Oijah. Meenutas esimese hooga natuke "Minu Tokyot". Oleks võinud olla hoopis "Minu Kaplinn" või kus tal see ülikool oligi.
Kirjutatud oli üldiselt, jah, hästi ja huvitavalt.
Aga. Lõuna-Aafrika ei ole kohe kindlasti ainult rassijamad ja kuritegevus. Lõuna-Aafrika on arvatavasti üks kõige ilusama loodusega paiku maailmas - sellest teemast polnud nagu suurt midagi. Lõuna-Aafrika on teemandikaevandused, terve hulk igasuguseid kohalikke hõime ja rahvusi (palju rohkem kui mingi peast põrunud tibi megafoniga, kes arvab, et nõiakunst on tähtsam kui Newton), rahvuspargid ja riiklikust vastuseisust hoolimata sissehiiliv tsivilisatsioon. Ja buuride rikkalik kultuuripärand, millest minusugune on saanud servapidi aimu imetoredast raamatust "Mõrvade ja armastuse retseptid", aga millest Minu-raamatu autor mitte midagi ei kirjuta.
Seda ma juba ütlesin, et oleks võinud olla "Minu ülikool Lõuna-Aafrikas". Ainult et teadust saab oluliselt väiksemate jamadega väga suurepäraselt teha ka Tartu Ülikoolis - tõsi, meil siin on malaariaga raskusi, aga kindlasti leidub mingi jõle virus, mida uurida - ja põrunud professoreid leidub meil siin ka. Et elada pöörast tudengielu ja luua ebamääraseid suhteid, ei pea üldse poole maailma kaugusele sõitma.
Ma muidugi ei tea, kas toimetaja lõikas välja huvitavad kohad ja jättis sisse tarbetu professorisaaga - selle oleks saanud ära kirjeldada umbes viie lausega - või oli raamatus algusest peale ainult armulugudega vürtsitatud tudengielu, igatahes ei andnud see raamat mulle praktiliselt mitte midagi sellest, mida ma ootasin. Kahju.
Kui ootusi polnuks, siis oleks ehk kolm ja pool punkti viiest. Pealkiri on siiski eksitav.
No comments:
Post a Comment