Meie koolis ei ropendata!

Tundub, et lisaks mütsipolitseile olen ma aja jooksul muutunud ka ropendamisvastase võitluse eestvedajaks.

Kui meil kunagi ammu gümnaasium oli, sattus sinna igasuguseid… karvaseid ja sulelisi. Mõni selline mees kah, kes poleks pidanud jalga kõrgemasse kooli tõstma. Oi, me ikka ei saa vahetunnis neile midagi öelda, arvasid õpetajad. Häiriv ju see suuvärk on, aga ei, nad on nii suured, kuidas me neile ütleme. Ma ausalt ei mäleta, kes need õpetajad olid ja mitu neid oli, arvatavasti siiski mitte palju. Mina otsustasin igatahes selle jutu peale, et võtan asja ette. Kui minu kuuldes karvane (või libestiga või…) sõna lendas, tegin Häält. Pedagoogiliselt, aga loodetavasti vastuvaidlemist mittesallival toonil. Õpilasmatsid vastasid jahmatusega, aga tõmbasid minu läheduses tooni viisakamaks.

Siis koliti gümnaasium ära ja olukord läks kuidagi rahulikumaks.

Paari aasta eest märkasin täitsa korraliku pere last ropendamas rinnaesisega. Suuuuuurte mustade tähtedega oli heledale särgile kirjutatud sõnad, mida näiteks minu võõrkeeleoskamatu vanaisa papa Juhan oleks lugenud kokku "futsk jou". Ma originaali ei suuda tsiteerida, vabandage, ei sobi nagu. Tõmbasin poisu kõrvale ja küsisin, kas ta ikka teab, mida see kõik tähendab ja millisele õpetajale ta seda nüüd tahaks näkku öelda. Lapsuke tõmbus näost lapiliseks, sest tegelikult oli tegu - ja on ikka veel - väga toreda lapsega. Mul oli temast lausa kahju, aga rohkem seda särki koolimajas ei nähtud. Särgi päritolu ja edasine saatus jäid selgitamata, polegi minu asi, aga ega minagi hommikul märgata jõua, mida lapsed endale kooli selga panevad.

Siis käis Legolas klassiga matkal. Keegi oli kolesõnu pruukinud. "Järgnes minu elu kõige piinlikum pooltund," kirjeldas Legolas, "matkajuhid panid meid kõiki laua taha ja käskisid ära seletada, mida üks või teine sõna tähendab." Tublid mehed need matkajuhid.

Hiljuti kurtis üks õpetaja, et tema klassi uksetagune tundub olevat ülekooliline ropendamisnurk. Ühe 10-aastase tirtsu oli ta enda klassi - poisteklassi - tahvli juurde tõmmanud ja palunud täpselt ära näidata, kus täpselt tirtsu kehal asuvad mainitud organid, avatagu haagid ja öösid ja tutvustatagu. Haagid ja öösid jäid siiski kinni, tirtsuke olnud piinlikkusest pikali ja pidavat nüüd üsna vaikse hääle ja viisaka sõnavaraga olema. Keerulisem olnud aga suuremate poiste kambaga, bassihäälsed obstsöönsused käinud julgelt üle koridori, aga ega siis õpetaja igal hetkel ei suuda uksest välja viskuda. Võtsin asja ette. Nüüd on mul sahtlis mitu kolesõnade varamut, ilusasti kuupäevad ja allkirjad all. Lahkusime sõpradena ja noormeeste väljendused olevat märgatavalt sündsamad. Kui asi jälle käest ära läheb, saadame allkirjastatud sõnavara-aruanded vanematele, hoiatasin sel teemal poisse ka.

Täna tuli mulle trepil vastu poisike, rinna peal kiri, mida minu saksa keelt oskav vanaema Mahti oleks lugenud "fukk". Poisike on meie majas üsna uus, arusaadav, et ta ei tea, kuidas asjad käivad. Pidasin poisu kinni, seletasin. Aaaaga see on ju kirjalikult… No mis vahet seal on, me oskame kõik lugeda! Demonstreerisin viimast fakti mööduva eripedagoogi abil, palusin edaspidi mõnd muud dressikat kanda. Klassijuhataja olevat läinud veel kaugemale, olla poisil sündsusetu dressipluusi seljast ära käsutanud ja lubas emale kirja saata.

Rääkimine rääkimiseks, see on kasvatamise ja õpetamise küsimus, ei ole kolesõnade-süüst mu endagi lapsed puhtad (kuigi nende puhul võin ma garanteerida, et vahelejäämise korral hakkab neil ebamugav)… aga mis pood see ometi on, kus müüakse roppude kirjadega rõivaid? Mingid ainult täiskasvanutele suunatud asutused ju ometi ei müü dressipluuse number 152 ja 158? Mis vanemad need on, kes lastele selliseid riideid ostavad, ma parem ei küsi, peres võibki teinekord olla sundvalik, kas kolekirjaline ese või alasti… aga et niisuguseid asju müügil on, hämmastab mind endiselt. Muidugi, T-särgipoed müüvad ka igasuguseid labasusi, kes neid ostab ja kannab, ei kujuta ette. Tugevalt ülekaalulised koledad mehed õllerohketel pidudel?

Igatahes jätkame samal viisil. Kes ropendab, pälvib piinliku pooltunni minu või mõne muu koolitöötaja seltsis. Kelle riietelt loeme inetusi… need tulevad homme palun teiste riietega kooli, eks ole. Rohelised juuksed, ninarõngad, lõhkised püksid ja eri paarist sokid on endiselt kooli teretulnud. Isikupära on tore, labasus ei ole.