Sunday, December 29, 2019

Aastate vahel

Sakslased nimetavad nädalat jõulude ja uusaasta vahel "aastatevaheliseks" ajaks. On jah selline ebamäärane olukord, pühad ja puhkepäevad on üksteise otsas, koolivaheaeg ka, ega midagi mõistlikku sellega peale hakata ei oskagi.

Veetsin jõulupühad sokke kududes. Ma nimelt pühapäeviti ja kirikupühade ajal (jõulud ja ülestõusmispühad) püüan mitte teha tööd, mille eest mulle makstakse. Perekond sokkide eest ei maksa, aga neid me vajame kohe väga.

Jõulusöögiks sõime seekord parti. Oli kena. Lisaks pardile tegin suuremas koguses lihapallitäidisega peekonivorstikesi, neid jätkus ka sügavkülma ja sellest oli juba kasu, sest täna ostsin rumalast peast Maksi ja Mooritsa "Inglise ahjupeekoni". Pildi peal oli peekon mis peekon, niisugune, nagu sakslased nimetavad Speckiks ja muu tsiviliseeritud maailm peekoniks, selle põhjal pidanuks karbi sisust olema minimaalselt 50% puhast liha. No ja kui juba inglise… küllap siis on toit inimestele kohane, mitte sulapekk. Kõigepealt ei lasknud küpsetuskarp eemaldada kilet. Kolisin turvalisuse huvides prae oma vormi ümber. Pakendil soovitati kamarasse sisselõikeid teha… läks aega, kuni ma piisavalt terava noa leidsin. Kui tuli aeg asi ahjust välja võtta, ujus rasvas poolsulanud pekikihiga kamar. Liha oli julgesti kolme millimeetri paksune kiht. URR. Tegu oli põhjalikult pekki keeratud toiduga. Ühtpidi võiks see mind ravida terveks lootusest, et mingi poolfabrikaat süüa kõlbab. Teistpidi võite ise teha järeldused, mida Maksi ja Mooritsa firmast arvata (vihje: pettus). Jamie Oliveri moodi balsamicoga sibulad ja kartulid said head, no ja sügavkülmast võtsin siis need jõulurullikesed… Eks me sööme kunagi tuleval nädalal siis kartuliputru praesibula ja pekikõrnetega, muuks see jubedus küll ei kõlba.

Veel käisid Legolas ja Lillebror ööbimas meie jaanitule pidamise talus. Muuhulgas oli mängitud pimedas peitust. Järgmisel päeval võtsime lapsed otse öömajalt Kuurortlinna kaasa… alles Kaubamajakas märkasin, mis seisundis olid nende joped ja saapad. No me eriti linna peal ei promeneerinud kah, tuuline oli. Kaubamajakas loendasin nelikümmend seitse mütsiga meest (alates kooliealistest poisikestest kuni karguga papideni), siis läks segi. Isegi kui nende hulgas on mõni terviserikke tõttu mütsikandja ja peotäis soomlasi (kellel on minu kogemust mööda kahte sorti kombeid - õudsed ja väga kenad, õudseid on rohkem) ja kui kaubanduskeskuse tuba-olek on teoreetiliselt vaieldav… on maja maja, müts müts ja matfid jäävad matfideks. Vabandage. Minu usk inimkonda taastus, kui nägin üht siniseträpsulise mütsiga meest välisukse poolt tulemas, müts oli niimoodi peos, et ilmselgelt oli see uksel peast võetud. Veel pole kadunud kõik.

Koguduse jõululõunal oli ka kena. Suuremad poisid suhtlesid, Lillebror oli aktiivne ja kurtis pärast auravana, et söömiseks polnud aega, Mees tegeles tehnikaga ja minul oli au vestelda Hispaaniast pärit härra Xavieri ja tema proua Ingliga (pärisnimi oli vist Angeles, aga ma pole selles päris kindel).

Otsustasin kirjutada ühekaupa üles loetud raamatuid. Päris suvalisi põhjamaade kriminulle, mis lõpuks on kõik väga ühtmoodi, ei viitsi, aga paremaid ja kehvemaid muid küll.

Kindlasti oli midagi veel, mõni kena inimene või ärritav olukord… aga küllap need tulevad siis meelde, kui tarvis on.

2 comments:

  1. Ma mäletan väga ähmaselt (ja võib-olla valesti) mingist nõukaaegsest etiketiraamatust, et mees peab kaabu, soni või karvamütsi ruumi sisenedes või tervitades peast võtma, aga kootud suusamütsi pole vaja. Aga kes tollel ajastul ikka oskas mõelda, et mehed kannavad suusamütse ka mujal kui suusarajal. Iseenesest saaks väikest pehmet mütsilodu palju mugavamalt kuhugi hoiule pista kui näiteks kaabut. No kuidas käib härrasmees toidupoes, ühes käes kaabu ja teises käes ostukorv? Tõsi, härrasmeestel vist pole ajalooliselt olnud ette nähtud selvepoes ostelda. Jaa, huvitav.

    ReplyDelete
  2. Mul on ka see suusamütsi-asi meeles, aga kaabusid oli nonde mütsikandjate hulgas täpselt üks, ülejäänud olid nokamütside erinevad vormid ja pehmed kootud mütsid. Meie lapsed pistavad oma kootud mütsid poodi sisendes taskusse.
    Ma arvan, et kaabuga härrasmees võtab toidupoes ostukäru ja paneb kaabu näiteks sinna, kuhu muidu väikelapsed peaksid istuma. Aga ainus kaabukandja, keda ma isiklikult lähedalt olen tundnud, oli vanaisa Juhan, tema minu meelest selvepoodides ei käinud, temaga me käisime Puiestee ja Mäe tänava nurga peal kollases majas piimapoes. Kuidas härrasmees toime tuli, ühes käes kaabu, teises poekott ja kolmandas (?) kolmeaastane laps, seda ma ei tea... aga võimalik, et ma olin nii ära kasvatatud, et ei julgenud tänaval ühtegi äkilist sammu teha.

    ReplyDelete