Mõned asjad ajavad närvi ja mõned asjad ei toimi. Aga mõni asi on lihtsalt väga ilus.
Täna lippasid kaks teise klassi tüdrukut minu ees trepist üles, käest kinni nagu kaheksa-aastased sõbrannad koolimajas ikka.
Üks blond, sinisilmne ja ilmselt ühekeelne, Eestis sündinud ja kasvanud laps. Teine ronkmustade juuste ja tume-tumepruunide silmadega. Tema kodukeelt räägivad siinkandis üldse vähesed, sündinud on ta kaugel ja tee Eestimaale olnud ilmselt konarlik. Aga omaks on võetud. Nii nagu ongi ainus viis inimesi omaks võtta. Lihtsalt niisama.
See ongi kõige ilusam.
No comments:
Post a Comment