See raamat on umbes nagu "Seltsimees laps" täiskasvanutele. Või midagi taolist. Suurem osa loost on räägitud läbi lapse silmade ja läbi lapse arusaamise.
Tavaliselt ma raamatute juures nutma ei hakka, pole kombeks, aga laevastseenide juures oli kombest raske kinni pidada. Tekkisid seosed sugulaste kogemustega, millest on ainult vihjamisi räägitud, ja enese… nägemustega? Või umbes nii. Kas viimased on tulevikunägemused või lihtsalt suvise sõstrapõõsa juures ülekuumenenud aju fantaasiad, seda näitab aeg, ma ei välistaks kumbagi.
Tänapäeva kontekstis hämmastavalt kiretult kirjutab Elin Toona kokkupuutest kurjategijast sõduriga. Juurdlesin ja leidsin sellele kaks seletust - üks, et olukord oli nii jõle ja isiklik, et sellest ilmselt teisiti kirjutada ei saagi, teine, et kuna loomulikul viisil õpetatud laps* ei taibanud üldse, mis toimus, oligi tema peamine emotsioon seotud valu ja vägivallaga, muid dimensioone ei osanud pisike tüdruk asjale juurde mõeldagi. Pealegi ei kaasnenud kuriteoga manipuleerimist ega kahetisi tundeid nagu nilbete vanaonude ja käperdavate kasuisadega.
Veel hämmastavam oli Inglismaa-elu kirjeldus. No aga ma olen ämmaemanda-lugusid lugenud, ega need sõjapõgenikud parematesse kohtadesse jah ei pääsenud, loogiline. Ja jahmatav on vastastikune suhtlemisbarjäär, mitte keeleküsimus, vaid soovimatus ja valmisolematus seletada, mis, kus ja kuidas… lapsega rääkimisest rääkimata. Küllap ei seletatud ka Elini emale, mis tingimustes haiglasanitarid elama peavad.
Et eestlastest sõjapõgenikud ei tea enam, kes nad on... küllap see juhtuks ükskõik kellega ükskõik mis olukorras. Ootuste ja tegelikkuse põrkumine tekitabki segadust. Aga iseenesest on see väga hea kirjeldus, kuidas ennast arvatavasti tunneb inimene, kes on rännanud oletatavate õuduste (ja nagu me nüüd teame, õigusega oletanud) eest loodetavate pudrumägede maale ja peab tõdema, et kodumaal Keegi olemine võõral maal ei kehti.
Soovitan. Kui poes nägema juhtun, ostan endale koju ka.
__________
*erinevalt tänapäevastest TAI reklaamide ja telefoniviirustega üleskasvanud lastest...
No comments:
Post a Comment