On olemas kõige tavalisem kooliskäimine. Praegu on meil distantsõpe. Mõne aasta eest olid meie poisid koduõppel. Ja kusagil, kus riikliku õppekava täht-tähelt täitmist ei nõuta, on võimalik ka vabaõpe.
Eesti lapsed ei ole praegu koduõppel.
Läbinämmutatult:
Tavalise kooliskäimise puhul tagab lapsevanem puhanud ja söönud lapse koos vajaliku varustusega õigeks ajaks kohalejõudmise. Väikesed vajavad assisteerimist, suuremad saavad ise. Või kuidas perele sobib. Vajadusel toetab vanem last koduste ülesannete puhul. Lapsevanem jälgib lapse edenemist e-koolist või päevikust, suhtleb õpetajaga vähemalt arenguvestluse puhul. Õpetaja annab enam-vähem läbimälutud materjali kooli kätte, lapse asi on suu lahti teha ja alla neelata. Või annab õpetaja juba ettevalmistatud õnge, laps hoidku õigest otsast kinni ja tõmmaku õpetaja juhiste järgi kala välja. Jah, koolis on muidugi tarvis mõelda, aga lapse ja lapsevanema isiklik vastutus ja juhtimine on väikesed.
Distantsõppe puhul tagab vanem lapsele õppimistingimused, päevarežiimi ja tehnika (vajadusel muidugi riiklikku abi vastu võttes). Toetab küsimuste korral, suhtleb vajadusel õpetajaga. Laps teeb õigeks kellaajaks ära need ülesanded, mis õpetaja on andnud, küsib õpetaja poolt etteantud kanaleid mööda abi. Jälgib videotunde, kui neid on. Õpetaja annab ülesanded, on kokkulepitud ajal lapse ja vanema joaks kättesaadav. Lapse ja lapsevanema isiklik vastutus on veidi suurem kui koolis käies, aga endiselt ei vastuta pere õpitava sisu ega kasutatavate materjalide eest.
Koduõppel kujundab lapse päeva lapsevanem. Vanem otsustab kooli poolt ettenähtud raamides, mis materjale õppetöös kasutatakse, kus õppimine toimub ja mis vormis see on. Samuti, millal toimub. Laps õpib ja avastab, teeb ettepanekuid tegevuste kohta. Kooliga lepitakse kokku vastamise ja tööde esitamise aeg. Koduõpe ei pea toimuma klassiga samas rütmis, koduõppel võib vabalt tegeleda terve emakeelenädala ainult emakeelega, võtta ilusa ilma puhul päeva vabaks ja terve vihmase nädalavahetuse õppida vms. Koduõpe on elustiil, vastutab lapsevanem.
Vabaõppe puhul, nii olen mina aru saanud, vastutab lapsevanem lapsele kõikvõimalike võimaluste loomise eest - kunst, sport, muusika, teaduskatsed, lõputult raamatuid jne vastavalt lapse huvidele*. Laps kulgeb ühest põnevast hetkest teise. Kool asjasse ei sekku. Minu teada oli suure osa oma elust vabaõppel näiteks Gerald Durrell.
Eesti lapsed on praegu olude sunnil distantsõppel, mis minu tunde järgi - olles kogenud kolme lapsega kõiki nelja vormi, vabaõpet muidugi kõige vähem, aga mis see lapse loomulik kooliväline elu (kui ei ole ekraanisõltuvus) muud on kui vabaõpe? - on neljast kõige kurnavam ja keerukam asi. Paraku ei saa ilmselt hetkel teisiti. Või vähemalt, ei tohi. Meie saaksime küll võtta lapsed ajutiselt koduõppele, aga kooli-detoks kestaks arvatavasti kauem kui karantiin, pealegi pakub kool vanematele lastele siiski praegu juba rohkem kui kodu, akadeemilises mõttes… ja ajutine koduõpe on kah paras rist ja viletsus, ega selle lubamine ilmaaegu poolaasta kaupa ei käi. Kannatame kuidagimoodi välja.
Palun praegust olukorda koduõppeks mitte nimetada.
Tänan tähelepanu eest!
__________
*mõnes mõttes olid meil poisid algklassieas vabaõppel ajaloos, siiamaani on vabaõpe saksa keeles ja üldse lingvistikas, samuti ehituse erialal. Kui nii võtta.
No comments:
Post a Comment