Sunday, April 5, 2020

See nädal, kui Laenulaps meil oli

Põhimõtteliselt oli Laenulaps meil seekord eelmise nädala reede õhtust täna hommikuni. See teeb… peaaegu et kümme päeva. Vaieldamatult suurepärane laps, sööb kõike peale kõrvitsaliste, tõuseb hommikul siis, kui kästakse, esitab intelligentseid küsimusi ja talub meie poiste ägeda puberteedi hooge väärikalt. No aga seda teadsime me enne ka. Kahju oli, et Laenulapse jalgrattal purunes… maeiteamis, igatahes said lapsed rattasõite teha palju vähem kui me lootsime. Aga nad käisid jalutamas, bussipeatuse taha ja tagasi, liikumine seegi.

Muidu oli meil siin mitmekesine, tänan küsimast.

Distantsõppe teemal esines emotsioone - üks anonüümseks jääda sooviv laps valas pisaraid ja mina väljusin endast. Need sündmused ei olnud omavahel seotud ega isegi mitte samal päeval… aga on selge, et kui mõnele lapsele ja õpetajale sobib distantsõpe hästi, siis meil on lapsed, kellele ei sobi… ja mõnele õpetajale ilmselgelt ka ei sobi.

Ühel päeval tekkis kempsus jälle ummistus… arvatavasti on selle taga kellegi anonüümseks jääda sooviva kohaliku lapse paberitarvitamisharjumused. Pragamisele kulunud aja jooksul lahenes ummistus enam-vähem ise ära, aga see ei olnud just mõnus aeg.

Mina tegin distantstööd, nii et mürises, ilmselt kajastub see tuleva kuu telefoniarves.

Torm oli ka. Tormi tagajärjel saime traditsioonilise elektrikatkestuse ja küünlavalguseõhtu. Lapsed mängisid isegi natuke aega lauamänge, ilma ekraanideta. Elektrikatkestuse ajal saabus ka elektriarve. Tõeline elektrišokk, veerandi või lausa kolmandiku võrra oodatavast kõrgem. Võeh.

Laupäeval käisid meil punasemustavalgekirju Mäu*, kes siiski ei tundu olevat kiisuootel, ainult karv on kohev, ja üle hulga aja taas Findus. Mäu lasi ennast kaenlasse võtta ja tuppa sööma tuua, Findus võttis einet õues. Millie vaatas võõraid kasse, silmad suured, ja urises, nagu jaksas. Ta on ilmselt unustanud, et maailmas on peale Mimi ja Valge Mini veel kasse. Peab leppima.

Palmipuudepüha tunnet ei ole. Jumalateenistustel käimise piiramine on kõige vastikum osa praeguses olukorras. Isegi vastikum kui distantsõpe.

Homme algab neljas nädal distantsõpet ja saab täis neli nädalat päevast, mil kohalik maailm täitsa lolliks ära läks. Kui see nüüd tõesti kedagi säästab… Aga tegelikult ei saa me kunagi teada.

___________
*panin talle sellise nime, sest inimest nähes astub ta juurde ja sosistab: "Mäu."


No comments:

Post a Comment