Me peame rääkima Internetist

Ma olen juba ammu öelnud, et Internet on nagu tohutu laoruum, kus on kõik esemed, mida maailmas on kunagi valmistatud. Ja ained. Tööriistad, mänguasjad, maiustused, relvad, ravimid, mürgid ja nii edasi.

Kas te laseksite oma väikese lapse sinna vabalt ringi kolama loaga näppida ja maitsta kõike, mis pähe tuleb? Olukorras, kus näiteks ilusasti serveeritud mürkide peal on kõigest silt "Parem oleks seda mitte maitsta, aga eks sa ise tead"?

Ja kui ei, siis te ilmselt ei lase oma lapsel ka Internetis täiesti üksi ringi kolada. Ikka ju vaatate üle õla või kui lapsel juhtub olema nutitelefon, siis aeg-ajalt viskate pilgu peale, mida ta seal täpsemalt teebki…? See ei ole mitte mingi privaatsuse rikkumine! Kui vanemad ei tohi korraks astuda tuppa, kus laps parajasti sõbraga juttu ajab, siis on peres midagi väga imelikku lahti. Või näiteks ei tohi… korrastada lapse pesusahtleid koos lapsega.

Jah, kuskilt teisme-ea keskelt jookseb küll piir. Jõugu Juhi (saab kohe 15) telefoni ja arvutit me juba umbes aastajagu enam üldse ei kontrolli, aga viimati vist suvel, kui meil netiturvalisusest ja - käitumisest juttu oli, pistis JJ ise mulle oma telefoni nina alla - siin on mu Messenger, tahad, vaata üle. Ma väga ei viitsinud, peamiselt oli juttu mängudest ja arvutist. Legolas (13) räägib ise, vahel näitab ka, mis tema suhtluskanalites toimub. Lillebrori (10) mõnikord kontrollin, aga temal pole ka isiklikku nutitelefoni ja lähema kahe aasta jooksul kindlasti ei tule ka, meiepere nutipiir on 13. sünnipäev.

Pealegi on meil poisid. Öelge, mida tahes, aga poiste ja meeste elu on - kui nad just ise pätiks ei pööra - kordades turvalisem kui tüdrukutel ja naistel. Keskmiselt. #metoo kehtib enamiku kohta meist, erinevates olukordades oleme seda kõike kogenud. Saan täiesti aru isadest, kes tütrekese sünnist peale hakkavad relvaloa tegemist kaaluma, ja emadest, kes tõotavad,et tütrega välismaareisile minnes ei kavatse nad last sekundikski silma alt ära lubada (meil võib suvel selline kogemus tulla, oleme moodustamas seitsmeliikmelist reisiseltskonda ühe ema-tütar perega, sihiks Tšehhi-Austria-Itaalia. Võib-olla.).

Ainult et päriselus on kurjategijatega kokkujuhtumise tõenäosus meiekandis siiski marginaalne. Sihikindlalt oma teed astuvat last ei tule tõenäoliselt keegi ahistama ja kahtlaste pereliikmete või naabritega suhtlemist peaks iga pere ise kontrollima. Kohe päris kindlasti ei tohiks mitte ükski laps mitte kunagi juhtuda kahekesi olema alkoholi tarvitanud inimesega, alkohol teatavasti võtab ihadelt pidurid maha (ehk nagu ütles üks mu kursavend: "Purjus peaga tehakse seda, mida kaine peaga mõeldakse." Usun, tal oli kindlasti kogemusi.). No ja igasugused poisskassulpruution onuväinod tuleks ka kohe esimesel võimalusel vait käsutada ja välisust enda selja taga kinni panema suunata. "Lastega tehakse ju ikka selliseid nalju" on põhimõtteliselt nilbitsemisele loa andmine. Kas Sa tahad olla lapsevanem, kes lubab oma last alavääristada?

Ja järgmine retooriline küsimus: kas Sa tahad olla lapsevanem, kes lubab kellelgi oma lapsega nilbet juttu rääkida? Ma olen kindel, et isegi Väga Tuntud Blogijad, kes arukuse poolest väga ei hiilga, ja nende järgijaskonnad (ka planktoniks hüütud) karjuks siinkohal: "Ei mitte!" ja saaks vihaseks, kuidas ma üldse sellist küsimust saan esitada?

Nii.

Ja siis lugege seda artiklit. Või ärge lugege, see sisaldab endas tõepoolest koledaid asju. Lühikokkuvõttes, üks tubli naine esines Internetis 11-aastase tirtsuna ja pidas lühikese ajaga õige mitu kolevestlust onkudega, kes küsisid alastipilte ja näitasid ise, mis neil riiete all on... ja nii edasi. Ma küll usun, et vähemalt pooled 11-aastased tirtsud on küllalt arukad, et esimese kahtlase pöördumise peale pöörduja ära blokeerida, aga mis sellest teisest poolest saab? On võimalik, et artiklis kirjeldatu on liialdatud, aga juba rate.ee aegadest peale on tüdrukukesed mulle sellistest vestlustest rääkinud, küllap mingeid taolisi olukordi ikka juhtub. Päris tirtsudega.

Just vaatasime Millie'ga (istub süles, on nurr, oskab ekraanil liikuvat pilti jälgida) ühe 11-aastase plikakese vloge. Tirtsul on youtubes oma kanal, üle 500 jälgija ja vähemalt lapse kodust ja muuhulgas ka tunniplaanist (rippus seinal) saime päris hea ülevaate. Ja mulle tundus, et ka kooliteest, mingid lõigud olid tehtud õues. Ei kõla just turvaliselt. Sihikindel kurjategija leiaks isegi vestlusaknas blokeerituna üsna kergesti üles, kus see laps elab ja koolis käib. (kes nüüd tahab hõigata, et minu enese laste kodukoht ja kooliskäimine on piisava uudishimu korral väga kergesti leitavad - neist ei ole minu teada mitte kuskil avalikult puusanõksu- ja ripsmeplaksupilte, see muudab nad arvatavasti kohe palju vähem põnevaks. Võib-olla mingid spordipildid on, aga need on näiteks koolide kodulehtedel, FB lehtedel jne kõigist ju?)

Ühesõnaga, palun vaadake aeg-ajalt, mida teie väikesed lapsed Internetis teevad. Kuni nad ei ole teist asjade varjamises targemaks saanud… ja kui teil on nendega mõistlik suhe, siis nad äkki ei tahagi midagi paaniliselt varjata? Sest vaadake, Internet pakub inimestele võltsi anonüümsuse tunnet. ja karistamatusetunnet. ka kurjategijatele. Tsitaat lingitud artiklist: "I think about how I would have felt as Bailey. How I would have kept the abuses to myself, for fear of being shamed and blamed. How I would have suffered with it secretly and quietly. How I would have been a silent victim."
Nii ju juhtubki, lapsed on segaduses ja tunnevad ennast süüdlastena. Väike tüdruk ei taipa, et kurjategija on nilbik teisel pool ekraani. Ja erinevalt täiskasvanutest ei pruugi laps osata valida, kellega on hea rääkida ja kellega mitte. 

Võeh.