Aastakokkuvõte ja uusaastalubadused

 Ma juba eelmises postituses ütlesin, et enne 2021. aasta vastuvõtmist tahan näha kasutustingimusi. Tõepoolest, nii masendavat aastat pole meil ammu olnud. Kodus ringi vaadates on lausa näha, et siin elab vähemalt üks depressioonis inimene... või vähemalt motivatsioonipuuduses inimene.

2020. aasta lühikirjeldus oleks sisenemine düstoopiasse, aga seda te teate ja näete ise kõikjal ka. 

Siiski oli häid hetki. 

Pärnu rannas oli lausa kahel päeval, kui meie ka seal juhtusime olema, väga soe vesi ja päike säras taevas nagu üks väga suvine päike. Lillebror arvas ühel neist kordadest, et olekski nagu välismaal. 

Ma olen endiselt Eesti Meistri Ema. Sellega võib pikapeale äragi harjuda.

Üheainsa päevaga tehti Maja seina sisse Auk ja lapiti see kiiresti ära ka. Tublid mehed olid. 

Meil oli sel aastal rohkem kasse ja poisse kui kunagi varem. Mulle meeldib väga poisse laenata ja kasse nunnutada. 

Meil olid esimest korda õues eestrepi kõrval lillepotid. 

Meil käis esimest korda elukutseline aednik. 

Esimest korda kasutasime AirBnB teenuseid ja saime elada imelises majas (mida praeguseks enam välja ei üürita, no aga ega me tegelikult väga ei tahakski enam Baierimaale minna).

Imelisest majast ärakäimise käigus said suured poisid ja Laenulaps vaimustuda nii kõrgelt kukkumisest kui kohutavast rippumisest. 

Kodus olla on mõnes mõttes ka päris tore. 

Tore ei ole, noh, see düstoopia-asi, aga ka nii mõnigi muu maailmas toimuv protsess. Et ma inimlikust rumalusest ja kurjusest ikka veel häirun, peaks ju tegelikult olema tõestus, et ma usun veel inimeste üldisesse headusesse?

Häirumise välitmiseks on 2021. aasta peamised PLNid (eeldusel, et keegi mulle neid kasutustingimusi näitab) lihtsapoolsed. 

Tahan rohkem sügada karvaseid kõhukesi ja kõrvataguseid. 

Tahan rohkem tunda rõõmu sellest, mis on olemas. Ja alles hoida ja jätkata kõike, mis meil praegu hea on.

Tahan, et meil käiks rohkem külalisi vastavalt sellele, mida düstoopiaolukorras lubatakse - ega see diktatuurisuund niipea üle ei lähe, ma kardan.

Tahan käia jumalateenistustel, kui see on võimalik (kuigi ilmselt mitte mitu korda nädalas).

Tahan ära kasutada kõik reisimisvõimalused. Kuigi Auk Maja seinas ja selle lappimine olid vajalikud, kahetsen siiamaani, et me ikkagi augustis kiiresti Vahemere ääres ära ei käinud, kes teab, millal jälle saab.

Tahan saada Põhikooli Lõpetaja Emaks. 

Tahan pidada rohkem tänupalveid. 

Vist sai kõik. 

Jõulunädal

 Jõululaupäeva sündmustest ma tegelikult juba kirjutasin, peale selle, et kirikust koju jõudes nägime keldrimajakese juures kõige paksemat ja triibulisemat kassi üldse. See on täiesti uus lisandus siitkandi kassikarjale.

Enne jõululaupäeva sain mina kätte kõige toredama jõuluüllatuse - väga ilusa kaardi Inglismaalt. 

Jõulukassipoeg Freya - sest Jõugu Juht arvas, et Leia on ehk ikkagi liiga leebe nimi - käis jõulu esimese püha hommikul elutoas ringi vaatamas ja avastas suurepärase kassimänguasja kuuse. Ronis kohe õnnelikult mitme oksa kõrgusele ja tagasi maas muudkui käppas ja käppas neid toredasti õõtsuvaid oksi. Muidu on ka julgemaks saanud, kuigi veel mitte täiesti kohanenud. 

Jõululumi tuli sel aastal hilinemisega. Õues on küll nüüd kõik väga esteetiline ja laps, kes siiani käis ainult tennistega, pani täna siiski saapad jalga... aga tegelikult mulle lumi ja miinuskraadid ei meeldi. 

Jõulukingitused võileivagrill ja kohvimasin on saanud väga sooja vastuvõtu osaliseks. Samuti selgus, et Lillebrori jõuluraamat (William Wentoni sarja viies osa) olevat väga hea lugemine, igal leheküljel on seiklus või poolteist. 

Täna kirikus saime jõuluehmatuse osalisteks, sest Lillebror hakkas kurtma pisteid südame piirkonnas ja pearinglust. Natukese ajaga lisandusid hirmus väsimus ja minestamiseelne tunne. Ja otse loomulikult ei olnud kohal ei meie perearsti ega üht vene osakonnas toimetavat kiirabiarsti... Kiirabi kutsumine ei tundunud veel esialgu vajalik. Lastehaigla EMOst sain telefonitsi osavõtlikuma ja põhjalikuma vastuse kui perearsti nõuandetelefonilt, küllap nad seal teises kohas on hetkel pigem koroonalainel. Kästi jälgida ja vaadata, kui paari tunniga olukord ei parane, alles siis näitama tulla. Olukord paranes, aga homme katsun Lillebrori südamearstiga kontakti saada, igaks juhuks.

Jõulukäsitööna olen nõelunud virna sokke ja kudunud endale ühe uue paari villaseid sokke. Ei midagi põnevat ega kunstipärast, ikka vajaduspõhiselt. Villaseid sokke on vaja. Enne jõule sain kääritud ka ühe uue kitsa kanga - küll oli külm kogemus. 

Ühel ööl toimetas kaminasaalis jõuluhiir, keda Lillebror ja Millie entusiastlikult taga ajasid. 

Mõne päeva pärast antakse uus aasta... aga, nagu targemad on sotsiaalmeedias soovitanud, enne selle vastuvõtmist tahaksin näha kasutustingimusi. 

Aruanne

On veidi segadusseajav, et osa maailmast tähistab Jeesuse sündimise pühana 24. detsembrit ja teine osa 25. detsembrit. Õigeusu jõulude nihkest on ikkagi kuuldud ja aru saadud. 

Madlikese moodi jõululaupäeva õhtul nutma puhkeda - või oli see Liisbet? - pole küll kavas, sest kuigi on tunne, et see asi on nüüd selleks aastaks jälle tehtud... on kuusk ju veel vähemalt poolteist nädalat (vaatame okkahõrenemise järgi) toas ja homme süüakse jõulusöökide (part ja aedviljad) ülejääke. Lillebroril jätkub mõneks päevaks raamatulugemist, Jõugu Juht lõhnastab ennast arvatavasti õige mitu kuud ja Legolas kasutab oma vibuvidinaid loodetavasti kohe kaua. Ja Mehele tuleb kitsaks osutunud kodukuue asemel uus eksemplar õmmelda, nii tüütu kui see ka ei ole. Keegi sööb arvatavasti mitu päeva ka mulle kingitud jõulušokolaadi, ma pole ikka veel suutnud Mehele selgeks teha, et belgia šokolaad on sama mõttetu kui šveitsi oma... antagu mulle palun Maraboud või Milkat, muudes pole midagi vastupandamatut. Ja loodetavasti ei aja me niipea umbe üldist kinki kohvimasinat, samuti õpime mängima "Sõrmuste isanda" mängu. 

Igatahes ei ole varem juhtunud, et 11-aastane laps rõõmustaks nii väga raamatu üle. Samuti ei ole meil varem olnud peaaegu 16-aastast, kelle silmad kohvimasinat nähes eriti särama löövad. Noh, nüüd on (lõhn või pigem lõhna omamise fakt meeldis talle ka). Et Legolas koheselt vibuvidinatesse süveneb, oli ootuspärane.

Ootuspäraselt oli kirikus ilus ja sama ootuspäraselt rääkisid mitmed palvelugejad või muidukõnelejad mikrofonist mööda (pastor mitte). Sama ootuspäraselt oli kirikus rahvast, kes baptistipalvela evangeelse jõulujutluse peale natuke jahmunud olid, aga vapralt vastu pidasid. 

Ootuspäraselt püüdis Vanaema meid motiveerida sööma verivorsti ja põhjakõrvetatud hapukapsast, kuigi me oleme kogu oma abielu jooksul öelnud, et me a) ei söö neid toite ja b) ei tulnud sööma. Kodus oli söögitegemine tavapärasest stressivaesem, kuid manöövrid linnupraega - alati ilmneb vaagnakriis jõuluõhtul, sest midagi on nõudepesumasinas pantvangis - toimusid sama paratamatult nagu igal aastal, olgu manööverdatavaks part, kalkun või Noor Poola Hani. Tegelikult olin ma mõne päeva eest omaette isegi mõelnud, et koroonakriisi aasta, trumm niigi läinud, tellitagu jõuluõhtuks hiina toitu või midagi... sest ega jõulude mõte sellest ei muutu. Aga siis leidis Mees poest soodsa, pontsaka pardi ja selle äraküpsetamine tundus mõistlik. 

Söömaaja järel vaatasime kooli virtuaalset jõulukontserti. Väga kena oli. Lisaks tavapärasele luuletuste lugemisele, lauludele (Lillebror prantsuse koori keskel) ja reas-vasakpoolne-teistest-kaks-takti-maas tantsudele oli lisatud ka õpetajate lusti video kokkupanemisel. Jõuluvanal, tõsi, istus habe erakordselt halvasti, vajas kohendamist... no aga ega see olnudki eesmärk. Nii, nagu päris-kontserdil, ajasid kohalviibivad teismelised ka seekord pinginaabriga juttu. Virtuaalse pinginaabriga... kuigi me ütlesime, et pange telefonid ära. 

Nüüdseks peaks Marvin ja Harry olema juba mitu korda surnud, aga alles hakkavad trepist üles jooksma ja Millie-Miu on ära võtnud nii kuldse kui punase muna. Mitu korda. Jõugu Juhi kass näitab ennast endiselt valitutele, aga avastab tasapisi uusi sala-magamiskohti JJ toast väljaspool.

Uusi avastusi, rahu ja rõõmu teile kõigile ka! Olge väga õnnistatud!

Raamatuid, jälle

Kirjutan läbilugemise järjekorras.

Anu Elmer-Ehin "Minu Šveits". Tundub, et Šveits on paljudes aspektides väga tore maa. Asjad On, Nagu Nad Alati On Olnud. Autor tundus väga mõistlik inimene, kuni ta koos oma kõrgusekartusega igasugustesse mägedesse ja asjadesse läks. No ja iga mõistlik kõrgusekartusega naisterahvas virutaks teda kuskile kanjonisse lükkavale instruktorile esimesel võimalusel vastu pead, soovitatavalt nii kõvasti, et instruktor ametit vahetaks. Aga kirjutada ta oskab. Lugeda oli tore... kuigi ma ei saa hästi aru, miks ohverdati üle 20 lehekülje raamaturuumi hoopis Indiale, mis siis, et autor Šveitsi elanikuna Indias käis. Ja endiselt, mulle hästi meeldiks, kui mõni järgmine kättesattuv "Minu"-raamat oleks kirjutatud kellegi poolt, kes seal välismaal ka abielus püsib ja võib-olla isegi koos abikaasaga lapsi kasvatab. Kuidagi üheülbaline on, kui kõik järjest muudkui oma põnevast sotsiaalsest ja tööelust räägivad, aga välismaine lasteaed? Või koos abikaasaga õhtul väljaminemine, kuidas leitakse lapsehoidja ja nii edasi? No aga see jutt ei käi enam Šveitsi-raamatu kohta, eks. 

David Koepp "Külmkamber". On tunda, et autor on senimaani tegelenud põnevusfilmide stsenaariumidega. Ka sellest raamatust saaks täiesti arvestatava filmi... palju muutma ei peaks. Kõik, mis untsu saab minna, ka untsu läheb, info liikumine on sama vilets kui päriselus ja kogu maailma saatuse eest peab hoolitsema üks superkangelane. Muidugi, intelligentse seenorganismi evolutsiooni filmis kujutamine on vast veidi keeruline, aga küllap saaksid loovad mõtlejad sellegagi hakkama. Ainult et autor alahindab lapsi - nii karm kui see endine eriüksuse-tädi ka ei ole, ema, kes on lapse(d) üles kasvatanud, ei hoiaks kaasaskantavat tuumapommi oma lapselaste kodu keldris... või üldse kusagil, kuhu lapsed kuidagimoodi võivad pääseda. Teate ju küll, et lapsekindlad korgid on ainult lapsevanemakindlad... ja nii edasi. 

Laura Marshall "Kolm väikest valet". Mh. Väga segase ja raskesti mõistetava ülesehitusega raamat. Mulle ei meeldinud. 

Maddie Dawson "Kosjasobitamine algajatele". Nojah. Tundus alguses parem, kui see oli... aga ka mitte katastroofiline. Järjekordne teos sellest, kuidas justkui imeline mees otsustab, et tema ei kavatse olla mitte mees, vaid idioot... ja sellega naise elu täiesti ära rikub. Õnneks on olemas üks imetore vanatädi, kes õnnetuks tehtud naisele hoopis teistsuguse eluraja loob... aga ma tahaksin rohkem lugusid inimestest, kes niidavadki oma muru ja sellegipoolest tunnevad elust väga suurt rõõmu ja suudavad ka pärast muruniitmist peol hommikuni tantsida. Natuke nagu pahandab, kui rahumeelset äärelinnaelu kujutatakse igavuse ja sisutuse etalonina.

Stephen Clarke "Aasta Pariisis ehk merde". Ühtpidi on päris huvitav lugeda, mis Paul Westiga lõpuks hullude prantslaste juures juhtub... aga Paul Westi armuseikluste kirjeldused võiksid olla natuke eee diskreetsemad. Kindlasti ei saa seda raamatut võrrelda Peter Mayle'i suurepäraste Provence'i raamatutega, nagu ma kusagilt lugesin... Mayle'i raamatud on palju viisakamad ja mulle tundub, et intelligentsemad. Igatahes saab Clarke'i teosest Pariisi kohta teada palju vähem, kui ma alguses lootsin.

Britta Das "Päikesetõus Himaalajas". Parim tuleb ikka lõpuks. Kahtlustan, et minu ainukesed teadmised Bhutani olemasolust pärnevad mingist Mirabiliast loetud raamatust, oli vist "Ärka Famagustas" või midagi taolist. Muidugi on autor hull, täiesti pöörane, aga kes meist ei oleks varastes kahekümnendates pööraseid tegusid teinud? Kirjutatud on tohutult südamlikult ja ilusasti, isikliku elu asjadest diskreetselt, aga piisava põhjalikkusega, patsientide lood aga tekitavad kahetsuse, miks ma õigel ajal arstiks või õeks ei õppinud. Meditsiiniharidus on ilmselt suurim võimalus inimestele midagi head teha, üks patsient korraga. Väga ilus raamat oli, kahju ainult, et pilte polnud - neid saab vaadata autori kodulehelt.

Anne Brontë "Wildfelli härrastemaja rentnik". Teine parim. Hästi kahju, et õdede Brontëde elud lühikeseks jäid ja nad rohkem raamatuid kirjutada ei jõudnud. "Wildfellis" on korraga sees viktoriaanliku (või õige natuke varasema) Inglismaa elu kirjeldus ja paras ports feminismi. Mulle meeldis hästi. Joonealuste ja selgituste olemasolu oli ka tore. Ainuke viga on tõlkija järelsõnas toodud manitsus, et lugeja ärgu häirugu viidetest Piiblile... no kesse piisavalt rumal on, et sellisest asjast häirub? Pealegi on loogiline, et pastori tütar oma raamatus jumalasõna tsiteerib. 

Kaks lihtsat ja geniaalset, kolme komponendiga

Kujutage ette, et ma ei ole neid retsepte varem avastanud!

Nimelt kartulid. Jõugu Juht ei armasta keedetud kartuleid. Eks nad üks maitsetu kraam ole jah, aga ühes või teises kontekstis on nad sobilikud... eriti, kui mitmed muud kartulilahendused ei sobi või on liiga aeganõudvad. Mina jällegi olen terve elu ära põlanud toorelt praetud kartuleid, mis oleks muidu aja, töömahu ja toidukombinatsioonide poolest sobiv alternatiiv. 

Mõne kuu eest avastasin poest ilusad punase koorega kartulid. Pestud ja mis väga oluline, niimoodi säilitatud, et ei lähe kööginurgas kastis hoides mädanema. Avastamise asjaolud on ebaselged, ilmselt olid nad mingil ajahetkel ainus vastuvõetav kartulivalik. Peamiselt olen ma neid näinud Maximates, aga võimalik, et müüakse mõnes muus poes ka. Hind on võrdlemisi mõistlik. 

Pane sooja praeahi. Pese oma punased kartulid veelkord üle. Paberda ahjuplaat või suurem vorm. Lõika kartulid sektoriteks. Lao nad vormi, koorega osa peale hm, selili. Kui raatsid, tilguta peale oliiviõli. Riputa väheke soola. Pista kartulid ahju ja las nad küpsevad, kuni on pehmed. Asendavad suurepäraselt keedukartuleid kõikjal, kuhu suveajal sobiks värsked, koorega keedetud kartulid. Ja maitsevad ka keedukartulipõlguritele. 

***

Teine asi, hoopis teine söök. Kahjuks mõnevõrra kallim, aga ega magustoitu või saiakesi ei peagi iga päev sööma... 

Osta poest sügavkülmutatud lehttainast, seda sorti, kus pakis on mitu eraldi tainalehte, ilma paberita. Nojah, kui oled ülitubli, võid ise ka teha... mina ei ole nii tubli. Las see tainas natuke aega sulab. Pane praeahi sooja, paberda plaat... Rulli lehttainaplaadid õhukeseks, lõika iga plaat näiteks üheksaks tükiks. Pane iga tüki keskele tükike šokolaadi ja keera tainatükk selle ümber. Umbes, nagu teeksid viineripirukat. On parem, kui saiakesed jäävad hästi väikesed. Pintselda munaga, ühe lehttainapaki peale läheb üks muna. Pane ahju, küpseta. Soovitatav on süüa ühe ampsuga ja soojalt (mitte kuumalt!), siis on šokolaad vedelapoolne ja saiake mõnusam. 

Neljandal advendil

 Eile oli ilm umbes samasugune nagu mõnikord jaanipäeval. Kuigi ma hindan lumise talve esteetilist külge, on minu eelistus siiski plusskraadidega talv... kui päikest ka antaks. Mu vapiloom on paraku surikaat. 

Distantsõppimisega on meil läinud üsna hästi. Lillebror esitas küll õpetaja poolt soovitud plakati asemel oma teadmiste ülevaate ja sai selle tõttu kriips madalama hinde, aga eks ta järgmisel korral kuulab tunnis paremini ja süveneb rohkem, ma loodan. Mees on oma õpilastele andnud tegevust töövihikust, sest vaja oleks võtta uut osa, aga tema omad on HEV-lapsed ja neile juba kaugjuhtimisega tundmatut materjali selgeks ei tee. Ühe kontakttunni sai ta ka pidada, see oli läinud peaaegu tavapäraselt (kui arvestada, et enam-vähem ainsa klassina tühjas koolimajas olemine tekitas õpilastes suurt elevust).

Mina käisin töötööl ikka küll jah. Ja kui töötööpäev ei olegi, siis helistab või kirjutab keegi ja tuleb ikka tööasju ka ajada. Tööl sain vapustuse osaliseks - direktor astus sisse ja teatas, et mu kabinet läheb remonti. Viimane remont on seal jah toimunud... võib-olla eelmisel sajandil, ja diivan vajaks tõepoolest juba ammu raseerimist või uut katet... aga ega see asi siis nüüd niiiiiii hull ka ei olnud. Hoopis pakilisem oleks riietehoiu remont, aga ilmselt on tädi psühholoogi lihtsam remondi ajaks mujale komandeerida kui koolitäie laste üleriideid... ja üks väike kabinet on ilmselt ka kergemini-odavamini remonditav kui pool koolimaja keldrit. Aitäh, mis ma muud selle peale ikka ütlen.

Koduse remondi asjus on edenemine olnud napp, sest üks päris vaba päev läks Mehel poolest saadik migreeni ja poolest saadik umbes veetoru nahka. Mis iganes sellel köögivalamul viga oli. Migreeni asjus käis Mees arsti juures ja sai kohustuse peavalupäevikut pidada. 

Ühel päeval ostsime hulga jõulukinke. Selgus, et üldistes distantsõppe tingimustes on Linna võileivagrillidest enam-vähem tühjaks ostetud. Mingeid asju siiski saime... no ja midagi on ka ju juba käes. Lisaks treeningukeskusele on käes (või pigem kapi all) ka Jõugu Juhi kassipoeg. Hakkan juba arvama, et otsekohe nurr ja sülle nagu tilluke Mimi 12 aastat tagasi on vist pigem erand, ka helehallitriibuline Leia (nimi võib veel muutuda, esialgne on "Tähesõdade" printsessi järgi) keeldub meiega rääkimast. Vähemalt sööb ja khm, kükitab, Millie ei teinud esimestel päevadel õieti sedagi. Järgmiseks kassipojaks saab meile niisugune kiisu, kes on juba inimeste juures sündinud ja ära õppinud, et käsi ei ole ohtlik, mitte leidlaps. 

K-asi ei sobi kohe üldse mitte. Kirikus oli kohe hästi kurb näha, kui ebaloomulik see kõik on. Igal hommikul uudiseid lugedes ootan, et öeldaks: "Jama on läbi, elame normaalselt edasi!" Nojah, mõned katkud on kestnud kaks-kolm aastat... Ja inimesed on väsinud ja tüdinenud. Kevadine korontiin tegi selles mõttes karuteene, et üsna väheste k-arvudega hoiti inimesi kodus kinni ja õhutati meedias paanikat, aga nüüd, kui asi on tegelikult ka tõsine... ei jaksa enam. Ega me muidugi kuhugi piketeerima või üldse niisama rahva sekka trügima ei lähe, valime toidupoekski selle, kus tundub rohkem avarust olevat... aga mõnus ka ei ole. 

Vähemalt on meil nüüd umbes jõulureedeni Laenulaps. Ja Leia (ma nii väga loodan, et ta saab kätte julguse elutuppa kuuske kogema tulla). Ja muud õnnistused nagu kuivad ahjupuud kuuris ja pakitud jõulukingid riidekapis. Ühel päeval saame ka maskeerumata elu tagasi. 

Tulevaastasest eelarvest

Koroona-aastal on muidugi eriti õige aeg suuremaid plaane teha. Teisest küljest ei keela seda keegi, kui nende täitmine ei õnnestu, siis on see meie isiklik probleem.

Niisiis. Remondis on hetkel kaks ruumi - Maja suurim tuba, mille uksel on silt "Kantselei" ja mida me oleme algusest peale kantseleiks nimetanud, ja selle taga asuv tuba, mida peaks harjutama nimega "Legolase tuba". Sinna läheb ilmselt õige palju kipsi ja igasuguseid liiste, elektrijuhtmeid ja pistikupesi (sest me asendame vanad, eks ole), mõned ämbrid pahtlit, suurem ports tapeeti ja värvi, põrandaõli (juhul kui vana põrand osutub alleshoitavaks, ma vägaväga loodan) ja mõningal määral masinarenti, näiteks põrandalihvimismasinat me koju ei osta. Need kõik on õnneks pikema aja peale jaotatavad, portsukaupa makstavad ja mingil määral ka sooduspakkumistega kombineeritavad. Probleemiks on AHI, mis peab olema võimeline ära kütma paberite järgi 70 ruutmeetrit, tegelikkuses umbes 50... ja sobituma kahe ruumi vahele olemasolevasse auku (seal oli ahi, aga see oli kapitaalselt katki). AHI ei tohi taevapärast olla plekist ega puhta vuugiga laotud tellisest, öäk. Ideaalne oleks valgetest või tumepunastest glasuurpottidest AHI, aga hind. Ja kuskohast mõistlikku pottseppa leiab, seda me veel ka ei tea - meil on pottseppadega siiani äärmiselt halvad kogemused. :( Mees teadis öelda, et alla 3000 euro AHJU ei saa, aga tegelikult ta alles alustab uurimist.

Kui toad valmis saavad, on vaja osta uus voodi Legolasele (ta magab praegu kolmele väikelapsele ostetud naris, see on küll teoreetiliselt laialilammutatav, aga ka pärast lammutamist noore mehe tuppa vastuvõetamatu), riidekapp ja kirjutuslaud. Kantselei sisustus tekib jooksvalt. 

Jõugu Juht saab kohevarsti 16. Talle on vaja hankida manuaalkastiga auto, et Mees saaks teda tasapisi õpetama hakata. Sõidukorras, kehtiva ülevaatusega, et peaks vastu Lillebrorini välja... ehk siis veel vähemalt kuue aasta jagu eluspüsiv auto. Meie autod on loomulikult automaatkastiga, aga õppima peaks ikkagi manuaaliga... Ta ei pea ju olema nagu mina, kes ma autokoolis kogetud kriiksuvast käigukangist hoolimata manuaaliga sõita ei taha (sest pole seda ammu teinud ja ma arvan, et see ei oleks lihtsalt turvaline ega kaasliiklejatele mugav, kui ma Riia-Turu ristis seitse korda järjest mootori välja suretaksin... mida kindlasti juhtuks). Ja autojuhtimise oskus on hädavajalik. Tuttavale automehaanikule on edasi antud ebamäärane palve odavatel autodel silma peal hoida. 

Kui elu jälle normaalseks hakkab muutuma, on vaja reisida, loomulikult, nii palju, kui saab, ja sinna, kuhu saab. Me jääme küll Euroopa piiridesse ja eelistame odavamat sorti majutust ja armastame piknikupidamist... aga Viamichelin ütleb, et enam-vähem otse Vahemere äärde ja tagasi läheks meile maksma 600 eurot autokütusena, pluss kindlustused, ööbimine, söök, põnevad paigad...

No ja Jõugu Juhi lõpuülikond ja teiste pereliikmete piduriided (mida sobib selga panna Põhikooli Lõpetaja Emal? Midagi vähempidulikku kui Värskel Ämmal, see on selge, aga ma päris tavalise suveriietusega stiilis "haarasin, mis puhas juhtus olema" ka ei tahaks olla...) ja igasugused muud lõpetamisega seonduvad kulud, pluss võimalikud gümnaasiumiga seonduvad kulud. 

Igapäevaselt tahaks terve aasta jooksul süüa ja riides käia. Ja elektri, puude, telefoni eest maksta... ja suuta muid tavapäraseid igapäevaseid asju kinni maksta. 

Üks võimalus oleks jagada olemasolevad säästud kolmeks ja hakata koguma: purki sildiga "AHI" kõige rohkem, purki "REIS"natuke vähem ja purki "AUTO" ülejäänu, sest me otsime ikkagi kolmekohalise hinnanumbriga autot, sellega leiab algaja juht üles ju kõik tänavaäärekivid ja prügikastid, esialgu muidugi peamiselt metsateeaugud ja kivid...

Teine võimalus oleks loobuda mittevajalike asjade ostmisest. Kommid. Küpsised. Kartulikrõpsud. Ja nii edasi. Ega mina väga ei ostagi neid, aga teised käivad ka poes... khm. Samas vähendab perekondlikku näksimissoovi kõvasti see, kui üks usin emaühik kolm korda päevas hästi süüa teeb, sealhulgas ka magustoitu. Eks see on ilmselgelt vihje mulle enesele. Ühel päeval hakkan ma neid taas normaalselt toitma... Võib-olla. 

No ja kustmaalt jookseb mittevajaliku asja määr? Hetkel, mil me sõbrapoodi (või Samaariasse) sisse astudes näeme õiget kummutit vannituppa ja/või samasse sobivat lillelauakest - palun ärge soovitage aga-ma-nägin-üht eksemplare, mul on väga spetsiifilised nõuded ja mõõdud -, ostame me need muidugi ära. Mis siis, et olemasolev lillelaud ja hädine rätikuriiul käivad ju tegelikult veel küll. Vähemalt ei tunne ma midagi sellist - et kindlasti vaja on - käekottide ega, hoidku taevas selle eest, kingade suhtes. Piiratud eelarve puhul on kasulik olla aksessuaaride suhtes ükskõikne. Ja raamatud, eks ole... Nende ostmatajätmine on paras kangelastegu. Aga AHI. Ja REIS. Ja AUTO. On vaja... Ja tuulekastid, nende venimine on juba nagu anekdoot. Et sissetulekuid kuskilt juurde tekiks, pole teada ja selle osaga ma parem ei arvestaks. Loodame, et jääb enam-vähem nii, nagu on, ja napimaks ei lähe. 

Õnneks on see kõik tulevaastane, eks ole. Küll me siis elame klimbisupist ja praekartulitest ja... Jõuluõhtuks on vaja leida part, soovisid lapsed. Enamik kingitusi on ostetud ja osa neist kättegi saadud. 

Küll oli siis lihtne, kui ainuke suurem ennustatav kuluartikkel oli katuseüllatus ja ülejäänud raha kulus puhtalt eluspüsimiseks (kuigi hämmastaval moel õnnestus ka siis vahel mõni tore väljasõit või muu luksus). Mitte, et ma tahaksin sedasorti lihtsust korrata. 

Raamatuid

 Loen endiselt palju, koristan endiselt vähe. Sest koristamise ajal ei saa lugeda, loogiline ju. Kudumise ajal saab.

Colleen Oakley "Puudutuse kaugusel" - autor tunnistab ise ka, et peategelase allergia on välja mõeldud. Mis siis. Allergiku elu kirjeldab ta sellegipoolest päris kenasti, ja rängalt leinava, kummalise lapse elu ka. Tõsi, enam-vähem kõik raamatu tegelased on mingisuguse kiiksuga või lihtsalt ebausutavad. Ikkagi, allergiku elu... olukord, kus miski täiesti tavaline asi võib sind ära tappa või väga haigeks teha ja ülejäänud inimesed ei saa üldse aru, et see täiesti tavaline asi võiks kedagi ohustada... Sellest peaks põhimõtteliselt rohkem kirjutatama. 

Rene Denfeld "Lapseleidja". Lapsi röövitakse. Mõned neist jäävad alatiseks kadunuks. Ja mõned neist leitakse üles. Ja mõned inimesed saavad omaenese elu kogemustest ameti. Mõned asjad aga on võikad ja hirmsad isegi siis, kui neist räägitakse läbi väikese armsa ja intelligentse tüdruku silmade. Selle raamatu puhul tahaks teist osa ka lugeda, sest Naomi lugu jääb poolikuks.

Käthe von Roder-Gnadeberg "Iluküla". Tegelikult on baltisakslaste tragöödiast vähe räägitud. Igasuguste inimeste tragöödiad väärivad rääkimist... et edaspidi oleks mõni taoline tragöödia vähem. "Iluküla" on selles mõttes hästi väärtuslik, et kirjeldab baltisakslaste elu kahe maailmasõja vahel, tädi kirjade kaudu ka tsaariajal. Stiil on muidugi selline nagu... noh, päris mitmes saksa autori poolt baltisakslastest või sakslaste ja eestlaste suhtest kirjutatud raamatus, tulevad meelde "Kallis Renata" ja " Ja meie kohal vaid sinine taevas". 

Samantha Downing "Minu armas naine". Just pühapäevases jutluses märkis meie noortejuht, et kuigi "Tee, mis sind õnnelikuks teeb" on tore motivatsioonilause, mis siis, kui inimest teeb õnnelikuks millegi halva tegemine? Tõesti, kui kedagi teeb õnnleikuks näiteks sarimõrvamine? Ja mis siis, kui sarimõrvaril on keegi, kes teda nii väga armastab, et aitab mõrvade korraldamisel, peaasi, et mõrvar oleks õnnelik? 

Magne Hovden "Tsirkus" - kena väike raamat. Tõepoolest, ulatatud lonti ei ole viisakas tagasi lükata. Ja kes meist ei unistaks ootamatu päranduse saamisest? Ainult et... kui pärandus on tõeliselt jaburas vormis, mis sellega peale hakata? Lisaks ilusale alguse, keskpaiga ja lõpuga loole on raamatus palju vaimukaid ütlemisi, kuigi matustestseen on küll üle võlli.

Triinu Viilukas "Minu Viin". Kogesin taas, et on imelik lugeda hästi kirjutatud raamatut paigast, kus olen päriselt käinud. Mõnes kohas sain kaasa noogutada, Viini klienditeenindajad võivad tõesti olla uskumatult jubedad. Häiris, et juba jälle kirjutas "Minu"-raamatu inimene, kelle eraelu on välismaal untsu läinud (siinkohal avaldan lootust, et armas D ikka kirjutab ühel päeval raamatu "Minu Kosovo" - kuidas misjonärina Euroopa viimases tsivilisatsioonist puutumata paigas peret koos hoida või midagi sellist), mingil hetkel läks rõhk kuidagi liigselt kavaleridele või midagi. Hästi väärtuslik ja huvitav oli peatükk autori poja kooliasjadest. Meil siin on sellega ikka hästi! Üleüldiselt oli see siiski üks kena raamat.

Maria Augusta Trapp "Trapi pere ansambel". "Heliseva muusika" tegelikku lugu teadsin ma ju ennegi, aga seekord kõnetas see eriliselt. Võib-olla sellepärast, et vahetult enne olin lugenud "Minu Viini" ja Austria oli nagu päevakorral... Igatahes on Maria von Trapi lugu väga ilus ja kantud sügavast jumalakartlikkusest. Kuidas nad üheksa lapsega ilmasõja-eelse Ameerika tülgastavas "kõik müügiks" suhtumises laulu ja palve najal vastu pidasid ja alati valisid perena koospüsimise, millegi suurema ja tulevikule suunatu loomise hetkelise luksuse (näiteks uued riided) asemel... See raamat ei olnud raamatukogust, hoopis ühe koguduse vanaproua pärandus. Panen ta riiulisse "Väike maja preerias" täisversiooni kõrvale, sinna ta sobib kõige paremini. 

Kolmandal advendil...

 Ootamatult on meile saabunud talv. Isegi lund on natuke. Täpsemalt on piisavalt külm, et olla vastik, ja piisavalt libe, et olla jäle. Nagu maskikandmisega - ma võin õppida sellega toime tulema, aga see ei võta vastikust vähemaks ega olukorda vastuvõetavamaks. 

Lisaks maskikandmisele on sel nädalal veel vastikusi olnud (omavahel ja avalikult, virtuaalis ja reaalis, minu ja üldiselt kristlaste pihta), kokku võib selle võtta küsimusega, mis asjaoludel ateismi poole kaldujad  (nii vist üks pröökaja ennast ajalehes määratles) ja muud tegelased, kellest paljud Piiblit isegi ajalooallikana tõsiselt ei suuda võtta, nii pühendunult järgivad Ilmutuse 22:11 äratoodut? Kahju on. 

Tööalaselt sain anda tundi vaimustavale klassile ja muidugi kiirkorras produktiivne olla - sest ega me ju ei tea, millal me jälle tavapärases vormis kooli tohime minna. Selle mitteteadmise taustal oleme muidugi tänulikud, et saime terve trimestri ja veel kaks nädalat peaaegu täiesti normaalselt elada. Veel seljatasime tööalaselt ühe senitundmatus keskkonnas toimunud video-ümarlaua. Oli asjalik.

Kodualaselt olen (loodetavasti) saavutamas taas mingit puhtust ja kasimiskorda. Viskan rõõmuga asju ära ja selle käigus selgub, et ühte või teise kappi tekib RUUMi. Vend Professori sõnastatud kolaprintsiip toimib muidugi suurepäraselt ka meil (kuhu kola saab koguneda, sinna ta ka koguneb), aga selle vastu aitab ainult prügikott.

Käsitöötööalaselt koon üht tellimust, mis mind hetkel eriti ei innusta, aga tähtaeg... Ja ükspäev mõõtsin ja sildistasin 38 vaipa, pildistama ei hakanud, sest see on suurim vaev üldse. Eks te küsige, kui midagi konkreetset vaja on, laadale niiehknii enne tulevat kevadet ei saa. Kui hästi läheb. 

Helistasin Saksamaale, sain armsa proua Lore kätte. Temal läheb hästi, ta ei tea ühtegi koroonahaiget, ei märka poes käies ja niisama ringi tuisates (Lorel on kõrgest east hoolimata väga vilgas sotsiaalne elu) ühtegi kriisi ja üldse, kui inimesi kirikusse ei lubata, lähevad nad laisaks ja pärast ei viitsigi enam kompjuuteri eest püsti tõusta! Kes julgeks vastu vaielda ühele elukogenud saksa prouale, kes Ütleb, Kuidas Asjad On? Kui aga järele mõelda, siis on Saksamaal koroonakoefitsient tõesti mõnevõrra madalam kui meil, võimalik, et abi on maskiballist, võimalik, et sakslaste seaduskuulekusest... ja võib-olla, kui neil nii paljud inimesed ei sõltuks ühistranspordist ja asustustihedus oleks hõredam, oleks neil kogu jama peaaegu et läbi? Et need sealt ajaloo teisest püksisäärest ka ilmaski postkaarte ei saada...! Eesti üldise koroonakordaja lööb üles muidugi Ida-Virumaa, kus toimuv on ka tavapärastel aegadel Suur Tundmatu, aga ega meiekandi olukord ka roosiline ei ole. Urr.

Veel käis Legolas klassiõhtul - see tundub kõige turvalisem peopidamise viis, sest nädal otsa hingati ju klassikaaslastega sama õhku. Miks Helga Nõu ja teised noortekirjanikud kirjutavad, et 14-15-aastased igas vabamas olukorras õpetaja juuresviibimisest sõltumatult jooma, laaberdama ja amelema hakkavad, mina aru ei saa, Legolas ja kolleegid olevat pitsat söönud, filmi vaadanud ja laulnud. 

Jõugu Juht tutvus omal käel programmeerimise ideega ja rääkis rahulolevalt, et olevat kirjutanud jupi koodi, mis ka töötas. Kas sellest mingit pikemat huvi tekib, on veel vara arvata, aga uute teadmiste omandamine on ikka kasulik.

Lillebror hankis endale ühepäevanohu ja sõi selle puhul reede õhtusöögiks toorest sibulat meega. Leidis, et maitsel pole vigagi, kõlbavat näksida küll. Tundub, et aitas.

Mees ja Legolas käisid metsas ja tõid Kuuse. Millie pole siiani üritanud ehteid maha võtta, ei teagi, mis tal viga on. 

Laupäeva päris õhtul jõudis kohale poiste esimene ja ilmselt kõigi aegade suurim jõulukink - hiigelsuur treeningkeskus, mis mõningase kirumise saatel kokku pandi ja rahuolevalt kohe kasutusele võeti. Jõusaalides käimine on a) kallis ja b) praegusel ajal kahtlane. Ei või iial teada, millal jõusaal kinni pannakse või hullem, millal seal keegi võõras köhib. Või on endal pisikuid viia, eks ole. 

Olge teie ka terved ja väga õnnistatud!

Mis vanemad need siis on...

... ehk vastuseks siitblogist mitu korda läbikäinud küsimusele. 

Lühidalt: imetoredad inimesed, kes on andnud oma lastele vast natuke rohkem vabadusi kui laps on valmis vastu võtma. 

"Misasja, laps ostab üksipäini endale riideid!" jahmus üks klassijuhataja, kes ise on ilmselt keskmisest helikopterdavam lapsevanem. 

"Ega ema seda just päris sobivaks ei pidanud jah..." kohmetus üks suurepärane noormees.

Aga kooli kodukorras on meil punktid 2.1: õpilane on viisakas; ja 2.15: kannab koolis puhast, korrektset ning sobilikku riietust. 

"New Yorker"i poes ja võib-olla kusagil veel (ma rohkem praegu ei tea) müüakse F-sõnaga riideid, kohe mitmes variandis. Lapsuke läheb endale pusa ostma, sest vanemad usaldavad, et küllap laps saab hakkama. F-riideid nähes tekib teismelise ajus lühis - mõte läheb naljategemisele, lahe olemisele ja elevuse tekitamisele. Et õpetajad loevad automaatselt kõike, mis piisavalt kaua paigal seisab, teismeline selles hetkes ei mõtle, kooli kodukorrale ammugi mitte - kesse siis poes mõtleb tüütuse peale, mille nimi on koooooool?

Vanemad jahmuvad, püüavad selgitada, aga laps teeb plärts ja plirts, nagu teismelised vanematega ikka. Vanemad ohkavad ja ütlevad, et eks sa ise tead, kui märkuse saad...

Ja siis... tuleb harilik pubekas F-pusaga kooli. Ihhihhii, teevad klassikaaslased. 

Ja siis... on bioloogia õpetaja ootamatult haigeks jäänud ja kuna ta on korralik inimene, ei hakka ta köhivana tunde andma. Ühtegi vaba, koolimajas olemasolevat pedagoogi pole kolmanda tunni ajaks võtta, juhtkond on kuskil hõivatud ja üldse... las läheb siis tädi psihholoog. Pealegi armastab tädi psihholoog seda klassi tavaliselt väga, õppimiskallakuga, üle keskmise intelligentsed, absoluutselt vaimustavad lapsed on. 

Ja ukse taga vaatab tädi psihholoogile silmade kõrguselt vastu kiri... noh, see f-sõna, sest asjassepuutuv õpilane on varakult hästi pikaks kasvanud. 

Rääkisin nelja kõrva all nii ilusasti kui võimalik. Eriti sellest, et just nädal tagasi olin sedasama last kuskil koridoris vaadanud ja mõelnud, et nii soliidne ja tore noor mees, kohe rõõm vaadata, milline küps ja arukas, samas mugav ja noortepärane riietumisstiil... Aga õpetajaid oma rinnaesisega p***e saata - kui nüüd mõelda, mis see f*** otsetõlkes võiks olla - paluks edaspidi mitte, kui see võimalik on. 

Muidugi oleme sõbrad edasi. Laps istus tunnis T-särgiga, kananahka ma ei märganud, ruumis külm ei olnud. Tunnis oli meil lõbus ka, ma loodan, rääkisin natuke Ottokar Domma tempudest (sest see sobis õueilmaga) ja natuke küberkiusamise ärahoidmisest. Mõlemad teemad tekitasid elevust ja lusti. 

Aga poele teeme ametliku kirja. Mitte, et ma usuksin selle kasutegurisse, raha ei pidavat ju haisema. 

Oi ei, juba jälle

 Iseenesest oleme me ju septembrist saadik elanud teadmisega, et see kirves võib mingil hetkel langeda... ja k-arvud on tõepoolest päris häirivad. Nüüd on meditsiinisüsteemi kokkuvarisemine reaalselt võimalik, kevadel ainult ähvardati sellega, ehkki nakatumised olid kordades väiksemad. Eks muidugi kevadel oli inimestel hirm ka, öeldi ju, et koroona tuleb ja tapab! Praeguseks tundub päris paljudel olevat tüdimus ja kahtlus - kas see ikka on nii hirmus, nagu räägitakse? Läbiproovinud ütlevad, et vastik ja kole haigus, aga kuidas k-vastik ja k-kole on võrrelds päris gripiga (uuuh!) ja päris kopsupõletikuga (õõh!), seda pole keegi siiani kirjeldanud või pole mulle silma jäänud.

Aga tänane uudis, et mindagu uuesti koolist koju. Võeh, ma ütlen! Aga tahaks saada täpsemaid seisukohti. 

1. Kas need seitse koolipäeva, mis veel vaheajani peaks olema, tuleb distantsõppida või saab need lootusrikkalt kuhugi edasi lükata? Näiteks juunis on meil ports klasside koristamise päevi ja nii edasi, mille arvelt saaks ehtsat kontaktõpet teha (kui siis muidugi järgmist distantsõpet ei toimu). Või kas võiks muuta ära 2021. aasta kevadpoolaasta koolivaheajad, näiteks nihutada veebruarivaheaja ja aprillilõpuvaheaja vana kombe järgi tagasi märtsivaheajaks? Erilist praktilist kasu pole sellest siiani tundunud. 

2. Kas hariduslike erivajadustega laste alla käivad ka tavakoolide väikeklassid? 

3. Miks arvatakse, et peale hommikuse ja pealelõunase bussitrügimise lõppemise vähendab koolide sulgemine viiruselevikut efektiivselt? Kui koolis on lapsed korralikult hajutatud ja püsivad peamiselt oma klassiga koos, siis ei levi seal suurt midagi. Pealegi ei usu ma põrmugi, et näiteks Saunaõhtu Gäng, kes muidu on mõistlikud lapsed, jätaks elutubades telekamängude ees kokku saamast - kevadise eriolukorra ajal olevat nad muudkui kohtunud, aga selles pundis on vähemalt viie erineva kooli lapsi... Tegelikult on klassiõhtu hetkel (noh, reedeni) kõige turvalisem lõbustus, sest ollakse koos oma klassiga, kelle pisikuid niiehknii pidevalt sisse ja välja hingatakse. 

Arvatavasti ootavad koolidirektorid praegu haridusosakondade juhiseid, aga haridusosakonnad ootavad, mis ministeerium ütleb... 

Hommikupoole käisin poes, jõudsin koju 11.55... Postimees oli uudise avaldanud 11.49. Mh, oleks varem teadnud, oleks läinud ja kiiresti natuke tööasju teinud... sest kaugtööna saan mina teha küll ainult kirjatööd ja telefonikõnesid. Aga kella ühest lähevad nooremad klassid juba koju...

Ja veel üks asi. Me keegi ei tea, mitu aastat see koroonatsirkus kestab. Mina vaktsiini peale ei looda (liiga kiiresti ja liiga optimistlikult on see asi käinud, aga alles need kiiresti kasutuselevõetud vaktsiinide tüsistused olid... Kuhugi perearstikeskuse ette piketeerima ka ei lähe, loomulikult, lihtsalt olen skeptiline, kas vaktsiinist kohe ruttu kasu on). Palun, head inimesed, õpetage oma väikesed lapsed kohusetundlikuks. Ja õpetage nad enne kooli lugema lihtsaid tööjuhiseid stiilis "VÄRVI LILLED SINISEKS". See teeb järgmised distantsõppeajad algklasside jaoks kindlasti palju lihtsamaks ja vähem valulikuks. 

Ma nüüd lähen ja võtan ühe palderjanitableti.

Ports raamatuid

 Et mitte öelda, et ma jälle natuke lugesin... ja ootuspäraselt, kuid iseenesest ülearuselt kirgi kütnud teemadelt tähelepanu kõrvale juhtida (märkasin jah, et ma ise alustasin). Pealegi on maailmas kottpime ja külm ja mina üksi kodus. 

JP Delaney "Usu mind" - üks neid põnevikke-painajaid, mille lugemisel tegelikult ju mõtet ei ole. Peale selle, et nende kõrvale saab kududa. Baudelaire'i ei ole ma enda teada kunagi lugenud ja tänu keskkoolis omandatud luuleimmuunsusele tõenäoliselt ei loe ka (kui ma just ei satu üksikvangistusse, kus ainus kirjavara on luulekogud), aga mulle väga ei meeldi see, mida tema luule ja elu kohta Delaney raamatus kirjutati. Natuke nagu üle piiri jõledus, isegi minu jaoks. Muidugi, Delaney eelmine raamat "Eelmine tüdruk" oli põhimõtteliselt täpselt sama lugu... ja mõni autor kirjutabki üha uuesti ja uuesti sama lugu... aga tegelikult oleks mul arukas tema järgmist raamatut mitte lugeda, kui see peaks olemas olema. 

Stuart Turton "Evelyn Hardcastle'i seitse surma" - umbes esimesed sada lehekülge ei saanud ma mitte midagi aru ja rühkisin lihtsalt edasi lugeda, sest tundus nagu viisakas. Hiljem, kui hakkasin aru saama, tekkis küsimus, mis aineid autor kirjutades tarvitanud oli. Unenäoline, absurdne, painav, ebaloogiline. Lõpus muidugi tekkis kujutlus mingist 3D-mudelist, mille abil autor kogu lool ise silma peal hoidis, et ise üldse millestki aru saada. Justkui oleks ajaränd, justkui oleks fantaasia, justkui... hobuse unenägu. 

Camille Pagan "Elu ja teised surmalähedased kogemused". Libby saab teada, et tal on kehva prognoosiga vähk. Samal päeval selgub, et tema abikaasa on vastutustundetu, isekas idioot. Libby teeb seda, mida iga romaanitegelane sellises olukorras teeks - lööb meest kahvliga, võtab ennast töötl lahti ja sõidab paradiisiranda, et enne surma veel midagi ilusat kogeda. Kogebki... ja suremine ei ole üldse nii lihtne, nagu võiks arvata. Kerge romaan tõsisel teemal. Omal moel sümpaatne. 

Dan Brown "Digitaalne kindlus". Dan Browni raamatud on nagu anekdoot mehest, kes hakkas uppuma, aga sisemine hääl ütles, et uju viis tõmmet paremale... ja nii edasi. Selles eksemplaris oli lisaks pidevale klaver-põõsas seikluslikkusele ka ülearu palju arvutiteemalist juttu ja õnnetuseks ka vilets tõlge. Ainuke vabandus lugemisele - oli hea paks raamat, ei saanud paari tunniga läbi. 

Margaret Atwood "Teenijanna lugu" - noh, et mälu värskendada. Tundus tõesti, et "Teenijanna loo" ja "Testamentide" sisud ei klappinud päriselt. "Teenijannas" tekkis Gileadi režiim hiilivalt, "Testamentides" kiiresti ja ootamatult. Küll aga hakkasin ma neid lugedes mõtlema, kas Gilead omas äärmuslikkuses ei ole mitte reaktsioon teisele äärmusele? Nii "Testamendid" kui "Teenijanna" mainivad meestevihjakalikku feminismi (ma pean kunagi vist kirjutama feminsimist ja enda suhtes sellega, eks ole), mis, vabandage, on ka natuke nagu liig. Muidugi, äärmusfeministide kõrval on Gileadi-eelsel maal küllalt naisi, kes elavad ja töötavad meelsasti koos meestega ja ei pea neid tarbetuteks olenditeks... aga teatud paralleelid praeguse aja "valge mehe vihaga" tekkisid küll. 

Marianne Calmann "Avignon" - häbiväärselt vähe tähelepanu saanud sümpaatne ajalooline romaan juutide elust keskaegses Provence'is, paavstist ja katkust. Ja inimsuhetest, mis on keerulised aegade ärevusest hoolimata. Sedasorti raamatuid võiks rohkem lugeda. 

Aborditeemal, vist mitmendat korda

 "Minu" Internetis on erinevatel põhjustel üsna erinevate maailmavaadete esindajaid. Seetõttu sajab näiteks FB ajajoonele kassipiltide ja käsitöökuulutuste vahele ka hästi erinevaid linke artiklitele, mida ma enamasti keeldun avamast. Ei tegele selle teemaga, ei huvita. Nii ma tegelikult ei tea (ja palun, ärge mulle ka rääkige!), mis on erinevate maailmavaadete esindajate tegelikult seisukohad rahajagamiste ja kodanikuühenduste suhtes. Olgu mis on, see pole minu asi. 

Aga. 

Kuna neid pealkirju muudkui sajab ja nende vahele samadelt inimestel vahel päris mõistlikku, huvitavat ja/või vaimukat juttu ka... siis ma väljendan siin natuke seisukohta. Ja - ristviitena - paari päeva eest nägin üle Lillebrori õla vaadates tema FB ajajoonel TAI kummireklaami. Örgh. Lillebror, vabandage, on 11. (minul ja Mehel on Lillebrori paroolid olemas - kuidas teisiti saaks? ja ta toimetab sotsiaalmeedias ainult elutoa poole pööratud, st vanematele igal hetkel nähtava ekraani taga)

Ma tõsiselt loodan, et mitte ükski Eesti naistearst ega ämmaemand, kelle poole ärevil ja segaduses rase pöördub, ei esita enam tuima küsimust: "Kas sünnitate või teeme aborti?" ilma ainsagi selgituseta, mis on mis, ja nähtavalt kriisiolukorras naise puhul ei jäta seda naist kuhugi nõustamisele suunamata. Ma loodan, fakte ei tea. Kakskümmend aastat tagasi tehti seda küll... selle järel tuli mu elu pikim telefonikõne. Muidugi tegi lõpliku otsuse mu sõbranna ise, kes abordile minnes kliiniku ukselt ringi pööras ja aasta hiljem oma imetoredat last maailmas kõige rohkem armastas. Imetoredast lapsest sai imetore noor täiskasvanu - toreda ema lapsest ja toreda vanaema lapselapsest saabki tore inimene. 

Ja ma tõsiselt loodan, et enam mitte ükski inimeseõpetuse õpetaja Eestis ei räägi abordist kui rasedusvastasest vahendist või mõistlikust pereplaneerimisviisist. Kui minul see teema mõne lapsega jutuks tuleb - tavaliselt ikka ennetavalt, sest meil on põhikool ja üsna arukad noored - räägin, et tegu on ikkagi juba alanud loomuliku protsessi katkestamisega, mis ei ole kuskiltpidi niisama sipsti ärategemise asi nagu peavalutableti võtmine või haavaplaaster.  Püüan mitte hirmutada ega ära keelata, sest...

... ärakeelamisest ei ole kasu. Lihtsalt ei ole kasu. 

Kasu on mõtlemisest, kui palju rasedusi katkestatakse naise soovil ilma märgatava meditsiinilise põhjuseta ja mis selleni tegelikult viib? Vägistamise tagajärjel tekkinud rasedus võiks statistikas kajastuda üldse eraldi, ma loodan, et neid on mikroskoopiline hulk, sest hädaabipillid peaksid iga vägistatu abistamise juurde kuuluma täiesti automaatselt. Iseasi, kas ohver õigel ajal (või üldse) abi otsida saab/julgeb.

Mujale hüppamise koht. TAI reklaamid ja teavituskampaaniad on mõnes mõttes kasulikud küll, aga nad ei tegele probleemi sisulise küljega. Probleemi sisu on tegelikult kerglane suhtumine intiimsuhetesse. Intiimsus peaks olema lähedus... no aga mis lähedust saab juhusuhetes tekkida? Endiselt ootan TAI truudusekampaaniat. Või juhusuhete vastast kampaaniat, reklaamlauseks "Iga endast lugupidav inimene mõtleb hoolikalt järele, keda ta enda ihu ligi lubab" või midagi taolist. 

Sest kui inimesed võtaksid vastutust... ja ootaksid enne kellegagi voodisse/heinakuhja/eeee auto tagaistmele/eee harjakappi hüppamist, kuni nad hüppamiskaaslast ka tegelikult tunnevad... ja võtaksid vastutust... siis jääks ära palju juhusuhteid, palju kooselusid "sest laps ju tuleb" ja üldse hästi palju õnnetust, sealhulgas abordini viivaid olukordi. Enesekontroll on see asi, mida on vaja arendada. Ma arrrrmastan kohutavalt üht uurimust, millega näidati, et parema enesekontrollioskusega lapsed on täiskasvanuelus keskmiselt edukamad ja õnnelikumad ja neil on palju vähem probleeme nagu kriminaalsus, keelatud ainete tarvitamine jne. Vist see. Ja enesekontroll on tegelikult arendatav ja harjutatav, ka täiskasvanust peast - mitte et see eriti lihtne oleks, olen proovinud... proovin iga päev uuesti, mõnikord õnnestub ka. 

Nii et kuigi ma ei pea aborti õigeks, toetan ma igati teavitamist ja kasvatamist. Et praegused lapsed õpiksid looma tähendusrikkaid, kauakestvaid ja palju rõõmu toovaid suhteid. Et praegused lapsed saaksid tõesti aru, mis tegevused raseduse tekkimiseni viivad... ja et tegelikult ei kohusta toimivate suguelundite olemasolu neid kasutama. Et endast lugupidamise juurde käib automaatselt ka enda ihu kaitsmine inimeste eest, keda ihuomanik tegelikult läbi ja lõhki ei tunne. Ja et toimivas, arukate täiskasvanute vahel loodud suhtes ei ole beebi katastroof, vaid uus habras elu, kelle loomisel on olnud kaks vastutajat. Mitu põlvkonda selleks läheb, ei tea keegi... aga kui saab selgitada, siis tuleb seda teha, ja kui enam ei ole midagi selgitada, siis tuleb püüda mõista. Mitte hukka mõista. 

Sest kui mul oleks kõik maailma keeled, aga ei oleks armastust... või kuidas see apostel Paulusel oligi. 

Teisel advendil

 Armas Ritsik küsis, mis inimesed viimasel nädalal on teinud. No ma kirjutan ju niiehknii nädala-aruandeid...

Tööalaselt oli paar helgemat hetke. Oli üks koolitus, mis tundus mulle väga mõistlik ja sisukas, ainult natuke tempokavõitu. Koolituse asjus läks muidugi vett vedama minu vaba kolmapäev, no aga ise ma lõpuks selle koolituse välja pakkusin... Ühel päeval oli ühes klassis tsirkusepäev või midagi, nii et mind tasustati selle eest võimalusega terve tund aega vestelda kooli Kõige Toredama Poisiga (kes on lisaks imearmsale iseloomule väga rahutu loomuga). Kuidagi on kujunenud nii, et peamise osa oma tööst teen kaudselt, istudes nõupidamistel, vesteldes õpetajate ja lapsevanematega... aga laste endiga suhelda on tegelikult ikka kõige toredam. Nii tore ei olnud üks paari nädala eest toimunud isolatsiooni tagajärjel tekkinud segadus ühtede dokumentidega. Midagi valesse kohta ei läinud... aga piinlik oli ikkagi. 

Õpetajate koolituse tõttu olid lapsed tolle päeva e-õppel. Noh, süsteem on ju selge. Said hakkama küll.

Mina ostsin lastele kolm jõulukingitust, Mees ühe. Iseenesest oleks neid veel vaja, paar tükki on plaanis omandada tuleval nädalal. Mehele pole mul endiselt mitte mingit mõistlikku asja ega elamust. Vaat mis mured võivad Ennasttäis Abielurahval olla. 

Reede õhtust pühapäeva hommikuni oli meie juures Legolase Nimekaim. Ta on enam-vähem sama hooldusvaba ja muhe nagu Laenulaps. Minu poolest võiks neid laenatud lapsi meil enam-vähem igal nädalal olla.

Ehitus ja remont suuremalt jaolt hapneb, sest mingil päeval saadi hilja koju, mingil õhtul oli Mehel migreen... ja nii see läks. Vähemalt on suurem osa aktuaalsest prahist ruumist välja viidud,aga seda tuleb edaspidi veel hulgem. 

Üks koguduse vanatädi (see on mõiste!) lahkus igavikku ja pärandas kogudusele muuhulgas ka oma raamatuid, millest osa soovijatele ära jagati. Eks ma kirjutan neist, kui lugemiseni jõuan.

Lillebror käis sünnipäeval, mis peeti Ahhaas. Väidetavalt seekord keegi peapõrutust ei saanud (eelmisel korral sai, sest nii lõbus oli).

K-teemal läksin ükspäev graafikuid vaadates katki. Kuna parajasti oli tööl mõneminutiline paus, ei olnud aega kaua katki olla. Uuesti tuli meelde kirikus leivamurdmise ajal... Selgus, et maskiga on ka silmade pühkimine äärmiselt ebamugav. 

Koos Mehega saime osaleda koguduse töötegijate (ja abikaasade) tänuõhtusöögil, täpsemalt, sealt me just äsja koju jõudsimegi. Koht oli küll ebaharilik, nimelt Lodjakoda, aga nagu selgus, on lodjakoja suur saal avar, valge ja igal pool kunstipäraselt laokilolevatest puutööriistadest hoolimata väga sümpaatne. No ja peaaegu ükskõik mis koht on parem kui Pierre oma punase saali bordelliatmosfääriga (ma pole küll ühtegi bordelli seestpoolt näinud, vist ka mitte pildi peal, aga mul on hea fantaasia). Oli õnnistatud aeg armsate inimestega. 

Reedeõhtuselt

Tuled linnast (koju). Jalad (ja muu olemine) väsind. Tööd on sel nädalal tehtud küll. Lumesadu õnneks polnud. Ikka väsind. Läbinäljasuse vastu hakkliha pannile ja kapist spagetid-valmiskaste välja. 

Tibupoegi ei ole ja ahjust leiba ei võta, perenaine on väsimuse tõttu mõnevõrra tasane küll... aga siis küsib Linna jäänud lapsühik, kas Nimekaim tohib külla tulla... ja me aktiveerume.

Tõsi, esimene mõte oli "Ei, me ei jaksa!", aga siis hakkas tunduma, et külalisi käib niiehknii praegusel ajal harva (nagu kurval hüäänil). No ja Legolas ja Nimekaim on niiehknii koolis vahetpidamata koos nagu sukk ja saabas. Ilmselt hingavad nad ka samu baktereid, viirusi ja muid pisikuid sisse ja välja. 

Nii et praegu imeb Mees põrandaid (et viisakam oleks) ja mina kasin kohevarsti vannituba, mida ma olen mitu päeva juba vaadanud, et nagu sügavas depressioonis inimeste oma...

Neli poissi on kindlasti parem kui kolm.

***

Kuna selle nädala töötunde tuli kuidagi palju ja mingite varasematega kokku veel paljum (ja tuleval nädalal on planeeritud kaks minu tööajast üleminevat koosolekut, muidugi omavahel kattuma, sest erinevad asutused ja nii edasi), võtsin endale täna keset tööpäeva vaba aega. Kogemata õnnestus ka võrdlev analüüs inimeste poekäitumisest. 

Niisiis: Ei hommikul kella poole kümne paiku ega pärastlõunal kella poole kolme paiku ole kuigi lihtne poes maskeerumata inimest kohata. Julgesti 95% poodlejatest kannab maske. Mees - selle pärastlõunase käigu ajal - küsis ka Lillebrorilt, kas tal on mask, aga Lillebror märkis, et tema ju veel ei pea. Õige küll, ta on kolmveerand kaksteist ja näeb vist sutsuke noorem välja ka.

Hommikusel ajal oli rahvast üllatavalt palju, aga mitte pooltki nii palju kui pärastlõunasel ajal. Erinevad poed küll, aga arvestades poe üldist pinda ja võimalust riiulite vahel liikuda... Raadi Maximas on muidugi vist kuupäevast ja kellaajast sõltumatult alati hirmus palju rahvast ja hirmus vähe ruumi.

2+2 reegliga oli nii ja naa. Hommikul nägin vist ühte kolmest gruppi, pärastlõunal olime perekondlikult ise kolmene grupp - no aga ühe pere siseselt see vist ei kehti... Kahemeetrine vahe, jah, oleks vast võimalik vahetult pärast poe avamist. Muul ajal lihtsalt ei tule välja, kui see pood just Prisma ei ole (ei olnud).

Tegelikult tundub ikkagi mõistlikum käia poes harvem ja osta siis kohe palju (ostsime) ja kui vähegi võimalik, siis ikkagi hommikupoole. 

***

Vanaisa oli avaldanud soovi saada endale koroonamask. Mnjah, see tuleb nüüd sellest, kui inimene loeb lehest peamiselt pealkirju ja telekast näeb peamiselt pilti, sest räägitavast jutust saab ta aru ehk kümnendiku. Mida peaks maskiga peale hakkama inimene, kes oma kodust üldse väljas ei käi.... Mu fantaasia ei küüni nii kaugele. Kui nad just ei ole oma kodu avalikuks ruumiks kuulutanud, aga see tundub ebatõenäoline. 

***

Tegelikult on väsimuse taga vajadus elada iga tööpäeva nii, nagu see oleks viimane enne uut isolatsiooni. Meiekandis on koroonakoefitsient peaaegu sama jube kui Tallinnas. Võeh. Vähemalt homseks lubati, et tuleb laupäev. 

Lugesin vahepeal kah

 Margaret Atwood "Testamendid". Avab natuke Gileadi sisemist poolt ja kuidas kogu see asi üldse alguse sai... Kui olla "Teenijanna lugu" lugenud üsna konkreetselt 20 aastat varem (vist, igatahes ma mäletan inglisekeelsena lugemist, ilmselt Iirimaal), siis jääb tegelikult palju arusaamist puudu. Samas räägivad inimesed Goodreadsis, et "Testamendid" on "Teenijanna loo" järjena liiga kerge lugemine. Võta nüüd kinni, mis see õige on. Minu jaoks jääb segaseks Gileadi aretusprogramm - terved noored naised anti abikaasadeks vanadele, tihti viljatutele meestele, kas poleks olnud loogilisem anda nad abikaasadeks nende vanade meeste poegadele? Mitte, et Gilead oleks loogiline millegi muu kui võimu ja Piibli väära tõlgendamise seisukohast. Kui ma õigesti mäletan, siis Piiblis ei olnud isal teenijannadega saadud lastest erilist rõõmu...

Saroo Brierley "Lõvi". Tõestisündinud lugu väikese poisi imepärasest ellujäämisest Kolkata tänavatel ja sellest, kuidas ta täiskasvanuna pikalt oma sünnikodu otsis. Väga huvitav ja ilusasti kirjutatud lugu, heaoluriigi ärahellitatud inimese jaoks täiesti uskumatu. Häiris ainult, et raamatu kaanel olev mees ei olnud tegelikult mitte minategelane, vaid raamatu järgi vändatud filmi näitleja. Oleks ju võinud võtta väikese Saroo pildi. 

Richard Roper "Põhjus elada". Absoluutselt vaimustavalt jabur, südamlik, lihtne ja vaimukas raamat. Muidugi on peaaegu iga raamat hea, kui selle tegevus toimub vanal heal Inglismaal, aga lisaks suurepärasele tegevuspaigale on ka peategelane sümpaatne, pealegi esialgu ainus normaalne inimene oma osakonnas. Juhuslikult valitud lausekatke: "...ronisid üles mööda vihmamärga välistreppi, mis paistis eriti vaimustuvat mõttest, et Andrew võiks temal sel pärastlõunal libiseda..."  - ja selliseid on terve raamat täis, aga mitte ülemäära, vaid täpselt parajal hulgal. Miinuseks on ainult tõlkija sõnavalik paaris kohas raamatu esimeses pooles, kogu tõlget tervikuna vaadates tekkis küsimus, kas tõlkijal oli nende kohtadega tegeledes kõht haige või mingi idiootlik machohoog peal - igas keeles on mõni sõna, mida tsiviliseeritud inimene püüab iga hinna eest vältida, eriti kui ülejäänud kontekst selliste sõnade kasutamist ei nõua. No aga kui ma selle raamatu endale hangin (ja ma arvan küll, et hangin), siis ma saan sobimatud kohad ju üle kleepida ja millegi sündsamaga asendada, sest neid on tõesti ainult paar tükki. 

Christine Leunens "Vangistatud taevas". Üsna hiljuti ma tahtsin mingi natsivaimustunu kujunemislugu lugeda, palun väga, see oligi. Johannes ei jõua küll rindele ega suuri sõjakuritegusid tegema, aga täiesti normaalse poisikese kiire natsiks kujunemine on kenasti ära toodud. Ainult et vanemad on vastupanuliikumises ja kodumaja katuse all üks seinatagune... Raamatu esimene pool on sellega kokku võetud. Tõeliselt väärastunuks pöördub asi siis, kui Johannese ema ja isa enam tagasi ei tule ja ta saab ainukeseks inimeseks, kes teab, et Elsa on olemas... ja seda ise taipab. Oleks nagu kaks erinevat lugu, aga eks rängad üleelamised võivadki inimese äratundmatuseni teistuguseks muuta ja panna tegema otsuseid, mis üleelamiste-eelsel ajal oleks olnud võimatud.

Tundub, et seekord vedas raamatukogust kaasahaaratud sületäiega. 

Detsembri saabumisest

 PLNi kohaselt peaks detsembris olema Lossi jõuluturg, lastel Eesti sisekarikavõistlused, lapsevanematel koguduse tööharujuhtide tänuõhtusöök, kõigil hulk jõuluüritusi, jõulukirik, koguduse jõululõuna ja loomulikult koolivaheaeg. Ja vana-aastaõhtul nutivaba lauamänguõhtu.

PLN on ilus, aga meil on aasta 2020. Keegi ei jaksa kokku lugeda, mitu selle aasta PLNi on juba untsu läinud...

Vaatasin just, Lossi jõuluturg jäetakse ära. Mõistlik, aga kahju. Noh, me olime juba otsustanud, et me ei lähe.

Kooli jõuluüritustest jääb ilmselt ära jõulukontsert, kus meil käivad ainult lapsed, mõnikord - selle ettevalmistamine pidanuks algama siis, kui juhtus meie kooli esimene koroonapositiivne. Samuti on ebatõenäoline (aga ma pole tegelikult süvenenud), et mingid kooliastmete jõulupeod toimuksid. Klasside kaupa vast ikka mingid jõuluhommikud või -õhtud on. Kui lapsed on tundides terve klassiga koos, siis võib ju ka klassiõhtut pidada või midagi - pisikud minu teada püsivad samad. 

Võistlused jäävad ära, sest koroona. 

Tänuüritus peaks praegu teadaoleva järgi toimuma, aga tegelikult ei saa siin suurt midagi ette planeerida. Muudest koguduse jõuluüritustest on teada, et jõuluõhtul planeeritakse inimeste hajutamise eesmärgil pidada kaks teenistust, mis mõlemad peaksid saama ka Youtube'is üle kantud. See tähendab, et meie jõululaupäevalogistika kujuneb vastavalt sellele, kumma teenistuse ajal Mees videopuldis peab olema. Tuleme toime. Koguduse kalendris on ka jõululõuna kirjas... eks me näeme. 

Nutivaba lauamänguõhtut peame juhul, kui see tundub mõistlik ja lubatud. Huvilised, kes soovivad meiega üks leibkond olla (ja kellegagi võib-olla veel), võivad registreeruma hakata. 

Ja muidugi, alati on võimalus, et ükskõik milline PLN läheb untsu, sest meil tulevad matused. Kui lähisugulaste hulgas on 87-aastane inimene, siis tuleb ka selleks valmis olla. Eile nägi Vanaisa välja küll nii, nagu ta täna enam ärgata ei kavatseks... aga võib-olla ikkagi ärkab ja on imestunud, et on ikka veel elus. 

Koolivaheaeg tuleb, ma loodan, k-teemast hoolimata.

Kergemini planeeritavatest asjadest juhtub paratamatut poodlemist jõulukingituste asjus. Tuleb Kuusk, mille Mees ja mõni vabatahtlikuna kaasaminev poisslaps metsast ise toovad (ikka RMK kuuseprogrammi järgi kuskilt teeservalt või kraavipervelt). Tuleb jõululind, aga me pole veel otsustanud, mis sorti. Tuleb olemasoleva, väga ebasümpaatse kitsa kanga mahakudumine ja uus natuke sümpaatsem ainult veidi laiem kangas. Võib-olla tuleb lumerookimist, aga ehitus-lammutus-remonttöid tuleb kindlasti. 

No ja Jeesuse sünnipäeva mäletamine tuleb vääramatult. Kui isegi Siberis suudeti... siis suudame koroona-ajal ka. 

Esimesel advendil

Kirikuaasta järgi käib jõuluootus juba jaanipäevast peale, aga tuppa toome jõulu ikka alles advendiküünaldega. Sel aastal olin tubli ja taipasin ühtmoodi tötsakad küünlad (et ümber ei kukuks) juba varakult valmis hankida. Sammalt sai Maja eest pargist, sädelevad munakesed otsisin jõuluehete kastist ja ajasin selle käigus lahtise kasti korralikult ümber. Noh, kastis oli vähemalt üks klaaskuul... praegune klaaskuulide hulk ei ole enam teada, on eelnenud arv miinus üks.

Jõuluilma pole sel aastal veel pakutud, ainult lund sadas natuke aega - nii, nagu peab, koolitundide ajal. Kuna meil on vahetunnid praegu liikuva graafiku järgi, nägin ka klassikalist vaatepilti väikesest poisist, kes akna all süvenenult lumesadu vaatab... 

Vist esmaspäeval tagusin maha krohvi ühe remonditava ruumi ühest seinast. See oli ütlemata tolmune elamus. Mõnes mõttes võiks ju selle vana krohvi ka seina alles jätta, koos kõrkjatega (öök!) ja puha, aga kuna palgivahetuse tõttu on päris suur jupp seina juba niiehknii krohvivaba ja olemasolev krohv on täpselt nii kaua tugev, kuni seda püütakse krohviseguga lappida... siis muutub äketse kohutavalt pudedaks... püüame need seinad korralikult teha, see tähendab, et krohv palgini maha, mingi sisemine soojustus peale ja siis ilmselt kips. Lõpptulemus peaks olema umbes sama paks ja hingav kui originaal, ma loodan.

Must Mimi on sel nädalal mõned ööd toas veetnud. Nende ööde järel oleme leidnud siit ja sealt mõnevõrra äranätsutatud või detailideks lahtivõetud hiiri. Tubli Mimi. 

Trimestrihinded pandi välja. Jõugu Juhi tunnistus on parem kui ükski varasem. Legolase tunnistusel pole ka viga. Lillebror on alles alustamas puberteetikute tavalist hinneteorgu viiendast kaheksanda klassini ja oma ühe "nelja" üle väga pettunud. Tegelikult on kõigil väga ilusad tunnistused. lapsevanemad on hästi rahul.

Saime perearstilt toitumisalast nõu, sest majas on korralik aneemia. Niipalju siis sellest, et peaks nagu rohkem taimetoitu sööma...

Mingil hetkel ohkas Lillebror, et tahaks nii väga Saksamaale... või ükskõik kuhu välismaale. Olen temaga nõus, ainult et seal välismaal on samasugune hädaorg nagu siin (kuigi ilmselt piirangute tagajärjel tundub teine laine olevat Lääne-Euroopas oma harja juba ületanud) ja mis mõtet oleks minna jõulueelsel ajal Saksamaale, kui jõuluturule ei saa ja sõpru külastada ei tohi? Kuigi mnjah, ma siin avastasin paar saksa peret Instagramist, kes on just sel aastal matkaauodega reisil, Kreekas näiteks oleks ka mereäärses kämpingus hea soe karantiinis olla...

Saunaõhtu Gäng on välja tulnud uue filmiga. Seekord on filmitud saadet "Suletud uste taga" ja teema on tundlik - mis saab, kui pojake osutub homoks? Peab ikka enesekindlus olema neil noormeestel, et nad oma rollid välja mängivad... Operaatoritöö ja montaaž on jälle suurepärased, heli on paraku ebaühtlane ja stsenaarium, ütleme, eakohane. Rekvisiitoritöö on paraku puudulik, proua ema volüümid vajavad hirmsasti kohendamist (no oleks ju võinud need polstrid noore mehe ümber kuidagi kõvemini kinnitada) ja Legolas ei näe välja mitte klaaser*, nagu ta ise väitis, vaid nagu jõuka pere ärahellitatud pojake, kes on viiulikontserdilt jalga lasknud ja kasutab võimalust kedagi kiusata. Soovitasin tal järgmisel korral filmimise ajaks kelleltki botased laenata, Legolas nimelt osales hästiviksitud koolikingades... No ja päris ebameeldiv on näha oma poega filmirolli tõepärasuse heaks püüdlikult maha sülitamas.

K-teema on koolis hetkeks maha rahunenud, aga nüüd tuleb trennisuunast... Kuigi meie lapsed vist selles grupis ei olnud, kus keegi positiivseks muutus. Ka trennis toimub hajutamine. Riigi keskmine koroonakoefitsient on üle kolmesaja... ja kujutage ette, et suvel me muretsesime, kui kuskil oli juba 8,4... Maskikandmine mulle endiselt üldse ei meeldi, aga selle lahendus on püüda maskiolukordi vältida, kui võimalik. Poeskäimise sagedus läkski vahepeal jälle käest ära, nüüd vast saab korda. Ehkki jõulukingituste asjus tuleb ikkagi natuke rohkem poes käia. 

Esimese advendi puhul pakutakse meil hapukurkidega hautatud liha (mingi täiesti tundmatu retsept, aga miks mitte, huvitav) ja õunastruudlit. 

___________

*kaubanduskeskustes jõlkuv, madala vaimse võimekusega popitegija, olen mina aru saanud.

Noppeid

 Ikskümmend aastat tagasi ütles üks kompetentne ja hinnatud arst mulle, et kilpnäärmes siin küll probleemi ei saa olla. No aga me ju võime vereproovi teha... 

Vereproovi tulemusena käisin ma ka täna, palju aastaid hiljem vereproovi andmas ja pisikesi valgeid tablette olen ma elus pistnud... kohe palju. Oli küll kilpnääre, lhtsalt mina olen mutant ja ei näita kõike korraga välja.

Neil päevil ütles üks üsna tubli olemise ja kindlasti uusimate meditsiinisaavutustega kursis resident, et eieiei, siin küll rauavaegus ei saa olla, aga me võime ju vereproovi teha. 

Meie päris perearst kinnitas eile telefonis seda, mida me patsiendiportaalist isegi olime näinud, et "siin on korralik aneemia" (täpne tsitaat). Söödagu liha ja rauatablette. Nunuh. Perekond Mutandid.

***

Olen sel nädalal käinud maskiga poes, raamatukogus, apteegis ja arsti juures. Endiselt on ebameeldiv, aga me teeme iga päev mõistlikke ebameeldivaid asju ja midagi hullu ei juhtu. Niisama poodi maskiga kooserdama ikkagi ei lähe, ebamugavusi tuleb vältida, kui see võimalik on.

Täna hommikul panin autos maski ette, sest vereandmine, ja vaatasin endale peeglist otsa. Kübar. Prillid. Mask. Küsisin peegelpildilt, on ta tont või inimene?

***

Pool "minu" Internetti on täis tänupühajuttu. Pole ka ime, jälgin päris mitmeid ülelombiseid koduperenaisi ja muidu toredaid ameeriklasi. Ükskõik, mis on tänupüha olemus praegu ja kuidas see alguse sai, meile siin kuluks ka ära üks püha, mil tulla kokku ja väljendada tänulikkust. Selle eest, mis on. Jällegi täna hommikul vaatasin, kuidas üks lapsevanem oma last lasteaeda viis. Lapsevanem oli ilmselt koduses riietuses, sipsti üle tänava, laps aeda, ise koju tagasi kohvi jooma või midagi... ja mõtlesin, et mnjaa, kui meie siinkandis elaksime, siis meil käiks ka lapsed ilmselt siitkandi koolis, aga mis siin peale Erakooli, Eliitkooli ja Ebasümpaatse Kooli (pikem jutt, pole üldse rääkimist väärt) valida on? Ja nende koolide võõrkeelevalik ju meie perele ei sobiks. 

Tundsin ennast järsku väga tänulikuna, et meie eluviisi juures oli peaaegu ükskõik, millises koolis lapsed käima hakkavad. On hea võõrkeelevalik ja Imelised Õpetajad, ja ei pea vabandama, miks just see linnakool (muidu oleks äkki nii, et noh, Tallinna näitel, kui ise elad Nõmmel, aga lapsed paned näiteks Lasnamäele kooli, mingite isiklike veendumuste tõttu...). Et miks mitte maakool, selle vabandab ära, koolibuss jõuab enne kella kolme, aga kui vanemad on kella kuueni linnas tööl - mida teeb algklassilaps kolm-neli tundi üksi suures tühjas külmas majas? 

***

Ühel hommikul vedeles elutoa vaibal pool hiirt. Arvasime, et teine pool on ära söödud... ei olnud, kiiktooli jalase alla oli paigutatud. Palju kasimist.

***

Tööl toimus ühe stendi all, ümber ja vastas Madin. Madina osapooled ei olnud päris sama kaalu mehed ja eemalt ei saanud ka aru, kas oli lõbus või valus. Pealegi võib stend kaela kukkuda, ma pole veel ühtegi täiesti lapsekindlat konstruktsiooni näinud. Sekkusin nimepidi. Madinat professionaalsel moel pealtvaadanud ja hinnanud poistepunt, kellega mul on tõesti vähe kokkupuuteid olnud, käivitus: "Mis mõttes sa nende nimesid tead?" Üks madistanutest viskas: "Ta teab kõikide nimesid!" Minu ümber tekkis kohe nõudliku olemisega parv. "Mis minu nimi on?" 

Vaatasin ja mõtlesin. "Nii, Marius, sinu nime ma tean küll. Sina siin oled meil Mikk... ja sina oled vist uus, eks ole, siis järelikult Tanel." Mõni kargas ehmunult eemale, mõni rõõmustas, mõni hakkas oma tavaliselt moel vigurijuttu ajama. Tegelikult on tähtis, et kooli töötajad lapsi teavad. Mis siis, et mõnega neist ei ole meil võib-olla kogu üheksa aasta jooksul ainsatki kokkupuudet, ei lapse isikliku asja pärast ega "tõin-sõbra-siia"-pärast... aga neid teatakse, nähakse, märgatakse. Peale minu teavad meil peaaegu kõiki lapsi ka peaaegu kõik õpetajad. Vähemalt neid, kes meil on algusest peale olnud. Vähemalt nii, et tead küll, ta oli Tiina (juhuslikult valitud algklassiõpetaja nimi) klassis... ja meie meelest on see väärtus. Isegi kui me seda igapäevaselt välja ei näita. Peaasi, et varsti saaks jälle tagasi ühised vahetunnid* ja klassideülesed üritused, kus õpetajad ka mitte-enda klassi lapsi näevad. Oleks rohkem meie-tunnet ja teadmist, kes on need inimesed, kes koolimajas veel toimetavad. See on vajalik. 

___________

*meil on aastaid olnud liikumis- ja mänguvahetunnid aulas, kolmas kooliaste korraldab, kaks esimest kooliastet naudivad. Lillebror ja kolleegid tunnevad neist tõsiselt puudust, aga me peame ju hajutama...

Apppppi

 Kuu aja pärast on kingitused juba peaaegu päev otsa käes olnud. On jõulu esimene püha, kõigil on kõht jõulusööki täis ja küllap on Millie-Miu näinud suurt vaeva, et lõpuks ometi kuusk ümber ajada. 

Jõulud tulevad nimelt sõltumata koolikontserdi ja muude taoliste ürituste ärajäämisest. Kui oleks suurem kriis, sõda või päikesetorm või midagi, siis ei oleks kingitused ja söömaaeg vast nii aktuaalsed, aga Jeesuse sünnipäeva mäletame me jõulude ajal ikkagi. 

Noh, loodame, et selleaastane pidev kriisiseisund enam hullemaks ei lähe. Söömaajaga saan ma tavaliselt hästi hakkama, selle pärast ei pea muretsema. Aga kingitused. 

Mida neile taevapärast kinkida? 

Mehe kingitust te ei oska niiehknii soovitada, ma vaatasin eile mingi netipoe meestekingisoovitused läbi... põhimõtteliselt kõik seal soovitatud mõistlikud asjad (kvaliteene püksirihm, rahakott, kirjutuslaud jne) on ta juba mingil ajahetkel mingis vormis saanud ja muud soovitused olid kas alkohol, mida ta ei tarvita, spordivahendid, mida ta ei kasuta või muusikakuulamisevidinad, mida ta kah ei kasuta üldse mitte kunagi. Tuleb veel otsida ja mõelda, mulle meeldib minna poodi kindla teadmisega, mida täpselt ma just sellest poest just nüüd ostan.

Aga lapsed. Nendega on küll see hea asi, et saab Mehega arutada, mis võiks sobida, aga eileõhtune arutelu andis tulemuseks täpse aruande vahepeal ukse taga kuulamas-piilumas käinud Lillebrori poolt hommikusöögilauas. Pealegi ei meeldi mulle üldse midagi netist tellida, veel vähem meeldib tellida Aliexpressist. Ja pole mingit garantiid, et tellitu ka õigeks ajaks kohale jõuab, eriti sel aastal.* 

Mingi mitmeotstarbeline jõusaalispordivahend - jah, otsime juba paar kuud, kui leiame soodsa ja sobiva, ostame ära. 

Võileivagrill - neid tundub olevat päris palju müügil, tegeleme lähinädalatel, pole probleemi.

William Wentoni sarja viies raamat Lillebrorile - loomulikult, minu meelest tal seda veel pole (lasteraamatute riiulites on kaos, tuleb igaks juhuks läbi vaadata, aga küllap on see osa veel puudu).

Aga veel? Mingeid raamatuid suurtele poistele, mida nad sirviksid kauem kui kolmkümmend sekundit? Üleüldse midagi veel? 

See on see appikarjumise koht. 

Lillebror on 11-aastane, kes ei armasta Legosid. Nagu ta hiljuti nukralt märkis, lillekasvatuse-huvi on ka üle läinud. Vibulaskmine seni veel huvitab, ja jutuuberid. Muus mõttes on... nadi.

Legolast huvitab vibulaskmine. Natuke arvutiasjandus ka. Kõik.

Jõugu Juht armastab arvutimänge. Vähem kui kuu pärast jõule tuleb tal sünnipäev, selleks puhuks tahaks ta mingeid arvutijuppe - midagi ikka saab, aga need peavad ka enam-vähem korraga  kätte tulema, ühekaupa pole mõtet. Isikliku toa sisustusasju ta ka ei soovi, tema tuba on nagu arvutiga mungakong ja ta väidab, et talle meeldib nii...

Me oleme mitte-rahvasportiv ja mittematkav perekond, nii et suuski või seljakotte pole nagu vaja. Lauamängukapp ajab üle ja keegi neid ei mängi. Tahaks ju lastele teha jõulukinke, mis neile päriselt ka meeldivad... aga mida? 

Küll oli lihtne, kui nad pisikesed olid ja peaaegu ükskõik millistest mänguasjadest vaimustusid... 

_________________

*Mees leidis vibuteemaliste vaimukustega T-särgid, aga iga vaimukus ei sobi ja JJ-le on üldse raske midagi leida... pealegi olen ma lastele eluaeg rääkinud, et kirjadega särgid on enamasti tobedad. 

Lugesin jälle natuke

Seekord juhtus niisugune piinlik lugu, et kuuest raamatukoguraamatust ühe lugesin läbi ja unustasin ära. No ikka täielikult! Ei mäleta ei pealkirja ega sisu ega isegi mitte teemat (ja Mees viis nad eelmisel nädalal raamatukogusse tagasi, kuni mina siin omaette isoleerusin). Küllap siis polegi üleskirjutamist väärt, kui muljet ei tekkinud, aga võiks ju olla meeles... et muljet ei teki. 

Midagi on ikka meeles ka. 

Emma Donoghue "Tuba". Jack on äsja saanud viieaastaseks ja kogu tema elu normaalsus toimub Toas. Toas, kus peale tema elab veel Emme ja mõnikord õhtuti käib Vana Pagan. Toas, kus tehakse trenni, vaadatakse telekat ja mängitakse pärastlõunati "Karjet", mis seisneb igavesti kinnise laeakna poole kisandamises. Siis toimub uskumatu sündmus ja Jacki maailm avardub plahvatuslikult. Äkki tekivad sinna Politseinikud, Arstid, Vanaema ja Onu (kes teeb Jackiga hirmsaid vigu, aga kes meist oskaks ümber käia akadeemiliselt väga intelligentse viieaastasega, kelle teasmised maailmast on enam-vähem vastsündinu tasemel?). Jacki kogemus meenutab mingil moel vägagi Timmie't Asimovi loost "Inetu poisike", kuigi loomulikult on olukord hoopis teine... Ja mingu omadega puu otsa need, kes väidavad näiteks Goodreadsis, et Jacki maailmapilt ei saa niisugune olla. Just täpselt selline saabki olla Jacki olukorras lapse arusaam maailmast. Briljantne ja absoluutselty õõvastav, muidugi. 

Guillaume Musso "Tütarlaps ja öö". Mõnevõrra harjumatut sorti kriminull, aga iseenesest üldse mitte halb. Ainult et inimese nimi ei saa olla Vinca! Kuna raamatu ülesehitus on tavalisest keerulisem, siis võtab lugemine rohkem aega... ja mõnes mõttes on see isegi pluss.

Sophie Hannah "Nad pole kasvanud". Päris alguses ei saa aru, kas see lugu pöörab nüüd psühhiaatriliseks, fantaasiakirjanduseks või kriminaalromaaniks. See on ehk teose suurim pluss. Lugu kui niisugune ei ole paha, aga tegelased on kuidagi lamedavõitu, eriti minajutustaja ja tema pere. 

Neal Chusterman "Challengeri sügavik". Ühtpidi väga hea noortekas. Vajalikul ja väheräägitud, aga paljukardetud teemal. Teistpidi käis minule kogu see laevajutt niimoodi närvidele (ja ma arvasin üsna alguses ära, mis see tegelikult on), et jätsin selle osa julmalt vahele. Kuigi, jah, 15-aastasele võiks see osa siiski päris palju pakkkuda... ma pole nagu päris sihtgrupp või nii. 

Liza Marklund "Pärlikasvandus". Imelik kahe poolega raamat. Esimene pool on huvitav, täiesti tundmatutest paikadest ja tundmatust eluviisist. Sellega võiks asi tegelikult piirdudagi. Teises pooles tekib mingi tänapäevane mõõga ja mantli lugu, täiesti absurdsed seiklused... Võimalik, et sellised asjad ongi võimalikud, aga ma ei tea... kas võltsdokumentide hankimine käiski paarkümmend aastat tagasi nii lihtsalt? 

Jonathan Auxier "Osav Peter ja tema Fantastilised Silmad". Lugesin Lillebrorile õhtujutuna ette, kunagi sai Legolas selle sünnipäevaks. Noh, üks mürtsulugu ta on. Paljudes kohtades võigas ja paljudes kohtades täiesti uskumatult ebaloogiline. Ega keegi sedasorti raamatu puhul tõepärasust ei ootagi. Lillebrorile ja varem Legolasele meeldis. Minule ei meeldinud põrmugi raamatus kasutatud keel - see oli nii õudne, et enam ei saanud aru, kas tõlkija on osavalt jäljendanud autori halba keelt (ka seda ju juhtub) või tõlkija ikkagi ei oskagi ennast eesti keeles väljendada. Guugeldab... Hmm, sama tõlkija poolt tõlgitud raamatuid olen varemgi lugenud, need nii hirmsad ei tundunud, ikkagi autori jäljendamine?

Alexandre Dumas "Krahv Monte-Cristo". Lugesin, sest raamatukoguraamatud said otsa, uute järele minna ei lubatud ja varemlugemata raamatuid mul tegelikult eriti pole. Loomulikult olin ma seda lugenud lapsena ja kunagi vahepeal ka. Dumas' raamatud on nagu eriti värvikad operetid. Sisu on üsna pealiskaudne ja väheusutav, aga atmosfäär on põnev. Kui autorile saaks esitada küsimusi, siis ma tahaksin hea meelega teada, kuidas krahv kogu oma info hankis, kuidas tal õnnestus kõik katastroofid nii sobival moel omavahel kokku viia ja kes oli vana Cavalcanti? Ja kui Valentine on ametlikult surnud, mis imeväel peaks ta kelleltki veel midagi pärida saama? Küllap on need muidugi Dumas'likud "klaver põõsas" olukorrad, millele ei peagi seletust otsima. Veel oleks vahva, kui taolise raamatuga kaasneks käibeolevate rahaühikute võrdlustabel. Liivrid, luidoorid, maeiteamis... No ja üldse oleks vahva lugeda mingit mitte päris ilukirjanduslikku, aga samal ajal köitvas vormis kirjeldust, kuidas inimesed 19. sajandi Euroopas päriselt elasid, Dumas on asjadest õige ettekujutuse saamiseks ikka natuke liiga fantaasiarikas. 

Kuningad ja kapsad

 Lewis Carrolli ei ole neil päevil lugenud, kuigi võiks. "Kuningad ja kapsad" kõlab lihtsalt paremini kui "ministrid ja porgandid".

Niisiis, me saame uue haridusministri. Neid läheb kuidagi palju, kas tei ei leia? Või üleüldse, meil läheb kuidagi palju igasuguseid ministreid, selle taustal võib vist isegi mõista Lõuna-Ameerika riike, kus Gerald Durrelli (ja Annie M. G. Schmidti) andmetel olevat revolutsioonid rahvussport. Meil justkui mängiks keegi ministritega kiirmalet. Siuh ja jälle üks läinud, ainult kuningas ja lipp (ehk peaminister ja president) jooksevad kroone peas hoides vasakule ja paremale, et taevapärast mitte oma positsiooni kaotada.

Poliitikavirina lõpp.

Kapsastega on nii, et täna võtsin lõpuks viimase kolmandiku seni tühjakskorjamata porgandipeenrast. Midagi oli jagunud vesirotile ja midagi tigudele ja midagi mingitele sääsesarnastele putukatele, kes olid üsna häiritud, et ma nende peenrast porgandeid käisin võtmas... aga korvide tavapärase mahutavuse järgi otsustades seitse-kaheksa kilo jäi meile ka. Eks meie elus ongi nii, et kodus on viit või kuut erinevat sorti eksootilist puuvilja, aga lapsed küsivad, kas tohib porgandit võtta...

Homme tuleb vaadata, kas aed veel mingit murulauku või sibulalauku või mida iganes pakub, sest Mees ei leidnud poest hädavajalikku potimurulauku. Sügavkülmas on küll ühe võiteo jagu karulauku, aga see pole toiduplaani kohaselt siiski päris see. 

Legolas käis teatris. Olevat olnud täiesti vaadatav etendus, sobib ilmselt ka hirmus lahedatele 14-aastastele. 

Veel oleme olnud isolatsioonis ja distantsõppel. Need lubati tuleval nädalal ära lõpetada. Üks lastest sai distantsõppe käigus (vist) meiepere esimese "ühe", sest viksis distantsülesande klassikaaslase pealt puhtalt maha. Tõbine tassib tervet, ühed mustad mõlemad, võiks selle kohta öelda. Lillebror jällegi katkestas jäämees Ötzist jutu kirjutamise sõnadega: "Ma pean nüüd õigekirja vihikust järele vaatama, me just õppisime seda -gi ja -ki asja..." Tundub, et elementaarsed õpioskused on tal olemas. 

Olen kudunud kangast kitstelje peal ja alustanud ära ühe uue haapsalu salli. 

Lund pole meie juures veel näha olnud, kuigi ükspäev käis Legolas teadmata põhjustel südaööl ukse peal ja tuli sisse teatega, et väljas sajaks jusnagu vihma ja lund ja lörtsi korraga... Hommikuks oli sellest järel märg ilm. Eks esimese lume tulemine peabki juhtuma koolitunni ajal või äärmisel juhul mõnel jõulueelsel ööl, muidu ei ole õige. 

Ja jõulueelne aeg meil ju tegelikult juba on, täna on hm, eeladvent? Päris advendipühapäevani on veel nädal aega.

Mnjaa, vabadus...

Tunnikese eest selgus, et FB eestikeelses käsitöögrupis on võimalik kasutada inglisekeelset F-Y-sõna ilma, et keegi sellele oluliselt reageeriks. Mina ei ole grupi admin, muidu oleks see postitus sekunditega kadunud ja võimalik, et postitaja ka bloki saanud... aga näedsa. 

Panin vihase näo, loomulikult, aga mõned seal ütlesid päris tõsimeeli... et näe, see koht teeb niisuguse kirjaga maski, nagu soovid. 

Jah, F-tekstiga maski sooviti. 

Noh... mina loen kõike, mis piisavalt kaua paigal seisab. Ja kiiresti, ühe pilguga. ma arvan, et ma ei ole ainus.

Nii, nagu põhjakihi inimesel* on ilmselt vabadus sõimata avalikus ruumis kõiki, keda ta kohtab - sest ka sündsusetu kiri maski peal on sõimamine ja vaevalt, et ta kavatseb sellist maski kodus kanda -, on korralikel inimestel vabadus sellist kodanikku nähes viuhti ümber põõrata ja teises suunas minna või vähemalt teisele poole teed minna. Ma ei ole kindel, kas sellise "eneseväljenduse" eest politsei midagi teeb, iseenesest peaks, kuna tegu on suvaliste süütute möödakäijate sihipärase solvamisega, aga nojah, see Overtoni aken...

Ja kui kusagil poes peaks olema klienditeenindaja, selline tekst näos... no siis küsib klient kohe juhataja jutule või loobub selle asutuse klient olemast. 

Sõnaga "klient" tuli muidugi mõte, et äkki ongi tegu klienditeenindajaga... Silla all või nii. Sellesse ametisse, khm, sobiks ilmselt küll.

Vaat mida kõike Internetiavarustes näha saab, mille peale kohe ei tulekski. Oleks peaaegu põnev, kui see nii nõme ei oleks. 

Vajutasin ikkagi "Report" nuppu, sest  - saate isegi aru.  Iseasi, kas sellest kasu on ja kas enesest lugupidav maskitootja jätab sopa maskile tikkimata. Või on järgmine maskitikand midagi meestepeldiku seinajoonistuste stiilis** ja keegi ei reageeri.

_________

*vabandage, sellise sooviga isik ei saa olla midagi muud...

**ma ei ole vaatamas käinud, aga fotosid olen näinud, sellest piisab ettekujutuse saamiseks. 

Isoleerumas

 Ausõna, lähikontaktseks saamiseks ei pea üldse palju pingutama. Lihtsalt räägi inimestega!

Mina käisin rääkimas, kõik oli ilus. Esimese pingi lapsed kuulasid, naeratasid, osalesid vestluses. 

Siis tuli välja, et keegi on muusikakoolis köhinud. Või niisama välja hinganud... Meiekooli muusikakoolilapsed jäid igaks juhuks koju isoleeruma, esimese pingi laps sealhulgas. 

No ja siis... sai ennast juba igati terveks ja koolitulemisvalmiks pidanud laps ikkagi positiivse testitulemuse. On alles aeg, kui tuleb inimestele lausa soovida, et jäädagu kõik negatiivseks...

No ja kõik selle lapse klassiga viimasel ajal seotud olnud õpetajad pidid jääma isolatsiooni, esialgu vist mitte kauaks. Küsisin kõigepealt direktorilt ja siis terviseametist - jah, kuna ma olen selle klassiga neil päevil suhelnud, isoleerugu mina ka. Perekond tohib vabalt ringi liikuda. Ainult et... kuna isolatsiooni peab jääma kümmekond õpetajat, on teine ja kolmas kooliaste (ehk siis nii Lillebror kui suuremad poisid) asjade lihtsamaks korraldamiseks ka vähemalt kaks päeva kodus. Tunniplaani ja asendusi ei tee ju paari tunniga täielikult ümber. Eriti praeguses hajutamise olukorras - kolmkümmend aastat enne koroonat me istusime küll tihtipeale koos paralleelklassiga tunnis, sest mõni õpetaja oli puudu. See muidugi tähendas kuuekümnekesi klassiruumis olemist (kolmekesi kahe tooli peale piigistatud ja nii edasi) ja arvatavasti ei olnud tund täisväärtuslik, aga kesse hoolis, peaasi, et tund antud sai. Tänapäeval nii ei saa ega tohi ja õige ta ongi. 

No ja Mehel on korraline vaba päev. Nii me siis isoleerumegi - mina ootan, millal üks vajalik klassijuhataja veebitunnist vabaneb - sest tööd tuleks ikka teha, aga paberitöö jaoks vajalikud märkmed on koolimajas kabinetis pantvangis, järelikult toimub täna tihe telefonisuhtlus -, Lillebror ootab arvuti taga, millal klassikaaslased temaga mängima tulevad, suured poisid isoleeruvad kumbki oma voodis, sest kell on, vabandage, alles pool üksteist...

Et miks neil kõigil veebitunde ei ole? Veebitunnid on siiski midagi muud kui tavapärane koolitund. Kui õpetaja saab järgmise päeva distantsõppekohustusest teada võib-olla kell viis pärastlõunal (äkki pole sel päeval koolimajas ega loe meili ega midagi, kes teab), ei pruugi tal olla võimalik kohe järgmisel päeval veebitundi teha. Pealegi on lootus, et äkki saavad mittekontaktsed klassid esmaspäevast siiski enam-vähem tavapärasel moel kooli tagasi... Nii määrabki õpetaja esimeseks distantsõppepäevaks mingi tegevuse töövihikust või midagi muud, mis seniõpitut kordaks ja kinnistaks. Homseks on neile juba ports veebitunde kirjas, ärge muretsege, ja mulle tundub, et neid tuleb päeva jooksul muudkui juurde. Aga tänaseid iseseisvaid kordamisi teevad nad siis, kui üles ärkavad, tähtajad on alles õhtul või suuremahulisemate tööde puhul homme. 

Tervis, tänan küsimast, on endiselt novembrikuu tavapärane. 

Kui kaua ma nüüd isoleeruma pean, pole teada, sest üks sõber, kellega hiljuti päriselus kokku saime, pidi neil päevil minema koroonatesti tegema ja kesse teab... Õnneks Mees ei pea vist päriselt isoleeruma, saab vähemalt mulle töömärkmiku ja muud vajalikku koolimajast kätte tuua...

***

Mõned tunnid hiljem - kaugtöö asjus olen  paar tundi telefoni otsas rippunud, Messengeris suhelnud ja veebikoosolekul osalenud (jäädes hiljaks, sest telefonikõne oli pooleli). Ja isegi mingid plaanid paika pannud Ajaks, Kui Me Jälle Lapsi Silmast Silma Näeme. Niigi palju. Telefonikõnesid teen, laup vastu magamistoa akent, seal on normaalne levi ja mingigi eemalolek kõrvalistest kõrvadest. Vaade kuurile, kurepesale, pesunöörile ja sirelipõõsastele oli kevadel kuidagi sama... Ainult et kurgede toimetamise asemel imetlen praegu kurjade ilmade ajal oma roniroosi, mis ilmselt ei tunne kalendrit ja õitseb täitsa pööraselt. 

Veebitundide plaani on ka üht-teist lisandunud, aga esialgse info kohaselt võivad suuremad poisid juba esmaspäeval taas kooli minna... Arvatavasti. Mina isoleerun siin veel mõnda aega. 

Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega... ja veel üht-teist (pluss täiendus paar tundi hiljem)

 Täiesti PLNivälisel moel käisin ma ikkagi peaaegu tipptunni ajal poes. Täiesti enda süül. No ei saanud pühapäeval üles kirjutada või vähemalt meeles pidada, et Millie vajab kassiliiva! Aga kõige parema hinna-kvaliteedi suhtega kassiliiv on müügil Maksimarketites - puidugraanulid, väidetavalt Eestis toodetud. Millie kasutab hea meelega, kasti tekkinud annetused lähevad ahju ja kui tundub, et kõik vajaks vahetamist, siis viime kasti kompostihunnikusse tühjaks. Ei haise ja on öko. 

Niisiis, pood - maskid olid pigem erand kui reegel. Kenasti maskeerunud olid üks meie kooli sümpaatne ema ja tema teadaolevalt eneseisolatsioonis laps - aga kust mina tean, äkki on laps tänaseks koroonanegatiivseks kuulutatud? Müüjad muidugi. Muu rahvas pigem juhuslikkuse alusel. 

Mina ei saa selle maskiteemaga siiamaani kuigi hästi hakkama. Nii, nagu mul läks (umbes alates 10. eluaastast, kui ma rohkem maailma peale mõtlema hakkasin) 25 aastat, et endale selgeks teha, et ilma vastikute sõjaväelasteta oleks riik oluliselt  ohtlikumas seisus, sest mõne vaenuliku riigi sõjavägi saab olla veeeeeeel vastikum... ja sinna otsa veel 10 aastat, et ühele pojale öelda, et kui sul on tõesti soov valida sõjaväeline karjäär, siis ma kannatan selle ära, ainult palvetan sinu eest siis veel palju rohkem kui praegu... Noh, nii võib minna ka mõttega, et maskeerumine näitab hoolimist, mitte paanikaõhutamisele alistumist (ma kohe seletan). Et nõuab pikka eneseveenmist, kategooria on muidugi hoopis teine, militaarsus (öök!) on ikka hoopis karmim kui süütu aevastusepüüdja. 

Seletamise osa: noh, kevadepoole või suvel keegi analüüsis kuskil Internetis meie valitsuse eriolukorra-aegsete avalduste sõnakasutust ja tonaalsust. Tõepoolest, kasutati hirmus palju kaalukaid sõnu nagu "kõigi ühine võitlus" ja muudkui rõhutati, et häda pole veel läbi ega midagi... Ühesõnaga, meedia on kevadest saadik paksult täis paanikaõhutamist. Kindlasti on inimesi, kes seda tõsiselt võtavad ja tõepoolest hoolega muretsevad, aga mina, ausõna... ei jaksa. Maski panen ette viisakusest või sellepärast, et peab, ei tunne ennast selle käigus kuidagi hoolivamana kui tavaliselt. Või et  ma panustaksin sellega kuidagi rohkem viirusega võitlemisse. Mõnikord tuleb reegleid järgida sellepärast, et need on olemas (jah, tuleb, kõiki asju siin maailmas ei pea põhjendama ja välja vabandama - näiteks kiirusepiirangud on kohati napakad, aga nende väljavabandamine ei too mulle samuti mingeid paremaid tundeid), pole vaja neid endale mõnusaks mõelda... eriti kui antud juhul tekitab mõnusaks mõtlemine hoopis pahurust. 

Ühesõnaga, maski panen ikka ette, kui vaja on. Koos Jõugu Juhiga perearsti juures käies panin muidugi ja kuigi sealgi läks üle 40 minuti - olime varakult ukse taga valmis, logistika, noh -, ei tekkinud mingit hingeldust ega midagi, ainult prillid kippusid uduseks minema. Võimalik, et parema enesetunde taga oli JJ-ga ja arstiga vestlemine - kirikupingis olen vait ja kuulan, siis on aega mõelda, kuidas ma hingan ja puha, kui peab ise midagi läbi maski ütlema, hingan niigi enne ütlemist sügavamalt sisse ja ei teki pidevat pealiskaudset astmaatikuhingamist, mille tõttu mask pikapeale häirima hakkab... Võib-olla. JJ muide ei ole teadaolevalt tõsisemalt haige, oli lihtsalt vaja üle vaadata.

Aga k-teemal on olukord ärev mis ärev, vehkisin eile testimisi ja kiireid vestlusi teha, sest kes teab, mis päeval meid kõiki taas distantsõppele aetakse... Ja täna hommikul oli pärast kohvijoomist esimene asi vaadata üle kõik meilid ja kooli sisevõrk, ega ei ole kuskilt hoiatust, et see või too klass ärgu kooli tulgu. Muidu lähevad nad kõik Linna ära ja sealt päeva jooksul kedagi koju isoleeruma saada on keeruline. Ja pealegi peaks siis kohe ka Terviseametiga konsulteerima, me võime olla mitte ainult ühekordselt lähikontaktsed, vaid kõik lausa mitmekordselt... kui nad muidugi hommikul vara inimestega räägivad. 

Terviseametiga oli üldse nii, et meie kooli esimese positiivse tersti kohta tuli info koolile kohe hästi kohusetundlikult lapsevanemalt ja ajalehele läks vist terviseametilt otse, aga mida kooli lapsevanematele öelda ja kes kõik asjaga tegelikult seotud on, räägiti direktorile alles siis, kui vanemad olid juba lehte lugenud... Õige oleks, kui kooliga seotud asjad ja eriti praeguse aja ärevakstegeva teemaga seotud asjad läheksid lehte alles siis, kui kooli omainimesed (lapsevanemad on ikka omainimesed!) juba teavad. Urr.

***

Kassijuttu.

Millie´t tabas 12 tunni jooksul kaks vapustust. Õhtul, kui Millie tahtis tavapärasel moel Lillebrori voodi jalutsisse oma pessa magama minna, oli seal juba keegi ees. Valge Mini! Millie vaatas pesasmagajat jahmunult, katsus käpaga  (et kas see on tõesti võimalik), eemaldus ja jäi väga solvunult ootama, millal Lillebror õigluse maailmas  taas jalule seab. 

Hommikul aga oli kasside toidukauss kadunud! Millie oli näljasurma äärel, aga toidukaussi polnud.... ja kui see lõpuks ilmus, siis oli sellel võõras lõhn! Määäu! Peaks kassikaussi sagedamini pesema, siis harjuvad ära, pole ju tarvis loomakesi šokeerida. Suured kassid tegelikult on harjunud, aga Millie on endiselt iga kord üllatunud, kui midagi tema tavapärasest päevarutiinist erineb. 

Olen põnevil, mida Millie sel aastal jõulukuusest arvab. Kas ta peab ka sel aastal oma missiooniks ehete eemaldamist? Sest kuigi kooli jõulukontsert jäetakse arvatavasti ära - kooride tegevus on peatatud, aga jõulukontserdiks tuleb ju praegu valmistuma hakata ja üldse -, ja nutivaba lauamänguõhtu korraldamisega vana-aastaõhtul on ka plaanid A, B ja C (ehk: k-olukord rahuneb, korraldame; k-olukord ei rahune, ei korralda; kutsume ainult neid, keda niigi hästi sageli näeme), ei keela jõulukuuske ja tuumpere ringis jõule küll mitte ükski vägi. Näiteks see perekond tegi mardipäeva puhul oma pere väikese laternarongkäigu ja neil oli ikkagi tore, kuigi suured mardipäevapidustused jäeti ära. Häda-ajad õpetavad leidlikuks...

***

Hiljem. 

Juurdlesin veel natuke, miks minu jaoks maskikandmine hoolimise väljendust ei näita. Jõudsin ikka jälle samasse punkti. Et mask olevat hoolimine, hakkasid kõigepealt väitma meie poliitikud (ja vaadake, kuidas Aasias hoolitakse... um...), kes oma avaliku käitumisega väljendavad peamiselt seda, et nemad ise ei hooli muust kui oma sooja koha säilitamisest. Isegi kui mul on siiralt kahju ükskõik kellest, kes mingitel kriisiaegadel on juhtimiskohustuse kaela saanud... on suurem jagu meie riigi poliitikast neil päevil ikkagi nii läbinisti silmakirjalik, et kole kohe. Või - mardipäeva (siinkohal on väike sõnavihje)-aegseid sündmusi meenutades - rumal. Isegi kui rumalate sõnade taga on olnud peidus tõde. 

Õnneks on võimalik olnud pisikeste ampsudena maskikandmisega kohaneda ja eks ma pisikese ampsuna saan sellega ka päris hästi hakkama. Ei meeldi endiselt, loodetavasti ei hakka meeldima, aga mis peab, see peab. Ja tõepoolest, mul ju võib olla korraga põskkoopapõletik ja koroona. Järgmisel korral poodi minnes maskeerun ikka ja siis on mul kaasas nimekiri, mida hakkan koostama kohe praegu. Kassiliiva seekord siiski kirja ei pea panema, seda ostsin niimitu kotti, et Mees küsis, kas Millie' l on kõht haige... Aga advendiküünlad. Ja või. Ja taskurätikud, sest november on paratamatult nohukuu (kui nüüd nohuks nimetada tavapärasest veel veidi rohkem ärritatud limaskesti).

Koroonast, sest pime on

Pimeda ilmaga venitan kudutööle asumist - isegi väikese teljega otse akna all, nagu täna plaanis, on hetkel veel pime.

Meie kandis on üheks vist populaarsemaks katkukoldeks huvikool, kus õnnetuseks käib lapsi üle Linna. Ootan murelikult arenguid, Need võivad olla üsna ettearvamatud - aga samas on tollesama huvikooli lapsevanemad vist pigem vastutustundlikud ja lähikontaktsusest kuulda saades kindlasti lapsed koolist koju jätnud. 

Muus maailmas jälgin Worldometersi lehte - mõnikord. Ja vaatan graafikuid. Eriti huvitavad Prantsusmaa ja Hispaania, sest kooliprojektid on nendega seotud (vähemalt pole sel aastal vist keegi entusiastlikult lennukipileteid ära ostnud - esialgu käib kõik virtuaalselt), Inglismaa ja Saksamaa, kus meil on sõpru. Itaalia, sest noh, me ikka tahaks sinna kunagi minna... ja puhtast uudishimust Belgia ja Holland. Eks sealgi ela meil sõpru ja sugulasi. Tundub, et igasugused meetmed (mille detailidest ma midagi ei tea) mõjuvad või on täitumas ühe meie õpetaja räägitud ennustus (ennustaja olla olnud mingi teadlane, aga mul puudub info allika tõsiseltvõetavuse kohta), et jaanuariks on see k-teema läbi. Tähendab, ma tegelikult nii entusiastlik ei ole, aga nii, nagu k-graafikud oli siksakilised kevadel, on nad ka nüüd, ja mitmes minu vaadatud riigis taas kukkumas või vähemalt mitte enam kõrgustesse sihtimas. See annab lootust, et ühel päeval ehk... võtavad isegi sakslased taas maski eest ja kalleid tohib jälle kallistada (küünarnukimüksud on napakad! ma pigem teeks reveranssi). Mitte, et ma julgeksin loota, et kolmandat ja neljandat lainet ei tule. Aga ühel päeval...

Saksamaa kohta eraldi jälgin veel Tagesspiegeli kaarti ja mõnikord Gummersbachi ja Bergneustadti kohalikku lehte. Mujal Saksamaal elavad sõbrad blogivad või instagrammivad, aga meie kogudusesõbrad ei oska ealiste iseärasuste tõttu Internetti kasutada... Ütleks, et Oberbergischer Kreisis tundub olukord olevat stabiilne, uusi nakatumisi tuleb juurde umbes samas tempos, mis terveks kuulutatuid... mis ei ole suurepärane, aga parem ikka, kui mingi suurnakatumine. See võib muidugi ükskõik mis päeval ükskõik kus kogemata juhtuda. 

Ehk saab see jamps ühel päeval ikka mööda... Kõik muidugi läheb mööda. Tsiteerides meie armast pisikest vanaproua Loret: "Reet, need on lõpuajad. Lõpuajad, ütlen ma sulle! Kuidas muidu saaks nii olla, et üks väike viirus terve maailma ära halvab..." (tõlge, muidugi: "Das sind Endzeiten!"). Nojah, kui on lõpuajad, siis lähevad ka need ükskord mööda. 

Väheke pahuramalt: keegi jagas eile või üleeile FB-s anekdooti, kus patsiendil ei ole ühtegi kaebust ja arst paneb võidukalt kirja: "sümptomiteta koroonaviirus!". Huvitav, kui tavapärasel gripihooajal oleks kunagi testitud niisugust massi, nagu testitakse koroona suhtes inimesi praegu... kas siis oleks välja tulnud, et ka grippi võib kehas päris palju olla, aga mingeid sümptomeid pole? Või, ütleme, noroviirust või midagi muud kergesti nakkavat? Äkki me peaks kõik kogu aeg ringi käima, plastikmull ümber, sest meie küljes on piisavas koguses mingit levimisvõimelist viirust, millest me ise midagi ei tea? Või ei ole see siiski võimalik ja sümptomiteta nakatamine on ainult koroona eripära?

Ja servapidi muul teemal, aga ikka pahuras toonis - Agatha Christie kirjutas ühes oma raamatutest gripi ja depressiooni seostest, üht mõrva peeti lausa enesetapuks, sest ohver oli mõne kuu eest põdenud tõsist grippi. Kunagi, kui olin ise pideva külmetustejadaga hädas ja samal ajal parajas masenduses, hakkasin uurima ja sain teada, et ongi seos olemas. Mitte (vist) otsene ja mitte sajaprotsendiline, aga ka tervest talupojamõistusest lähtuvalt - on ju loogiline, et füüsiline abitus, mis gripiga,aga ka kergemate viirushaigustega kaasneb, viib meeleolu alla. Ja kui inimesel on juba eelnevalt mingi depressiivsuse kalduvus, siis saab see muidugi toitu. Ainult et gripiga ja muude ebameeldivate, kauem kestvate viirushaigustega kaasnevast depressiooniohust minu meelest oluliselt ei räägita, igatahes mitte minu maitse jaoks piisavalt. Nohu on ju nohu! Kui aga nohu kestab nädalaid, kuid... Ei saa magada, nina on punane ja ninaümbert nahk hell, piinlik ka igal pool tatistada (lähtume ajast enne k-teemat). Ühesõnaga, peale koroona on ilmselt teisigi viirushaigusi, mis inimestele pikaajaliselt mõju avaldavad. Paluks neile ka rohkem tähelepanu. 

Nii, nüüd ma vast näen juba akna all värve. 

Uhh.

 Tormasin sel nädalal läbi kõik teise kooliastme klassid, teemaks küberkiusamine. Kiirversioonis andsin sama info ka naaberkooli roppsuule, kes väljendas asjakohast ebamugavust ja eakohatut hämmeldust - et siis teiste inimeste selja taga ei tohigi nende kohta "s***ratas" öelda? Natuke on see vanemate ja suuremalt jaolt kooli tegematajätmine - aga vanemad ei peagi teadma, et nende pojakesel seda infot vaja on, kool peaks igaks juhuks õpetama kõigile. Ega ma sellest kõrvalmajast kunagi hästi arvanud ei olegi. Poisu, muide, tundus täitsa poisi moodi, ainult kohati natuke teadmatuses.

Kehv lugu oli aga, et vähemalt neljalt (aga mul läks loendamine sassi) väikeselt tüdrukult sain kuulda lugu imelikust mehest või poisist, kes nende sotsiaalmeedias sõbraks hakkas ja siis paljaid pilte saatis või tüdrukult paljaid pilte küsis.Või muidu imelikku juttu rääkis. Võeh. Ütlesin siis, et niisugune inimene tuleb ära... "Blokkida!" hõikas mitmel juhul terve klass. Vähemalt elementaarse enesekaitse viise nad ikka teavad. Vast tekib ka mingi taruteadvus või julgus oma sõpra küberkiusamise või -ahistamise puhul toetada. 

Üks planeeritud tormamine oleks peaaegu ära jäänud, sest automootorihiir tegutses jälle - ma pidanuks Frau Corsaga Linna sõitma ja ttunni pärast agasi ka tulema, aga siis tuli Mees pahurana Frau Corsat käivitamast... Siis käis hoopis Monsieur Picasso sel päeval kaks korda Linnas, sest mul oli kangatöö- ja söögitegemise-PLN, mida ei raatsinud kohe mitte täitmata jätta. Söögitegemise-PLNi täitumisel ütles Jõugu Juht, et ta ei uskunud alguses minu juttu - lasanje õhtusöögiks olevat liiga hea, et olla tõsi. No aga mul oli vaja valmistada midagi, mida saaks kiiresti üles soojendada... 

Samal päeval vestlesin ka armsa proua Carmeniga Gummersbachist (no tegelikult Bergneustadtist). Neil seal on jälle kirikuskäimine ära keelatud. Ja Carmenil peaks homme olema eakohane juubel, aga ta olla otsustanud, et sel aastal ta vanemaks ei saa. Pidusid ei tohi ju pidada. Pärast kõne lõppu tundsin, et juba võimalus Saksamaa pinna pial käia oleks pidu... 

Legolas käis saunaõhtul, mille käigus olevat ka pidu peetud, nimelt olnud Rastapatsidega Poisil sünnipäev. Meil siin nagu veel tohib pidusid, aga kuniks, ei tea. 

Lillebror võttis lõpuks üles oma daaliad ja gladioolid. Mõni daaliajuurikas oli suurem kui ükski muu lillejuurikas, mida ma näinud olen. Veel luges Lillebror lõpuks läbi Harry Potteri kuuenda osa ja me vaatasime temaga selle puhul ka filmi. Endiselt, see kuues osa on täis varjatud vihjeid puberteedile ja sellega kaasnevatele hädadele. Võisteldakse, millisel poisil on pikem... luuavars, ja üldse.

Mina kudusin lõpuni kanga. Nüüd jäävad minu käigud kudupööningule lühiajaliseks ja loodetavasti ei kaasne nendega enam põhjalikult läbikülmumist.

Veel ostsin endale kübara. Selle talvemantli juurde lihtsalt villane müts ei sobi ja tegelikult olen ma kübarakandmiseks sobivas eas küll. Paraku olid kõik valikus olnud kübarad (mitmes poes) tuhmitoonilised, nii et pidin valima musta. Rohkem erepunaseid kübaraid, palun!

Kirikus juhtus... Ütleme nii, et kui keegi koguduseväline inimene tahab näha pastorit, siis oleks arukas temaga kokkusaamine kokku leppida. Ja kui kokkusaamist ei ole kokku lepitud, siis ei pruugi olla tulemusrikas nõuda juhuslikult naisterahvalt, kus on pastor, millal ta tuleb, millal temaga kokku saaks ja midagi veel... sest see võib olla naine, kes tavaliselt peseb köögis nõusid ja siiralt ei tea, kus viibib pastor 40 minutit enne plaanilise jumalateenistuse algust (ja kas pastor sel pühapäeval hoopis kusagil mujal teenimas ei ole, ka seda juhtub). No ja eriti tore oleks, kui kolmanda "Ma ei tea!" vastuse peale küsija ka uskuma jääks, et küsitletav tõesti ei tea. Kui aga sellist jaburat olukorda, küsitluse ja uskumatusega tuleb ette kaks korda kümne minuti jooksul, siis võib juhtuda, et naine, kes tavaliselt peseb köögis nõusid, tunneb ennast nii halvasti, et poetab vaikselt paar pisarat. 

Veel tegin inimkatset maskiga. Enne teenistust olid silmad taas kuivad, aga nina märjapoolne ja jutluse vahele aevastamine on praegusel ajal tõesti veel ebaviisakam kui tavaliselt. Ei olnud nõus teenistust juhatava noormehe väitega, et küllap me harjume maskeraadiga ära. Me kannatame selle välja, aga harjuda ei tohi. Ilusad maskeeritud inimesed olid eemalt vaadates rasked ära tunda ja tegelikult võiks me sama hästi ka burkat kanda... Öäk. 

Minu maskikandmine läks nii: 20 minutit peale maski pähepanemist märkasin, et hingan palju sügavamalt ja põhjalikumalt kui tavaliselt. 20 minutit hiljem tundsin kopsudes tunnet, mida hea fantaasia korral võiks nimetada valuks. Veel 10 minutit hiljem hakkas silmade ees veidi virvendama. Tund pärast maskeerumist hakkas valutama pea. Jumalateenistuse lõpuks, tund ja kakskümmend minutit hiljem olid kirjeldatud ebamugavused stabiliseerunud, enam ei olnud väga tunda... aga on muidugi hämmastav, kuidas arstid ja õed maskidega pikalt vastu peavad. Klienditeenindajate töös muidugi varem maske ei nõutud, aga arst teab juba õpinguid alustades, et vähemalt osa tööst tuleb maski taga teha... Sügav lugupidamine. 

Inimkatse tagajärjel olen veel enam veendunud, et kuni maskeraad kestab, ei lähe ma mitte kuhugi, kus peab pikalt maskiga olema. Hüps poodi ja hüps välja, selle kannatab apteegimaskiga ära (ma juba suvel Saksamaal proovisin, riidest maskiga ei saa üldse ja sall näo ees on totakas). Kirikus... ma võiks ju enne kodust väljumist teha männimetsa-jalutuskäigu, ehk see ettehaaravalt veidi aitab? Mees teadis öelda, et astmaatikutele ja südamehaigetele ongi maskeerumine vastunäidustatud. Noh, ma olen mõlemat... Võeh.