Saturday, October 26, 2019

Päikesepatareist (kurtmine)

Ilm on pühendunult hall. Sajab.

Mul on täna vaja triikida suuuuur virn pesu, kududa üks roosa vaip ja küpsetada Mehele homme hommikuks sünnipäevakook. Motivatsioon on null. Kohe täitsa null.

Kui päike paistab või vähemasti valge ilm on, siis ma triigin ja koon ja toimetan ja teen... kõike. Et triikimise koht köök vaatab põhja poole, ei loe.

Ja päris vastik on mõelda, et see halli-ilma-jama kestab nüüd mitu kuud. Veebruaris vast läheb jälle päikeselisemaks, aga siis on tavaliselt jõlekülm ja lumine. Öäk.

Mida see Larry Durrell ütleski… "Me vajame paika, kus saaksime vabalt sirguda…"? Kreekasse me muidugi ei emigreeru, seal räägivad kõik kreeka keelt (mida me ei oska) ja ilmselt on seal saksa täpsuse ja Ordnungiga ka raskusi, aga selliste ilmadega tekib küll kange tahtmine leida elamiseks mõni päikeselisem paik.

Ah et mis ma eile päikesega tegin? Palun väga: keetsin hommikupudru, ajasin  (Mehe ja Legolase abiga) kanga üles, panin selle niide ja sukka ja tegin siduse, pool meetrit vaipa kudusin ka, keetsin supi, küpsetasin koogi, tegin inventuuri sügavkülmas, koostasin toiduplaani ja poenimekirja lähipäevadeks, kudusin valmis ja viimistlesin Lillebrori Gryffindori salli, harutasin ühe pesumasinas äraviltunud soki, kudusin jupi Salme-salli ja vaimustusin ühe blogi põhjal ristpistes tikkimisest kohe nii, et kaalusin tunnikese Interneedust mööda kolades, kas ikka peaks selle ka hobiks võtma.

Täna on kell juba üks ja ma olen ainult putru keetnud ja pesu riputanud, sest pime on. Urr seda päikesepatareiga töötamist...

No comments:

Post a Comment