Unistamisest

Indigoaalane kirjutas oma unistustest. Hakkasin mõtlema, millest mina olen unistanud… ja avastasin, et tegelikult saaksin unistusi jagada nende liikide järele.

Esimene seltskond on unistused, millest olen ilmsetel põhjustel loobunud. Sinna läheb üsna suur ports neiuea unistusi, sealhulgas kohe pärast keskkooli lõppu abiellumine ja romantiliselt kusagil madratsi ja paari põrandapadjaga möbleeritud kööktoas kahekesi elamine. Nimelt ei teadnud ma tol hetkel, et Mees on olemas… ammugi mitte seda, et mitte ükski kohalik seadus poleks lubanud tal kellegagi abielluda siis, kui mina keskkooli lõpetasin. Õnneks taipasin ma mõnele muule kavalerile ära öelda, muidu oleksin ma ilmselt enne 30-aastaseks saamist lahutatud naine olnud, nii valed olid need teised.

Teine seltskond unistusi on justnagu veel võimalikud, aga väga ebatõenäolised. Selle alla kuuluvad kõik meie peresse tulemata jäänud tütred. Üldse uued beebid… või väikelapsed, sest tundub, et tervise ja närvide tõttu* pole me enam ka valmis lapsendama. Ja kes see kolme lapsega perele ikka väikelast annaks? Pealegi olen ma tööalaselt näinud olukordi, kus peresse lisandub lastekodukogemusega laps... meie Mehega saaksime selle võitluse ehk peetud, aga mida see poistele teeks? Samuti on ebatõenäoline kogu kambaga ajutiseltki Saksamaale kolimine, sest teismeliste ümberistutamine on väga, väga ohtlik. See teeb omakorda ebatõenäoliseks väikese kudupoekese mõne külakese peatänava ääres**, ülemisel korrusel ilus valge korter ja poekese taga nunnu aiake, ukse peal ilusa ilma puhul silt: "Bin im Garten, bitte klingeln Sie!"*** Mis siis, et viimase uurimise järgi on NRW-s vähem kui viis kangakuduäri ja miljonid inimesed, kes käsitisi kootud kaltsuvaipu kindlasti hädasti vajavad.

Kolmas seltskond on lihtsad ja ilusad unistused, täiesti võimalikud. Et lastel ja Mehel oleks kõik hästi. Et Maja ehitamine ja remont saaks tehtud. Et aed saaks korda. Et saaks natuke reisida. Et laste "hästi" sisaldaks endas noorena Selle Õige baptistineiu leidmist ja elukestvat abielu koos paljude lastega. Nojah, ja et nad muidugi laseksid ennast kindlas usus ristida ja saaksid tõsisteks Jumala meesteks, see on tegelikult peamine.

Neljas seltskond - on neid ikka palju, eks ole - ei sõltu eriti minust ja on tegelikult üksainus. Õigemini, see läheb juba sinna paradiisi või tuhandeaastase rahuriigi kanti. Et tekiks ja muudkui laieneks piiritletud kogukond, kus kristlane olemine ja kristlik eluviis oleksid sama loomulikud kui hingamine. Et selles paigas saaksid rahu ja uue hingamise kõik need, kes on pöördunud islamist, esoteerikast, ateismist, sõltuvustest… muudest taolistest asjadest. Umbes nagu vald, kus riigi seadused ei kehti, st mitte kedagi ei huvita alkoholiseadus, sest keegi ei kavatsegi alkoholi juua, või näiteks ei ole vajadust politsei järele, sest kõik arvestavad oma ligimestega. Ja et seal võiks sõbralikult kõrvuti elada nii Marjam, Artjom, Katerina kui Meelis, ja loomulikult tuua ühiselt tänu ja kiitust Jumalale. Aga sellise asja tekkimine tõepoolest ei sõltu minust, vaid on puhas Jumala arm.

Suur osa unistusi on siiski täitunud. Noh, umbes minu praegune elu  - et suures maamajas, Mees, lapsed, kassid, aeg teha head süüa, kudu, aed, toredad lähedased. Apelsinide puu otsas kasvamise olen ka ära näinud, Vahemeres ujunud, saanud ilus olla ja pisarateni naerda. Ainult vanaemaks pole vceel saanud, aga seda, ma loodan, enne paari aastat ei juhtu ka, lastel läheks muidu hirmus raskeks.

Millest teie unistate?
___________
* ikka sama teema, kaks puberteeti pluss üks, kes selleks hoolega harjutab
** aeg-ajalt tuleb müüki endisi lihunikuärisid, mida saaks võrdlemisi väikese vaeva ja rahaga kuduäriks kohandada - ja erinevalt lihunikust saab kuduäri oma kaupa ka üle maailma laiali saata, see tõstab ellujäämise tõenäosust.
*** "Olen aias, palun helistage uksekella!"