Monday, February 24, 2020

Prepperimõtteid

Ma millegipärast haigust kui niisugust oma lastega seoses eriti ei karda. Eks sellepärast ka, et viirus pidada murdma eelkõige eakaid ja tundub, et tapab peamiselt neid, kellel niigi tervis kehv, üks viimastest Itaalias surnutest oli vist 80+ vanuses vähihaige, lugesin kusagilt. Kui inimene on juba 80-aastane, oleks aeg niiehknii igavikulistele asjadele mõtlema hakata, sest oma päeva ja tundi ei tea keegi, aga puhas statistika… Saate aru küll.

Mind häirib hoopis mõte karantiinist ja paanikast… ja kõige sellega seonduda võivast majandus-, kaubandus- ja turvalisuskriisist.

Oma kodu ja pere valmisolekut hinnates jõudsin järgmiste tulemusteni: veega on meil hästi, oma salvkaev, põua ajal kaevatud, allikas ilmselt kohe ligi. Panged on kah olemas. Küttega on samuti hästi, ahiküte ja puid jätkub, kriisiolukorras võib ju mõne koledama tooli ära põletada (tegelikult on pööningul terve seinatäis purukuivast hööveldamata lauast jõledaid komkasid, mis lähevad kindlasti lammutamisele, enne toolide kallale minekut saadaksin mehed sõrgkangidega pööningule). Süüa saab teha, puupliit. Leiba küpsetada ei saa, sest puupliit on ilma praeahjuta, aga teoreetiliselt saab küpsetada ka puuküttega ahjus ja indiapäraseid papadam-leibu (on vist see nimi?) tehaksegi panni peal. Söögiga on nagu on, lihakonservi pole ma elu sees enda tarbeks ostnud ega valmistanud. Kompotti ja moosi on, kuivaineid ka. Tegin Maja ümber tiiru ja tuvastasin lootusrikka naadilehekese. Suveajal ilmselgelt päris nälha ei jää, kuigi lõpuks hakkavad tikrid ja mustikad kindlasti vastu. Lihapoolisega saaks pikajalise kriisi puhul koledasti, lapsed tuleks õpetada jahti pidama. Kui olukord läheb kahtlaseks, peaks vibud trennnist ära tooma… Legolase noolejõud läbistaks metskitse ihu ilmselt üsna sügavalt, nii kahju kui ka kitsekesest ei oleks… aga kui on valida, kas näljasurm või salaküttimine, siis ma eelistaksin kitselahkamist. Meist jalgrattaga sõidetaval kaugusel on ka üks järv, kus arvatavasti on kalu. Mees peaks siis õppima kala sööma ja me kõik kala rookima.

Küünaldega läheks pikapeale keeruliseks, ilmselt tuleks hakata peergu pilakus põletama vms. Pesuvahenditega oleks kehvasti, seepi keeta ma ei oska. Teine tsivilisatsiooni hüve, millega läheks ilmselt üsna kohe keeruliseks, on kempsupaber. Mis kempsuskäimisse puutub, siis kuivkäimla on meil olemas, aga kui pesu- ja vihmavett alles hoida ja jaopärast loputuseks kallata, saaks tubast kempsu ka üsna kaua aega kasutada. Mehed suunaksin väiksemat sorti hädadega õue sireliheki alla.

Ravimivarudega on kehvasti. Kõige tähtsamad oleks ilmselt allergiaravimid (tuleb meelde, et Legolasele tuleb uue Epi-Peni retsept tellida), valuvaigistid ja plaastrid/sidemed.

Õpetusraamatud. Midagi on, köögiviljade kasvatamise käsiraamat ja ravimtaimeraamat ja "Väike maja preerias", kust saab üht-teist teada nii võikirnumise kui koduste vahenditega suitsuahju tekitamise kohta.

Pikaajalise hädaolukorra puhul… riidekraamiga poleks probleemi, vilja kasvatada ei oska, jalatsitega läheks väga keeruliseks, sest poiste jalad kasvavad veel. Nahka parkida ei oska. Oli midagi pajukoorega seoses vist, ja tuleb pikka aega hapendada? Peale vibude, kirveste ja kööginugade meil relvi pole. Vast ei lähegi üldse vaja.

Vastupidamise-aja mõttes - kaks nädalat elektri ja kommunikatsioonita oleks ebameeldiv, aga poleks probleemi. Kuu aega… nojah. Aasta - oleks väga traumeeriv ja ilmselt näljasurma piiril. Kolm aastat - kas täielik having või täielik nihe maailmatajus ja eluviisis, sellisel puhul ka uus hingamine ja valmisolek muutunud maailmas toime tulla. Seda muidugi arvestamata haigusi ja marodööre, mis on iseenesest ettearvamatud nähtused.

Ulmekirjandusest on suurte kriiside kohta olemas eee. "Trifiidide päev", "Vongozero" ja "Esimene aasta" eesti keeles kindlasti. Inglise keeles "The Stand". Hoopis teistsuguse nurga alt on veel eesti keeles "Sekund hiljem" - mis juhtuks siis, kui kõik inimesed jäävad alles, aga enam-vähem kogu tehnika annab otsad? Midagi oli nagu veel, aga mis?

Vaat sellised üldse mitte pidupäevased mõtted, ajendatud teadmisest, et üks tuttav inimene on Austrias suusatamas (ja kaugel see Milano Austria suusakuurortidest ikka on?) ja me tegelikult kavatsesime suvel minna täpselt sinnakanti Itaalias, kus praegu on karantiin ja äervus. Isiklikud seosed, noh. Puhkuseplaane saab vajaduse korral muuta, meil pole midagi veel makstud, aga natuke nagu häiriv on ikka. Loodetavasti on tuttaval tema suusahotellis hea turvaline ja rahulik.

3 comments:

  1. Hm, ma vist kustutasin ühe kommentaari kogemata ära. Igatahes kandis see leivalaadne minu retseptiraamatus nime "papadam" ja tulemus oli nagu eriti veider pannkook. Naan käib minu meelest mingi kergitusainega. Aga nimi nimeks, ainult jahust ja veest küpsetatud asi on kindlasti parem lahendus kui jahukört või paks jahukaste nagu Saaremaa nott (öäk).

    ReplyDelete
  2. Ma võin jagada seebi ja pesugeeli tegemise retsepti, on lihtne. Aga mõlemad nõuavad muidugi tooraineid, mida kriisiolukorras ei pruugi olla.

    ReplyDelete
  3. Tuli välja, et seebiõpetus on raamatus "Farmer Boy" täitsa olemas, see on Almanzo Wilderi lapsepõlvest. Tuhast tuleb vett läbi kallata ja saadud leeliseline vedelik koos searasvaga seebiks keeta. Kuidas see tegelikult toimima peaks ja mis kogustest seal räägitakse (ja kuskohast searasva hankida) on veel segane, aga idee poolest peaks see nii toimima.

    Ja Stephen Kingi Tumeda Torni viimases osas on jällegi ebamäärane nahaparkimise õpetus, ajudega (iiiiuuuu!). Juturaamatutest on kohe palju kasu, tekib kohe kindlam tunne. :)

    ReplyDelete