (ega Mehele ka) ei meeldi, aga mõni üksik ilus ja väärikas asi on noh, ilus ja väärikas. Käsitsi tikitud üksikese on ilus ja väärikas.

Long Dog Samplers on muidugi imeilusad, aga ikkagi mitte päris õiged. Otsiks netist motiive. Guugeldasin "cross stitch vintage pattern". Vintage sellepärast, et ilma selle sõnata tuli hunnikute kaupa jõulukellukesi ja lihavõttejäneseid ja mud sedasorti kraami, mis polnud üldse ahvatlevad. Ja sattusin kullasoonele. Või kuidas muudmoodi nimetada lehekülge, kus on terve virn vanu ja väga vanu tikkimisraamatuid ja -mustreid PDF-ina, enamus täitsa avanevad ja allalaetavad?

Siin: https://www.antiquepatternlibrary.org/html/warm/xstitch.htm

Ja kohe ülevalt teise raamatukese tähestik aastast 1890 tundus tuttav. Kolmandas PDFis oli öökull ka (ja kõik need muud mustrid, mida ma lapsepõlvest mäletan). Kujutage ette.

Ilmselt ei tea praeguseks enam keegi, kuidas see raamatuke meile sattus või kes oli selle algne omanik. Võimalik, et sõja ajal kuskilt leitud. Või alles kaheksakümnendatel bibliofiilide klubist ostetud - aga mu ema ostis eelkõige lasteraamatuid, käsitöömustrid ei olnud tema rida. Või oli see näiteks Vanavana (vanavanaema Hildegardi) õe Mintsi (Vilhelmine - vist) oma? Või hoopis teiselt poolt vanavanaema Alvine-Juliane oma? Sest ehkki Alvine-Juliane maja Jänese tänaval põles sõja ajal maha, säilisid miski ime läbi tema kummut (ja selle lõhkus mu isa seitsmekümnendatel kirvega ära, sest vana ju! - oli ikka vandalism!), peegel ja messingist kardinapuud. Peegel seisab meie magamistoas ja kardinapuud on meil ka täitsa kasutuses. Äkki jäi tikkimisraamatuke kah alles? Sest kui ma õigesti mäletan, olevat Alvine-Juliane tikkija olnud. Kaante puudumine ja pehmed servad viitavad sagedasele kasutamisele.

Igatahes on mu öökull nüüd ka netis saadaval. Kas ma neist mustritest ise kunagi midagi tikkima hakkan, ei tea... Kõige raskem ei tundu mitte mustri kokkupanek, vaid otsustamine, mis värvi see ese peaks tulema. Ja mis seal peal peaks olema. Ja millal, vabandage, ma sellega tegelema peaksin. Aga ilus on.

Koolivaheaeg, mil kõik oli hiir

Millie on arenemas väga tubliks kassiks. Kõik on hiir: Lillebrori pea, minu seelikusaba, absoluutselt kõik lõngakerad, mis käpa alla juhtuvad, suurte kasside sabad jne. Suured kassid suhtuvad Millie'sse paraku endiselt peamiselt susinal, aga ei ründa. Hea seegi.

Muidu kulges vaheaeg väga rahumeelselt. Mingi osa lapsi käis trennis. Jõugu Juht ja Legolas ööbisid sõprade pool. Kogu kambaga käisime kolimas Lillebrori Sõbra peret. Ajasime üles uue kanga, mille ma loodan enne suurte külmade saabumist maha kududa.

Mehel oli sünnipäev. Selle puhul pakuti meil sachertorti ja lasanjet.

Ainuke tõsisem tõrvatilk vaheaja-meepotis on Vanaema - Elizabeth on juba kümme päeva kadunud ja aina hullemaks läheb. Ega see asi ilmselt paremaks ei lähegi. Pühkisin silmad ära, nuuskasin nina ära… mida sa sellise olukorraga ikka muud teed. Teovõimetuks tunnistamiseks on ta kaugelt liiga toimetulev, petab tõenäoliselt ükskõik millise hindaja ära… aga mina paraku näen muutusi ja suunda, kuhu need arenevad.

Õnneks on lapsed, kes täitsa omal algatusel hakkasid Vanema ümber veenma (Vanaema on otsustanud endale hankida ühetoalise korteri, maja koos kesklinnakrundiga ära müüa, Vanaisa mingu, kuhu tahab… kinnisvarahaid ju limpsavad keelt selliste mutikeste järele!). Ja Millie. Ei ole võimalik olla masendunud, kui peres on kassipoeg.

Päikesepatareist (kurtmine)

Ilm on pühendunult hall. Sajab.

Mul on täna vaja triikida suuuuur virn pesu, kududa üks roosa vaip ja küpsetada Mehele homme hommikuks sünnipäevakook. Motivatsioon on null. Kohe täitsa null.

Kui päike paistab või vähemasti valge ilm on, siis ma triigin ja koon ja toimetan ja teen... kõike. Et triikimise koht köök vaatab põhja poole, ei loe.

Ja päris vastik on mõelda, et see halli-ilma-jama kestab nüüd mitu kuud. Veebruaris vast läheb jälle päikeselisemaks, aga siis on tavaliselt jõlekülm ja lumine. Öäk.

Mida see Larry Durrell ütleski… "Me vajame paika, kus saaksime vabalt sirguda…"? Kreekasse me muidugi ei emigreeru, seal räägivad kõik kreeka keelt (mida me ei oska) ja ilmselt on seal saksa täpsuse ja Ordnungiga ka raskusi, aga selliste ilmadega tekib küll kange tahtmine leida elamiseks mõni päikeselisem paik.

Ah et mis ma eile päikesega tegin? Palun väga: keetsin hommikupudru, ajasin  (Mehe ja Legolase abiga) kanga üles, panin selle niide ja sukka ja tegin siduse, pool meetrit vaipa kudusin ka, keetsin supi, küpsetasin koogi, tegin inventuuri sügavkülmas, koostasin toiduplaani ja poenimekirja lähipäevadeks, kudusin valmis ja viimistlesin Lillebrori Gryffindori salli, harutasin ühe pesumasinas äraviltunud soki, kudusin jupi Salme-salli ja vaimustusin ühe blogi põhjal ristpistes tikkimisest kohe nii, et kaalusin tunnikese Interneedust mööda kolades, kas ikka peaks selle ka hobiks võtma.

Täna on kell juba üks ja ma olen ainult putru keetnud ja pesu riputanud, sest pime on. Urr seda päikesepatareiga töötamist...

Las kolimine kiidab kolijat

Täna koliti Lillebrori Sõbra peret. Võiks arvata, et mitmenädalase etteteatamisega saavad asjad kenasti pakitud ja kolides 40 (umbes, vabandust, ma ausalt ei tea täpset arvu) ruutmeetri pealt 125 peale on kõik jube lihtne.

Lisame valemisse viie inimese 14 aastaga kogunenud asjad. 5 inimest, kellest kolm on väga noored lapsed. Lastel on teatavasti väga palju ruumilisi asju. Valmisehitatud Legod, nukuvankrid, pudividinad, vaat need eiteamis asjad, mis PEAVAD alles olema, meisterdused aastast 201x... Ja kolmest lapsest üks on allakolmene. Väga sihikindel allakolmene, kes soovib olla sündmuste tulipunktis ja vajab suurema osa tegevuste puhul assisteerimist (välja arvatud juba pakitud klotsikasti keset põrandat tühjakskallamises, sellega sai ta küll ise väga hästi hakkama, kõik klotsid veeresid laiali nagu peab).

Kui meie Jõugu Juhi, Legolase ja Lillebroriga Roosa Maja juurde jõudsime, oli pakkimine alles pooleli. Et aeg surus peale ja oli auahne soov täna põhiosa ära liigutada, küsisin kasti ja sahtli ja tuuseldasin köögis. Ja teise kasti ja ajalehti. Tulemus oli nagu poeet Pampuškinil, ühes kastis olid sõbralikult koos suhkur, sool ja hambaharjad. Peaasi, et pakitud sai!

Vist kella kümne paiku tuli mitu meest, suuri ja väikesi, ja üks daam, keda ma tunnen küll nägu-, aga kahjuks mitte nimepidi. (kiire pilk Agape tiimi pildile FBs, nüüd tean nime ka) Täis pakiti suur punane kaubik (millel on saba nagu T-Rexil, me käisime sellega kunagi Kuurortlinnast piljardilauda ära toomas) ja meie auto kah. See mahutab ikka kohutavalt palju. Umbes kell kaksteist sai esimene koorem liikuma. Sõber H.H. võttis minu käest autovõtme ja läks meie omaga, ma jäin perenaise seltsi pakkima. Lillebror hoidis TT-d ja ülejäänud kamp hoidis ennast ise.

Lõpuks tasustati ka pakkimistööd võimalusega vaadata sõprade uut Maja. Maja on aus, igati soliidse olemisega ja mis kõige tähtsam - seal on ruumi! Soovi korral saab ruumi juurdegi tekitada, sest üks stiilipuhas pööning on veel täitsa vaba. Muidugi olime seda Maja juba ennegi kinnisvarakuulutuse pealt piilunud, aga päriselu on ikka midagi hoopis muud. Näiteks söögituba, mis tundus pildi järgi pisike kitsas ruum, on igati aus. Ja köögis mahuks isegi tantsima - kui kastivirnad eest ära saavad. Ülemisel korrusel on imetore koht lugemispesa jaoks ja terve hulk seinakappe, kuhu ennast naljategemise mõttes või jällegi suurema solvumise puhul ära saab peita.

Pärast "Siriuse" pitsat - ma siiamaani ei teadnudki, et Sirius pitsat ka teeb, arvasin, et on mingi vilets burgeriputka - pakkusin ennast köögikappe küürima. Ui, see oli kole. Need olid kõige mustemad poollagunenud Poola kapid, mida ma elus näinud olen. Köök ongi ruumikusest hoolimata kõige haledamas seisus kamber, muudega saab kenasti hakkama.

Küürimise vahepeal vaatasin aknast välja, kuidas viis (või oli see kuus?) last aeda avastavad. Aias oli näha õunapuid ja Lillebror kiitis tublit ebaküdooniapõõsast. Naabri aias vaatas seltskonda huvitatult suur koer, loodetavasti viisakas.

Mingil hetkel sai mul küürimisest küllalt, sest iga järgneva kapiga tundus asi aina lootusetum ja koledam. Lihtsam oleks kogu kupatus prügimäele saata ja sõbrapoest üks korralik köögipuhvet haarata… alles hiljuti ma Jõe poes üht nägin (vist). Vähemalt osa mööblist sai õigetesse kohtadesse ja homme on perekonnal võimalik hakata asju paika panema. Lillebrori Sõbra Ema hoidis vahepeal küll peast kinni, aga tegelikult said peaaegu kõik suuremad asjad ära viidud ja kastidel on üldjuhul sildid peal, küll vajalikud asjad välja ilmuvad.

Kokkuvõtteks - meil on jätkuvalt selle Maja üle väga hea meel.

Oktobriit

Kõigepealt jäi juba eelmisel nädalavahetusel haigeks Mees. Siis hakkas köhima Gabriel Prantsusmaalt - no tema on nüüd jälle kenasti soojal lõunamaal kodus tagasi, küllap seal läheb köha üle. Prantslaste viimasel õhtul teatas Legolas, et olemine on sant - jäigi kolmeks päevaks koolist koju. Päev hiljem tõusis Jõugu Juhil palavik ja veel päev hiljem köhis Lillebror nii, et ei saanud enam üldse suud kinni panna.

Õnneks on nad kõik hakanud otsapidi jälle terveks saama. Kas oli see oktobriit või mingi meesteviirus (sest mina ei köhi küll midagi, tänan küsimast), ei teagi.

Enne haigeksjäämist osales Lillebror klassiõhtul. Pärast tervenema hakkamist läks Legolas Laenulapse poole ja jäigi, homme ehk saame tagasi. Jõugu Juht ei teinud ei seda ega teist, aga arvas, et prantslased olid seekord toredad ja kui saab, siis tema läheks märtsis Gabrieli poole. See on väga tõsine edasiminek, kaks nädalat tagasi (kui seekordseid vahetusõpilasi polnud veel saabunud) oli ta vääääga skeptiline igasuguste uute sõprade suhtes.

Mees osales laupäeval helitehnikuna koguduse konverentsil ja tõi esinejatelt koju kaasa tervitusi. Aitäh, olgu need kenad inimesed ise ka terved.

Mina siin… kudusin kangast, aga plaanitud kangalõpetuseni ei jõudnud. Homme on ka päev. Käärisin lootusrikkalt kaks uut kangast, käärpuud elavad nüüd meil. Kaminasaal on nii suur ruum, et isegi minu vanaemalt päritud väga suurte käärpuude sissepaigutamisel ei lähe oluliselt väiksemaks.

Sain valmis musta Ingridi-salli äärepitsid ja alustasin valget Salmet, ikka Liina Langi koekirjaga. Millal ma Ingridi kokku õmblen, ei tea, võimalik, et pärast koolivaheaega. Ega selle asjaga ju nii kole kiire kah ei ole.

Millie muudkui mängib, magab, sööb, väetab liivakasti ja on muidu nurr kassipoeg. Suured kassid pole teda endiselt omaks võtnud, aga vähemalt ei ründa. Ja kuna Millie muutub aina enesekindlamaks, läheb ta neile ka üsna julgelt aina lähemale… kuni julgus taas otsa saab.

Uue nädala PLNis on eelkõige suur väljamagamine (lapsed), Lillebrori Sõbra pere kolimine (kolm suuremat meest), uue kanga alustamine, paar täitsa vaba päeva ja Mehe sünnipäev. Viimase suhtes puudub mul endiselt See Õige kingi-idee. Tuleb lihtsalt poodi minna ja midagi otsustada. Kui on õige pood, läheb see õnneks kiiresti.

Koolivaheaeg on ikka üks suurepärane leiutis.

Senitoimunu hindamine

Aasta alguses panin paika PLNi ja eesmärgid. Praeguseks on üle kolmveerandi aastast ära toimunud, tundub sobiv aeg hinnata, kuidas edenenud on.

See copy-paste annab mulle miskitpidi teistsuguse fondi… aga las ta olla. Eesmärgi täitmise või tulemused panen kursiivi.

Kodumajandamine.

• Iga päev olgu valge lina laual. Toimib.

• Olgu olemas ja kasutusel toidu- ja poeskäimise plaan. Eee… Seda tuleb veel harjutada.

• Igal nädalal tuleb midagi koristada, aasta jooksul tahan luua sel teemal mingi korra ja süsteemi. Korra ja süsteemiga on raskusi, aga edeneb. 

• Nõudepesu- ja pesusüsteem jätkub nii, nagu on, olemasolev harjumus on hea. Nii on. 

• Uute retseptide katsetamine on tähtis! Mis sa siin katsetad, kui mõned uued lähenemised lihtsalt maha hääletatakse… Toidukonservatiivid sihukesed.

• Retseptidega on vaja Süsteemi (alustasin siin paari päeva eest). Ei toiminud, ilmselt ei olnud hea Süsteem. Tuleb välja mõelda mingi muu Süsteem. 

Aed.

• Uus kasvuhoone, (vähemalt osaliselt) avatava katusega. On, kuigi mitte klaasist, nagu ma algselt soovisin. 

• Kastisüsteem kasvuhoonevälise aedvilja jaoks. Areneb. 

• Eemaldada vähemalt üks ebasümpaatne puu. Um... vist on tegemata jäänud. 

• Istutada vähemalt üks puu, mis meeldib. Istutasime õitsvaid põõsaid ja kohe mitu, mõni neist jäi ka ellu. 

• Lillebrorile rohkem peenrapinda! On.

Remont ja ehitus.

• Jõugu Juhi tuba valmis! Enam-vähem tehtud.

• Sanitaarremont väikeses esikus, mingi parem lahendus seinale, kuhu puid tuues vastu põrgatakse (sanitaarremondi otsene põhjus). Pole veel tegelenud. Ei tohiks kaua aega võtta, kui ükskord peale hakkame, täitsa võimalik, et ikkagi teeme seda enne jõule. 

• Mõned pisemad nakitsemised siin ja seal. Väga lihtne eesmärk. Nakitsetud ikka on, jah, aga ilusaid ukselinke meil ikka ei ole. 

• Võib-olla tuulekastid katuseserva alla (vaata punkti Raha). Ei ole ja sel aastal ei tule. Kuna pool maid ja terve juuni läksid Vanaema ja Vanaisaga toimetamise alla, jäi kodust suvist tegutsemist kuidagi napiks. Aga Mees ja lapsed on veranda põhimõtteliselt ära toestanud. 

Lapsed.

• On ära teeninud rahumeelsema ema. Üritan iga päev. Midagi õnnestub.

• Vajavad kindlasti olukorrakohast abi ja tuge kooliasjades. On selgunud, et mõnikord tuleb abi ja tugi peale sundida. 

• Käivad igaüks vähemalt ühes kristlikus ja võib-olla mõnes huvipõhises laagris. Tehtud. Huvipõhise ehk spordilaagri jätkuüritusel sai Legolas Eesti meistriks, nii et...

• Saavad osaleda nii paljudel üritustel, kui vähegi võimalik. Ikka. 

Abielu.

• Mees on ära teeninud igakülgse naisepoolse abi ja toe ja rahumeelsuse. Üritan iga päev. Midagi õnnestub. 

• Kui nii võtta, siis on naine Mehe poolt sama asja ära teeninud, aga seda ei sa ma ometi enda eesmärgiks seada. :)

• Aasta jooksul võiks abikaasad käia vähemalt kuus korda kahekesi õhtul väljas või väljasõitudel (meie elukoha eripärast tulenevalt tundub seda palju!). Oleme käinud kaks korda teatris, vähemalt korra kohvikus ja ööbinud esimest korda väga pika aja jooksul ainult kahekesi õhtul hotellis. Enne käisime mere ääres jalutamas. Võimalik, et koguduse töötegijate tänuõhtu tuleb ka, senini on see iga aasta detsembris juhtunud. Või tuleb midagi muud. 

Raha.

• Kõik arved ja maksud saagu makstud nii, nagu senini. Toimib. 

• Kirikule kümnisemaksmine peab jätkuma oma loomulikul viisil. Lõpuks kuulub kogudus ju koguduse liikmetele ja imelik oleks iseendi jaoks kogutavatelt rahadelt/tarbitavatelt hüvedelt kokku hoida. Muidugi. 

• Käime vähemalt ühel kaugemal (London!) ja vähemalt kolmel Eesti-sisesel reisil (näiteks ei ole lapsed mitte kunagi käinud tõsisemalt Haanjamaal, lapsed ja Mees pole käinud Hiiumaal… midagi taolist. Tegelikult loeb Teise Vanaisa mitmepäevane külastamine ka, suvel.). Kaugem reis on käidud, viiepäevase Londoni-reisi asemel saime lausa kaks nädalat reisi, astudes maha kokku lausa seitsmes riigis ja kasutades õige mitut tavapärasest autost-bussist erinevat liiklusvahendit; rongiga sõitmisest on mul nüüd küll pikaks ajaks väga suur tüdimus. Eesti-siseste reisidega on ikaldus, kui mingeid kiireid või rutiinseid koduväliseid kohustusi pole, siis ei taha väga kodust ära minna. 

• Kogume raha ja ostame ära kas uuema ja kabedama auto või tuulekastid Majale. Või mõlemat. Kabedam auto on olemas. Koos arvelevõtmiste, kindlustuste ja kõpitsemistega läks umbes 5000 eurot. 

• Panen korralikult kirja, kuhu raha täpselt läheb ja kuskohast ta tuleb. Oioioi. Ma rohkem ei ütle. 

Käsitöötöö.

• Käime tavapärastel laatadel ja vähemalt kahel senikäimata laadal ka. Räägitakse, et Vanamõisa laat on hea koht, näiteks. Lapsed on nii suured küll, et neid saaks suveajal lausa ööseks omapäi jätta, tuleksid toime. Üks senikäimata laat on käidud, kui ühtki tubast laata ei tule, siis rohkem ei saa. Juuni jäi meil olude sunnil täiesti laadatuks.

• Käärin ja koon ühe või kaks Väga Laia kangast, seejärel mõned kitsamad. Sest nii on loogiline. Tahan seda teha kohe esimesel võimalusel, loodetavasti märtsis. Ruumiküte on üle hinnatud niiehknii. Kudusin ja koon edasi ka. Ruumiküte on tõesti üle hinnatud. 

• Koon haapsalu salle ka edasi, teen ära pildid ja pisikese poekese. Kõige muuga ma saan hakkama, aga pildistamine on elus õudus. Kokku peaks saama sall,  sobivate juustega modell (pikad juuksed on kaunid, aga sallipildistamiseks ei sobi), valgus ja inimene, kes oskab pildistada salli, mitte modelli. Piltide kvaliteet võiks ka hea olla. Ja mõned sallid on minust lahkunud nii, et pole jõudnud ühtegi pilti teha, isegi mitte raamituna. Aga koon edasi ikka, jah. 

• Sissetuleku-eesmärke ei sea, selleaastane eesmärk läks kolinal põhja. Tuleb nii, nagu Jumal õnnistab. 

***

Nojah. Ega keegi aasta alguses ei osanud arvata, et Vanaema ja Vanaisaga läheb nii, nagu läks… Praeguse seisuga on küll kõige parem lahendus, mis saab olla, aga Vanaema rääkis mulle eile, mitu rubla miski asi Maximas maksab, ja täna olevat kardinate allavõtmiseks köögilauale roninud. 

Veel ei osanud me arvata, et võõrustame kokku kaheksat (8) vahetusõpilast ja et Mees töökohta vahetab (tänan küsimast, esialgu tundub edenevat. Ja selles paigas ei tööta ühtegi Bergkvisti!). 

Aastat on veel kaks kuud ja kaksteist päeva järel...

Hea, halb ja inetu

Viimasest neljakümne kaheksast tunnist.

Hea.
Neljapäeval kallistati mind. Üks kallistaja oli lugemisraskustega laps, kes oli elus vist esimest korda eesti keeles "viie" saanud. Teine oli laps, kelle jaoks eesti keel on väga võõras, kaotatud kodumaal räägiti midagi hoopis muud. Ka tema oli eesti keels saanud "viie". See kõik oli nii ütlemata armas.

Halb.
Just äsja nägin FBs ühe tuttava teadet, et tema hakkab nüüd õppima… minu kunagisest kodust mõne kilomeetri kaugusel. Nutt tuli peale, sest Saksamaa ja Frankfurdi ümbrus ja niuks. Ma arrmastan meie Maja, aga patriotism eriti koduväravast  - no või minu lemmik-seenekohtadest, 2 km kodust - kaugemale ei jõua.

Inetu.
Eile õhtul jagas ja kiitis üks minu varasem palvekaaslane ja vist isegi koguduse liige sotsiaalmeedias artiklit, mis oli rumal ka mittekristlase seisukohast (väga kollases meedias avaldatud ja üldse), aga kristlasena seda kiita on ausalt öeldes nagu risti peale sülitamine. Mind ajas iiveldama, kahju on ka. Vaadake, kui inimene liitub mingi organisatsiooni, huvigrupi või liikumisega, siis peaks ta aktsepteerima ka selle grupi üldisi seisukohti (noh, et inimene ei saa olla korraga kliimaaktivist ja sõita igapäevaselt tööle-poodi-streikima üksi 5-liitrise mootoriga autoga). Kurb.

Prantsuse poisikesed. Võrdlev analüüs.

Lühidalt: Jumal tänatud, et meil neid praegu kaks on!

Pikemalt.
Välimus. Tom ja Alexandre sobituvad minu meelest Lõuna-Prantsusmaale küll. Pisikesed, tumedad. Gabriel on sisserännanu või midagi - pikk, peenike, hele. Ma olen muidugi ka mingit Maroko päritolu helepunapäist pikka peenikest prantslast kohanud, ega need rassilised erinevused ikka nii selgelt riigi- ja maakonnapiire mööda ei käi, aga seekord on vist kõik ülejäänud poisid tumedad ja pisikesed… ja meie saime selle eristuva.
Kombed. Tom oli kolmest kõige viisakam ja ontlikum. Eks sellepärast ka, et oli üksi puruvõõras paigas. Gabriel püüab paipoiss olla, aitab lauda koristada ja teeb hommikuti tõustes voodi ilusti ära. Alexandre on lihtsalt laps võõras kohas. Väga üleni laps. Las ta olla.
Keel. Ma enam ei arva, et Tom oli inglise keeles võimetu. Gabrielilt olen paar korda kuulnud "Thank you", Alexandre on täitsa vait. Tom vähemalt püüdis mingeid lauseid moodustada. Google Translate on ikka sihuke õnnistus, et... Aga meie poiste inglise keelest nad saavad ikkagi midagi aru, muidugi, neil on ka vähem aktsenti kui minul.
Toitmine. Tomile me ei julgenud üldse mitte midagi põnevamat süüa anda. Praegused on proovinud kama, kohukest ja kalja. Kõrvitsakooki ja kaeraküpsist ka. Söövad tõesti kõike. Lollikindel söök on muidugi lihapallid ja hommikuti Nutella.
Ühistegevused. Siin on kaalukauss jällegi kahe olemasoleva poolel. Tom ei tulnud meie lastega kaasa ei laua- ega arvutimängus. Viimased päevad on umbes nagu lõputult mängitud Unot ja mingeid lauamänge ka, tegeletud käesurumisega (Legolas võitis), tõmmatud ukse vahel lõuga (Gabriel ei saanud, sest oli liiga pikk) ja maadeldud. Viimasele olukorrale sattusin ma peale, väga naljakas oli. Eks ma olen sedasorti asjadega oma poiste puhul harjunud ka.

Kokkuvõtteks - mul on hea meel, et nad on 12 tunni pärast tagasi koduteel, aga ma olen ikka väga tänulik, et neid on korraga kaks. Tuleval aastal me (PLNi kohaselt) vahetuslapsi ei võta, kaheksa tükki ühe aastaga sai nagu palju. Ja eks me näeme, mis lauluga Legolas ja Jõugu Juht nende juurest vastukülaskäigult tulevad, see peaks PLNi kohaselt juhtuma märtsis.

Sellegipoolest võtke vahetuslapsi, kui teil see võimalik peaks olema. Huvitav on.

Teemaväliselt: Millie mängib praegu elutoa põrandal fidget spinneriga. Isegi mõttetutest moemänguasjadest võib kasu olla.

Millie

Pildi autor Legolas.

Prantslased ja muud katastroofid

Nädala kõigi äripäevade põhiteemaks oli reedeõhtuse haripunkti poole liikumine. Ma ei mäletagi, kas ja kui, siis mida me veel tegime peale koristamise ja planeerimise. Kas just ainult selle tõttu, aga igatahes ärkasin ma regulaarselt umbes kell neli öösel ega jäänud enam magama. Väga kurnav ja kisub moraali alla.

Reedel kell 18.30 saabuma pidanud prantslased olid saabunud umbes pool tundi varem, nii et nad said koolimaja fuajeega üsna põhjalikult tutvuda (pole just eriline vaatamisväärsus). Meie Lillebroriga ootasime kodus, Mees ja suuremad poisid käisid vastas. Koju toodi meile Alexandre, kes näeb välja umbes nagu Bastian Balthazar Bux (mitte filmist, raamatust), ja Gabriel, kes näeb välja umbes nagu teismeline Orlando Bloom. Mõlemad umbkeelsed, inglise keeles olen neilt kuulnud ainult "Thank you!" ja täpselt nii enesekindlusetud, kui saab olla üks absoluutselt võõrasse keskkonda istutatud laps. Õnneks nad vähemalt ei nuta, sest noh, neid on kaks. Google Translate olgu tänatud, et me natukenegi nendega suhelda saame - sest kohalikud parimad prantsuse keele oskajad oskavad keelt ainult kontrolltöö ajal, mitte rääkida.

Oleme neile sisse söötnud kohukest (sobib), kama (nii ja naa) ja kalja (ka sobis). Lihapalle, vorstikesi, kartuliputru ja salatit nad söövad ka. Ja "Kalevi" komme. Ja popkorni. Täna katsetame šnitsli ja homme kanahautisega.

Mängivad kuulekalt lauamänge ja kaardimänge, kui meie poisid käsivad. Ja mängivad salarelv Millie'ga, kes on muutunud väga mänguhimuliseks ja rõõmsaks kassipojaks. (Oo, pael! Mängime! Oo, paberinutsak! Oo, kellegi jalad! Oo, mängunupud!) Mille' tõttu tekkis meile majja ka esimene sulepulk. Selgus, et see meeldib ka mustale Mimile. Viimane on loobunud Millie' peale susisemisest, aga lähedale tulla veel ei luba ja kurdab aeg-ajalt valjusti, kui solvav on mingi tite majjatulek.

Laupäeval oli planeeritud vibulaskmine - vibud võeti trennist koju - ja jalgrattamatk metsas. Hommikul vehklevad puud ja üsna ennustamatul intensiivsusega, kuid järjekindel vihm sundisid plaanidesse korrektiive tegema. Mees oli natuke nagu haige, seetõttu läksin mina viie poisiga põllumajandusmuuseumi lõikuspühale. Midagi paremat ei tulnud pähe.

Sepikoja töötoal vanusepiiri polnud. Sepp ohkis, et ohutusnõuded ja lapsed... aga kui juba välja kuulutatud, siis on välja kuulutatud. Selgus, et sepal on imeline pedagoogiand, ka prantsuse poisid, kes ei olnud varem vist haamrit käeski hoidnud, said lõpuks hõõguvale rauale pihta ja keegi mingeid vigastusi ei saanud. Rakendati usinasti vaatlusmeetodit ja lõpptulemusena valmis üks konks, mille me prantslaste vahel välja loosisime. Teisele ostsime suveniiripoest samasuguse, ainult et isetehtu on muidugi isetehtu.

Puutöökojas valmistasid kõik endale võtmehoidja ja said- kes veel ei osanud - hetkega selgeks puidupõletusaparaadi kasutamise.

Õhtul kodus näidati prantslastele veel kohalikku metsa.

Täna ja praegu on see kamp (miinus muidugi Lillebror, kes osaleb ainult perekondlikus suhtluses) taas rabamatkal ("Ma olen seal sel aastal viis korda käinud!" oigas Jõugu Juht) ja peaks õhtuse bussiga omal käel koju tulema. Ja kolmapäeva hommikul lähevad nad ära. Siis on meil vahetusõpilastega loodetavasti mitmeks aastaks rahu. Lugesin kokku, Alexandre ja Gabriel on number seitse ja kaheksa sel aastal (märtsis Tom, mais viis austerlast). Aga kevadel lähevad Jõugu Juht ja Legolas kõigepealt nädalaks Carcassonne'i ja siis nädalaks Viini, see tasub vast nähtud vaeva.

Nüüd on programmis šnitsel ja kõrvitsakook, aga me ei ütle esialgu prantslastele, mis koogi nii kollaseks teeb… :)

Täpsustus eelmisele. Näiteid päris elust.

Selgus, et mõtet vanematepoolse vastutuse võtmisest saab väga erinevalt tõlgendada. Ma olen praegu natuke jahmunud. Või lausa nördinud.

Vanematepoolne vastutuse võtmine ei ole laste kodus õpetamine. Võib muidugi olla, aga üldse ei pea olema. See on lastele õppimiseks tingimuste ja eelduste loomine.

Samuti ei ole vastutuse võtmine helikoptervanem olemine ja lapse eest kõige ära korraldamine. Vastutav lapsevanem õpetab lapsele ühiskonnas elamise oskusi (eriti käitumist, nt järjekorras seismist ja enne sööki kätepesemist) ja toetab kõikvõimalikes olukordades vastavalt lapse vanusele ja udupäisusele. Viimane loodetavasti vanuse kasvades kahaneb.

Vähemalt 90% lapsevanematest, keda mina näinud olen, on vastutust võtvad vanemad ja nendega ei olegi ühtegi muret, teinekord on tarvis lihtsalt koostööplaanid läbi rääkida. Vaat see ülejäänud 10% on keerulisemad. Kuni sellisteni, kelle puhul polegi nagu midagi teha ja püüame ainult kooli vahenditega lapsele mingitki tulevikuvõimalust tekitada.

Konkreetselt.

Mari* ei ärka hommikul õigel ajal, sest passib öösiti kella kolme-neljani telefonis. Kui kord ärkab, tuleb ikka kooli ka... kahte viimasesse tundi. "Ma ei saa ju midagi teha, kui ta ise ei ärka," ütleb mittevastutav lapsevanem.

Paula puudub palju. Klassijuhataja helistab kell kümme koju, miks Paulat koolis ei ole? "Ma arvasin, et ta läks kooli, eks ma pärastpoole vaatan tema tuppa, äkki magab veel," ütleb mittevastutav lapsevanem, viibides kodus - kolmetoalises õhukeste seintega korteris.

Timo käitub tundides täiesti võimatult. Kool kahtlustab, et Timo vajaks lihtsustatud õppekavaga õppimist, aga selleks on vaja läbida kliinilised (lastepsühhiaatri) uuringud, mida peab seaduse kohaselt korraldama (aja kinni panema ja kohale minema) lapsevanem. "Mina pole psühhiaatri aega saanud ja tundi ma tema kõrvale ei tule!" teatab mittevastutav lapsevanem… kolm aastat järjest.

Mario laseb iga päev tunnis sihipäraselt ja ohtralt peeru, lapsevanem keeldub Marioga sel teemal või üldse millestki vestlemast või Mario menüüd üle vaatamast (olukord paranes veidi, kui Mario teise vanema poole kolis, lahutuslapse asi).

Oliver, Tedy ja Marko lollitavad regulaarselt tualettide juures ja kiusavad tõelisi hädalisi, kisuvad uksi lahti, pissivad prügikasti jne. Kui õpetaja vanemate poole pöördub, on need pahased. "Ega meie ei pea lastele õpetama, kuidas koolivetsus käituda!" (vihje: samuti nagu kodus, igaüks toimetab üksipäini, kinnise uksega, pärast edukat sooritust tõmba vett ja jäta kamber lahkudes võimalikult puhtaks)

Kimberly ja Claude'i ema üllatus, kui politsei lapsed talle keset ööd linna pealt hulkumast koju tõi. "Ega mina ei tea, millega nad tegelevad, mul on omad asjad ajada!" Lapsed olid sel hetkel mõlemad nooremad kui 13.

Kaili ei tundnud kooli tulles tähti ega numbreid. "Aga ta pole mitte kunagi ise nende vastu huvi tundnud! Lapsega tuleb ju rääkida ainult sellest, mida laps ise tahab!" ütles mittevastutav lapsevanem. "Kas ta ikka peab kohe (oktoobris!) hakkama tähti õppima, ta ju alles kohaneb kooliga?"

Pärt on täiesti terve laps, puudub igal nädalal vähemalt ühe päeva, kodus puudutud tundide materjali järele ei õpi. "Me teeme lapsele ikka vabu päevi, ega ta siis iga päev ei jaksa, mõnikord tahab lihtsalt kauem magada. Miks kool siis sellega ei arvesta?"

Josan on selgelt neuroloogilise kahjustuse ja arenguhäiretega laps. "No ta ei ole nii tark kui teised, mis siis sellest," ütleb mittevastutav vanem ja keeldub Josanile abi otsimast. Samuti keeldub ta kooli poolt pakutavast tugiõppest, kodus ka ei õpeta. Josan tunneb ennast klassis väga halvasti, sest ei saa mitte millestki aru.

Kaarup ei oska lugeda. "Meil üks raamat kodus on, aga seda ta küll lugeda ei taha… Raamatukogust mulle raamatuid võtta ei meeldi!" teatab mittevastutav vanem.

Ja kuldtsitaat, mille autoriks on Johni ja Pernilla ema: "Minu lapsed teevad sporti, neil pole seda lugemist vaja!"

***
Need, vabandage, on aastatega kogunenud päris lood. Päris lastest ja päris vanematest. Need on need vanemad, kellele tuleb õpetada, et lapse telefoni tohib tegelikult ära võtta (kui see on probleemi allikas); et tegelikult on normaalne teada, kus väga noored lapsed viibivad; et terviseküsimustega saab tegeleda; et eripedagoogilise abi vastuvõtmise puhul hakkab lapsel paremini minema; et lapse arengut soodustav keskkond peaks olema ka kodus. Umbes veerand nendest vanematest ei muuda ka koolipoolse järjekindla palumise ja survestamise peale oma eluviisides mitte midagi. Ka lastekaitse on üsna hambutuks tehtud. Varem oli popitajate ja halvastikäitujate jaoks alaealiste komisjon. neid minu teada enam ei ole. Ongi nii, et kui vanem(ad) ei taha koostööd teha, pole neid ka kuidagimoodi võimalik sellele sundida.

_____
*kõik nimed muudetud, sest lapsed ei ole oma olukorras küll kuidagi süüdi.

Millist haridussüsteemi ma tahaksin oma lapselastele?

Oma lastele mingi uue süsteemi tahtmiseks olen ma jäänud lootusetult hiljaks. Ainuke võimalus oleks kolida teise riiki ja teatavasti on teismeliste ümberistutamine ohtlik.

Aga ma sain siin Alice'i postitustest inspiratsiooni ja mõtlesin ja kuigi nendest mõtetest tõenäoliselt kasu ei ole, siis ikkagi…

Esiteks, tahaksin näha riiklikult toetatud veendumust ja põhimõtet, et lapse hariduse eest vastutamine on lapsevanema asi. Lausa kohustus. Ja kui vanem ei vastuta, siis on lastekaitsel ja politseil ja kellel iganes õigus pärida temalt aru. Kurjasti. Praegu on õpetaja taandatud haridusteenuse osutajaks ja omendamise eest vastutama pandud Süsteem, mitte perekond. Isegi üks laps kolme paralleelklassi peale, kes lükatakse puhta ja toidetuna, kuid ilma igasuguse koduse õppimistoe, silmaringi või õppimise mõtte tutvustamiseta esimesse klassi, on üks probleemiga laps liiga palju. Olen näinud õige mitut sellist rumalaks jäetud last, kelle vanemad algul arvavad, et kodus ei pea midagi tegema ega arendama, küll lasteaed õpetab, lasteaed trehvab nõrgapoolne, laps ise ei ole kuigi initsiatiivikas õppija… ja tulemuseks on (võib-olla) heade eeldustega, aga täiesti tegelemata laps, kes kooli saabudes ei saa üldse aru, mis temast tahetakse ja miks ometi peab midagi omendama. Tekib trots, raskemal juhul vanemad kooli nõudmisi (et nt aabitsa lugemist tuleb iga päev ka kodus harjutada) ei toeta… ja nii jääbki laps arendamata, sest kool, vabandage, ei saa imet teha.

Positiivsed näited. Oli kord üks laps, kes veel neljandas klassis ei osanud lugeda ja muidu oli ka täiesti … lihtsustatud õppekava laps. Rääkisin emaga tõsiselt. Ema oli väga kohkunud, aga asus Tegudele. See oli ajal enne igasuguseid abisid ja tugisid, Rajaleidjaid ja muid asju. Ema Tegude tulemusena lõpetas laps põhikooli koos teistega, riikliku õppekava alusel. Ma ei tea, mitu koduõpetajat sel lapsel oli või mis kodus õhtuti toimus, aga vanemate, lapse ja kooli ühiste pingutuste tulemusena sai laps teistega võrdsed võimalused, läks õppis eriala ja sotsiaalmeedia andmetel sai toimetulevaks täiskasvanuks.
Oli üks teine laps, kes oli küll töökas ja tubli, aga ühes õppeaines absoluutselt võimetu. Koolil tekkis võimalus laps selles aines panna lihtsustatud õppekavale üks-ühele õppesse. Laps omendas väga aeglaselt, kuid kindlalt selles aines igapäevaeluks vajalikud baasoskused, lõpetas samuti koos teistega hinnatud kaaslasena põhikooli ja läks südamelähedast eriala õppima. Ka temal läheb hästi.
Mõlemal juhul võttis vastutuse lapsevanem, mõistes, et kodu on lapse iseloomu ja tööharjumuse (aga need on omendamisel võtmeküsimused) kujundamisel primaarne.

Veel peaks lapsevanema vastutus laienema laste koolikäitumisele. Ei, vanem ei pea tulema klassi lapse kõrvale - kuigi ka seda on nähtud -, aga kui laps käitub koolis sihipäraselt halvasti, peaks vanem tegema kooliga koostööd probleemide põhjuste väljaselgitamisel ja lapse käitumise muutmisel. Ja koolil peaks olema õigus teisi lapsi (nii füüsilises kui psüühilises mõttes, kaasa arvatud teiste õppimise järjekindel takistamine) ohustavat last koolist välja arvata. Nii põhimõtteliselt, olles muidugi eelnevalt ära proovinud kõik võimalikud abimeetmed. Et lõpeks ära jamps "Te olete piirkonnakool, tulge toime." Meil muide praegu mulle teadaolevalt ühtegi teistele lastele otseselt ohtlikku selli ei ole, aga väljaviskamise teoreetiline võimalus kutsus minu lapsepõlves koostööle ka vanemaid, kes ilma selle hirmuta ei oleks mingit koostööd teinud. Praegustel piirkonnakoolidel selline viimse sanktsiooni võimalus puudub ja see on tegelikult halb.

Teiseks, tahaksin näha ühtset süsteemi hariduse andmises. Selles mõttes, et tegelikult on meie alusharidus väga ebaühtlase tasemega ja lasteaiad justnagu ei vastuta üldse. Kui lapse koolivalmiduskaardil on kirjas, et laps on omandanud selle või teise asja eeloskused osaliselt, siis, vabandage, tuleb ta kooli ilma vajalike teadmisteta. Minu andmed on ilmselt vananenud, aga millalgi oli lasteaia lõpetaja hea lugemisoskuse kriteeriumiks kahesilbilise kaashäälik-täishäälik-kaashäälik-täishäälik sõna kokkulugemine (M-U-N-A), aga esimene klass loeb juba kolmandal nädalal matemaatikas "VÄRVI RUUDUD PUNASEKS, KOLMNURGAD SINISEKS" vms. Ehkki eesti keele tunnis õpitakse alles U-tähte. Ilma igasuguse lugemisoskuseta laps saab koolis ruttu järje peale, kui ta on loomu poolest pigem andekas ja kui vanemad on valmis kodus kõvasti tööd tegema. Aga kui ei ole seda ega teist?

Negatiivne näide. Kui Legolas lõpetas lasteaia, kiideti teda eriti hea arvutusoskuse eest. Ka praegu on tema lemmikaineks matemaatika. Aga... lasteaiajärgse jaanipäeva ja umbes viienda klassi sügise (koduõppel) vahele jäi mitu aastat matemaatikafoobiat, sest kui me sellesama jaanipäeva paiku hakkasime natuke arvutamist proovima, selgus, et Legolas on täiuseni pähe õppinud kümne piires arvutamise ühtepidi. Teistpidi… ei olnud olemas. Näiteks, neli pluss kaks oli muidugi kuus, aga kui ta kaks pluss neli arvutades ka kuus sai, tuli meeleheitlik nutt ja paanika, sest Legolas teadis täpselt, kuidas kuus saadakse ja teistpidine lahendus ei saanud ju õige olla...! Tähendab, sisulist seost, kuidas see numbrite omavahel kokkupanemine käib, ei olnud tekkinud. Ma ei usu, et lasteaed oleks midagi valesti teinud, Legolasele lihtsalt ei sobinud tolles hetkes grupiga koos õppimine, tema vajas üks-ühele õpet, soovitatavalt ruumiliste vahenditega. Meil läks hästi, et kodus oli olemas matemaatikaõpetaja.

Alushariduse ebaühtlusele lisaks on meil ebaühtlane põhiharidus. Et füüsikanuusutamine on toodud kolmanda klassi loodusõpetusse, on imetore. Imetore ei ole aga, et ajalugu tuleb nii mõnegi lapse jaoks viiendas klassis suure jahmatusena. Mis mõttes elati ilma elektrita, mismoodi nad siis netis käisid ja telekat vaatasid? Ma muidu eriline Lotte fänn ei ole, aga Leiutajateküla Lotte lugu on imelihtne viis väikelastele seletada, et rüütlitel ei olnud telekat, sest see oli veel leiutamata… Ahah, ütlesid Jõugu Juht ja Legolas (Lillebror ei öelnud siis veel suurt midagi), saame aru - ja oligi paigas üks ajaloo mõistmise jaoks vajalik vundamendikivi. Need ajaloost jahmuvad lapsed on tihti vanemate poolt hoitud täielikus teadmatuses igasugusest maailmast. Ei vaata nad huvitavaid telesaateid ("Lastel on oma telekas, nad vaatavad multikaid"), ei käi nad mitte üheski huvitavas paigas ("No me käime ikka igal aastal kaks korda rannapuhkusel, valime väga toreda ja lapsesõbraliku hotelli, kus on suur basseinikompleks ja palju tegevusi lastele, tantsimine ja meisterdamine ja,"), raamatuid ka ei loe. Aga algklasside õppekavas pole ei Tiia Toometi "Vana aja lugusid" ega mingit rõhutatud kodulugu vist üldse ja paljud Imelised Õpetajad ei tule lihtsalt selle peale, et peaks lastele rõhutama, et vaat see lugu räägib ajast enne mobiilide leiutamist, kui õpetaja väike tüdruk oli… Paljudes muudes ainetes on ka mingeid hädasid, ainult matemaatika järjekord on loogiline, tundub mulle (muide, kõik meie matemaatikahädaliste õpetajad ütlevad, et mitte ühelgi hädalisel ei ole korrutustabel peas - mõistmine on hea, aga tegelikult on korrutamine ja jagamine ka mehaaniliselt päheõpitav, teinekord tulevad seosed alles pärast pähesaamist).

Kolmandaks, ühiskond, sealhulgas mingilgi määral kontrollitav meedia peaks rõhutama hariduse ja haritusega seotud isiklike valikute tähtsust. Ei ole võimalik palju kontrollida Porgandeid, Mallukaid jms suunamudijaid (mulle ei meeldi sõna influentser, see kõlab nagu influentsa, mille all kannatas Eliza Doolittle'i tädi), aga saab kontrollida, mida kirjutavad suuremad lehed ja mida räägib telekas. Hingake nüüd välja, ma ei räägi tsensuurist. Igal meediaväljaandel on minu teada olemas mingi enesetsensuur, mõnel puhul ka äraspidine, aga ikkagi. Postimehe hariduskülgedel avaldatakse viimasel ajal päris arukat juttu ja mõnikord antakse sõna targale naisele Maarja Vainole, samuti kirjutab hästi ja õigesti Lillebrori Toreda Klassivenna isa Mart Raudsaar. Kui kaua läheb aega, et see kõik saaks kummutada populaarsed arvamused teemal "me ei peagi midagi oskama, N firma omanik on kuueklassilise haridusega* miljonär", ei tea. Enamiku päris edulugude (meediastaariks saamine ei loe!) taga on vanavanaisadeaegne teadmine, et kooliskäimine (mis siis võrdus hariduse omendamisega) on privileeg. Tänapäeval on teadmisi võimalik hankida nii kergesti, et koolimajas kohalviibimine ei ole enam tõesti määrava tähtsusega… aga küllap see kuueklassilise haridusega miljonär ka uuris oma ala põhjalikult, tegi tööd ja õppis, kuidas maailm tema valdkonnas toimib… kui ta just lotovõitu ei saanud, aga viimane on siiski väga ebatõenäoline. Ja ega suurt keegi ei räägi kõigist neist "kuueklassilise haridusega" inimestest, kelle elu on vilets, olgu see siis majanduslikus, perekondlikus või eluviisi mõttes - aga neid, vabandage, on palju. Just nende hulgas, kes on teinud halvad haridusvalikud. Või on seda teinud juba nende vanemad. Nii mõnelgi juhul ei saa nad ise arugi, et tegelikult on nende elu õnnetu ja seda saaks muuta. Jätta järgmisel nädalavahetusel alkohol joomata… Püüda püsida juba loodud suhtes või enne uue suhte loomist analüüsida, mis viimastes suhetes valesti on läinud… Kiirmoe asemel osta teise ringi poodidest, õmmelda vahel mõni nööp tagasi (selmet nööbitu särk kohe ära visata) ja kokkuhoitud rahaga võimaldada lapsele trenn või näiteks kord aastas tore perereis. See Alice'i poolt väljatoodud "Growth Mindset" kuluks ära ka paljudele täiskasvanutele. Ma küll usun, et päris kõik inimesed ei saa päris kõiki asju ära õppida**, aga väga paljud inimesed saavad arukate valikutega oma elu paremaks teha. See teadmine on minu meelest päris paljudel puudu.

***
Aga sellest jutust ei tundu praegu palju kasu olevat. Soe õhk ja suu liigutamine, kui ma seda kellelegi räägiksin. Ema Teresa olevat öelnud, et kõige rohkem saab maailma muuta oma lähedasi armastades. Ma lähen nüüd sokke sorteerima ja lastetubade põrandaid pesema. Ja Millie' liivakasti koristama. Hommikulauas, muide, pidasime Mehega laste küsimuste vastuseks kiirloengu kutseharidusest põhikooli ja keskhariduse baasil. Jõugu Juht, keda see teema hetkel kõige rohkem huvitab, sai vast mõne asja selgemaks. See, ma loodan, on ka armastuse väljendus.


____________
*kõnekujund, ma pole ühegi miljonäri dokumente uurinud.
**düsleksik ei pruugi mitte kunagi suuta läbi lugeda ühtki raamatut nii, nagu mina neid loen, aga ta võib sellegipoolest nautida lugusid või salmikesi, mida talle loetakse, näiteks. Ja isegi kui inimesel puudub igasugune võime lauluhäält teha, võib ta lihtsalt nautida toredat muusikat ja selles orienteeruda.

Kaks ja pool aastat pitsitamist

Ma olen üles kirjutanud kõik haapsalu sallid, mis ma kudunud olen. Hiljuti avastasin, et käsilolev piibeleht-lehel on kolmekümne esimene ja lõpusirgele jõudnud must Ingrid kolmekümnes. See tähendab siis… et ma olen kudunud keskmiselt ühe haapsalu salli kuus.

See ei ole laiskus. See on päriselu, töölkäimine (ma tööl muidu kui õppenõukogudes jms massikoosolekutel ei koo), kangakudu ja aed. On päevi, mil ma pitsikudumiseni ei jõuagi, ja päevi, mil koon kohe palju ja rõõmuga. Magamistoa akna all on kudumise koht, kus ma küll viimasel ajal harva istun, sest õhtukuduks see paik ei sobi. Aga viiulivõtmesallid said küll suurelt jaolt seal kootud, sest kiire oli ja muid asju ei saanudki aega teha.

Tavaliselt ma koon jah kodus. Aga ka autos (kui Mees rooli taga on), õppenõukogus, laadal. Mere ääres kivi otsas. Öömajale jäädes külas ka. Arsti ukse taga. Passilauas. Laeva peal. Vaat lennukis ei ole kudunud, sest ma ilmselt satuksin hüsteeriasse, kui mõni erakordselt juhm turvakontroll mul vardad sallist välja tõmbaks. Rongis ei ole kah muidugi kudunud, sest ma Eestis rongiga ei sõida. Maaliini bussis olen ikka kudunud, jah. Avalikult kudumine massidesse!

Muidugi on haapsalu sall teema, mis tekitab vestlust. Laadal teevad hinnaküsijad teinekord põlastavat nägu: "Niiiii palju? Teil läheb see küll ju niiii kiiresti edasi!" Rumalate küsimuste esikohal on praeguseks ühe noore enda meelest targalt (nägi IT-mees välja, hipsteritüüpi naine oli ka) esitatu: "Kas need on mingid laudlinad või…?" Kujutage ette, eestlane ja ei tea, mis on haapsalu sall! Noh, selles mõttes, et peaks ikka olema ajakirjanduses ja telekas daame näinud. Teist kohta hoiab ühe Vanamõisa möödakäija jahmatus. Ta pidi peaaegu nutma hakkama, kui kuulis, et haapsalu sall ei ole üks kindel muster, vaid et mustreid on palju ja kõik nad on lubatud. Rohkem massist eristuvaid rumalaid küsimusi meelde ei tule, küll aga olen mitu korda saanud tädikestelt pragada, miks ma puuvarrastega ei koo. Koon muide küll, KnitPro ringvarraste oluline osa on täitsa puust. Ringvardad on lihtsalt palju turvalisem asi kui lühikesed ilma otsanuputa vardad, palju väiksem oht, et kudu ringikondamise ajal kuskilt maha libiseb.

Ja tulles selle jahmunud noore mehe juurde tagasi - viimastel aastatel jälgin ka kiivalt raiskamispeo ehk presidendiballi kostüüme. Kujutage ette, peaaegu mitte ühelgi daamil ei ole olnud sündsustunnet haapsalu sall õlgadele võtta! Ometi sobib käsitsi kootud pits õhtukleidi juurde suurepäraselt. Ei pea olema ainult maavillase tüüpi, kootakse meriinot ja kašmiirisegu ja... Kui jaksab õhtukleidi hankida, peaks jaksama ka salli osta… ja erinevalt õhtukleidist, millega ei passi kaks korda käia, kestab haapsalu sall umbes nagu igavesti ja sünnib kanda hällist eee memmeni.

Peamiselt on mul muidugi klassikalised valged sallid. Mustade sallidega on nii, et need käivad laadalt laadale täpselt niikaua, kuni tuleb Keegi, kes tahab justnimelt musta salli, muster pole üldse oluline. Tundub, et must on veel rohkem nišitoode kui haapsalu sall iseenesest. Muidugi, palava suveõhtu juurde tuleks kududa linaseid haapsalu salli reeglite ja mustritega üleviskeid, kas selliseid on kindlasti vaja. Ja pontšodeni ma pole ikka veel jõudnud!

Oma mustreid ma pole veel looma hakanud, aga kardetavasti teen ükskord seda ka. Näiteks meeldib mulle Iirimaa ja meeldivad keldi mustrid… ja on üks väga hea inimene, kes kindlasti vajaks isiklikku salli ja kelle nimi ilusti kõige sellega haakub. Iirikiri.

Ma koon, järelikult olen.

Koolivaheajani on jäänud kaks nädalat

Ja minul on õnnestunud endale hankida korralikud unehäired. Laupäeva hommikul ärkasin pool seitse. Pühapäeva hommikul kah kunagi enne kaheksat ja kuna oli vaja, triikisin enne hommikusööki (ehk normaalsete inimeste ülestõusmist) ära kõik aktuaalselt triikimist vajanud riided. Praegu on esmaspäeva varahommik ja ma olen ärkvel kella poole viiest saadik. Magama lähen, muide, tavalisel kellaajal, väsimusest poolsurnuna, aga näe, piisavalt kauaks magamas püsida ei õnnestu. Urr.

Möödunud nädala jooksul juhtus… noh, natuke. Laupäeval käisime Kuurortlinnas Teise Vanaisa pool. Ilus ilm oli, õues ei käinud, istusime, ajasime juttu.

Enne laupäeva ööbisid Legolas ja Lillebror kirikus. Oli sedasorti üritus. Jõugu Juht oli oma Sõbra pool, lapsevanemad koos kassidega kodus. Ei, me ei võtnud midagi erilist ette, isegi mingit märgatavalt ebatervislikku toitu ei söönud. Kuigi jah, ilma lasteta ei oskagi nagu eluga midagi peale hakata.

Üks lastest sai kontrolltöö eest viletsa hinde. Edaspidi õpime temaga seda ainet koos, sest minu poolt kiiresti läbiviidud vigade analüüs andis arusaamise, et noormees läks tööd tegema väga kehva ettevalmistusega. Sama laps kirjutas (ikka kooli asjus) päris mõnusa muinasjutu ja kui ma iga lause komade arvu ette ütlesin, sai need isegi paika. Ka komateemalisi etteütlusi hakkame temaga taas tegema, põhihariduse omandanud inimene peab oskama õigesti kirjutada (kui tal just mingit õpiraskust ei ole) ja põhihariduse oodatava lõpuni ei ole meie lastel kellelgi enam väga palju aega.

Õmblesin kokku piibelehesalli. Raamimine tuleb siis, kui saab seda kuidagi kassipojakindlalt teha. Või prantslastekindlalt. Lähitulevikus pole oodata üht ega teist. Alustasin Lillebrori jaoks Gryffindori salli kudumist.

Lillebror on kasvanud välja augusti lõpus ostetud pükstest, tuleb poodelda voodi all kastis. Samuti selgus täna hommikul, et Jõugu Juht on kohe-kohe kasvamas välja minevaastasest väga korralikust talvejopest, mis paari nädala eest veel paras oli. Jopehindu ma Legolasele ostmas käies nägin… brrrr. Talvesaapaid ma pole veel julgenud neile jalga proovida, arvatavasti on vaja vähemalt kaks paari. Oeh.

Millie sööb, väetab, magab juba ka diivanil kaisus. Mängib, kui keegi viitsib teda mängitada. On meie mahitusel nuusutanud musta Mimi, kes sellise familiaarsuse peale solvunult kräunub. Mees tabas Millie eile teolt - Millie toas ehk kaminasaalis on see suur ilus toakask, mille potis on hea kaevata, annetada ja kraapida, kui olla väga pisike. Panen sinna täna krabiseva fooliumi katteks, äkki see talle ei meeldi. Muidu on Millie liivakasti ideest ka hästi aru saanud.

Reedel peaksid tabama meid prantslased. Üks neist olevat murdnud jala ja tema asemel tuleb keegi muu. Iseenesest palju vahet pole, peale eesnimede ei tea me neist ikka veel sisuliselt mitte midagi - ma ei saagi aru, kas viga on lõunamaalaste üldises muretuses või selles konkreetses organiseerivas õpetajas, minu meelest tuleks ikka paar kuud varem lapsed omavahel meilitsi suhtlema suunata, aga meie õpetajad küsivad juba jupp aega prantsuse laste kontakte, aga ei anta. Noh, kuna seekord tuleb neid kaks, siis nad loodetavasti vähemalt ei nuta.

Täna hommikul kell pool kaheksa, kui mehed Linna sõitsid, oli meie laudakatuste peal korralik kogus lund. Ma praegu ei saa vaadata, kas ikka veel on, Mimi on süles ja aken kaugel.

Mida rebane ütles?

Tegelikult mitte midagi. Kooserdas teine lihtsalt täna hommikul mõni minut peale kaheksat Anne sauna ristmiku lähistel, astus sõiduteele, põhjustades sellega lühikese liiklusseisaku, astus jälle tagasi kõnniteele ja vaatas mulle läbi autoakna umbes poolteise meetri kauguselt vihaste kollaste silmadega otsa. "Tahtis Ruudi poest hamstrit näpata," arvas keegi lastest.

Ilmselt seesama Annelinna rebane, kes mingi kortermaja trepikotta puges ja millalgi Eedeni juures - oli ju vist? - torti üritas pätsata.

Kui elate Annelinnas, palun hoidke kassid toas ja väikelapsed muru/liiva/maasolevaid asju näppimast eemal, kuni see elukas seal ringi kolab. Linn ei ole siiski metslooma koht.

Kolmapäeva varahommikul

Noh, vähemalt on meil jälle elekter. Eile olevat käinud vahelduva eduga, kui koju jõudsime, muidugi polnud. Jumal tänatud veevarude (kaevust ilma pumbata kättesaamine on vaevaline) ja puupliidi eest. Küünalde eest kah. Elekter tuli tagasi siis, kui ma olin õhtuse magusa ampsu jaoks käsitsi vahukoore kloppimise lõpetanud. Aga mis sellest vahukoorest, kõige toredam oli kempsus vett tõmmata!

Kassipoeg sai nimeks Millie (loetakse Milli). Valikutes olid ka Mikro ja Nano. Ma oleks võib-olla valinud Lobeelia või Roosa või midagi taolist, aga need hääletati üksmeelselt maha. Las ta siis olla. Täna öösel ärkas Mees mingi mütsatuse peale. Hommikul teatas Lillebror, et kõik pappmudelid (Eiffeli torn ja mis seal veel olid) on klaveri pealt alla pühitud. Meil ei olegi varem olnud kassi, kes midagi sihipäraselt maha ajaks - saab põnev olema.

Tööl oli eile sihuke päev, et ei olnud aega mitte millegi peale mõelda, ainult tormasin ja vestlesin. Noh, nagu umbes peakski olema. Meil on palju päriselt toredaid vanemaid ja päriselt toredaid lapsi ja muidugi väga toredad õpetajad, ainult et vahel on vaja nende üksteisemõistmist pisut vahendada.

Vanemate poiste inglise keele õpetaja on ära, tema asemel on meil asendus nimega, mis justnagu ei saaks inimese nimi olla. Teoreetiliselt võib ta olla näiteks jaapanlane vms, mul polnud aega teda näha, aga ta pidavat rääkima ainult inglise keeles - see mulle igatahes meeldib! Ka tunnikirjeldus ja kommentaar olid puhtas inglise keeles. Vaesed vanemad, kui need juhtumisi inglise keelt ei peaks oskama… Muidu annab nende prantsuse keele õpetaja ka koduülesandeid põhimõttekindlalt ainult prantsuse keeles, aga kui tal on vaja mingit kommentaari kirjutada, siis see on ikka vanematele ka arusaadav (no mina olen poolteise aasta jagu prantsuse keelt õppinud, aga keskmine lapsevanem kindlasti ei ole...).

Õues on ilus, ilus, ilus! Kui te oskate ja on aega pilte teha, siis tehke!

Kas te olete kunagi katsetanud käia suvisel perepuhkusel Liechtensteinis? Teate, Austrias, Šveitsis ja muidu sealkandis on suvi ka olemas ja sinna tohib minna täitsa ilma suusatamiskavatsuseta (selles mõttes, et mitte ammu ütles üks minu teada mitte päris rumal inimene, et aa, Austria, nojah, sa käisid tookord seal suusatamas, eks ole? ja oli väga hämmingus, kui ma ütlesin, et suvel on mägistes riikides ikka päriselt ka huvitav, spordipuhkus võrdub minu jaoks rannahotellipuhkuse nüridusega). Igatahes üks viie lapsega saksa pere käis. Kui te saksa keelest aru ei saa, vaadake pilte, ilus on ikka.

Tänases PLNis on piibelehesalli kokkuõmblemine, mingi hulk kaltsuvaibakudu ja vääramatu tomatisorteerimine. Küpsevad, muide, täitsa ilusti.

Iseenesest võiks kirjutada igasugustel hariduse omendamise, poliitika ja muidu jaburate asjadega seotud teemadel, aga ma ei taha. See tekitab vaidlemist ja vaidlemine ei meeldinud mulle juba siis, kui ma kolmeaastane olin ja Onu Juhan (kes oli Tädi Elleni mees, loomulikult, nad elasid Viljandi linna arvatavasti kõige väiksemas majas) mind vaidlema ärgitada püüdis. Ega ta pahatahtlik ei olnud, ta lihtsalt üritas väga jonnaka ja maailma asjus kindlate teadmistega lapsukesega suhelda. Muide, tema kohta on meil perekonnalegend, mida ma olen kindlasti varemgi maininud. Mingis sünnipäevalauas kunagi seitsmekümnendate alguses olevat mu ema isa kallal midagi õiendanud. Onu Juhan võtnud seepeale valjusti manitseda: "Eva, ole vakka! Mees teab, mis mees teeb!", küünitanud üle laua millegi järele, vajunud istuma… toolist mööda. Küllap ta ehmus ja sai haiget, aga nojah, mees teadis, mida mees tegi…

Üks pahurdamine siiski. Vaatasin praegu ühe väga olulise väga kõrge riigiasutuse töötajate nimekirja. Uudishimust. Tundsin sealt ära vähemalt kolm inimest, kes minu kogemust mööda ei sobi üldse antud valdkonnas otsuseid vastu võtma (sest nende stiil on kirvega ja kõigile, või siis jälle laps koos pesuveega välja, või on mingi isiklik lemmikidee, mida Kõrgel Kohal on hea ellu viia selle ebamõistlikkusest hoolimata). Ja ei leidnud mitte ühtegi tuttavat nime - ometi võiks! -, kelle puhul võiks kindel olla, et nad teavad, mida nende valdkonnas päriselt vaja on. Ilmselt on antud statistika liiga vähene ja ühekülgne, et teha torisejate lemmikjäreldust - mida kõrgemal kohal, seda ebakompetentsem -, aga mina pean äärmiselt oluliseks, et kõigi kõrgetel kohtadel olijate kogemustepagasis oleks viimase 10 aasta jooksul minimaalselt üks aasta praktilist tegevust otse sündmuskohal. Et põhimõtteliselt ei saaks näiteks sotsiaalministriks inimene, kes ei ole viimasel 10 aastal hetkegi töötanud mingi piirkonna sotsiaaltöötajana. Sest teate, reaalsusest võõrandumine on nii üle mõistuse lihtne ja kiire, et see on õudne. Ja selle tulemusena roteeruvad kõrgetel kohtadel inimesed, kes sisulisest tööst midagi ei tea, aga kellel on pikaajaline juhtimiskogemus (üks ametissemääramine just niimoodi toimuski, olen asjalikust allikast kuulnud)… Vähemalt haridus- ja sotsiaalvaldkonnas nii ei tohiks, aga tehakse. Õrr.

Niisiis, piibelehesall. Ja kangakudu. Ja vahepeal ehk kassipojasili. Need on palju meeldivamad asjad kui mingi poliitika… ja on kohe näha või Millie puhul kuulda - "Nurr!" -, et midagi saab tehtud.

Ootamatu oktoober

September möödus kuidagi märkamatult. Kogu aeg oli kiire ja neil paaril päeval, kui kiire ei olnud, oli hingeldamisega liiga palju tegemist, et rahulikumat elu nautida.

Oktoober tuleb kardetavasti sama hull.

Kõigepealt on meil see tita. Sööb juba isukalt, veedab õhtuseid tunde ühest kaisust teise antuna, öösiti hõikab näu. Liivakastis vist veel käia ei oska. Püüame õpetada, vähemalt ta juba räägib meiega, kaisus on seisukoht ühene: "Nurr!"

Siis on kohe tulemas Teise Vanaisa sünnipäev. Kas ja mida me selle asjus ette võtame, pole aimugi.

Veel on koguduses plaanis, et lapsed ööbivad kirikus. Tahavad. Oeh, vaesed korraldajad, meie lapsed ja põnev öö…

Ja siis… juba kümne päeva pärast saabuvad meile Henri ja Alexandre Prantsusmaalt. Neist ühe kohta oleme saanud infot, et armastab väga jalgpalli. Tema paariliseks määratud laps juba oigas, kas neil seal Prantsusmaal siis ühtegi normaalset inimest ei ole... meie lapsed ei armasta põrmugi jalgpalli, mängivad ainult seltskonna mõttes kaasa, kui kellelgi sõbral on pallimänguvajadus.

Kuskil selle kõige sees peavad mehed leidma ühe kuiva päeva, mil veranda kõpitsemine mingisse punkti viia. Ja tegelikult oleks Jõugu Juhi tuppa juba ammu üht riiulit vaja… ja üldse.

Ja kunagi kuu lõpupoole terendab õndsuste õndsus - koolivaheaeg. Ja Mees saab natuke nagu vanemaks. Kui keegi teab, mida meestele sünnipäevaks kingitakse, siis ma olen soovitustest väga huvitatud. Mõned varasemad kingid, mis ta on saanud: käisime kahekesi Viinis; korralik kirjutuslaud; minu õmmeldud väga pehme ja soe kodukuub (ma vihhhkan õmblemist, aga me olime tol hetkel äärmuslikult vaesed). Ma kardan, et Bentley või eluaegse garantiiga käekella jaoks ei jätku mul ka sel aastal raha. :(

Saan valmis piibelehesalli, musta Ingridi ja kangatäie kaltsuvaipu. Koon Lillebrorile Gryffindori salli. Oleme tänulikud ja tuleme toime.