Umbes nii võiks olla selle nädala moto. Teisipäeva hommikul oli kõik veel normaalne. Reedel muigas Mees, et nüüd tuleb siis viimane tööpäev enne maailma lõppu. Maailm jäi seekord siiski lõppemata, aga kirikus olla lihtsalt teenistust kuulamas olnud neli inimest - Mees käis ülekannet tegemas, pastor, muusikud ja paar asjapärast-isikut olid veel - ja Linnas olevat lage nagu suvehommikul kell kuus. See-eest olevat terviserajad rahvast paksult täis, kirjutas leht. Ma ei käinud metsas vaatamas, kuidas siin on, aga kuna meie juures pole päris ametlik matkarada, küllap oli selles ilusas kõrges männimetsas veel ruumi.
Arvatavasti on karantiin ja kontaktide vältimine viiruse leviku tõkestamiseks kõige efektiivsem vahend, aga mulle tundub küll, et kõik need piirangud on talliukse lukustamine pärast seda, kui hobune on juba ära varastatud. No ja minu isiklik lemmikhirm saab aina toitu, kui räägitakse, et läbi Läti-Leedu-Poola enam paarikümne tunniga ära Saksamaale ei saa. Sest idatuul ei vaibu meiekandis küll kunagi lõplikult.
Mõtlesin selle nädalaga enda jaoks selgeks, et arvatavasti ei peaks ma sõjaseisukorras üle kahe nädala vastu, sest ma lihtsalt keeldun kategooriliselt alluma võimule võimu pärast. Küsimus ei ole selles, kui käske jagavad inimesed, kellest on põhjust lugu pidada… või kui nad teevad seda, väljendades lugupidamist ja suheldes viisakalt. Aga kui oleks mingi pagunitega või dressipükstega jupijumal, pläru suunurgas, käske haukumas ja ignoreerimas fakti, et ka sõjaseisukorras olen mina igasuguse seersandi seisukohast ikkagi provva… siis ma lihtsalt automaatselt ignoreeriksin sellise isiku olemasolu ja asuksin kiiresti otsima kedagi, kellele jupijumala lugupidamatu käitumise pärast kaevata. Positsioon, ametipost, jõukus - taevakene - ega võim ei ole argumendid, kui inimene ei suhtle intelligentselt ja viisakalt. Kolleeg, kellega sellest juttu tuli, märkis, et näe, sa oled nüüd oma nõrgast kohast teada saanud. Olin nii pahv, et ei taibanud küsida, kas tema - kõrgharitud, väärika naise jaoks! - saab siis ellujäämine olla tähtsam kui põhimõtted. On ju ometi teatud standardid, millest allapoole laskumine ei ole mõeldav. Keegi on mulle siin ka soovitanud raamatut "Ellujääja"... olen lugenud ja kogu lugupidamise juures, sellise hinnaga ellujäämine ei ole minu jaoks seda väärt. Ka kartulisorteerija (esimene üsna ebatõenäoline amet, mis pähe tuli) saab olla väärikas inimene, kui ta seda soovib, ja peab kindlasti saama väärika kohtlemise osaliseks.
Lastel lükati edasi nädala pärast algama pidanud Carcassonne'i reis ja eile toimuma pidanud vibuvõistlus. Mees veetis nädala esimese poole, sättides koolimaja tehnikat ühe ürituse tarbeks. See jäi ära. Erakoolide kevadkontsert pidanuks olema nädala pärast, ei toimu. Mina maksin siiski täna Kevadlaadal osalemise eest ära, Mehe tööalaste sidemete kaudu on tulnud info, et kui Kevadlaat ära jääbki, siis Sügislaat toimub ikka ja kogu korraldus kolib lihtsalt selle peale üle, platsimaksud kaasa arvatud. Aga kohvikut me tuleval pühapäeval kirikus muidugi ei tee.
Mees arvab, et koolide distantsõpet pikendatakse kahelt nädalalt kauemaks. Mina arvan, et äkki sellisel juhul jäetakse ära aprillikuine koolivaheaeg - lõpuks on distantsõpe ikkagi midagi muud kui korralik koolitund, näiteks Lillebrori prantsuse keele õpetaja oli olnud päris mures, kuidas ta nüüd keelt õpetab, neljandas klassis on ju põhirõhk hääldama õppimisel.
Sõltumata karantiinist koon kanga maha ja jätkan pitsitamist. Pooleliolevad tööd tuleb ju niiehknii ära lõpetada.
Õnneks levivad sotsiaalmeedias juba üleskutsed tarbida kohalikku kaupa ja sellega aidata kohalike tootjate eluspüsimisele kaasa. Niigi palju tervet mõistust.
Vähemalt on pesu pestud, kuivanud ja lõhnab hästi. Ja emakeelepäeval paistis meile õhtupäike kööki, seda igal aastal ei juhtu.
Olge terved!
tore postitus , aitäh ..
ReplyDelete