Sunday, October 13, 2019

Prantslased ja muud katastroofid

Nädala kõigi äripäevade põhiteemaks oli reedeõhtuse haripunkti poole liikumine. Ma ei mäletagi, kas ja kui, siis mida me veel tegime peale koristamise ja planeerimise. Kas just ainult selle tõttu, aga igatahes ärkasin ma regulaarselt umbes kell neli öösel ega jäänud enam magama. Väga kurnav ja kisub moraali alla.

Reedel kell 18.30 saabuma pidanud prantslased olid saabunud umbes pool tundi varem, nii et nad said koolimaja fuajeega üsna põhjalikult tutvuda (pole just eriline vaatamisväärsus). Meie Lillebroriga ootasime kodus, Mees ja suuremad poisid käisid vastas. Koju toodi meile Alexandre, kes näeb välja umbes nagu Bastian Balthazar Bux (mitte filmist, raamatust), ja Gabriel, kes näeb välja umbes nagu teismeline Orlando Bloom. Mõlemad umbkeelsed, inglise keeles olen neilt kuulnud ainult "Thank you!" ja täpselt nii enesekindlusetud, kui saab olla üks absoluutselt võõrasse keskkonda istutatud laps. Õnneks nad vähemalt ei nuta, sest noh, neid on kaks. Google Translate olgu tänatud, et me natukenegi nendega suhelda saame - sest kohalikud parimad prantsuse keele oskajad oskavad keelt ainult kontrolltöö ajal, mitte rääkida.

Oleme neile sisse söötnud kohukest (sobib), kama (nii ja naa) ja kalja (ka sobis). Lihapalle, vorstikesi, kartuliputru ja salatit nad söövad ka. Ja "Kalevi" komme. Ja popkorni. Täna katsetame šnitsli ja homme kanahautisega.

Mängivad kuulekalt lauamänge ja kaardimänge, kui meie poisid käsivad. Ja mängivad salarelv Millie'ga, kes on muutunud väga mänguhimuliseks ja rõõmsaks kassipojaks. (Oo, pael! Mängime! Oo, paberinutsak! Oo, kellegi jalad! Oo, mängunupud!) Mille' tõttu tekkis meile majja ka esimene sulepulk. Selgus, et see meeldib ka mustale Mimile. Viimane on loobunud Millie' peale susisemisest, aga lähedale tulla veel ei luba ja kurdab aeg-ajalt valjusti, kui solvav on mingi tite majjatulek.

Laupäeval oli planeeritud vibulaskmine - vibud võeti trennist koju - ja jalgrattamatk metsas. Hommikul vehklevad puud ja üsna ennustamatul intensiivsusega, kuid järjekindel vihm sundisid plaanidesse korrektiive tegema. Mees oli natuke nagu haige, seetõttu läksin mina viie poisiga põllumajandusmuuseumi lõikuspühale. Midagi paremat ei tulnud pähe.

Sepikoja töötoal vanusepiiri polnud. Sepp ohkis, et ohutusnõuded ja lapsed... aga kui juba välja kuulutatud, siis on välja kuulutatud. Selgus, et sepal on imeline pedagoogiand, ka prantsuse poisid, kes ei olnud varem vist haamrit käeski hoidnud, said lõpuks hõõguvale rauale pihta ja keegi mingeid vigastusi ei saanud. Rakendati usinasti vaatlusmeetodit ja lõpptulemusena valmis üks konks, mille me prantslaste vahel välja loosisime. Teisele ostsime suveniiripoest samasuguse, ainult et isetehtu on muidugi isetehtu.

Puutöökojas valmistasid kõik endale võtmehoidja ja said- kes veel ei osanud - hetkega selgeks puidupõletusaparaadi kasutamise.

Õhtul kodus näidati prantslastele veel kohalikku metsa.

Täna ja praegu on see kamp (miinus muidugi Lillebror, kes osaleb ainult perekondlikus suhtluses) taas rabamatkal ("Ma olen seal sel aastal viis korda käinud!" oigas Jõugu Juht) ja peaks õhtuse bussiga omal käel koju tulema. Ja kolmapäeva hommikul lähevad nad ära. Siis on meil vahetusõpilastega loodetavasti mitmeks aastaks rahu. Lugesin kokku, Alexandre ja Gabriel on number seitse ja kaheksa sel aastal (märtsis Tom, mais viis austerlast). Aga kevadel lähevad Jõugu Juht ja Legolas kõigepealt nädalaks Carcassonne'i ja siis nädalaks Viini, see tasub vast nähtud vaeva.

Nüüd on programmis šnitsel ja kõrvitsakook, aga me ei ütle esialgu prantslastele, mis koogi nii kollaseks teeb… :)


4 comments:

  1. Täitsa uskumatu on see prantslaste umbkeelsus. Kuidas nad üldse võtavad projekti lapsi, kes ei saa inglise keelest aru? Võõrustajate kurnav muidugi..
    Mina tean vaid paari hispaanlast, kellega võõrustajad on meie projektides siin pidanud translate abil suhtlema, muidu hollandlased, itaallased, isegi rumeenlased - kõik on rääkinud inglise keelt täiesti vabalt.

    ReplyDelete
  2. Tead, ma ei tea. Nende inglise keele õpetaja räägib ka täitsa vabalt inglise keelt, aga ma üldse ei saa aru, mis värk neil nende projektidega on. Sel aastal ei pidanud rohkem tulema, siis äketse septembri tagaotsas teatati, et tulevad mürtsti kohe nüüd ja sättigu me võõrustajad valmis - aga meil oli sel nädalal punt potentsiaalseid võõrustajaid teise projektiga Hispaanias!

    Hollandlased räägivad kõik hällist hauani inglise keelt vabalt, me saime eelmisel aastal sellega väga hea kogemuse. Meie koolil on kogemus, et prantslased ja hispaanlased ei oska, austerlased olla küll hästi rääkinud.

    ReplyDelete
  3. Mõni aeg tagasi lugesin, et Prantusmaal keelati kodutööd. Põhjendus, et suurendab ebavõrdsust. (Noh, et mõni teeb ja mõnel aitavad vanemad ning teisel jälle mitte ja mõni ei teeüldse midagi. No on ju ebavõrdne?!) Ega nad minu kogemuse järgi Prantsusmaal ei räägigi ning samuti suhtuvad üleolevalt prantsuse keelt mitte just täisulikult valdavatesse inimestesse. Kui ma sellest kodutööde keelamisest lugesin, siis mõtlesingi just keelte ja matemaatika peale - no neid ikka on vaja kodus kinnistada, teisiti ei saa ju!

    Aga tegelikult - paluks uuest pereliikmest pilti!

    ReplyDelete
  4. Jah, ma mõtlen ka, et suur riik, maailmakeel, kõik filmid ja mängud dubleeritakse, neil ei olegi tavalise väikelinna tavalises koolis mingit vajadust keeltes mingisse punkti jõuda.

    Pildiga on kohe praegu nii, et parim pilt Millie'st on Legolase telefonis ja Legolas on koolis… ma õhtul palun, et ta mulle selle saadaks. Kassipoja pildistamine on teatavasti rist ja viletsus, sest pildistatav ei püsi eriti paigal.

    ReplyDelete