Sunday, November 10, 2019

Isadepäeval

Või kuidas võtta. Isadepäev saab millegipärast vähem tähelepanu kui emadepäev. Kodus on üks asi - alles see Mehe sünnipäev oli ju -, aga ka kirikus ei ole läbi aastate tekkinud mingit eriliselt head isade äramärkimise-kommet. Emadega on muidugi lihtne, neile võib alati kubude viisi lilli kinkida, isad… enamasti vist lilli väga ei armasta. Ja see, kes armastab (Laenulapse isa, erialalt aednik), see jällegi oskab ära näha kõik taimede puudujäägid ja voorused, talle lillekinkimine oleks kah nagu kummalisevõitu.

Mees kui meiepere kõige isam isa sai Lillebrorilt poeskäimise koti, kuhu laps oli neljas keeles isakiituse peale kirjutanud, ja pärastpoole saab oma naise käest ekstra tema maitse järgi küpsetatud martsipani-Stolleni. Talle kahe nädala eest sünnipäevasööki tehes urisesin omaette, et tema minu sünnipäeva puhul küll nii palju ei rabele…

Enne isadepäeva juhtus üsna rutiinnne nädal. Rutiinivälised sündmused olid minu hambavalu ja sünnipäev, kus osales Legolas. Sünnipäev oli läinud toredasti. Hambavalu ei olnud väga tore, eriti kui arvesse võtta, et kõnealune hammas peaks olema ammu surnud ega üldse enam valutada suutma. Paraku on samal hambal kombeks ajada närviliseks ka kolmiknärv. Mitu erinevat arsti on mulle kinnitanud, et seda seost ei saa kindlasti olla... on, vabandage, ma olen vist mutant. Ennegi on juhtunud, et mitme arsti arvates ei saa mul olla seda või teist tervisehäda, kuni ma lõpuks päris meeleäraheitel olles veel üht arsti katsetan… ja selgub, et mõnel väga harval juhul võivad vaat need sümptomid küll just seda haigust tähendada. No ja kui anatoomiliselt võimatul moel on hammas ja kolmiknärv omavahel seotud, kas siis peaks lootma, et hamba väljakiskumise tulemusel jääb närv eluksajaks rahulikuks või kartma, et juhtub igavene närvivalu (mida ma, vabandage, ka kõige hullemale vaenlasele ei soovi)? Kuni minu sisetunde järgi on tõenäosus üsnagi 50:50, krõbistan ibuprofeeni ja saan kõrvalmõjuna lahti ka näiteks seljavalust. Hammas, tänan küsimast, on ibuprofeeni eest tänulik ja muutub iga tabletiga aina rahulikumaks.

Veel juhtus selline imelik olukord, et 140 cm pikkune, kõhn ja kleenuke 10-aastane Lillebror laskis sisekarikavõistluste eelringides ära täiskasvanute võistlusnormi. Treeneritel oli olnud omavahel tõsine arutelu, kuidas sellesse suhtuda… me veel vastust ei tea. Tegelikult on vist teine eelringipunktiports veel vaja lasta, äkki ta ikka ei pea kahel päeval järjest võistlema, sest momendil on ta laste arvestuses ka päris kõrgel kohal.

Õmblesin lõpuks kokku ja raamisin musta Ingridi. Pilti ei saanud teha, sest salliraam on hetkel kassipojakindlalt meie magamistoas ja seal on taustaks tume riidekapp - tume sall tumeda riidekapi taustal ei jää just põnev.

Millie on endiselt väga tüüpiline kassipoeg. Hüüab, kui me koju saabume, et lastagu kass ometi väääljaa (ta on öösiti ja meie äraoleku ajal kaminasaalis kinni, seal ei ole voolualuseid juhtmeid, mida saaks närida), käppab kõike ja kõiki, mängib kõigega, millega ei peaks mängima, tunneb suurt huvi lõngakerade vastu ja leiab, et sülesolemine on NURRRRR. Suured kassid on veidi leebunud, suure näljaga söövad isegi Millie' kõrval, aga kasuemaks hakkamise soovi pole veel kummagi puhul täheldanud. Küllap nad lõpuks harjuvad.


No comments:

Post a Comment