CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Thursday, March 26, 2020

Mõni päev on jälle teistsugune

Öö möödus huvitavalt. On kas toidumürgitus - millest, ei tea? - või kõhuviirus - kuskohast ma selle pidin saama, kui pole 10 päeva kodust väljas käinud? -, igatahes kella neljast umbes poole kaheksani lesisin iivelduslaineid lugedes ja kõrvetiste vastu mugavamat asendit otsides. Kui saabus üks rändav uinak, nägin unes, et olin vaheldumisi neljandat last sünnitav Epp Petrone (lapse isa oli kohalik sepp, ma ausalt ei tea, kus Epp täpselt elab ja kas sealkandis mõni sepp toimetab) ja mina ise, külalislektorina kusagil saksa- või inglisekeelses koolis. Kool asus ilmselt Euroopas, õpilased olid 14 ja vanemad, klassiruum oli raamatukogukujuline, tähendab, häält summutavaid riiuleid täis, ja ma pidasin loengut koroonaviirusest.

Päris tore oli ärgata ja ennast töökoosolekule sisse logida. Teistel olid pilt ja heli, mul ei kumbagi, aga lõbus oli ikka. Nagu meil tugikoosolekul tavaliselt, nalja peab ka saama. Kuulsin, et linnavalitsus on teinud ühe mõistliku asja - lühidalt öelnud, et kriisitoitlustamise puhul a la carte menüüd ei pakuta. Olevat olnud tarvis.

Kohalikud lapsed, kellega eile muresid oli, olid täna kohe eriti arukad ja võtsid õpetust hästi vastu. Distantsõppe käigus tuvastasime potentsiaalse trükivea ajaloo töövihikus, nimelt oli "asutus", aga loogiliselt pidanuks olema "asustus"... industriaalühiskonna teemal. Lillebror läks mingil hetkel õue ja ütles, et kavatseb seda päeva nautida. Legolas kirjutas noore ristirüütli kirja vanematele, piilusin üle õla algust, soovitasin komasid ja jäin üldiselt rahule.

Aiatiiru käigus kohtusin mitme õitsva stsillaga. Paari päeva eest neid veel näha polnud. Karulauk siiski ennast veel ei ilmuta, aga karulaugu kõrval on mingid püsisibulad, nendel on juba pealseid… mida me tegelikult kunagi söönud pole, meile ei meeldi need suured vesised pealsed, aknalaual kasvatatud on paremad.

Veetsin kvaliteetaega kaltsuvaibamaterjaliga. Kui riiulitest eemaldada kõik sinised kerad, siis on muude jaoks isegi ruumi. Tähendab, järgmise nädala, aga võib-olla kaks koon siniseid vaipu.

Käisin just köögis aedvilja ahjust välja võtmas. Lauda katnud Mees palus, et ma vaatasin, kas külmkapist on veel midagi välja võtta vaja… ja võtaksin külmkapist välja köögipaberi. Mis asjaoludel ta sinna sattus, ei tea.

Olen videokoosolekute käigus ja muidu ka kudunud mõned sokid… Pitsitamiseks pole tuju. Kui motivatsiooni üles leian, koon pitsi ka, villaste sokkidega on meil niiehknii jätkuvalt kriisiolukord, mis globaalsest kriisist üldse ei sõltu. Vähemalt ma koon, järelikult olen olemas.

0 comments:

Post a Comment