Saturday, February 1, 2020

Veiko Märka "Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas"

Selles sarja raamatud mulle pigem meeldivad. Kogu nõukogude aja juures ongi kõige toredam, kui seisab meeles, et see jõledus on nüüd igaveseks möödas (kui just Indigoaalane ilukirjandust ei tee, ma päris nutsin keskmise osa lugemise järel, sest nii vastik oli).

1986. aastal olin mina 11-aastane laps. Ainus isiklik kokkupuude sõjaväeteenistusega oli mälestus algklassiaegse pinginaabri triibulisest madrusesärgist ja ainus teadmine poliitikast see, et viimasel ajal läheb neid vene riigijuhte kuidagi palju ja sagedaste matuste tõttu on harjunud telekavaatamine häiritud. Seda põnevam oli lugeda seda aega teadlikult kogenud inimese mälestusi.

Meeldis see, kuidas oli kirjutatud. Ladusalt, portsukese eneseirooniaga, mälestusi äratavalt (mälestusi, mille olemasolust ma ei teadnudki). Oli huvitav. Et poisid armeeteenistusest pääsemiseks ennast vaimuhaigeks valetasid, oli ennegi kuuldud, aga selle väga mõistliku teo elluviimise telgitagustest polnud keegi ilmaski rääkinud. Ega ma eriti sobivas vanuses meestega lobisema sattunud ei ole kah.

Ei meeldinud - aga see võis olla minu kätte juhtunud eksemplari viga - piltide kvaliteet. Pildil vanaema nooruspõlvest oli inimene tuvastatav, teine pilt samal leheküljel oli ühtlane hall laam. Sama oli piltide juurde käivate tekstidega, neid oli raske näha.

Lisaks pildikvaliteedile oli raamatul veel üks suur miinus - õhuke oli.

No comments:

Post a Comment