Millist haridussüsteemi ma tahaksin oma lapselastele?

Oma lastele mingi uue süsteemi tahtmiseks olen ma jäänud lootusetult hiljaks. Ainuke võimalus oleks kolida teise riiki ja teatavasti on teismeliste ümberistutamine ohtlik.

Aga ma sain siin Alice'i postitustest inspiratsiooni ja mõtlesin ja kuigi nendest mõtetest tõenäoliselt kasu ei ole, siis ikkagi…

Esiteks, tahaksin näha riiklikult toetatud veendumust ja põhimõtet, et lapse hariduse eest vastutamine on lapsevanema asi. Lausa kohustus. Ja kui vanem ei vastuta, siis on lastekaitsel ja politseil ja kellel iganes õigus pärida temalt aru. Kurjasti. Praegu on õpetaja taandatud haridusteenuse osutajaks ja omendamise eest vastutama pandud Süsteem, mitte perekond. Isegi üks laps kolme paralleelklassi peale, kes lükatakse puhta ja toidetuna, kuid ilma igasuguse koduse õppimistoe, silmaringi või õppimise mõtte tutvustamiseta esimesse klassi, on üks probleemiga laps liiga palju. Olen näinud õige mitut sellist rumalaks jäetud last, kelle vanemad algul arvavad, et kodus ei pea midagi tegema ega arendama, küll lasteaed õpetab, lasteaed trehvab nõrgapoolne, laps ise ei ole kuigi initsiatiivikas õppija… ja tulemuseks on (võib-olla) heade eeldustega, aga täiesti tegelemata laps, kes kooli saabudes ei saa üldse aru, mis temast tahetakse ja miks ometi peab midagi omendama. Tekib trots, raskemal juhul vanemad kooli nõudmisi (et nt aabitsa lugemist tuleb iga päev ka kodus harjutada) ei toeta… ja nii jääbki laps arendamata, sest kool, vabandage, ei saa imet teha.

Positiivsed näited. Oli kord üks laps, kes veel neljandas klassis ei osanud lugeda ja muidu oli ka täiesti … lihtsustatud õppekava laps. Rääkisin emaga tõsiselt. Ema oli väga kohkunud, aga asus Tegudele. See oli ajal enne igasuguseid abisid ja tugisid, Rajaleidjaid ja muid asju. Ema Tegude tulemusena lõpetas laps põhikooli koos teistega, riikliku õppekava alusel. Ma ei tea, mitu koduõpetajat sel lapsel oli või mis kodus õhtuti toimus, aga vanemate, lapse ja kooli ühiste pingutuste tulemusena sai laps teistega võrdsed võimalused, läks õppis eriala ja sotsiaalmeedia andmetel sai toimetulevaks täiskasvanuks.
Oli üks teine laps, kes oli küll töökas ja tubli, aga ühes õppeaines absoluutselt võimetu. Koolil tekkis võimalus laps selles aines panna lihtsustatud õppekavale üks-ühele õppesse. Laps omendas väga aeglaselt, kuid kindlalt selles aines igapäevaeluks vajalikud baasoskused, lõpetas samuti koos teistega hinnatud kaaslasena põhikooli ja läks südamelähedast eriala õppima. Ka temal läheb hästi.
Mõlemal juhul võttis vastutuse lapsevanem, mõistes, et kodu on lapse iseloomu ja tööharjumuse (aga need on omendamisel võtmeküsimused) kujundamisel primaarne.

Veel peaks lapsevanema vastutus laienema laste koolikäitumisele. Ei, vanem ei pea tulema klassi lapse kõrvale - kuigi ka seda on nähtud -, aga kui laps käitub koolis sihipäraselt halvasti, peaks vanem tegema kooliga koostööd probleemide põhjuste väljaselgitamisel ja lapse käitumise muutmisel. Ja koolil peaks olema õigus teisi lapsi (nii füüsilises kui psüühilises mõttes, kaasa arvatud teiste õppimise järjekindel takistamine) ohustavat last koolist välja arvata. Nii põhimõtteliselt, olles muidugi eelnevalt ära proovinud kõik võimalikud abimeetmed. Et lõpeks ära jamps "Te olete piirkonnakool, tulge toime." Meil muide praegu mulle teadaolevalt ühtegi teistele lastele otseselt ohtlikku selli ei ole, aga väljaviskamise teoreetiline võimalus kutsus minu lapsepõlves koostööle ka vanemaid, kes ilma selle hirmuta ei oleks mingit koostööd teinud. Praegustel piirkonnakoolidel selline viimse sanktsiooni võimalus puudub ja see on tegelikult halb.

Teiseks, tahaksin näha ühtset süsteemi hariduse andmises. Selles mõttes, et tegelikult on meie alusharidus väga ebaühtlase tasemega ja lasteaiad justnagu ei vastuta üldse. Kui lapse koolivalmiduskaardil on kirjas, et laps on omandanud selle või teise asja eeloskused osaliselt, siis, vabandage, tuleb ta kooli ilma vajalike teadmisteta. Minu andmed on ilmselt vananenud, aga millalgi oli lasteaia lõpetaja hea lugemisoskuse kriteeriumiks kahesilbilise kaashäälik-täishäälik-kaashäälik-täishäälik sõna kokkulugemine (M-U-N-A), aga esimene klass loeb juba kolmandal nädalal matemaatikas "VÄRVI RUUDUD PUNASEKS, KOLMNURGAD SINISEKS" vms. Ehkki eesti keele tunnis õpitakse alles U-tähte. Ilma igasuguse lugemisoskuseta laps saab koolis ruttu järje peale, kui ta on loomu poolest pigem andekas ja kui vanemad on valmis kodus kõvasti tööd tegema. Aga kui ei ole seda ega teist?

Negatiivne näide. Kui Legolas lõpetas lasteaia, kiideti teda eriti hea arvutusoskuse eest. Ka praegu on tema lemmikaineks matemaatika. Aga... lasteaiajärgse jaanipäeva ja umbes viienda klassi sügise (koduõppel) vahele jäi mitu aastat matemaatikafoobiat, sest kui me sellesama jaanipäeva paiku hakkasime natuke arvutamist proovima, selgus, et Legolas on täiuseni pähe õppinud kümne piires arvutamise ühtepidi. Teistpidi… ei olnud olemas. Näiteks, neli pluss kaks oli muidugi kuus, aga kui ta kaks pluss neli arvutades ka kuus sai, tuli meeleheitlik nutt ja paanika, sest Legolas teadis täpselt, kuidas kuus saadakse ja teistpidine lahendus ei saanud ju õige olla...! Tähendab, sisulist seost, kuidas see numbrite omavahel kokkupanemine käib, ei olnud tekkinud. Ma ei usu, et lasteaed oleks midagi valesti teinud, Legolasele lihtsalt ei sobinud tolles hetkes grupiga koos õppimine, tema vajas üks-ühele õpet, soovitatavalt ruumiliste vahenditega. Meil läks hästi, et kodus oli olemas matemaatikaõpetaja.

Alushariduse ebaühtlusele lisaks on meil ebaühtlane põhiharidus. Et füüsikanuusutamine on toodud kolmanda klassi loodusõpetusse, on imetore. Imetore ei ole aga, et ajalugu tuleb nii mõnegi lapse jaoks viiendas klassis suure jahmatusena. Mis mõttes elati ilma elektrita, mismoodi nad siis netis käisid ja telekat vaatasid? Ma muidu eriline Lotte fänn ei ole, aga Leiutajateküla Lotte lugu on imelihtne viis väikelastele seletada, et rüütlitel ei olnud telekat, sest see oli veel leiutamata… Ahah, ütlesid Jõugu Juht ja Legolas (Lillebror ei öelnud siis veel suurt midagi), saame aru - ja oligi paigas üks ajaloo mõistmise jaoks vajalik vundamendikivi. Need ajaloost jahmuvad lapsed on tihti vanemate poolt hoitud täielikus teadmatuses igasugusest maailmast. Ei vaata nad huvitavaid telesaateid ("Lastel on oma telekas, nad vaatavad multikaid"), ei käi nad mitte üheski huvitavas paigas ("No me käime ikka igal aastal kaks korda rannapuhkusel, valime väga toreda ja lapsesõbraliku hotelli, kus on suur basseinikompleks ja palju tegevusi lastele, tantsimine ja meisterdamine ja,"), raamatuid ka ei loe. Aga algklasside õppekavas pole ei Tiia Toometi "Vana aja lugusid" ega mingit rõhutatud kodulugu vist üldse ja paljud Imelised Õpetajad ei tule lihtsalt selle peale, et peaks lastele rõhutama, et vaat see lugu räägib ajast enne mobiilide leiutamist, kui õpetaja väike tüdruk oli… Paljudes muudes ainetes on ka mingeid hädasid, ainult matemaatika järjekord on loogiline, tundub mulle (muide, kõik meie matemaatikahädaliste õpetajad ütlevad, et mitte ühelgi hädalisel ei ole korrutustabel peas - mõistmine on hea, aga tegelikult on korrutamine ja jagamine ka mehaaniliselt päheõpitav, teinekord tulevad seosed alles pärast pähesaamist).

Kolmandaks, ühiskond, sealhulgas mingilgi määral kontrollitav meedia peaks rõhutama hariduse ja haritusega seotud isiklike valikute tähtsust. Ei ole võimalik palju kontrollida Porgandeid, Mallukaid jms suunamudijaid (mulle ei meeldi sõna influentser, see kõlab nagu influentsa, mille all kannatas Eliza Doolittle'i tädi), aga saab kontrollida, mida kirjutavad suuremad lehed ja mida räägib telekas. Hingake nüüd välja, ma ei räägi tsensuurist. Igal meediaväljaandel on minu teada olemas mingi enesetsensuur, mõnel puhul ka äraspidine, aga ikkagi. Postimehe hariduskülgedel avaldatakse viimasel ajal päris arukat juttu ja mõnikord antakse sõna targale naisele Maarja Vainole, samuti kirjutab hästi ja õigesti Lillebrori Toreda Klassivenna isa Mart Raudsaar. Kui kaua läheb aega, et see kõik saaks kummutada populaarsed arvamused teemal "me ei peagi midagi oskama, N firma omanik on kuueklassilise haridusega* miljonär", ei tea. Enamiku päris edulugude (meediastaariks saamine ei loe!) taga on vanavanaisadeaegne teadmine, et kooliskäimine (mis siis võrdus hariduse omendamisega) on privileeg. Tänapäeval on teadmisi võimalik hankida nii kergesti, et koolimajas kohalviibimine ei ole enam tõesti määrava tähtsusega… aga küllap see kuueklassilise haridusega miljonär ka uuris oma ala põhjalikult, tegi tööd ja õppis, kuidas maailm tema valdkonnas toimib… kui ta just lotovõitu ei saanud, aga viimane on siiski väga ebatõenäoline. Ja ega suurt keegi ei räägi kõigist neist "kuueklassilise haridusega" inimestest, kelle elu on vilets, olgu see siis majanduslikus, perekondlikus või eluviisi mõttes - aga neid, vabandage, on palju. Just nende hulgas, kes on teinud halvad haridusvalikud. Või on seda teinud juba nende vanemad. Nii mõnelgi juhul ei saa nad ise arugi, et tegelikult on nende elu õnnetu ja seda saaks muuta. Jätta järgmisel nädalavahetusel alkohol joomata… Püüda püsida juba loodud suhtes või enne uue suhte loomist analüüsida, mis viimastes suhetes valesti on läinud… Kiirmoe asemel osta teise ringi poodidest, õmmelda vahel mõni nööp tagasi (selmet nööbitu särk kohe ära visata) ja kokkuhoitud rahaga võimaldada lapsele trenn või näiteks kord aastas tore perereis. See Alice'i poolt väljatoodud "Growth Mindset" kuluks ära ka paljudele täiskasvanutele. Ma küll usun, et päris kõik inimesed ei saa päris kõiki asju ära õppida**, aga väga paljud inimesed saavad arukate valikutega oma elu paremaks teha. See teadmine on minu meelest päris paljudel puudu.

***
Aga sellest jutust ei tundu praegu palju kasu olevat. Soe õhk ja suu liigutamine, kui ma seda kellelegi räägiksin. Ema Teresa olevat öelnud, et kõige rohkem saab maailma muuta oma lähedasi armastades. Ma lähen nüüd sokke sorteerima ja lastetubade põrandaid pesema. Ja Millie' liivakasti koristama. Hommikulauas, muide, pidasime Mehega laste küsimuste vastuseks kiirloengu kutseharidusest põhikooli ja keskhariduse baasil. Jõugu Juht, keda see teema hetkel kõige rohkem huvitab, sai vast mõne asja selgemaks. See, ma loodan, on ka armastuse väljendus.


____________
*kõnekujund, ma pole ühegi miljonäri dokumente uurinud.
**düsleksik ei pruugi mitte kunagi suuta läbi lugeda ühtki raamatut nii, nagu mina neid loen, aga ta võib sellegipoolest nautida lugusid või salmikesi, mida talle loetakse, näiteks. Ja isegi kui inimesel puudub igasugune võime lauluhäält teha, võib ta lihtsalt nautida toredat muusikat ja selles orienteeruda.