Sunday, December 8, 2019

Teisel advendil

… ehk detsembripöörasuse keskpaiga kandis. Ma saan sellest sündmusterohkusest varsti detsembriidi!

Nädala algupoole oli elu kaunikesti rahulik. Kudusin, käisin tööl, lugesin raamatuid. Lapsed said hindeid uude trimestrisse.

Otsustasin - suure o-ga Otsustasin - dieedipidamist tõsiselt võtma hakata. Söön nüüd kaheteistkümne küpsise asemel kaks, kahe saia asemel ühe ja näksideks valin peamiselt mandariinid ja salati, kui seda juhtub olema. Peab olema, eks ole. Täna on seitsmes päev, märgatavat kaalukaotust pole veel näha, aga tõsist näljatunnet pole kah olnud. Ilmselt on planeerimatu pekikiht tekkinudki järjekindlast ülesöömisest. Küllap ta napima toitumise peale tasapisi kaob ka.

Mingil päeval oli päris lumine. Lumega loomulikult kaasnevate olukordade tõttu kirjutas Lillebror seletuskirja. See dokument esitatakse sotsiaalpedagoogile alles homme, sest olukordade toimumisest sai emaisiksus teada reede lõuna paiku. Ei olnud kaebaja laps! Kas prillid tuleb kompenseerida, seda saame teada kunagi edaspidi… igatahes kohustab minu amet koolitöötajana, et asju tuleb teha õigesti.

Frau Corsa käis töökojas, sai terveks (vist). Reede lõuna ajal olime Linnas kahe liikuva autoga. Siis hakkas juhtuma. Kõigpealt saime teada, et Legolas on maailma kõige viletsam asjadeotsija. Urr! Siis läks Lillebror sünnipäevale, Legolas juunioridesse ja Mees tööasjus pidulikule õhtusöögile. Mina sõitsin tunni aja jooksul teist korda suure autoga koju, kus esimese korraga kohalejõudnud Jõugu Juht juba usinasti ahju küttis. Ülejäänud mehed ja poisid jõudsid koju kuskil kella kümne paiku. Mees kurtis, et ei olnud aega kooki ja kohvi ära oodata. Eks teinekord - kui seda peaks juhtuma - teab, et tegu on pika ja hilise üritusega. Õhtusöök olevat olnud fäänsi. Olevat pakutud kuusemaitselist vahujooki (parem kui teeseen) ja rebitud metssealiha wontoni-taignas kanakonsomeega, mis oma põhiolemuselt olevat pelmeenid kanapuljongis, aga peenelt valmistatud. Küllap on komponendid ka gurmaanikohased. Õun-kadakas vahujook olevat olnud täitsa mõistlik asi, ütles Mees. Mnjah, meil tööl pakutakse jõululõunaks seapraadi, verivorsti ja hapukapsast koolisööklas. Tegelikult on olulised siiski inimesed, mitte söök, ja need olevat Mehe koolis head.

Laupäeval sõitsime Mehega kõigepealt Lossi jõuluturule. Algselt pidanuks minuga kaasas olema Legolas, aga ma olin selle asjadeotsimise (-otsimatuse) pärast kuri ja ütlesin, et ärgu ta tulgu, ladugu pigem kodus puid. Lõpuks kujuneski nii, et üle ühe inimese ei oleks meile eraldatud kohale kauba vahele ära mahtunud, ja Hobusesabaga Isik ka sel aastal läbi ei tulnud - tal muidu on sealkandis mingeid perekonnasidemeid ja eks tema oligi põhjus, miks Legolas väga kaasa tahtis*. Olles vaibad ja sallid üles pannud, lahkus Mees ülikooli asjus Linna ja mina jäin kohale. Oli kena väike laadake. Käis kohalikke tuntud ja vähem tuntud inimesi, meeldivaid ja vähem meeldivaid. Nööbist haarama ei hakanud ma kellelgi. Peamiselt olid toredad inimesed ja seekord puudus ka õuespeetavate laatade kohustuslik ebameeldiv osa - laadaloll. Noh, ilmselgetel põhjustel ei olnud ka Jalgrattaga Poissi, eks need talvised laadad ongi teistsuguse olemisega. Siis sai jõuluturg läbi ja lõpuks jõudis ka Mees autoga Linnast tagasi. Olime viimased, kes ära läksid, aga lahke pererahvas lohutas, et neil ei ole meie venitamisest midagi. Ma läheks sinna tulevaasta ka, lihtsalt nii ilus on.

Pühapäeval olime taas kahe autoga Linnas, sest meil ei ole hetkel kassipojakindlat kaltsuvaipade ladustamise kohta. Otse kirikust läks Legolas aasta parimate vibusportlaste autasustamisele, kus teda küll eraldi ära ei märgitud, aga anti süüa ja oldi muidu kenad. Siis tõstsime kaltsuvaibad Vanaema verandale maha. Jõugu Juht läks külla Laenulapsele. Lillebror läks Toredaima Klassivenna sünnipäevale. Mees tuli koju. Mina läksin emmedega palvetama. Oli väga armas osadus. Pärast muutusid asjad veidi ärevaks, kuna Lillebrori telefonil oli aku tühi ja Klassivenna isa pidi talle laadijat organiseerima - aitäh talle. Lõpuks sain Lillebrori Kivi Konsumi juurest kätte. Küllap ta oleks ärevast olukorrast Vanaema juurde välja jõudnud, polnud pikk maa, aga see akulaadimise-asi on tal jah… oeh. Lillebroril on nuputelefon, mida ta lihtsalt unustab laadima panna. Ei ole esimene kord.

Kodus oli Mees valmistanud süüa - vintsket ahjuliha küpsetuskarbis (sest küpsetamisõpetus oli paki peal kindlasti seesama, mida kutsehariduskeskuse kokkadele õpetatakse, nemad pole ka Jamie Oliveri mahlasest ahjulihast midagi kuulnud), väga häid küüslaugukartuleid ja kolme värvi salatit - tomat, kurk ja marineeritud peet. Ainult Mehe enda looming olidki kartulid ja neid palusin tal edaspidigi teha, tõesti oli maitsev. Võib-olla õpetab kunagi mulle ka.

Jõuludeni on jäänud kuusteist päeva.

__________
*kooliuudiste peamine osa on viimasel ajal "kes kellega käib" ja see tekitab suurt elevust, segadust, arutelusid ja küsimusi. Meie lapsed käivad eakohasel kombel koolis, koos klassikaaslastega, ei kellegi spetsiifilisega, aga teiste elu elevus huvitab ikka.

No comments:

Post a Comment