Ma ei mäleta, kus raamatus sedamoodi öeldi.
Eile rääkisin "kriisipiirkonnaks" kuulutatud Nordrhein-Westfaleni (mitte Westphalen nagu meie kirjaoskamatu valitsus kirjutab) liidumaa elanikuga. Brigitte on umbes nagu medõe haridusega - ma täpselt ei mäleta, ta kunagi ammu-ammu rääkis -, hingehoidjana töötanud, kõigest toimuvast väga teadlik. Kolm täisealist last, üheksa lapselast (või natuke rohkem). Neil seal Oberbergische Kreisis ei ole midagi. Ei mingit karantiini, ei mingit ametlikku kriisi. Nagu me juba teadsimegi, kriisiala oli NRW teises otsas vastu Hollandi piiri. Ja sakslased on ju tegelikult suuuured ringiliikujad.
Poisid peaksid minema vähem kui kahe nädala pärast Prantsusmaale. Kohvrid on ostetud, lennukipiletid olemas, ID-kaartide kehtivus kontrollitud. Ja nüüd tuleb linnaviletsus oma keeluga. Kas nad lapsevanemate käest ka küsisid? Ja kes neid üldse midagi otsustama valis? Prantslased nimelt ei liigu eriti ringi, eriti sealtkandi inimesed, ma ei saa üldse aru, mis asjaoludel terve Prantsusmaa peaks kriisipiirkond ja keeluriik olema (vt eelmist lõiku NRW kohta).
Ma olen eelmisel aastal majutanud kaheksat (8) vahetusõpilast, mul on õigus sellele, et mu laste kõik koolireisid toimuksid. Eriti kui paigad, kuhu need peaksid toimuma, ei ole sisuliselt kriisipiirkonnad, riik lihtsalt läheneb... noh, et kui Vladivostokis on katk, siis ärge igaks juhuks Peterburi ka minge, üks Venemaa kõik.
See oli nüüd maruvihaselt öeldud emotsioon. Mul on selleks emotsiooniks teisigi põhjuseid, aga nendest ma praegu valjusti ei räägi, ma olen mõnede inimeste ja nendega seotu suhtes veidi kallutatud. No ja lugupidamiseväärilisi valitsusi olen ma elus väga harva kohanud.
Ilma emotsioonideta, enne halbu otsuseid mõeldud mõtteid…
Esiteks, ma ausalt ei usu, et Hiina annaks õigeid numbreid nii haigestunute kui tervenenute kohta. Ma lihtsalt ei usalda Hiina riiki mitte üks põrm.
Teiseks, poiste reisi puhul tekitas muidugi ennegi muret Frankfurdi lennujaam, mis oli nii sinna- kui tagasisõidu puhul paratamatus. Just haiguste suhtes, sealt käib pidevalt läbi nii palju inimesi, ei või iial teada, kes vales kohas aevastab… Mõistusega võttes ma saan isegi piirangutest aru, aga kuna reisimine on samasugune elu säilitamiseks vajalik elementaarne inimõigus nagu raamatute omamine ja lugemine, siis pole nagu tahtmist mõistusega võtta.
Kolmandaks, paar päeva tagasi loetud Irja Lutsari kokkuvõttest jäi häirima mõte, et Itaalias toimuv on arusaamatu ja erandlik. Jutt oli küll peamiselt suremusest, aga ikkagi. Tuleb pähe kaks Itaalia-spetsiifilist asja, millest ametlikes artiklites palju ei räägita - nende barbaarne musitamiskomme ja tegelikult üldse Lõuna-Euroopaga seonduv tohutu suitsetamine. Itaalias ei pidanud küll suitsetajaid olema rohkem kui eeee, igatahes Itaalia ei olnud Euroopas kõige suitsusem paik, aga kui nad on vähegi näiteks portugallaste moodi, siis on seal suitsetajaid häbiväärselt palju. Räägitakse, et Itaalias on koroonaviiruse ohvrid peamiselt eakad, kellel on kaasnevad haigused. Kas keegi on teinud ka statistikat, milline on suitsetamise kui otseselt kopse kahjustava jõleduse ja viiruse raskema kulu seos? Mitte, et tegelikult peaks seal taudikeskmes kellelgi olema aega või jaksu mingit statistikat teha… Aga arusaamatud ja erandlikud asjad on nii või teisiti häirivad.
Me muidugi reisime kohe esimesel võimalusel jälle, sest see on inimõigus. Seni ootame-vaatame, mis saab, ja ravime koduste vahenditega tavalist Eesti nohu, kui see juhtub meid tabama.
***
Täiesti muul teemal, aga see oli absurdne… Tänases lehes kirjutab keegi lillatriibulise salliga mees tööõpetusest. Üsna alguses on lõik:
"Mis "tööd" peaks tööõpetus õpetama? Meie vanavanemad töötasid põllul või vabrikus. Tänapäeval töötame valdavalt kontorites või teenindusasutustes. Mitu ametit on kadumas. Tekkinud on uued, mis nõuavad täiesti uusi tööoskusi: kasutajakogemuse disainerid või mobiilirakenduste arendajad."
Ühesõnaga, täiesti terve mõistusega täiskasvanu serveerib õhumüüjate tööd nii, nagu see olekski midagi vajalikku, mis tuleb ära teha! Ärge rääkige mulle turumajandusest, suurem osa sellest on mull ja jamps. Mõned muidu täitsa mõistlikud inimesed on öelnud ka, et telefonimüüjatel vms tülitajatel on raske töö, nagu ka selle töö tegemises oleks midagi head! Ausõna, ei ole. Douglas Adamsil on hea lahendus igasuguste projektijuhtide ja muude tühikargajate jaoks…
Mul on hea meel, et meie koolides ikkagi veel õpetatakse, kumbapidi haamer pihku käib, mille järgi me keeva vee ära tunneme (vastus "Veekann piiksub" ei ole õige!) ja kuidas riideesemed tekivad.
***
Aga viiruse peale võiks aevastada. Lillebror näitas mulle eile, et aias juba küüslaugupealsed kasvavad, ja kiitis, et maitsevad hästi. Ühegi kohalejõudnud haiguse vastu need muidugi enam ei aita, aga immuunsuse üldisele tugevdamisele aitavad kindlasti kaasa.
Olge terved!
Oot mis linnavalitsus, poisid ei saa minna siis või?
ReplyDeleteItaalia on ses mõttes erandlik, et see on Euroopa esimene nii tugevalt nakatunud riik ja need kultuurile tüüpilised elemendid on kahjuks nende naabrite juures ka tugevalt juurdunud. Prantslased musitavad hoogsasti, suitsetamine on au sees ning riigi poolt tulevate juhiste järgimine pole nende kõige tugevam külg, seega usutavasti on see kõigest aja küsimus, mil siingi asi käest läheb (ehkki tõepoolest, prantslased on pigem väga paiksed, aga kas seda pole ka itaallased?). Itaalias on muidugi küllaltki vana elanikkond (Vahemere dieet ikkagi) ja ilmselt tiirles see viirus seal juba varem ringi kui arvatakse, mis ei aidanud sellele kõigele kaasa.
ReplyDeleteSuitsetamise ja haiguse seos on tegelikult loogiline - suitsetamine kahjustab kopse ja kas suitsetajad ei põe mitte kopsupõletikkegi raskemalt läbi? Kui organ, mida haigus peamiselt ründab, on juba poolsurnud, pole imestadagi, et viirus maha murrab.
Lennupiletite osas soovitaks aga uurida, kas neid ehk hüvitatakse. Lennufirma poolt ilmselt mitte (reisikindlustus?), aga kui valitsus on teinud sellise otsuse, siis ehk on mingi lootus saada hüvitist? Reisi see tagasi ei too, aga eelarveaugu lapiks ilusasti kinni.
Jah, Ritsik, keelati kõik koolireisid ära. Ma mõistan ärakeelamist, aga ei aktsepteeri seda, et linnavalitsus ei paku omapoolset lahendust, kuidas korvata ärajäämisega seonduvad kahjud - sest praegune ärakeelamine on puhtalt nende eralõbu - ja kindlustus pidavat kah plõksima. Ja mingi jama on selle Erasmus+ süsteemiga, et projekti lõppemise aeg on augustis ja noh, mis siis, ikka kui reis ära jääb, projekti saite ju teha! Õnneks me ei pidanud ise pileteid ostma, Euroopa Liit maksab, aga äärmiselt nõme on ikkagi.
ReplyDeleteVeel on nõme - ma siin julgen öelda, kommentaare kõik ei viitsi vast lugeda -, et sügisel Hispaaniasse, mis oli Viiniminemise-projekti osa, läksid kaks last, kellest ühe isa teatas mulle isiklikult, et tema ei kavatse kohe mitte kuidagi projekti panustada, ja teine (Dudley) kiitles JJ ees, et nääe, tema ei pidanud midagi tegema, aga sai ikkagi reisile!
Kirjutasin just oma direktorile ka vihase kirja, et esitagu kannatavate koolide juhtkonnad linnavalitsusele arupärimine, kuidas olukorrad lahendatakse ja rahad korvatakse, ja et selgitusi ja argumente kuulan ära ainult inimeselt, kes on ka aasta jooksul oma kodus vähemalt kaheksat vahetusõpilast majutanud.
Tööõpetust ma kohe kindlasti pooldan aga eriti ei mõista soopõhist eristamist. Miks vaid poisid õpivad kumba pidi haamer kätte käib ning vaid tüdrukud õpivad kasutama nõela ja kastrulit. Ikka mõlemale soole tulevad need oskused kasuks.
ReplyDeleteAga reiside ära keelamist, eriti veel mitteohtlikesse piirkondadesse, ma ei mõista. Eriti kuna teoreetiliselt võib selle viiruse külge haakida niisama lennujaamast või bussist, isegi sihtpunktini ei pea minema...
Reisi keelamine ei pruugi hetkel isegi olla kõige rumalam otsus, aga koos sellega oleks pidanud tekkima ka otsekohe plaan, kuidas tagada reiside toimumine siis, kui olukord on taas normaliseerunud. Seda plaani pole praeguseks hetkeks otsuse all kannatavatele koolidele ega peredele tutvustatud ja see osa on inetu.
ReplyDeleteTallinn keelas ka kõik õpilaste reisid, aga meil lükati see Prantsusmaa reis uude õppeaastasse ning leiti kindlustusfirma, kes kes kompenseerib ka reisi nt haiguspuhangu tõttu ärajäämise.
DeleteMeil on sama jama...aprillis toimuv reis (hetkel küll mitte kriisipiirkonda) on tõenäoliselt tühistatud. Noortes, kellele see on võimalus end näidata ja edasipürgida (sportlikus mõttes)...tõmbab hetkel motivatsiooni maha. Urrrr...
ReplyDeleteTööõpetuse osas - lugesin artiklit ja kergitasin kulme. See lõputu lahterdamine naiste/meeste tööd - iga inimene, kes sõidab autoga võiks osata nt ratast vahetada, selleks aga on vaja teada, kuidas teatud tööriistu kasutada - igati tarviline oskus ja ei sõltu soost.
Söök on ainus töö, mis toidab, seega kel kõht tühi võiks osata vajalikest toiduainetest endale ja kaaslastele miskit valmistada ning hiljem kogu tööprotsessi tagajärjed koristada. Tööõpetus (kokandus)...mul läheb silme eest mustaks kui õpetaja taaskord tuleb mingile kohutavale ideele (nt teha kartulisalatit õliga!!!) ja ei kuula tüdrukute arvamust (see on öäkk) ning lõpptulemusena - prügikasti visatakse - igasugune toidu "solkimine" ei sobi - ja lapsevanemana ei soovi finantseerida tööõpetuse õpetaja kiikse.
Elus on igasugu oskusi vaja, kasvõi kuidas planeerida ruumi, joonistada mõõtkavas, teostada pisiparandusi (nii riided, toru, kui kapi kokkupanemine, värvimine jne). Vaatan vahel 15-16 aastaseid ja nad ei tea tööriistade nimesid, rääkimata kasutamisest. Ma olen vanakooli kasvatusega, maast-madalast on lastele olnud võimalus käed külge panna ja ise teha (kuigi varemalt tuli ümberteha salaja).
Kartulisalat tehakse õliga siis, kui see on suurte tükkidega saksapärane suvesalat, kuhu käivad lisaks keedukartulile sisse veeranditeks lõigatud munad, juust, sink, roheline sibul/murulauk, värske kurk ja tomat või redis (väistavad teineteist). Siis läheb salati peale oliiviõlist, veiniäädikast ja sinepist kaste. Saab hea. Eesti klassikalist kartulisalatit õliga teha oleks lihtsalt imelik.
ReplyDeleteMa olen sügisest saadik poisse motiveerinud ja moosinud, et nad ikka projekti tegevustes osaleksid. Meil on kõigil õigus pettunud olla. Kirjutasin linnavalitsusele ka, et nad ära seletaksid, kuidas täpselt tagatakse praegu ärajäävate reiside toimumine niipea, kui olukord normaliseerub, ja kuidas tagatakse võimalike kahjude korvamine. Kohalik omavalitsus ei peaks inimestele seadma rangemaid piiranguid kui riik, ja riigis teatadolevalt pole veel kriisiolukorda välja kuulutatud. LÕRR.
Ilmselt lähtuti sellest, et nii Itaalia kui Prantsusmaa pandi eile Eesti Terviseameti poolt ohupiirkondade nimekirja. Mina arvan, et mõistlik, sest lennujaama ja rahvamassid ju.
DeleteSelle lillatriibulise salliga mehe jutu maksumüüri taha jääv osa on minu meelest väga mõistlik.
ReplyDeleteTavainimene, minu meelest on maksumüüri taha jääv osa selline Harju keskmine, aga mind ärritas väide, et keegi maailmas vajab kasutajakogemuse disainerit! Ei vaja. Kui kõik kasutajakogemuse disainerid ühel päeval otsustaksid minna pensionile või teisele tööle, ei juhtuks maailma toimimises suurt midagi, erinevalt lasteaednikest, traktoristidest või ütleme, torulukkseppadest.
ReplyDeleteKui meil on valida nt mitme panga vahel, siis see pank, kelle teenused pakuvad halvimat kasutajakogemust, läheb lõpuks pankrotti. Eks muidugi saaks maailmas läbi ka nt ilma juuksurite, moedisainerite, suhtenõustajate, aeroobikatreeneriteta jne. Samas, kui nad töötuks jääks, siis ei saaks nad maksta ka torulukksepale. Ega lasteaednikule, sest siis nad ju hoiaksid oma lapsi kodus. Ärgem unustagem, mis Golgafrinchamist lõpuks sai :)
ReplyDeleteMa usun, et põhimõtteliselt saaks kasutajakogemust parandada ka ilma spetsiaalse disainerita. Õige kasutajakogemus oleks niiehknii selline, nagu vanal heal Inglismaal sadakond aastat tagasi oli. :)Mõni telefonipuhastaja peaks muidugi tööle jääma, aga kindlasti ei peaks neid olema terve armee nagu praegu.
ReplyDelete